Lavastaja Eili Neuhaus tõi Rakvere Teatris lavale Hando Põldmäe (selliste vene suurnimede, nagu näiteks Lermontovi ja Puškini sõnadele kirjutatud, aga ka ühe Doris Kareva ja Leelo Tungla ühiselt kirjutatud sõnadega) originaallauludega muusikalise romantilise komöödia, mis on lavastaja enda poolt mugandatud Jevgeni Švartsi täiskasvanutele mõeldud muinasjutunäidendist “Tavaline ime”. Švarts on vast kõige tuttavam meile eestlastele varasemast tänu tema näidenditele “Draakon”, "Alasti kuningas" ning Anderseni "Lumekuninganna" lavaversiooni mugandusele, ent tema dramatiseeringul baseerub ka muuhulgas kuulsaim (ja eestlastegi poolt väga armastatud), Ilf/Petrovi romaani põhjal 70ndatel valminud vene kultustelesari “12 tooli”.
“Iroonia” on ju üks komöödia, ehk huumori liike. Ja kogu see lavastus ja tegelikult üldse ettevõtmine on üks irooniate jada. Lavastuse sisu, mis on kirjutatud Stalini-ajastul, on allegooriline ning selles käsitletakse mitmeid olulisi ja sügavaid teemasid just läbi naljaka, iroonilise prisma. Ja hämmastav, aga see toimib ja seda võib samas ka võtta täiesti lihtsa, lastele mõeldud muinasjutuna. Selle tõestuseks naeris ka siinkirjutaja kõrval juhtumisi istunud umbes 8-9a võõras kikilipsuga noormees laginal praktiliselt kogu etenduse aja! Vōib-olla sellepärast läks ka praktiliselt terve esimene vaatus selle nahka, et polnudki nii lihtne hammustada end nendesse sügavamatesse kihtidesse sisse. Dilemma meeldis ju küll - ehk võlur on ühe karu muutnud inimeseks ja sellest needusest pääseb ta vabaks ainult läbi printsessi suudluse. Võlur siis sätibki nii, et printsess karu teele satuks. Irooniline, aga nad päriselt armuvadki teineteisesse… A kuidas Sa siis suudled teist, kui tead, et kohe seejärel tagasi tavaliseks mõmmikuks muutud ning armusuhe saakski sellega ühtlasi ka läbi?! Irooniline...
“Irooniliseks” kutsutakse tihti ka kokkusattumusi. Siin selle “Tavalise ime”ga seotud mõned:
Venelastel on varem sellest materjalist tehtud paar kuulsamat filmi. 1965ndal ilmus selline versioon, kus mängis ka eesti näitleja- Maria Avdjuško isa. Ent kuulsamgi veel vast telefilm aastast 1978, kus ministri rollis ka 12 toolist tuttav eestastegi poolt palavalt armastatud Mironov. Täpselt 20 aastat tagasi (2001) lavastas Eili viimati Švartsi…tookord just juba mainitud dramatiseringut Anderseni Lumekuningannast (seda on meil ilmselt üldse Švartsilt kõige rohkem lavastatud). Ka tookord kutsus ta peaossa mängima ühe laulja, nimelt Gerli Padari (väikse Gerda rolli). Gerli ja Gerda nimed ka vahvalt sarnased. Seekord siis karu rollis Ott Lepland. Ja keda ta mängib ja mis ta päris nimi on? Just nii “karu Ott”! Iroonia kuubis!
Irooniline kuidas Eili on lavastanud teatraalse lõpuna sellise filmidest tuttava "romantiliste komöödiate lõpu" - lahku läinud armunute taaskohtumiseks! Irooniline, et Toomas Suumani vuntsid kukkusid eest ära, mida ta pidi tükk aega ette tagasi suruma. Jäi tõesti õhku ka küsimärk, et kas see oli kogemata või tõesti irooniaga sisse pandud? Kusjuures kui ta esimest korda oma mustade juustega lavale ilmus laulma, küsis mu teatrikaaslane-kes see on? Niivõrd erisugune on ta siin on oma kahes erinevas rollis!
Eduard Salmistu tekst kuningana on suisa kui irooniapurskkaev! Ja tema mäng - nagu iroonitsevalt muuseas, seda omade trikkidega teksti õhku paisates. Irooniline on ka Reili Evarti lavakujundus, mis tõi meelde nõukaaja perfokaardid (seevastu tema kostüümid on väga tasemel, nagu Reili puhul alati). Nende perfokaardilike aukude just äärmistes osades paistis läbi Märt Selli valguskujundus. Eks pealkirigi on irooniline oksümoroon- Ime ju ei ole ime kui ta on “tavaline”… sellekohane arutelu on sobivalt ka kohe etenduse alguses pikemalt võluri monoloogis olemas. Irooniaga on ka lavastaja võtnud kogu asja- muinasjuttu täiskasvanutele jutustades ju vist natuke ehk peabki?! Laulud esitatakse musta kindaga ulatatud käsimikrofonidega, proppidena on õukonnana kasutatud poemannekeene. Mis igas muus lavastuses mõjuksid ehk maitsetunagi, aga siin mitte, sest kui irooniaga, siis ikka täiega, eks! Neid irooniliste kokkusattumuste mänge võib mängima jäädagi…võtame või Saara ja Oti nimetähed…neil on mõlemal tähestikus 2 tähte vahel PqrS ja LmnO jne jne jne. Eks igaüks võib minna ise neid "irooniamänge" teatrisse kaasa mängima.
Kuid see huumor siin on kohati just ka seetõttu hästitoimiv, et seda mängivad väga head näitlejad. Ma ei tea, mis erilise süsti on viimasel ajal saanud Toomas Suuman, et temalt tuleb ainult puhast kulda (oled näinud tema “kaptenit” Strindbergi/Õunpuu "Tants"us?) Kogu see lōik “kindlasse surma” minekust on siin ikka väga-väga naljakas, kus kuningas oma ministri ajab enda eest oma tütre järele luurama, kui tütar on teatanud, et ta igaühe maha laseb, kes talle järgi tuleb! Ja Eduard Salmistu särab selle kuningana, ehk irooniameistrina sama eredalt. Iga ta repliik! Lõpetades veel iroonilises mõttes lõpu lisalaulus ooperilauluga!!! Ja kogu see lisalaul ise ju irooniliselt lõpuga kokkusobituva sõnumiga! Iroonia iroonia otsa. Ja irooniline, aga teises vaatuses, kui natuke sinna kihtide vahele suutis pugeda ja aru saada ka neist täiskasvanute üksinduse ja võimumängude ning mitmetest teistestki seostest, siis see kogu (parimas mõttes) jant hakkas meeldima!
Mõnikord kui lased end pindmisel kanda ning lihtsalt lõbutsed tegelaste sekeldustega kaasa, siis ei leiagi seda "ust" sügavamale üles, aga no siin läheb see varem või hiljem ise lahti, niiet minusugusegi pimeda jaoks - astu ainult sisse! Näiteks Võluri manipuleerimine on kahtlaselt meie võimukandjatele sarnane, sest tegelikult on kõik nad (ja oleme meie) kõrgema jõu meelevallas. Võlur ise veel nii armsa ja toreda olekuga ning kõike justkui mõistlikult seletades - meie kõigi sõber... Ise tegelikult nii julma mängu "mängides". Manipuleerides elude ja tunnetega. Süüdimatult, sest isegi kui võluri naine teebki kõrval nägusid, siis võlur ise laseb ikka edasi nii nagu tahab. Ka siin võib paralleele tõmmata nii eelmise kui praeguse koalitsiooniga ja mis osas, ehk kes on võlur ja kes ta naisele vastav - seda võib muidugi igaüks ise otsustada... Samas kes ei taha, nagu tegelikult vaadates ka mina, see tegelikult nii konkreetseid paralleele ei peagi tõmbama. Võib ju ka võtta ideelisel tasandil või projitseerida see hoopis Stalini-ajastule. Ajad, poliitikud, poliitikad ja muinasjutudki vahetuvad-muutuvad, aga tegelikult sisuline suhe võimu, võimukandjate ja rahva vahel jääb ikka samaks ja seega on see tegelik "muutumine" vaid näiline.
Oma esimeses suuremas, ka draamanäitleja oskusi nõudvas teatrirollis, oli vast ühtlasi pisut kõrgendatudki huvi näha, mida Ott Lepland oma tegelasega teeb... lisaks ootust kõrgendas ka tema vahvalt koomiline sutsakas filmis "Öölapsed"... Oti valitud mängustiil, justkui tõsine ja altkulmu, nagu üks inimkaru olla ju võikski, õigustas igati lavastaja ideed just tema sellesse rolli kutsuda! Saara Piusil, kes üle pika aja on leidnud tee tagasi oma koduteatri lavale, saab siin olla ebaprintsessilik printsess. Ja Saara on suisa meister oma plikad poisilikuks mängima, kaotamata seejuures teatavat õrnust, mis selle vastuolulisuse veel eriti hästi ka siinses karakteris tööle paneb. Hakkasin meenutama ja Otti sai vist viimati suisa 4 aastat tagasi (rockooperis "Nurjatu saar") ja Saarat (West Side Storys) 2 aastat tagasi hoopis Estonias teatrirollides näha. Nii tore, et nad on (lõpuks ometi) tagasi teatrilaval ka vahelduseks. Ülle Lichtfeldt, kui ta läheb “mängu” peale välja…ja siin ta läheb…siis on see puhas nauding. Sama Margus Grosnõiga. Eriti alguses kui ta esimest korda häält teeb - tagaridadesse oli ka tunda. Minu taga istunud härrad häälekalt reageerisidki sellele “ohhohhoo!”ga
Jah, kes ei viitsi süveneda, see võib tõesti, nagu minagi esimese vaatuse põhjal seda liiga lihtsakeseks pidada, aga on ju ka neid, kellele niiöelda lihtsake meeldibki. Mõni tahabki ju kuulata laule ja ehk ka lihtsalt nautida ägedat Saara ja Oti vahel toimuvat lahedat kätši! Samas, kes tahab sellele puhtale meelelahutusele midagi lisaks, selle jaoks on siin ka neid peidusolevaid avastamise- ja kaasamõtlemise pähkleid.
Lõppude lõpuks ainus, mis siiski irooniline kogu selles tervikus grammigi polnud - see oli muusika! Kuigi sellevõrra keerulisemad kompositsioonid, et meelde ei jäänud neist lauludest ükski juba järgmisel päeval ümisemiseks. Ent meelde jäi, et eriliselt meeldisid 1 Oti soolo esimesest vaatusest, 1 duett ja 1 Saara soolo teisest. Laulusõnade järgi (mis kavalehel on kõik on ära toodud), sai tuletada ka laulude pealkirjad. Power ballaadidest, ehk Oti “Elan tormides” ja duetist “Lahkumine” vōiks tegelikult täitsa arvestatavad hitidki saada!
Hinnang: 4
Lahe ja lõbus, muusikaline ja mänguline, vahva ja värvikas armastusseiklus. Noor ja romantiline armastajatepaar, kelle ümber tiirlemas rida groteskseid sehkendajaid. Näitlejad lustivad mõnuga ja nõnda see loomulikult kandub lavalt otse saali ka edasi. Kui esiti ongi natuke hämmingus, et kas tõesti on tegemist lasteetendusega ja/või vaid lapsemeelsetele, siis peatselt hoog muudkui võtab tuure sisse juurde ja lisandub veel igasuguseid tasandeid. Lõppude lõpuks jäi tunne, et see on teatrielamus, mille saad enda jaoks teha ise just nii lõbusaks ja heaks kui viitsid, tahad või suudad. Võidki jääda nurka tusatsema, et see on mingi lastekas, aga kui lähed kaasa ning võtad, mis võtta annab, siis saad kõik ja leiad siit igasugust. Pluss kõigele lisaks veel ka ilusad laulud imehästi lauldud nii Oti kui laulvate näitlejate poolt!
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kalev Lilleoru tehtud fotod):
TAVALINE IME
Muusikaline armastuslugu inimeseks olemise imelisest kergusest ja imekspandavast raskusest.
LAVASTUSMEESKOND
Autor Jevgeni Švarts
Töötlus Eili Neuhaus
Lavastaja Eili Neuhaus
Osades Saara Pius, Ott Lepland (külalisena), Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Toomas Suuman
Kunstnik Reili Evart
Valguskujundaja Märt Sell
Helilooja ja muusikaline kujundaja Hando Põldmäe
Repetiitor Kristjan Veermäe
Tõlkija Karin Ruus
Elas kord üks võlur. Võlur armus ja abiellus ning temast sai tavaline inimene. See ei kestnud kaua, sest kui sa oled kord võluriks loodud, ei lepi sa kunagi tavalisega. Võlur segas ennast noorte inimeste armuloosse. Kõik läks segi ja sassi. Võlur proovis ja proovis, aga ükski ime ei aidanud. Loomulikult. Ole sa võlur või maag, kui tegemist on inimestega, ei aita võlumised ega trikid.
Inimesed armuvad – see on nii tavaline. Lähevad tülli – selles pole midagi iseäralikku. Mõned peaaegu et surevad armastuse kätte – täiesti tavaline. Aga vahel harva, kuid siiski mõnikord saavutab tunnete jõud sellise täiuse, et tavaline armastus võib korda saata imesid. See on niihästi tavaline kui ka ebatavaline.
Esietendus 27. augustil 2021 Rakvere Teatri suures saalis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar