Sitsi Silentium - Teatriühendus Misanzen

Terve lapsepõlve sai kuulda ettevõttest nimega Balti Manufaktuur. Sitsiriiet valmistavast kombinaadist, mis asub "kusagil Kopli kandis". Tänu Helen Rekkorile ja Teatriühendus Misanzeni lavastusele "Sitsi Silentium" on käesoleva suve veel mõnedel üksikutel augustiõhtutel võimalik kaasa teha üks harukordne ajamatk. Nimelt ehitatakse kogu piirkond ümber kontori- ja korterihooneteks - Manufaktuuri Kvartaliks ja selle käigus muudetakse ka praegu veel räämas ja ajahamba poolt puretud tehasehoone hoopis millekski muuks. Tükike ajalugu kaob igaveseks.

Ja tõeline ajaretk on see ka lavastusena! Üks sellesuvistest suurimatest teatriootustest. Ja tõesti, see "ootamine" õigustas end! Võimas, üle 100 aasta, eelmise sajandi teise kümnendi algusest kuni tänapäevani välja, jälgib lugu ühe naise eluteekonda noorest, vabrikusse tööle tulevast plikast, seniilse (ent sooja huumoriga kujutatud) vanamemmeni välja. Räägib küll jah ühest eesti naisest, kuid see lugu on ühtlasi paljudest meie naistest läbi 20nda sajandi elu keerdpunktide, nii suurte sotsiaalpoliitiliste kui ka isiklike - armumiste, pereelu ja muidugi töö. 

Helenile omaselt, kasutab ta lavastajaarsenali väga mitmeid erinevaid trikke. Aastad ja ajahüpped on siin nagu peatükid nii lavastuses kui ka Leegi elus (kui ilus nimeleid peategelase, ehk Silva Pijoni karakterile!). Kohe algusest peale on vaimustavalt maagiline tunne, et oled seal vanas sitsitehase hoones transformeerunud teise ajastusse! Kohaspetsiifilises lavastuses on lisaks elutraagikatele ka palju sooja huumorit, visuaalselt ahhetamapanevaid vaateid, huvitavaid liikumise ja helinduse sümbioose kuid imekombel ka kammerlikult intiimseid stseene. Sisulises, ehk ajarännaku ning kohaga seonduvalt hulgaliselt ka tõsielugagi ristumisi. 

Trupi nelja põhinäitleja lisaks teevad kaasa ka 14 tüdrukut, kes aitavad mitmel erineval viisil luua nii tehaseatmosfääri kui ka muidu “ühiskonda” ja muidugi Leegit ümbritsevaid naisi. Silva Pijon ise nii huvitav laval, igas oma misanstseenis silmatorkavalt tabava pingestatud mänguga. Üldse mõtlesin vaadates kui intelligentne rollijaotus Helenil - noor Silva, just enda tüpaažile sobivas, millega ta saab 101%ga minna kaasa ja tuua nii palju nüansse julgelt sellesse tegelasse sisse. Silva madal aldihääl ka rääkides, annab juba lähtekohana tõsise töönaise ja teatav intonatsioonides paljastuv murrakulaadne rääkimismaneer lisab sellele ka tõesti ehedalt maalt linna tulnud inimese tunnetuse. Seevastu laval märksa kogenum Piret Krumm’i karmi ja raamides järelvaataja/ülemusena, täiesti ju Pireti tavapärastest koomilise kaldega rollidest valgusaastate kaugusel - väljakutse (ja sedapuhku vägagi õnnestunud!) näitleja enda jaoks, aga seega ka samaga huvitav lahend vaatamiseks teatripublikule, kes Pireti teisi rolle teab. Ei oleks ettegi osanud kujutada kui hea traagik ta olla vōib! Pireti karakter on muidu ka mitmetasandiline. Kohati eluliselt vastuolulinegi, sest alguse karm naine laseb vaid vilksamisi vastavates loos juhtuvates hetkedes paista oma sooja südant, mis annab mõista selle tegelase psühholoogilisrealistlikust elulisusest. Rääkimata kogu "paha saab palga" teemast misläbi avaneb tal ka hoopis ühe teistsuguse karakteri mängimise võimalus selle sama rolli sees. Muide sealjuures kogu see mõte, ehk miks ta üldse veel "mängus" on, tekitab külmavärinaid oma paljastumise hetkel!

Rauno Kaibianen on (ilmselt tihedalt improviseerides) kasvatanud oma mänguvahendite pagasi vägagi suureks. Tegelikult oli see üks mõnus üllatus, et peategelase suurema fookusega eluloo sees tuleb jõudsalt esile ka Leegi abikaasa elukutsumuse lahtimäng. Rauno Rihard nimelt, kellega peategelane esmaselt kohtub küll tehasetööl, ent too otsustab järgida oma unistust, murda lahti argirutiinist ja seeläbi saab lihttöölisest hoopis teatrilavastaja! Muide, nagu lavastaja on öelnud, siis see tegelane põhineb päriselt eksisteerinud isikul Riho Hool, kes rebiski end niiöelda süsteemist lahti ja läks Paidesse teatrit rajama! Ja siin loos näiteks kogu see Libahundis Leegile Tiina mängimise õpetuse-stseen, samas kui Silva Leegi teda järele aimab, on oma vaimukuses KULDA väärt! Soe, koomiline, visuaalne ja armas ning Rauno ennastunustavalt hoogne mäng seejuures tõesti viib sinna harrastusteatritrupi ridadesse "õppima" ka vaataja :) Andres Roosilehel on huvitav võime end laval oma (vinge) hääle ja keskmisest suurema koguga niimoodi maksma panna, et ainuüksi tema olek loob kaalukust tema tegelastele. Siin tehasejuhina veel eriti sobivalt! Ja see väike kelmikas lõpus loodavad maagilise realismi vinjett - nagu täpp i peal ühtlasi Andrese karakterile, aga ka kogu lavastusele. Muide läbivalt see tehaserahva keelel "härra Sidrun" põhinevat samuti ühel kurikuulsal 1930ndate sahkerdajal, kel nimeks Isac Citroën (siinkohal ühtlasi soe soovitus osta ka kavaleht, kus tegijad nii tegelaste, ajastu kui ka koha taustu kogu kogemusele lisaväärtust andvalt paljastavad).

Lavastajal on taustajõudude-kaasloojatena kujunenud (arvatavasti) "ühist keelt rääkivate" kunstnike trupp ja arvestades näiteks paari viimast Helen Rekkori Misanzeni suvelavastust, siis ilmselgelt õigustatult, kuna nii "Õhtu on salameri" kui ka "Sõsara sõrmeluud" on lisaks visuaalsetele vapustustele ja tugevatele-huvitavatele lugudele, ka kunstiliste tervikutena meistriteosed. Kusjuures kõik seejuures veel väga eriilmelised. Näiteks seekordne kammerlikemate stseenide sissetoomine ja üldse teatav inimese- aga ka publikule mängulähedus on läbivalt realistlikum, ehk puuduvad Edgar Valteri teise ja kolmanda vaatuse ning Sõsara sõrmeluude miraažlikud muinasjutulised, ehk fantaasia suuremahulised loossesegamised. Sitsi-loos on küll ka visuaalsemaid stseene ja mängulisi komponente (juba inimesed tehasemasinatena või siis tehasemasinate taga töötajatena - kes kuidas vaadata-tõlgendada soovib kui ka justkui nukuteatrilike vahenditega stseen "lisapeadega"), kuid üldjoontest on see ikkagi eluloostki lähtuvalt sirgjoonelisem, ehk selles mõttes terviklikumgi.

Seega ei puudu siit Priidu Adlase valgusemängud. Seda eelkõige värvide näol. Värvid, mis toetavad nii sisuliselt (revolutsiooni punane) kui ka tunnetele partneriks, näiteks kurbusega koos tüdrukute kätes põlevate küünalde kasutamise stseenis pea märkamatu sinisega ("sinine on ju ikkagi kõige kurvem värv"!). Ent on stseene, kus valgusepaigutus on ka stseeniülesehitava funktsiooniga (Leegi ja Rihardi aknaläbivaatamised). Maarja Pabuneni kostüümikunst on ajastut tabav... aga kuna siin ju aeg kulub üle sajandi ning tegevuskohtigi on tehasest Pärnu rannani, siis on need maitsekalt erinevates lõikudes muutuvad, säilitades kunstilises mõttes oma stilistikat ja seega hoiab omalt poolt lugu koos. Kristjan Rohioja liikumine on nii suur lavastusliku kontseptsiooni osa, et on raske aru saada kus lõpeb lavastajatöö ja algab Kristjani oma. Kõik need laiema pildi visuaalsed panoraamid kui ka iga tegelase liikumismaneerid või rühmana tekkivad illusoorsed allegooriad. Igatahes on liikumisel siin vägagi oluline osa kanda. Sellepärast on ka tabav kasutada nii palju kõrvalosatäitjaid, sest sellise mahuga tekkis ka tehaseruumis tunne, nagu tõesti kogu see vabrik ongi naisi täis! Kõik toimetamas, sagimas, tööd rügamas. Spordivõistlusel jällegi ju sporti ei tehta, ent naised on kogunenud siia ja sinna... Muide huvitav tähelepanek, et nagu ilmselt sinna tehasesse tuli naisi üle Eesti tööle nii oli ka selles lavastuses esindatud tekstis nii saare kui tartu naised, rapla ja viljandi - kõik on siin koos. Ja see tõesti ongi kõigile! Sander Põldsaare videoga loob lavastaja nii ilusaid misanstseene kui tekitab ka juhtumeid, mida muidu polekski ehk võimalik laval kujutada. Muusikaline pool sulandub ideaalselt, ent emotsioonide teket toetavalt tervikusse. Villem Rootalu seekord "laule" pole kirjutanud, mis eelmisel korral oma huumoriga küllastasid lugu ennast, ent heli üldse selles kõlavas-kajavas ruumis on üks paras täppismäng. Laura Kōiv tegelikult tšehhiruumi üüratu suure "lava" ka kohati väikseks, isegi intiimseks muutmisel ning lavastuslikeks komponentideks muutuvate "värava" ja "kella" imeilusa metallsepistusega ei koorma, vaid hoiab just selle "variseva aja" ja "ajaloo" ideaalselt igas pildis kohal.  Kõik need kunstilised komponendid täiendavad ja on väga tugevaks raamistuseks sellele ühtlasi nii visuaalsele kui eluloolisele lavastusele. Tundub, et Helenil koostöös Mihkel Seederiga, kes aitas tema ideed (ka seekord) dramatiseerida, on juba ette teada õnnestunud loojutustamise pitser peal (kas oled näinud nende ühistööd "Tallinnville" VAT Teatris - kui mitte, siis sügisel kindlasti soovitan ette võtta - kontrastiks "Sitsile" vägagi tänapäevane ja justkui teisest otsast, isegi pisut futuristlik fantaasiamäng imetillukeses lavaruumis, ent seotuna ka otsapidi, kuigi pigem kujuteldavas plaanis Tallinnaga - samas see seal võib olla mistahes maailma linn).  

Kogu "Sitsi Silentium" lavaloos on nii palju detaile, mida saab vaadates nii sisulises, visuaalses kui mängulises mōttes noppida ja see muudab kogu teatrielamuse tõeliselt elamuslikuks ja igas väiksemaski stseenis naudinguks! Eks elulood üldisemalt ja siin ju ühtlasi ka "kohalugu", sisaldavad väga palju õpetlikku. Antud juhul pani see uurima rohkemgi, mis selle asutusega on seotud, ühtlasi selle lõiguga nii Tallinna, aga tegelikult kogu Eesti ajaloost. Naistesse suhtumine, naiste enda suhtumine, kuidas see ajas on muutunud... ja just meil siin koduses Eestis. Meie vanavanemad ja vanavanavanemad... elasid ju nemadki oma aja nii ohvrite, võitjate kui ka enda elu kangelastena... kuigi omas ajas me ju seda ise ei näe ja sellepärast on nii tänuväärne, kui keegi teatris-filmis-raamatus seda kujutada võtab. Nii ei kao ka see aeg päriselt... jääb alles nii kaua, kuniks on mäletajaid. 

Hinnang: 4+

Olen oma instagrammi peegelduse järgselt saanud mõned kirjad, nii tänusõnadega soovituse eest kui paaris on küsitud ka selle vanusepiirangu-soovituse kohta. Seega rõhutan siingi, et see tõesti sobib kõikidele vanustele, ühtviisi nii noorematele kui ka vanematele. Minu arvates seal ei ole küll midagi siivutut, ammugi mitte roppu, miks näiteks ei võiks seda ka 10-aastane vaadata. Surm ja ehk mõned täiskasvanute teemad ning vast sellepärast (rõhutamaks, et tegemist ei siiski pole otseselt lastele mõeldud tükiga) on ka tegijad pidanud targemaks seda 16+ vanuses soovitada. Mina võtaksin küll näiteks ka teismelise kaasa seda vaatama. Eriti kui on palju kogemust täiskasvanute teatrist varasemalt. See on tõesti üks väga ilus lavastus ja ise sain sealt palju teada. Jääb lapselegi hoopis teine pilt sellest Tallinna osast…et kunagi oli “siin hoopis nii”. Jah, Sitsi vabriku naisi kutsuti "Sitsi litsid"… see on ilmselt ainus, mis meenub, mis vast pole ju otseselt laste kõrvadele…aga eks selles eas juba teatakse ka seda sõna televiisorist ja filmidest ning ajalooliselt ka päriselt neid seal tehases töötavaid naisi kutsuti ja sellepärast on ka sellise sõnastuse kasutus igati õigustatud.

Tekst lavastuse reklaammaterjalist (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt ja nende autor on Martin Ahven):

Kohaspetsiifiliste ja visuaalsete lavalugude traditsiooniga teatriühendus Misanzen kutsub suvel 2021 publiku ajarännakule Balti manufaktuuri, et peatselt muutuvas kultuuripärandis taaselustada mastaapse kangavabriku mälu. 

 

“Sitsi Silentium”

Autor-lavastaja Helen Rekkor

Dramaturg Mihkel Seeder (VAT Teater)

Lavakunstnik Laura Kõiv

Kostüümikunstnik Maarja Pabunen

Liikumisjuht Kristjan Rohioja

Helilooja ja helikujundaja Villem Rootalu

Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Videokunstnik Sander Põldsaar

Osades Silva Pijon, Piret Krumm, Rauno Kaibiainen, Andres Roosileht (Eesti Noorsooteater)

Etenduse juht Eliisa Vellama

Kaasa teevad ka 14 tantsu- ja teatritaustaga noort näitlejat

 

Avalikkusele on hästi teada Kreenholmi vabriku kirju ja kohati ulmelisena tunduv ajalugu. Vähem aga teatakse, et säärase riik riigis tunnetuse kogemiseks ei pea pealinnast lahkuma, sest Põhja-Tallinnas paikneb siiani Sitsi kvartal, meenutamaks kunagist võimsat Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise vabrikut, mille mastaapsus ja värvikas minevik ei jää oma Narva õele kuidagimoodi alla. Tööstusrevolutsioon muutis eesti naiste iidse riituse, ketramise, masinlikuks tööks. Vaatamata ülipikkadele töötundidele ja kõrvulukustavale mürale, meelitas Sitsi vabrik aastatega ligi tuhandeid noori naisi, kes sisenedes sellesse masinavärki muutusid osaks suletud süsteemist, milles range klassivahe tingis inimese väljavaated. Siiski ei suutnud kõrged müürid taltsutada inimhinge janu teadmiste ja vabaduse järele, ega summutada vilgast seltsitegevust ning kodanikuühiskonna algeid.

 

Manufaktuurihoone on oma eluea jooksul olnud tunnistajaks mitmetele riigikordadele alustades tsaaririigist kuni taasiseseisvumiseni, ajatelge ilmestamas revolutsioonid, sõjad, esimese vabariigi ajal ühiskonda vapustanud rahapesuskandaal, okupatsioon ja kümnete tuhandete tööliste elulõimedest punutud kangas. Vaatajatele avaneb nii vabriku argipäev kui ka murrangulised sündmused. Selle lärmaka masinavärgi keskel aga otsib üksikisik võimalusi siiski kuidagimoodi vaikuses olla. Leida oma telg.

 

Teatriühendus Misanzen on varemgi publikut lummanud - “Üle vee” (Salme Reegi nimelise teatripreemia nominatsioon), ”Laineid lausudes”, “Süüria rahvalood” (etenduskunstide ühisauhinna nominatsioon), “Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu” (Ants Lauteri nimeline lavastajapreemia)  ja “Sõsara sõrmeluud” (sõnalavastuse originaalmuusika laureaat).

 

Etendused toimuvad 14., 15., 19., 20., 21., 25., 26., 27. ja 28. augustil algusega kell 20.00 Balti manufaktuuris (Manufaktuuri tänav, Tallinn).

Etenduse kestus on koos vaheajaga 2 tundi ja 20 minutit.