Sssa püha püss! Misseenüüdoli?!?!
Voyadzeri Teatrikluppi tulid kokku viimase Tallinna lavakoolilennu lõpetanud sõpruskultuurkond ning jagab seal kõigile vabalt peetavatele inimestele ”Vabalt peetavate kanade munad” nime all mitte mune, vaid hoopis hea-tuju-vitamiinilakse!
Tõi meelde aastavahetuste tv-sketšishowd, ainult, et see siin on päriselt ka naljakas. Eks head huumorit ole väga raske teha ka, sest inimestel pole universaalne huumorisoon - kõiki meid ajavad naerma väga erinevad asjad. Sestap usun, et veel kõige rohkem saavad sellest nö. "noorte linnukeelest" aru veel tegijate eakaaslased, ehk 20ndates generatsioon... Ent kahtlemata kaugeltki mitte ainult (mina kui 40ndates vaataja olen selleks elav tõestus)! Naljakale poolele tasakaalus leiab siinsete teemade seest, ehk allhoovusest ka tõsisemaid aluseid, mis on kohati nii hästi ära peidetud, et siin-seal tekkis iseenda pärast häbi! Näiteks ühes stseenis kus itsitad-itsitad ja siis saad järsku aru, et see hirnumine käib ju tegelikult hoopis “kiusatava” pihta! Ja eriti häbi on sellepärast, et isegi kui sellest aru saad, siis on juba hilja ja ikka ajab naerma. Kas see tähendab, et ka minus, kui "endises koolikiusamise ohvris" on ka tegelikut peidus kiusaja? Julgeks siiski arvata, et mitte ning kergitan hoopis tegijate ees mütsi, et nad on nii osavalt suutnud vaatajatega manipuleerida.
Ja kui nüüd veelgi mälusagarate vahel hoolikamalt tuhnida, siis meenub üks täpsemgi võrdlus-elamus... Nimelt sellise nähtuse, nagu "Kinoteater" sünd täpselt 10 aastat tagasi (ühes teises Tallinna "urkas", toona nimega März): http://danzumees.blogspot.com/2011/10/kinoteater-pustijalukomoodia-lavakad.html Sellest johtuvalt on isegi kummaline, et pole veel kuulda Kinoteatri-sünnipäeva-aisakellasid... aga eks nende esimese 10 aasta taguse esika ajani on ka veel kuu aega minna (30.09) :)))
Samas kui need 4-5 lavakalendu varasemad koolivennad-õed tegid seda toona nii ja kus nad on praeguseks... See omakorda paneb mõtlema, kuhu jõuavad selle siinse trupi noored loojad-kunstnikud sama ajaga, ehk 10 aasta pärast...
“Kui-rumal-vōib-inimene-olla” -sarjas tuli peale etendust veel üks korralik silmadeavanemine läbi teha. Nimelt sellest Lilleküla kandis asuvast tänapäevaboheemlaslikust kohast nimega Polymeri Voyadzeri Kultuuriklubi lahkudes oli meeletult mõnusa energialaengu saamise tunne ja teatrikaaslane veel tõdes, et ta peab “nende poiste nimed meelde jätma!”. Sealt minemagi sõites ja nalju arutades ning oma maamajas elavate vabakäigu kanade peale mõeldes ei saanudki aru, et mis sellel kõigel siis ikkagi “kanadega” pistmist oli… Ei tulnud kogu Markus Ilvese lavastuse põhijoone pealegi! Alles hiljem öösel, enne magamaminekut (no millal siis veel need “parimad mõtted tulevad” eksju?!) järsku “välgatas”… Kui lähed alles vaatama ja tahad ka end lollina tunda (või just vastupidi- targana) ning ise seda sealt avastada, siis ära järgmist lõiku loe ja jätka alles “punasest sõnast”...
Nimelt need taimed, mida Jan Ehrenberg peapeal kannab, need on ju kanaharjased! Alguses tibu omad, selline pisike taim, lõpus täissöönud mullikilesulgedega, vilkuvate tuledega õrrele ronides juba kopsakast toataimest suure harjasega! Appi-kui-loll võib inimene olla kui ta lihtsalt ainult vaatab ja ahmib seda endasse, mida pakutakse ning ei peatu ja mõtle hetkeks natukenegi! No enda ōigustuseks-mul tuli vähemasti lõpukski see pähe :) Kaaspubliku jutte sealt lahkudes kuulates ei tundunud mitmed seda läbi hammustavat. Ja no kes teab, kas minugi tõlgendus õige on. Igatahes tibust kanaks saamise teekonnal tuleb nii mõnigi arendav mäng neil seal "eluteel" ette.
Sõnaseletustest diskodeni, modellindusest maaplikade üle naermiseni… Ainult igas lõigus on selline pisike nüanss sees, et kes ikkagi lõppude lõpuks kelle üle naerab?! Jan Ehrenbergil ja Simo Kadastul (siin tükis ka mh “Eesti-oma-Beavis-ja-Butthead”) on tõesti ainest saada uueks Kibuspuu-Krjukov-paariks. Või no vähemalt praeguse generatsiooni uueks Avandi-Sepp duoks (mingi aeg peale lavakooli tegid ilma ka Sukk-Teplenkov…nii kahju, et nemad seda elus ei hoidnud). Siin on tegelikult ju tegemist ikkagi “trio”ga. Ja Kristiin Räägel kehtestab end ka üha tugevamalt! Juba “Panso”s ja “Rogožin”is sai näha (unstame kollektiivselt “Vanja” eks!), et tema "Laul õnnest", “Päikese lapsed” ja “Väike prints” rollid ei jäänud siiski lavakooli “algaja õnneks”. Jan on laval nii ägedas, justkui teravamas-närvilisemas pinges ja Simo kuidagi jõulisemas, aga samas ka pehmemas-mahedamas ja need kaks erinevat energiat laval koos tõesti plahvatavad!
Ega ma päris erapooletu siin ei saa ka olla, nimelt napilt alla tunni kestev etendus sisaldab (üle 5min kestvat) Madonna Frozen laulu (heli eest vastutab Arbo Maran) ja minu jaoks on see üks aegade lemmiklaule... Ja no Simo tants sellel ajal!!! See jääb mitte ainult sellest teatrisuvest, vaid ilmselt kogu teatriaastast meelde!
Kreizi gäng tõesti! Loodetavasti see ei jää neil ainsaks selliseks ettevõtmiseks. Ainest oleks ka stand-up'i üritustel sellisega osaleda ja miks ka tõesti mitte ETV-l osta see oma aastavahetuse huumoriprogrammi. Kuigi tegelikult paljuski on siinsel elamuse toimimisel "tänu" ka ise seal laval parajasti sündimise sees “kohalolust” ning tõesti selles pisikeses saalis tekkivast erilisest energiavalangust!
Hinnang: 4-
Mõnus müramine. Koordineeritud kaos. Kaasamõtlemist ei sunni, ega vaja - see on "hetkes olemise rõõm". Meelelahutus, mis lahutab meele argipäevast. Lisaks veel uus, eriline, väike-hubane, aga isegi oma "rõduga"(!) mängukoht Tallinnas. Fantastiliselt hea energiaga mängitud ja selles mõttes eelkõige ka "teatri"elamus. Selline asi saab laval tegelikult ka õnnestuda niimoodi, kui tegijad on täiesti samal lainepikkusel, ehk mõistavad teineteist poolest sõnast ja käivad pidevalt ühte jalga. Ja just seda nad siin teevadki! Lavastajakätt oli eriti tunda kõigis neis sujuvates ühest loost teise väljakasvamistes. Selles kõiges oli teatavad uudsust, värskust.
Lavastuse tegijatepoolne turunduslik tekst (siinsed fotod on pärit etenduse FB seinalt):
Vabalt Peetavate Kanade Munad
Ma tahan muutuda, aga minimaalselt.
Tahan olla üksi, aga koos teistega.
Tahan muneda, aga mitte eriti kõrgelt.
Hüppaks lati alt sülle neile, kes mulle magusaid mõtteid kõrva sisse sosistaksid ja siis kõikehõlmava pai teeksid.
Teistega on ikka lihtsam, endaga on raskusi.
Hauakivid on meil ju ühesugused, aga tahaks eristuda.
Tahan tegelikult olla astronoomilistes ilmaruumides hõljuv tähemateeria tuum. Ja tahan seal hõljuda koos suurte kanadega või tõmmata soojas ja ohutus koore sisemuses kerra, kuhu on kosta aja hingamist.
Lugu kohtumistest, ühendustest. Argistest imedest.
9 etendust augustis, Voyadzeris, Ülase 16 / Madara 22, Kristiine linnaosas.
Etendus kestab 1 tund ja on ühes vaatuses.
Publikult ei nõuta koroonatõendi esitamist!
Lavastaja - Markus H. Ilves
Laval - Kristiin Räägel, Jan Ehrenberg, Simo A. Kadastu
Kunstnik - Kadi Sink
Dramaturgiline tugi - Roos Parmas
Heli - Arbo Maran
Valgus - Oskar Punga
Produtsent - Oskar Seeman
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar