Režissöör: Mika Kaurismäki
Stsenaarium: Mika Kaurismäki, Sami Keski-Vähälä
IMDB hinnang: (nii uus film, et veel pole 5 hinnangut antud)
Minu hinnang: 5,5
Maailma ESILINASTUS!
Kohal olid ka režissöör ise ja 2 kolmest peaosade näitlejatest - Kari Heiskanen ja Pertti Sveholm. Sai otse tegijatelt huvitavat tausta, ehk siis kuna vendade Kaurismäkide piljardibaar Helsingis oli niigi pandeemiaaegsete reeglite tõttu jõude, siis kasutas Mika seda ära oma uue filmi tegemiseks. Esialgselt oli plaan teha kogu film Dubais, kus 3 meest baaris kokku saavad ja elu üle arutavad, aga nüüd mängis elu talle sisu ka lisaks kohale veel kätte. Nimelt corona tõttu on kinni ka Corona (õllemargile viitav) baar. Ühel õhtul, kui baariomanik parajasti tööjuures üksi õhtustab, tuleb ukse taha koputama üks stammkunde, kes on ühtlasi arst, kes just coronahaigetega tegelebki. Uks jääb kogemata lahti ning mõne aja pärast sajab sisse veel ka kolmas, selgelt ärritatud olekuga mees. Just oli ka uudistes, et kusagil piirkonnas on liikumas mõrvar... Ei, see pole põnevusfilm. Need 3 meest arutavad siin terve filmi elu üle, räägivad oma muredest, saatustest ja toetavad teineteist. Hea veini kõrvale. Kuniks pundiga liitub ka üks (ühe) naine...
Poolteist tundi läheb kui linnutiivul, kuigi põhimõtteliselt vaataks nagu teatrietendust kinoekraanilt. kogu tegevus toimub praktiliselt selles lavaks olevas baaris. Režissööril oli filmi tehes selline omalaadne tegemisvorm, et andis kõigile tegelastele nende karakteri tausta ja raamid ette, aga ei jaganud seda teiste tegelastega. Nõnda tekkis elav ja ehe improvisatsiooni segav mängumeetod. Film võeti purki põhimõtteliselt 2 öö ja nendevahelise päevaga. Kohati tõesti mängib see ehedus kaasa ja on omamoodi eluliselt põnev ning vestlused elavad. Teisalt kõige huvitavamaks kujunev lõik, ehk kui mängu tuleb ka naine, seal on see pingpongitamine natuke eluvõõras ja kaotab oma loomulikkust, sest mõlemad kogenud näitlejad kui teevad head tööd ning partnerina lausa mängivad teineteisele alla, aga lõpptulemus on siiski selgelt kahtlaselt ebaloomulik. Kuid mina vaatajana andsin selle andeks, sest iseenesest eluline tüliõun abikaasade vahel, kes viimased 10 aastat on koos "eksisteerinud" teineteist siis tõeliselt nägemata-tundmata, ühes kodus - see on teema, mis vajaks pikemat ja kandvamatki osa kogu filmist ja võrreldes ka kõige sellele eelneva meestevahelise vestlusega. Ikkagi on need naised, kes nii meeste elud kui ka siinse filmi õitsele lükkavad.
Kas ma sellest nüüd filmina või sisuliselt mingi suure elamuse või mõtteainest oleks saanud, ent üllatusin, kuivõrd corona-teema üldsegi ei häirinud, kui seda nii ette mängiti. Lisaks tekitas himu ise näidend kirjutada... selle filmi lähenemine annab ühe huvitava vormi katsetamiseks.
Olgu öeldud, et Heiskanen ja Sveholm on minu jaoks juba lapsest peale austust väärivad näitlejad. Nad on seal kõik kogu tiimis vanad sõbrad, kes tunnevad teineteist juba aastaid ning nagu tegijad ütlesid, siis see film natuke peegeldab seda, kuidas nad muidu ka kokku saades omavahel lobisevad :)
Ühest isiklikust teemast seoses Kari Heiskaneniga (see parempoolne mees üleval fotol), kirjutasin pikemalt instagrammis... Ta nimelt on mu elu mõjutanud uskumatult suurel määral - 28 aastat tagasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar