Režissöör ja stsenaariumi autor: Florian Zeller
Olulisemad näitlejad: Anthony Hopkins, Olivia Colman, Mark Gatiss, Olivia Williams, Imogen Poots, Rufus Sewell
IMDB hinnang: 7,4 (hetkel 472 hääletajat)
Minu hinnang: 8
Esilinastus Sundance'i festivalil, võitis San Sebastiani festivali publiku lemmikfilmi tiitli.
Florian Zeller on praeguses eesti teatrielus üks kuumemaid nimesid. Rakvere Teatris mängitakse tema "Ilma Sinuta", Eesti Draamateatris "Tunnike rahu", Tallinna Linnateatris "Mineku eel" ja Theatrumis tuli hiljuti välja "Poeg". Theatrumis on juba aastaid (õigustatult) edukalt kavas ka see "Isa", mis oligi ilmselt kogu Eesti Zelleri-buumi vallandajaks. Minu arvates on "Isa" ka siiani Zelleri parim (näidend võitis ka parima näidendi Moliere'i 2014, ehk Prantsusmaa rahvusliku teatriauhinna, Inglismaal nimetati seda kui "kõige olulisem uus näidend eelmisel kümnendil"). Tegemist on tegelikult triloogiaga "Isa", "Ema ja "Poeg".... millest "Ema", kuigi seda mängis näiteks Isabelle Huppert Broadway lavastusversioonis, siis teistega võrreldes on mõneti teistsugune ja omavahel sugulased nad pole keegi. Kõik 3 natuke isemoodi suunas, samas "Poeg" vast siiski "Isa"le oma üllatava publiku-eksitusega pisut lähemal.
Lembit Peterson tegi dementse isana minu jaoks ühe terve eelmise eesti teatrikümnendi parimatest rollidest! Sellepärast oli lausa eriline huvi näha ka 16 aastat vanema, ehk peatselt 83-aastaseks saava Anthony Hopkinsi versiooni sellest keerulisest karakterist. Eriti kuna filmi on teinud autor ise - näidates vast just sellisena seda lugu, nagu ta seda näidendiks kirjutades on mõelnud. Muide ka prantslased ise on näidendist filmi teinud - 2015.aastal, nimeks Floride (Isa rollis seal Prantsuse kino grand old meister - Jean Rochefort). Ja vast ehk maailmakuulsaks mängis "Isa" nimiosa rolli hoopis Londoni laval Kenneth Cranham (kas oled näinud tema suurepärast kõrvalosa hiljuti linastunud "Mr.Jones" filmis? See roll on omakorda üks käesoleva filmiaasta parimaid!) Broadwayl sai au Isaks kehastuda Frank Langella (käesoleval aastal aktuaalne tõsielust tõukunud filmi "The trial of the Chicago 7" vastiku kohtunikuna, kellest see film oli vaatet sama palju kui mässukorraldajate seitsmikust).
Ütlen kohe ära, et filmi ootus õigustas end, olgugi, et kuna lugu on väga eriline ja selle eripära ette teades, jääb teatav ohhoo-efekt saamata (õnnelikud on need, kes seda siit filmist või mistahes tulevikuproduktsioonist avastada saavad!), seega minu jaoks oli teatrilaval lahtirulluv veelgi mõjusam ning erilisem, kuid eks see ole ju ikka originaalidega tavaliselt nii, kui just ei tehta uusversioonis midagi hoopis teisiti. Hoopis teisiti siin filmis võrreldes teatriga ei tehta, kuigi detailides erisusi on. Pigem on ka film teatraalne, kammerlik, peamiselt siseruumis toimuv, läbivalt 1-2-3 näitlejaga stseenides. Kuid Zeller on siiski mingil määral muutnud teatavaid sisuaktsente. Eks filmikunst annab ka lihtsamalt kätte võimalused näiteks tegelaste ja asukohtade vahetamiseks, kui ühel ja samal laval sama asja lahtimängimine. Selles mõttes Maria Petersoni lavastuse väärtus on ajas veelgi kasvanud ja sai au juurdegi nüüd pärast Zelleri enda filmi vaatamist.
Kuid film ise on ka tugev. Ma ei taha paljastada neid erilisi nüansse, mis filmi ja loo omapäraseks teevad - neid tuleks ise vaadates avastada... see teeb, aga filmist kirjutamise eriti raskeks, kuna nagu on olemas kontseptuaalset teatrit, on selle filmi puhul tegemist just tugeva ja omapärase (näidendist johtuva) kontseptsiooniga. Vaataja nimelt asetatakse ühe tegelasega samasse positsiooni - uuups... juba ütlesingi liiga palju ära... Hea oleks siinset puzzlet tükkidest ise kokku panna, sest just puzzlena film sõna otseses mõttes mõjubki - tükid on segi ja ükshaaval loksuvad paigale ning alles lõpus (kui saabub karm reaalsus), saab teada, mis ikkagi on päris!
Kuna sisu etteuurimisest on mõistlik hoiduda neil filmivaatajatel, kes näiteks Theatrumi lavastust näinud pole (ei tasuks ka minu teatriarvustuse linki mitte klikkida enne kui film endal nähtud!), seega räägiks parem näitlejatöödest. Kui Lembitu puhul tuli juurde veel 1 tasand, nimelt see kuidas ta mängis "prantslaslikult"... siis Hopkins mängibki filmis britti (tegelase nimi muide on filmis muudetud Andre'st Anthonyks - stiilne) - siin nimelt toimub tegevus Londonis... Ent Tony mängunauding kumab 110ga läbi (nagu oli ka Lembit puhul, sest roll on näitlejale ilmselgelt magus) ning on võetav omaette tasemel austustväärivana veelgi vanema näitleja kõrgvormis mängu arvestades! Ei ole kahtlust, et järgmisel kevadel näeme selle Isa-rolliga teda oscarile kandideerimas ja ei imestaks kui ka võitmas. Haige inimese meelemuutused, üles-alla käivad tujud, rääkimata kõikvõimalikud mängulised riukad ja teksti edastamise meistriklassist, emotsioonide väljamängimised, aga ka nende hetkelised muutused, mis tänu erilisele tegelasele ja suurele plaanile, on ekraanil pisidetailideni silme ees ja siinse saavutuse ning talendi puhul väga usutavalt ehtsad. Ja kuigi see siin on ju igati arusaadavalt Hopkinsi-show, on seal kõrval üks teine oscarivõitja - Olivia Colman, kelle südantlõhestav roll ei jää vanameistrile grammigi alla! Olivia on tippvormis ning iga oma kaadrisoleku teeb tähenduslikuks kasvõi ainult oma silmadega. Filmi lõpus nii isa-tütre stseen kui ka isa ja põetaja stseen on nii kurvad ja sügavad ning kuigi need pole midagi uut, siis näitlejad mängivad need oma mänguga nii tugevaks ja eriliseks, et mõjuvad ka vaataja hingele. Ja muide ka kõrvalosad on täidetud tuttavate-kuulsata briti tippnäitlejatega. Võimalus Zelleriga Zellerit filmis elustada, on ilmselt üks iga praeguseaja näitleja unistus... Ja meil vaatajatel võimalus sellest osa saada on seda erilisem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar