Vee peal/On the water (Eesti 2020) - 17.film PÖFFil

Režissöör: Peeter Simm

Stsenaarium: Olavi Ruitlane (enda kirjutatud romaani alusel)

Olulisemad näitlejad: Rasmus Ermel, Aarne Soro, Marko Matvere, Kalju Orro, Maria Klenskaja, Guido Kangur, Anne Reemann, Hilje Murel, Liisa Aibel, Terje Pennie, Indrek Taalmaa, Margus Jaanovits, Andres Lepik, Evelin Võigemast, Aurora Aleksandra Künnapas

IMDB hinnang: (nii tuliuus film - sai maailma esilinastuse PÖFFil - et IMDBs on alles "in development" staadiumis)

Minu hinnang: 8,5!!!

Igal Pöffil linastub ikka vähemalt üks selline film, mis pretendeerib üldse terve filmiaasta suurimaks kinoelamuseks ja see võib nüüd väga vabalt olla seekord vanameister Peeter Simm'i uusim looming! 

Tegemist eesti filmiga, mis osaleb ka festivali põhiprogrammis ja oleks see vast pauk, kui meie oma film meie oma koduse festivali ka võidaks. Öeldakse ju, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, ent oleme ju küll näinud prantsuse filme võitmas Cannes'i festivali Kuldse Palmioksa (viimase kümnendi jooksul lausa 3 korda!) ja itaalia filme võitmas Veneetsia festivali Kuldse Lõvi (viimati Gianni Amelio "Cosi ridevano/The way we laughed", miks siis mitte ei võiks võidutseda "Vee peal" siin Tallinnas? Žüriigi ju koosneb rahvusvahelistest liikmetest... Mina igatahes kaldun arvama, et minu tänavuseks lemmikuks kujuneb just nimelt see film!

Usutavasti, oma tõsiste ja humoorikate sisupöörete seguga võiks kujuneda filmist ka korralik kinohitt üle terve Eesti, sest järgmise aasta esimesel päeval on seda oodata ka tavalevisse. Kes, aga soovib näha filmi ilmumisaastanumbri sees, sellel tuleb sammud seada kiiremas korras PÖFFile (veel jõuab laupäeval)! Eriti kuna pidevalt sulguvas maailmas ei tea üldse, milline olukord lähiajal kultuuriasutuste külastamisega saab olema...

Film on tõesti vaatamist-kogemist väärt! Kõik teised siinkirjutajaga sarnasel lähtepositsioonil, ehk kes on Ruitlase suurepärast ja PÄRISELT läbinisti väga naljakat raamatut lugenud, teavad juba natuke ka mida filmist oodata, ent sellest hoolimata ja eesti näitlejatippude paraadiga rikastatult on tegemist ka visuaalselt õnnestunud teosega. No ikka tõeline eesti (ja miks ka mitte üldse) filmikunsti kompu!

Peeter Simm koos kaamerasilma juhtiva Manfred Vainokivi ning kunstnik Eugen Tambergiga on Võrumaa maastikud toonud oma värvide ja puhta loodusega silmipaitavalt ekraanile. Kontrastina pisikeste inimloomade tegevus. Ja seda küll pealkirjast hoolimata suuremas osas ikka maa peal... kuigi Tamula näitamisega ei olda ka kitsid ja kalal käiakse nii talvel kui suvel. Kõigele lisaks veel ajastupitseriga, sest lugu viib meid nõukaõhustikulikku kaheksakümnendatesse.

On üks poiss (Ruitlase lapsepõlve alter ego?), kes on vanavanemate kasvatada. Nagu poisid ikka, satub ta kõikvõimalikesse sehkendustesse, küll koolis, küll pärnaõisi korjates, küll naabritega, küll vanavanematega ja kuna tegemist on teismelisega, siis muidugi tüdrukutega ka :) Üks väiksem lugu ajab teist taga ja kokku nendest pisikestest puzzlelugudest kogunebki tervikpilt selle poisi lapsepõlvest, aga samaga ka ajastupilt ühest Eesti paikkonnast 80ndatel. Sõbraks on poisil pisut ummamuudu mehike, kellel võibolla mõni kruvi logiseb, kuid seda normaalsem ta on arvestades kogu kiiksudega kummalist väikelinna miniühiskonda. Naabrimees jällegi õpetab teda kaklema (poisil ju isa pole) ning on üldse kaitsvaks, olgugi et viinalembeseks, ülehoovi hoolitsevaks semuks. Kogu see kooliteema ja peategelase vanus ka, tekitas juba lugedes tunde, et Ruitlane on kirjutanud ühe teise ajastu "Kevade", liiatigi kui siin on neid Liblesidki mitu... ja kõigele lisaks nii mees- kui ka naissoost! :) Film küll ainult Kevade liinile ei lähe, siin aimub sissesegatult ka paras annus nii "Tagahoovis" kui ka "Keskpäev"a, mis kokku muudab selle siiski vägagi "Vee peal" filmiks endaks. 

Lapsnäitlejatega on nagu on, eriti eesti lapsed pahatihti muutuvad ekraanil puiseks, aga Rasmus Ermel (teatrisõpradele tuttavate Andero Ermeli ja Külli Teetamme laps ning vahvalt oma ema nägu) on juba tänu oma geenidele näitlejana nii loomulik. Mõnus annus tõsidust, aga tänu sobivale eale ka vajalikku lapsikust, mis teeb ka kõigist nendest tema sehkendamistest usutavad. Aarne Soro hoiab oma vene rahvusest, ent hästi eesti keelt oskava sõbrana läbinist stiilipuhast joont karakteris, mis on ühtviisi nii naljakas kui ka nunnu - nagu üks korralik sõber. olema peab.. parem ju selline kui üldse mitte kedagi. Marko Matvere käreda ja hoogsa olekuga on ühtlasi justkui vanema venna eest. Kalju Orro oleks viimastel aastatel nagu taastõusnud tuhast, üks suur õnnestumine ajab teist taga juba vähemalt Linnateatri 2017.esietendunud "Kaks vaest rumeenlast" rollist alates absoluutselt igas rollis (kas oled näinud tema "Kant"i? või verivärsket "Nad tulid keskööl"? Soovitan mõlemas just muuhulgas ka Kalju mängu vaadata! See on suurepärane!) Küla esikommunist ja kõigist ettetrügija, tähtismees Guido Kanguri mahlases esituses... Guido viis mõtted ka praeguse hetke eesti teatrites publiku poolt vast kõige ühesemalt (ja valjemalt) kõlava teatrivaimustuse "Lehman brothers"i suunda... Kuigi otsest paralleeli sisulises mõttes pole ja mahultki on filmis see vaid marginaalne, ent siin mõjuvad 4 naist samamoodi vaimustavalt ja üdini mänguliselt nagu need mehed Lehmanite elulaval. Alkoholist läbiimbunud või siis muude pahede/markantsustega/hoo ja innuga loodud rollid Anne Reemannilt, Liisa Aibelilt, Hilje Murelilt ning vaid aknast paistvalt Terje Pennielt! VAU! Muudkui ootad vaadates, et tuleks nad ometi jälle tegevustikku sisse! kasvõi ükski neist! :)))) Ja kirsina tordil Maria Klenskaja... Terve Eesti Maša... mängib siin isegi silmadega... Kogu Eesti tunneb seda vanaema... sest kõigil meil on vähem või rohkem sarnased...

Tundub, et uus eesti kultusfilm on sündinud. Esimese vaatamisega veel need "ütlused" sealt pähe ei jäänud, kuid usun, et saame endale hulgaliselt tsiteerimismaterjali jälle juurde. Nii soe ja ohtrate naljade ning suurema loo sees pisemate lugudega film, mida iga maal elanud või suviti maal vanavanemate juures veetnud nii endine kui praegune laps ära tunneb. Need tüübid ja need juhtumised... Aga siin serveeritakse kontsentreeritult meelelahutuslikult koos (liiga) lühikese aja jooksul (film kestab 1h45min). Oma naljakast vahvusest ja seikluslikkusest hoolimata on ka tasakaaluks tõsisemaid hetki ning allhoovusenagi jookseb kurbus. Kuid kui saad hetkegi veeta "Vee peal", siis ununevad ka igapäevamured.