Erna i krig/Erna sõjas/Erna at war (Taani 2020) - 15.film PÖFFil

Režissöör: Henrik Ruben Genz

Stsenaarium: Henrik Ruben Genz, Bo Hr. Hansen (Erling Jepseni romaani põhjal)

Olulisemad näitlejad: Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Anders W. Berthelsen, Aksel Ojari, Gert Raudsep, Heino Seljamaa

IMDB hinnang: 6,5 (hetkel 87 hääletajat)

Minu hinnang: 7,0

Kuna film on osaliselt üles võetud Tartus ning ka raha, produtsente ja teisi taustajõude on meie maalt, siis võib seda pidada ka natuke eesti filmiks.

Film viib meid I maailmasõja toona Taanist Saksamaa alla kuuluva Jüütimaa mobilisatsiooniaega. Kerge arengupeetusega Kalle on samuti vastavas eas, seega nõuavad sakslased ka tema sõjaväega liitumist ning Saksamaa eest sõdimist. Kalle tahabki sõtta minna, aga tema üksikhooldajast ema kardab, kuidas poeg ikkagi hakkama saab. Ema arvab, et see on kindlasse surma minek. Nii võtab ta ühe desertööri identiteedi, maskeerub meheks, smugeldabki end väkke sisse ning läheb poja ja teiste rügemendi meestega koos sõtta...

Film on kammerlikumat sorti sõjafilm, siin pole võimsaid ja visuaalselt erilisi sõjatandri tegutsemisi (oli vist kõigest 1 kaader, kus ühte kohta kõik pommid kukkusid ja plahvatasid, muidu oli see sõda nagu kusagil taustal... näiteks varjendis istudes, said helist ja ukseavast rabisevast mullast aru, et väljas on sõda). Rohkem kasutatakse suurt ning ülisuurt plaani ehk lähivõtteid, seega ekraanil on peamiselt inimeste näod ja enamal juhul vaid mõned neist korraga. Ühtlasi on see film ikkagi rohkem inimestest ja nende omavahelisest suhtlemisest kui sõjast. Ja see sõda polegi tegelikult "taanlaste" sõda, vaid sakslaste oma (nagu ka tegelased ütlevad). Tunda on, et tegemist on romaani ekraniseeringuga, sest nii mõnigi lahend on väga kirjanduslik.

Emalõvi võitlus, risti ette löömata, ükskõik mida tehes, peaasi, et oma poega kaitsta. Ka ennast ohverdades või oma tõekspidamisi. Muidugi naisel ei ole seal meeste seas lihtne, ent tema suhtumine ja kivikõva pealispind muudab ta teerulliks, mis enda (ja oma poja) huvides vajadusel kõigest üle sõidab. 

Trine Dyrholm (kes muide ka Tartus mängimas käis) on maailmas taanlaste hetke ilmselt kuulsaim naisnäitleja. Tänavu nähtud rootslase Anna Odell'i kummaliselt eriline (2018.a film) X & Y, kus ta mängis justkui iseennast (kuigi vaevalt, et ta selline on), andis juba Trinel võimaluse sirge seljaga, jõulist ja teatavas mõttes mehelikku kuju luua. Siin "Ernas" on seda "naist" siiski tunduvalt rohkem, sest ega tegelasel oma rügemendis ju tegelikku sugu varjata pole võimalik. Äärmuslikud emotsioonid, nagu emalik soojus ja veekalkvel silmad ning sõjakas võitlemine ja meeste ees stoilisus, teevad Trine näitlejaoskustele au ja eks ta sellepärast ongi maailmas läbi löönud. Teine Taani suur näitleja Ulrich Thomsen on juba mitmendat korda kinolinal Trine partneriks. Muuhulgas ka näiteks Thomas Vinterbergi filmis "Commune", mille alusel Elmo Nüganen lavastas praegu Linnateatris mängitava samanimelise lavaloo. 

Isikliku vahemärkusena - Linnateatri Kommuuni peaosas mängib Indrek Ojari, kes juhtumisi minu kõrvalistmel seda filmi eile PÖFFil vaatas ja kelle poeg Aksel siin ühe rügemendiliikmena kinolinal kaasa teeb. Mõtlesin isegi küsida, kuidas ta poja rolliga rahule jäi, aga ei tahtnud võõrast inimest tülitada :)

"Meie omad" Aksel Ojari, Gert Raudsep ja Heino Seljamaa mängivad siin filmis sakslaseid. Eks eestlaste germaanlikud näojoned ja olek on ju teada... Aksel teistest pisut suuremas rollis. Arvestades heliribalt kuuldavat saksa keele ehtsust, siis jäi mulje, et Aksel rääkis ise oma teksti, aga tundus, et teistel olid suus sakslaste hääled. Muide taanlased ise räägivad saksa keelt kuidagi väga ehedalt, vähemalt eestlase kõrva jaoks. Heino oli vuntsistatud ning kuigi ju tundis ta ikka ära, siis ometi tekkis kerge kahtlus :) Gert Raudsep sobis oma pisut hullunud ohvitseri rolli ideaalselt, lausa kahju oli, et teda rohkem kui ühes lühikeses lõigus ei näidatud. Aksel mängis 15-aastast, kes sõtta pääsemiseks oma vanust on valetanud. Ainsa sakslasena oma salgas hoiab ta teistest natuke kõrvale, ent üks sõlmkohti (näitamaks ära, kui noored ja millised erinevate taustadega inimesed seal kaevikutes koos võitlevad) ning ühtlasi (ja ma usun, et ütlen seda mitmete eestlaste suudega) filmi rohkem sissetõmbavaid stseene on just see, kus ta Trinega oma pikima dialoogi kaevikutes mängib.

Eks see ole ju selline film, kus tead juba vaatama asudes, et läheb emotsioonidega mängimiseks. Selles mõttes ei pea pettuma. Lõpp kisubki härdaks... Ja eks ta tervikuna mõju ka sellise sõjafilmina, mis läheb vast naistele vähemalt sama palju korda kui mitte rohkemgi kui meestele.