Stockholmi peatänaval - Drottninggatanil (Kuningannatänav) on selle ülemises otsas, majanumbrite 67 kuni 85 ees tänava keskele asfaldi sisse laotud roostevabast terasest tähtedega 33 August Strindbergi tsitaati (majas nr.85 asub ka tema muuseum - seal elas ta oma elu viimased 4 aastat). Lausete vahel, nagu "Targal rotil peab olema mitu uruauku" ja "Pliiats on võimsam kui mõõk" on ka mitmeid kahtlase varjundiga suurmehe ütluseid. Üks meeldejäävamaid ja mingis mõttes ka šokeerivamaid "Olen ainult teoreetiliselt naistevihkaja". Rootsi aegade suurimat näitekirjanikku ühtviisi nii kiidetakse tema loomingu pärast kui ka imestatakse tema suhtumist naistesse.
"Tavaliselt abikaasadest naine on isand majas ja mees isand majast väljaspool"
"Iga tervemõistuslik mees on oma südames naistevihkaja, aga naiste jumaldajad on peast segi"
"Mees ja naine on nagu kaks paralleelset joont ja paralleelsete joonte loomuseks on, et nad kunagi ei kohtu"
"Paljud abielud on surmanuhtlus, mis viiakse täide aasta-aastalt üha uuesti"
"Kananahk naisel on maailma üks loomulikumaid nähtuseid"
"Mis on abielu? Majandusasutus, kus mees on sunnitud töötama naise heaks, kelle orjaks ta on saanud"
"Kahjuks ei karista seadus mehi võrgutavaid naisi"
"Armasta mind alati, muidu hammustan Sind kõrist nii, et sa sured!"
"Daam oli nii uhke, et hoidus meeste kontaktidest nii, et Sa ei usuks kunagi, et ta muutus jonnakaks, andis alla ja sõi ühe ära!"
Need on vaid mõned Strindbergi kuulsad tsitaadid (tõlkisin siit: https://livet.se/ord/k%C3%A4lla/August_Strindberg), mis ilmestavad samuti tema suhtumist naistesse ning naisega abielus olemisse. Me teame, et ta ise oli 3 korda abielus ning viimane oli peaaegu 30 aastat noorema näitlejanna Harriet Bossega. Vana August oli armukadedusest hullumas ja abielu lahutati vähem kui 2 aastase abielu järel. "Surmatants"u (millest Rakvere Teatris on saanud lühema, ehkki vähemlöövama pealkirjaga lihtsalt "Tants") kirjutas Strindberg vaid 6 nädalaga (sealhulgas ka jätkuosa, kus tegevustikku liituvad esimese osa tegelaste lapsed, kuid mida mingitel põhjustel pole veel Eestis siiani lavastatud). Ilmavalgust nägi näidend aastal 1900, ehk aasta enne seda mainitud kolmandat abielu... kas "Surmatants" oli Strindbergi ettevaatamine 25 aasta kaugusesse aega? Täiesti võimalik.
Lavastaja Veiko Õunpuu on koorinud jalust ära 3 kõrvalist tegelast (seda tehakse selle materjaliga viimasel ajal tihti üle maakera) ning jätnud alles vaid 3 põhilist - vana suurtükiväekapten Edgar (Toomas Suuman), tema (tunduvalt noorem ja endisest näitlejannast) abikaasa Alice (Tiina Mälberg) ning sugulane ja noorpõlvesõber Kurt (Tarvo Sõmer).
Ei saa isegi sissejuhatuses seda vaja all hoida - tegemist on psühholoogilise näitlejameisterlikkuse tippklassiga Tiina Mälbergilt ja Toomas Suumanilt! Ja kuigi “Surma” on seekord tegijad pealkirja eest maha saaginud, aga “surmaootus/lootus/hirm” pole siiski siit kusagile kõrvale jäetud… see on oma verised hambad ühe neist peatselt hõbepulmi veetva abikaasa kõrri löönud ja lahti enam ei lase!
Broadwayl mängisid vastavaid rolle Ian McKellen ja Helen Mirren ning rootslastel endal sealsed suured staarid Mikael Persbrandt ja (eesti juurtega) Lena Endre. Kes rootsi keelt oskab, saab nende versiooni siit järelvaadata: https://www.maximteatern.com/forestallningar/dodsdansen-digitalt …aga tead, Tiina ja Toomas teevad neile kõigile suurtele maailmastaaridele pika puuga siin ära! Nõnda mahlane (ja nagu vaheajal publiku seastki kostus)- mingite uute žestide, ilmete ja maneeridega Tiina ja Toomase mängud on siin laval. Kui mõnus tõdeda, kui näitlejad ise ka võtavad mis võtta annab oma karakteritest - ja oi kui võimas on neid kaht siin maid jagamas vaadata! Kolmanda tegelase rollis ka Tarvo Sõmer teeb enda tegelasega sellise huvitava teekonna läbi, olles alguses vana rahu ise ja tasakaalukas, aga kui kaks teineteise vangis olevat mürki pritsivat abikaasat ta enda mängude võrku mässivad, ei suuda ka tema jääda mõistuse piiridesse.
Ja eks need Strindbergi naistevihkamise kõrvad paistavadki siin kõikjalt, sest põhipõhjuseks ja kõige hullemaks näib ikkagi olevat naine(!) Ei ole kahtlustki, kus kohast Albee oma Virginia Woolfile inspiratsiooni sai (ta on seda muide ka ise öelnud)! Ja just nii seda peabki lavastama. Arvata võib, et ka Beckett on siit šnitti võtnud. Mitmeid huvitavaid detaile seal lavastuslikult veel sees ka, nagu näiteks laenud Andy Warhol'ilt. On selleks siis keskne "punane diivan" (otsast katki, lagunemas... nagu selle diivani omanike suhe) või maha joonistatud Warholi'i "Tantsudiagrammid" (muide Stockholmit külastades saab paari Warholi originaaltõmmist näha ka sealses Moodsa Kunsti muuseumis). Ma ise ainult selle näidendi suurem sõber ei ole, sest selline teineteise peale viha ja närvitsemise välja valamine (isegi kui see siin mingi kõverpeegli kaudu viitab hoopis vastastikku sügavale armastusele) ei ole lihtne isegi kõrvalt vaadata, kuigi nii söödavaks ja heaks ja seda musta+kuiva huumorit ausse tõstmist pole mina veel varem kohanudki selle materjaliga!
Esimeses vaatuses sissesaamisega oli natuke keeruline ja seda on olnud kuulda ka teistelt selle lavastuse etendusi näinud inimestelt, aga teises olin klõpsti sees.. mingi dünaamikavahetus... riideid hakati ka vahetama ja grimmi lisati ja tegelased muutusid mitmenäolisemateks.... Kuigi kohe esimeses vaatuses oli selge, et näitlejad kannavad seda ise täie mõnuga ning kogu mängutase ning pinge tegelaste vahel oli täiesti omast (tipp)klassist. Vaheajale minnes ütlesin teatrikaaslasele, et kuidas ma nüüd sellest kirjutan, et ei meeldinudki, samas kui näitlejad on hullult head... Õnneks teine vaatus sai ka sisuline pool hingamise sisse ning siis järsku tekkisid ka need juba mainitud assotsiatsioonid Kes kardab Virginia Woolfiga, mis ongi nüüdsest minu jaoks nagu Surmatantsu peenem, aga ka selgem edasiarendus. Surmatantsus oleks nagu absurd sees, aga ei oska sellele täpsemalt sõrmega osutada kus ja mis osas, oleks nagu allegooriad, aga mis siis täpselt? Ilmselt ka enda mõttelaiskus, et kui otse ei näe, siis ei hakka ka tuletama... Aga see tundmus on pidevalt õhus, et siin on mingi teine tasand ka, kuhu lihtsalt mõte ei jõua järele...
Tõsisemalt võttes, on ju tegemist ka perevägivallaga. Sotsiaalne valupaise millest tuleb pidevalt rääkida! Rakvere Teatril siin ka näiteks viide karantiinihaiglale, naiste võimule jm tänapäevasega tiheldalt seostatavat.
Hinnang: 3+
Selles hinnangus on teatav dissonants sees, ehk tõesti teatriaasta tippklassi rollid(!), aga väga raske on olla kõrvaltvaatajana sellele "kodusõjale". On mingid asjad, mis peaksidki jääma koduseinte vahele... või no kas ikkagi peavad... vägivalda ei tohi ju aktsepteerida mingiski vormis! Keeruline. Aga üks mis kindel - tõeliselt hea kunst ongi vastuoluline, sellepärast on tegelikult numbriline hinnang sellele teatrielamusele suisa kuritegelik. Kuna "keskmine" elamuse hinnang ei väljenda siin kuidagi, ega mingistki otsast "keskmist". Eelkõige soovituslik just nimelt mängu ja mängijate pärast ning lavastuslikult leidlike "varjamata peidetud" kunstiliste komponentide avastamise mängurõõmu saamiseks.
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kalev Lilleoru tehtud fotod):
TANTS
Psühholoogiline draama 19. sajandi lõpu dekadentlikus ja sümbolistlikus õhustikus. Mehe ja naise kujutlusmängud üksildases sõjaväekindluses kasvavad ettearvamatutes suundades ja muutuvad kolmanda osapoole saabudes halastamatuks kodusõjaks, kus kirgastub nii Strindbergi kui kaasaja inimese suhe reaalsusega. Haiget tegemisest võib saada ülim märk siirast armastusest. Mitte ainult tants surma palge ees, vaid igikestev, pidevalt aset leidev tants suhetes ja elus.
Esietendus 12. veebruaril 2021 Rakvere Teatri väikses saalis.
Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.
LAVASTUSMEESKOND
Autor August Strindberg "Surmatants" ("Dödsdansen")
Lavastaja Veiko Õunpuu
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Valguskujundaja Märt Sell
Tõlkija Arnold Ravel
Osades Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar