Ja lihtsalt nii järsku läkski - esimene poolaasta 2021st on möödanik... Pilgutad korra silmi ning viuhhhh...
Arvestades pandeemiat, siis on tunne, nagu teatriaasta oleks alles alanud. Kuigi aasta alguses olid teatrid pea kaks kuud ka avatud. Sestap võiks korraks ikkagi peatuda ning panna kirja, mis on vaja esimesest poolaastast kaasa võtta, mis on väärt mäletamist senisest teatriaastast. Ühtlasi võib neid siin ju võtta ka, kui soovitusena ülejäänud suveks või siis sügiseks... Muidugi juhul kui see Delta-tüvi meid kimbutama ei tule ning rahvas vaktsineerima läheb, on lootust, et vast saame sellest kergemalt üle...
Selle vaktsineerimisega on kah ju nii ja naa... Ise sain teise süsti just eile kätte. Õnneks kummagi süsti järel midagi erilist ei tundnud, sain kohe järgmisel päeval oma 10km jooksule minna ning elus mingeid pause ei tekitanud. Mõnedel inimestel siiski korraks tekitab mingi haigeolekutunde, aga see siiski läheb kiiresti üle. Mis oli ehk alarmeeriv, et kui kunagi oma perearstilt küsisin, kas tema ise end vaktsineerib, siis sain vastuseks, et tema ise küll mitte... Eile raadiost viimase uuringu kohta kuulates, tõdeti, et just perearstidel on suur mõjuvõim eriti eakate inimeste vaktsineerimisel... aga no kuidas nemad siis vaktsineerima saada kui perearstid ise seda ei tee... Ei tahaks küll enam nii pikki teatripause. Praegugi on parajasti 10 päeva kui ei mängita midagi sellist, mida näinud ei oleks või näha tahaks ja juba on imelik tunne õhtul, et polegi kusagile vaja minna :)
Kuigi üldises plaanis suvel pakutava üle kvantitatiivselt nuriseda ei saa... praeguse seisuga tervelt 78 esietendust juunis, juulis ja augustis. Kvalitatiivselt on küll pisut teised lood. Vähemalt juunit arvestades, siis ikka maru vähe oli neid, mis väga meeldisid... Eks soovitamiseks ühel või teisel põhjusel, ehk kas lugu ja/või näitlejate roll(id) on head, lavastus nauditav tehniliselt või lihtsalt täis leidlikke lahendusi - neid ju leidub küll... aga kui ma ausalt ja tõsiselt ja sügavalt mõtlen, et kas ma oleksin kurb kui ma poleks neid näinud... no ütleme nii, et ülisuurt vaimustust igakülgse terviku üle siiani veel täiesti sel suvel pole saanud (kuigi suvetendusena eriti just üks ja suurlavastusena teine, olid küll igati teatrisseminekut väärt ning tugeva elamuse on andnud 3-4 veel)... Ka tervel poolaastal on olnud neid SUURI teatrielamusi siiani vaid 2, millest tegelikult ainult 1 oli selline, pärast mille vaatamast teatrikaaslasega etenduse järgselt koju jalutades mõlemad vaimustusime - et vot see oli VÄGEV, vot see oli TEATER (foto annab selle kohta vihje)!
Kirjutada pole juunikuus palju jõudnud, sest väga intensiivne aeg on tööl ja laboris ülikoolis, kuid 9.juulist kuni 9.augustini on puhkus ja siis tasun ka kõik senise aasta kirjavõlad ja tekste tuleb nagu seeni pärast vihma :) Ehk ilmumas on: "Tants", "Surnud mees", "Kui Sa tuled, too mul lilli", "Madame Brigitte", "Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest", "Kõige all ja kohal on", "Teises toas", "Kalevipoja vägiteod" ja mõned tekstid lõpetan veel lisaks eelmisest aastast... Instagrammis on siiski absoluutselt kõigi viimastel aastatel nähtud etenduste kohta lühemalt või pikemalt päeva-paari sees peale vastava etenduse vaatamist kirjutatud tekstid ilusti kõik viimseni üleval: https://www.instagram.com/danzumees/
2021. esimesest poolaastast nähtud 29st tooks välja (max) 10 parimat, mis ühel või teisel põhjusel naha vahele pugesid (tähestikulises järjekorras):
"Indrek ja heledad hääled" Pärnu suveteatrilt - lihtsalt mõnus suvine teater - vabas õhus, ilusas kohas, heade näitlejatega - just sellist suveteatrit tahakski aeg-ajalt nautida. Natuke koomikat ja palju südamesoojust. Tiit Palu on võtnud eesti kirjandusest (eelkõige Tammsaarelt tegelased) kõikvõimalikke viiteid ja toonud need selle loo tegelaste suhu ja minevikku. Nüüd on nad kokku saanud Põrgupõhja nimelise turismitalu avamisel. Näitlejatest eriti-eriti Piret Laurimaa äge-naine-Juudit on kindlasti üks suve ja terve poolaasta õnnestunumaid rolle. Kuid ka Terje Pennie õhinat täis Kõrboja Anna on siit vaja kaasa võtta.
"Kaks garaaži" Vaba Laval - garaažimeeste maailm on täiesti omaette subkultuur :) Ja siin lätlastega kahasse - no vahvad poisid kogu tegijate kamp! Üks naljakas leiutis teise järel, mis nad seal justkui lennult välja mõtlevad garaažis olevatest käepärastest vahenditest ja meeste omavaheline ansambel sobitub mõnusalt kokku ka. Rollid võibolla mitte psühholoogiliselt pinnaselt loodud, sest materjal on vastav... aga Simeoni Sundja pilkude ja nooltega ületab siiski karakteriloome künnise ka sellises stiilis teatrilavastuses.
"Lapsed" Tallinna Linnateatris - Nüganeni viimaseks jäänud lavastus oma ex-koduteatris kunstilise juhina on otsapidi sci-fi, ehk tuumaplahvatusjärgse maailma 3 teadlase kammerlik mäng. Kes ja mis suhtes nad seal omavahel on ja on olnud ning mis agenda on küllatulnud sõbral? Psühholoogiline draama. Piret Kalda ja Anne Reemann kahe naisena selles valemis teevad mõlemad (oodatult) väga head rollid.
"Leskede kadunud maailm" Ugalas - eriline atmosfäär on suudetud luua tavalisse blackbox-saali (teatrimaja väikses saalis) ning kogu isemoodi lugu on natuke ka nagu science fiction suunda, sest kes need lesed ikkagi on, mis nad sellest noorest mehest tahavad ning mis ajas ja ruumis kogu lugu üldse hargneb - intriige nii, et kubiseb ning need lesed - mamma mia! :) Rollidena siiski kedagi eraldi esile ei tõstakski, sest see on nagu rohkem ansamblimängu võidukäik. Esile tõstaks kunstnikutöö, täpsemalt kunstnikE "töid", sest ka valgus-video ja kogu lavakujundus on tõeliselt priima! Ja kõige kokkuloome - Ringo Ramul on vaimustavalt hea lavastaja!
"Marie Roget' mõistatus" Kellerteatris - vanakooli krimka muutub Vahur Kelleri dramatiseeringu läbi täiesti eriliseks, sest laval toimetavad mõrvajuurdlustega Edgar Allan Poe ise koos oma loodud tegelasega. Atmosfääriga, kammerlik ja vapustavalt hästi mängitud! Meelis Kubo ja Riho Rosberg teevad ühed senise teatriaasta parimatest meespeaosadest. Siin on misanstseene, mis võiksid olla lavastajakooliõpikus :)
"Mefisto" Eesti Draamateatris - suurlavastus ja veel MILLINE lavastus! Eks materjal ole ka võimas, aga siin saab see Kertu Moppeli ja tema trupi looduna veelgi parem! Vaimustav, võimas, kubiseb headest rollidest ja leidlikest lahendustest. Mõjub nagu narkootikum - näed selle ära ja tahad teatrisse veel "selliseid lavastusi" avastama, aga sellisel tasemel neid tuleb paraku väga harva! Terav ja karm ka, ehk võibolla mitte kõige nõrgemate närvidega vaatajatele. Juhan Ulfsak oma isa laval - esimest korda minu jaoks täitis oma papsi kingad - see on lausa imeline, mis ta seal korda saadab! Päriselt! Isegi mu teatrikaaslane, kes suhtub alati ülimalt skeptiliselt Juhani lavatöödesse, oli pahviks löödud! Kõrvalosadest Indrek Sammul ja Merle Palmiste on ka erilised... aga samuti ka näiteks Brita Soll üllatab (juba teist rolli järjest, sest eelmise aasta Krossi eluloos oli ta ka nagu uue hingamisega laval!) ja Aleksander Eelmaal on üks vinge sutsakas jne jne jne!
"Niskamäe naised" Vanemuises - ainus lavastaja siin 10 seas kahe tööga on Tiit Palu... juba tema Brechtist alates olen tähele pannud, et lavastajahärra on supervormi saanud. Seekordne nii puhtas koostöös Lilja Blumenfeldi kunstnikutööga, täis ühe ägeda matriarhi eluseadmisoskuste niidistikke ja ajastuhõngu koos toonaste inimsuhtumiste/-suhete ja mõttemallidega. Julge soovitus klassikalise Stanislavski-teatri austajatele. See siin on ilus, kaasamõtlemapanev ja koos muusika ning liikumisega terviklik pakett, kus meelelahutus on ka sobivaks tasakaaluks tõsisemale-psühholoogilisele. Rollidest nii Külliki Saldre kui Ragne Pekarev teevad ühed senise aasta tippudest.
"Põrgupõhja uus Wanapagan" Endlalt - veel üks suurlavastus siin nimistus - eks neid suuri ole raskem ka teha, et nad laiali ei valguks ja jõuaks ka vaatajale kusagile sügavamale... Tammsaare viimaseks jäänud romaan on saanud siin tõeliselt suure trupi - näitlemas nii Endla enda omad kui külalisigi ning see katlamaja kui põrgu eelruum või purgatoorium taevatrepil - milline tabav leid! Lavastuslikult mitmetahuline ja detailiderikas ning mängutrupp oma pingestatusega mängivad kõik ridamisi end oluliseks sellel erilisel laval. Eraldi peab esile tooma Ago Andresoni, Triin Lepiku ja Tambet Selingu.
"Rogožin" Tallinna Linnateatris - 10 seas on vaid üks teater topelt ja no kes muu kui Linnateater, kuigi viimasel ajal on tulnud ette ka nurinat nende suunal tihedamalt kui varem... aga vast oligi see selline pereheitmiste aeg ja kogu kolimine ning muu, mis korraks vee sogaseks lõi. Siin on viimase Lavaka-lennu noored tegemas oma vaatevinklist klassikat - Dostojevskit... ja lisaks ka kogu "Idioodile" lähenetakse hoopis teise vinkli alt - ehk läbi nimitegelase. Mõškin on siin muidugi ka... ja naised nende meeste vahel... Jan Ehrenberg teeb suisa hämmastavalt küpse psühholoogilise rolli ja Peeter Tammearu pisikestest sutsakates esimeses vaatuses peab pingega noortega sammu ja näitab neilegi mõningaid trikke :) Lugu ise klassikaline südame ja mõistuse dilemmade sasipundar.
"ÜLT" Eesti Noorsooteater - Renate Keerd teeb ka siin "oma asja" ja seekordne kunstiteos on tal täis (taaskord) omanäolisi stseenikesi, mis on huvitavas sümbioosis liikumise, muusika ning laval üldises plaanis toimuvaga. Me ei saagi siin tavamõistes rääkida "rollidest", vaid 4 näitlejat on terviku teenistuses ja nagu koos loovad lavastaja-kunstniku liikuvinstallatiivset nägemust - üks ahhaa-ohhoo avastusvaimustus teise järel.
Näitlejatöödest, mida nende suurimate teatrielamustega ühenduses pole saanud mainida on eelkõige vaja kiidulauluga ülistada Tiina Mälbergi ja Toomas Suumani Rakvere Teatri "Tants"us... Mul on pikem tekst selle kohta pooleli, seega ei lähe siin sügavamale, aga ütlen vaid nii palju, et just eelkõige näitlejatööde tulevärki see lavastus pakubki!
VAT Teatri "Toulouse"ist on vaja kaasa võtta Elina Reinoldi loodud, oma ex-mehega hotelli nahistama minev naine. Elina on ka näitleja, kellelt juba mitmed aastad reas tuleb järjest üks tipptöö teise järel.
Martin Mill Ugala "Surnud mehes" teeb läbi sellised ameerika mäed oma karakteriga... aga no vähemaga ei lepikski, kui see "tegelane" osaleb reality-tv sarjas, mis peaks päädima tema surmaga!
Ugalas võluvad lisaks väga valusas loos, väga valusate karakteritena Ringo Ramul ja Ilo-Ann Saarepera lavastuses "Kui Sa tuled, too mul lilli" ja vastupidi samas majas, samal päeval esietendunud "Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest." komöödiast jääb meelde ning poolaastast sõelale (mitmete palju bravuursemate ja eeldatavate kõrval) Andres Tabuni kõrvalosa.
Maarja Mitt-Pichen vaimustab koorijuhina ühes üsna erilises lavaloos Tartu Uues Teatris "Video: Täielik šokk..." ent tal on seal veel väikseid üllatuslikke ülesastumisi, mis kõik kokku on veel omakorda mitmekülgne ja hea karakteriloome.
Parim laste- ja pereteater on siiani sellel aastal Piip ja Tuut Teatri "Kalevipoja vägiteod", kus seekord lisaks Piibile ja Tuudule toimetavad (sellel ilmatusuurel looduslaval) Viljandi lavakooli 12.lennu 4 noort näitlejat, kellest eriti Maarja Tammemägi tark-sorts ja Stefan Hein'i totu-sorts mängivad oma karakterid meeldejäävateks ka kogu poolaasta mõõtkava järgi.
Kunstnikutöödest senise aasta 3 lemmikut on Kristiina Põllu "Leskede kadunud maailm", Arthur Arula "Mefisto" ja Kristjan Suitsu "Rogožin". Valguskujundus-teatriaasta 3 parimat on 2 Margus Vaiguri tööd - "Niskamäe kired" ja "Põrgupõhja uus Wanapagan" ning Kristjan Suitsu "Rogožin". Kostüümikunst on eriti meeldinud "Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest.", "Niskamäe kired" ja "Tants" lavastustes, aga sellel aastal on siin veel mitmeid tugevaid tegijaid. Grimmikunstnikud säravad töödes "Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest.", "Niskamäe kired", "Lapsed" ja "Marie Roget' mõistatus". Videokunstnikest tooks esile Fredi Karu "Video: Täielik šokk!...", Epp Kubu "Mefisto", Margo Siimon'i "Leskede kadunud maailm". Lisaks Sandra Lange maskid "Madame Brigitte"s.
Helilooming jõudis südamesse ja seeläbi hingeni välja teatrisaalides tänu Tauno Aints'ile "Põrgupõhja uus Wanapagan", Lauri-Dag Tüür'ile "Rogožin", Edgars Makensile "Kaks garaaži", Jakob Juhkamile "Leskede kadunud maailm"as ja Siim Aimlale "Kalevipoja vägiteod" lavastustes. Kuid lisaks on siiani tugevad emotsioonid just heli- ja muusikalise kujunduse tõttu kogu lavastuse suunal saanud ka "ÜLT"is, "Mäletan/Ei mäleta"s, "Jooks"us, "Mefisto"s, "Leskede kadunud maailm"as ja "refleksioon"is. Koreograafia ja liikumine oli meeldejääv juba mainitud "refleksioon"is, "Jooks"us, "ÜLT"is ja draamalavastustest "Niskamäe naistes", "Mefisto"s, "Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest." ja siiani veel mainimata uusimas maarjamaa Cooneys, ehk "Oi, Johnny" lavastuses.
Dramaturgiliselt on vaimustanud 11 tööd nendest nähtud 29st, millest vast 3 kõige rohkem: Kertu Moppeli "Mefisto", Vahur Kelleri "Marie Roget' mõistatus" ja Elise Metsanurga "Rogožin".
Eks mul ole palju nägemata ka ning ega ma kuidagi ei tahagi igale poole enam tormata. Kui kodu ligidal, siis veel, aga kaugemale lähen praktiliselt ainult kutsumise peale. Seega vabandan, et võibolla mõni oluline on siit ülevaatest puudu. Kui pelgalt suvetükkidele mõelda, siis liikumine mitmetes Lavakooli magistrantide lõputöödes ja ILIEH teatri Tartu päeva lavastustes oli eeldatavalt-arvatasti hea. Triinu Pungitsa kostüümid Elva LendTeatri "Kuningas on külm" oleks tahtnud koos kogu Pärna ja Savolaineni lavastajatööga kogeda. "Aeglane hingamine" naised kindlasti särasid laval, Estonia "Ravel:Ravel" liikumist ja kunstnikutöid oleks tahtnud oma silmaga näha, aga seda saab vast ka sügisel. Lutsu Teatri "Lõõtsajumal"at rahvas kiidab, Viljandi lavakooli noored elustasid lavale värskeima Piret Jaaksi "Sireenid", Karlovat oleks meelsasti (viimase aja vast kuumima trendina meie teatrites kasutatava "rännaklavastuse" vormis) avastanud jne jne jne.
Kuid pool aastat on veel ees ja vähemalt praegu on loota, et sellel teisel poolel saab veelgi rohkem näha-kogeda.
(Ülal on kasutatud Gabriela Urmi fotot Eesti Draamateatri lavastusest "Mefisto".)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar