Alina - Must Kast

“Alina” viib inimpsüühika hämararate soppide labürinti…Sinna, kus kohast tagasitulek on väga raske…peaaegu võimatu - sõltuvuste küüsi…

Sõltuvustest rääkimine läbi teatri või filmi on praktiliselt võimatu ilma näpuga näitamata, hukkamõistu esile kutsumata, Kaija M Kalvet on oma erilise (ja üsna ennenägematu-kogematu) lavastusvormiga suutnud üsna teise otsa lähedale siiski jõuda…kuigi eks ikka tegi kurjaks siin ka see Karl Edgar Tammi mängitud tegelane, kes oma olukorrast kohe kuidagi lahti ei suuda rabeleda. Ent selle asemel, et keskenduda ühe mehe allakäigule, tõstab Kaija Elli Salo näidendiga keskmesse selle, omamoodi kodu(emotsionaalse)vägivalla, mida sõltlane tekitab endast hoolivatele - nn. kaassõltlastele. Vast ongi just selline see õige vorm asjale läheneda, sest tihti me iseendast nii palju ei hooli, sest kui me oma tegevusega endale midagi põhjustame, on see ainuüksi meie oma mure, aga kui teeme sellega ka kellelegi teisele halba või isegi haiget, on seeläbi ka põhjustajal valusam ja kui süda on õiges kohas, siis võivad tekkida ka vastustundetusest süümepiinad. Ehkki oleme ausad - sõltuvuste küüsis rabelevatele on sõltuvus "haigus", mis juba piisavalt sügavale juurdudes ning oleneb ka aine mürgilisuse astmest, pole sõltlase enda võimuses enam sellega maadeldes võitjaks jääda! Siin ei aita ka kellegi kaassõltlase ennast ületavad pingutused, isegi institutsionaalsed ravimeetodid on tihti vaid hetkeline väljapääs. Ainuke kõige kindlam viis "hoiduda", on jätta proovimata-katsetamata. Sest praeguseks me ju juba teame, et selliseid inimesi pole, kes sellest päris puhtalt ja ammugi mitte "lihtsalt" välja tulevad. Mõnikord, mõnede kergemate ainetega, nagu näiteks alkohol, on see "lõksujäämine" pikem protsess ning tihti lisaks veel teistest, kõrvalistest kaasmõjutajatest tingitud. Kuid ka siis tuleb teadlikult hoiduda sõltuvuse tekkest. Tean, tean - lihtne öelda - aga megaraske teha! Jällegi, kõige kindlam tee on endale ja pakkujale "ei" ütlemine! Kes mu varasemaid teemakohaseid tekste on lugenud, need siin kindlasti vibutavad sõrme, et mis Sa vanamees loengut pead - ise oled ju "proovinud". Jah, olen... ja see pidigi minule üsna kalliks maksma minema ning ei pea siin silmas raha, vaid oma suhet ja tegelikult ka elu. Minul lihtsalt vedas. Sest sõltuvuseks oleks vaja olnud pidevamat samas ühiskonnas olemist-elamist - mind päästis see, et elu võttis ja viis mu teise riiki, ümbruskonda ning inimeste vahele, kus mõjutegurid puudusid ning ligipääs ainetele oli ka olematu (ühe rahatu nolgi jaoks). 

Jutustamisvorm selles lavastuses ei ole puhtalt sõnadega, palju mängitakse välja ka füüsilisega (liikumisjuht Jaanika Tammaru) ja koos Karolin Tamm’e hämaravõidulise valgusega, Inga Varese loodud must-pimeda lavaruumiga (vaatasin külalisetendusena STLis, mis oli hämmastavalt mingiks hoopis teiseks "kohaks" muudetud! Blackbox on sõna kõige otsesemas mõttes), Martin Rästa helimaastikuga ja läbi kõige selle, saavutab kogu lavastus teatava omanäolise poeetilisuse.

Tunnustan sellist kunstiliselt uudset lähenemist ja vormiotsinguid, mis on eriti mõtlemapanevamate ja eksperimentaalsemate etenduskunstivormide austajatest teatrisõprade jaoks kahtlemata vaatamist-kogemist väärt. Ent millegipärast ikkagi (minu) nahavahele see lugu ja need lavastuse tegelased ei pugenud. Tundsin muidugi kaasa Laura Niils’i Alinale (oli see nüüd õde või elukaaslane või keegi muu lähedane? aga tegelikult polegi ju otseselt vahet - kaassõltlase-"lõksus" ta seal igatahes sipleb - ja just nemad ongi need, kes meie ümbritsevate kaastunnet sellises suhtevalemist väärivad), sest kujutad ju ikka end sellisesse olukorda ette ja mida siis teha, kui oled juba kõike proovinud? Täiskasvanud inimest ju kinni ei hoia, puuri või kappi luku taha ei pane... Lõpuni kohe kuidagi, ka suurima tahtmise juures, aidata ei saa, kui see sõltlasest lähedane inimene ise oma deemonist vabanemiseks esimesest sammust kaugemale ei astu. 

Võib-olla ka just sellepärast, et see (õnneks) on enda elus nüüdseks võrdlemisi võõras teema (ehkki kunagi liigagi lähedane), siis ka kusagile ajusagarate ja sügavamate emotsioonikihtide vahele lugu siiski lõppude lõpuks ei jõudnudki. Kuigi tean loomulikult, et paljude tuttavate jaoks ongi "just selline" vägagi kurb argipäev. Aastaid imetlesin üht väga toredad naist, kes suure missioonitundega oma armastatud meest püüdis aidata, ent see ikka ja jälle yoyo-na oma sõltuvuse küünte vahelt kainestusmajja ja sealt üha uuesti sõltuvusse langes. Kuni ikkagi surm ta kätte sai, sest isegi kui oled rauast, siis üha uuesti ja uuesti roostet maha hõõrudes, läheb raudki nii õhukeseks, et lõpuks puruneb. 

Kusjuures ma arvan, et polnud lihtsalt ise tollel vaatamis-õhtul vastuvõtmiseks avatud, sest tegijad (siin on ka 3.näitleja - kõigis meeskõrvalosades - Kristian Põldma) ei teinud midagi valesti, kõik olid usutavad, hingestatud, endast 101% andvad (need tegelased lausa nõuavad näitlejatelt väga pimedasse kohta minekut ning kõik nad ka lähevadki, kohati oma mänguga isegi kuni lõpuni välja - mis on ka vaadates imetlusväärne), ambitsioon oli kogu trupil hea ja õhus selgelt tuntav ning nagu juba mainisin, siis kahtlemata originaalne ja eriline lavastuslikust küljest... Aga minu jaoks suurem osa elamusest ei tulnud sellest jutustatavast loost, vaid just nimelt lavastajatööst ja kunstilisest raamistusest endast, kuivõrd nende tegelaste või selle looga oleks saanud sügavamalt suhestudes ka seda suurema teatrielamuse. 

Hinnang: 3

Isiklikust kaugeksjäämisest hoolimata oli ikkagi aimdus, et tegemist on sügavama ja mõjuvamaga kui mistahes tavalise sõltuvusdraamaga, mis muidu ehk ongi juba igatpidi leierdatud žanr, aga see siin on päriselt ka värske lähenemisega. Sellepärast ära otsusta minu sõnade ning hinnangu järgi, kas vaadata (ma ei pea seda ka mingiist otsast halvaks ega ebaõnnestunuks, ega ka ootustele mittevastavaks). Otsusta teema põhjal ning selle põhjal, kas tahad midagi väga tumedat, sügavat ja valusat vaadata, mida esitatakse üsna huvitavate emotsiooneloovate ning kunstiliselt leidlike vahenditega. 

Ja ikka loodad... kuni lõpuni välja, et ehk seekord on teisiti... ehk seekord saab ta sõltuvusest lahti!

Keda huvitab kaassõltlase teema rohkemgi, see võib alustuseks näiteks tutvuda Tervise Arengu Instituudi narko.ee teksidega: https://www.narko.ee/lahedased/kaassoltuvus-mis-see-on/

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urmi fotod):

ALINA 

täiskasvanuile (16+)

100 minutit, vaheajata

lavastus raskusjõust

Me teame suurepäraselt, mida tuleb teha siis, kui meil läheb hästi: me pidutseme, tantsime, naerame, peame kõnesid ja kallistame. Kuid meil on äärmiselt vähe oskusi endaga toime tulemiseks, kui kõik läheb halvasti ja reaalsusekanga rebenemise tagant paistab suure särava tõe asemel ükskõikne ja sisutu kaos. Nende olukordade jaoks ei ole etiketti. Nende olukordade jaoks ei ole teisi sotsiaalseid rituaale peale unustuse. Ja nendest olukordadest võib saada argipäev. Hea, kui siis on veel alles nood viimased inimesed, kes meid millegipärast ikka veel armastavad ning viskavad oma õlekõrre teise otsa meile, musta augu kõikeneelavasse sügavikku.

Soome kirjaniku Elli Salo näidendil põhinev „Alina“ on lavastus sõltuvusest, kaassõltuvusest ja inimestest, kes ei saa maailmaga hakkama. Kuid see on ka lavastus lõputust kaamoseajast, mille pimeduse lunastab esimene lumehelves. Ning lavastus usust, et katkiseid asju ja inimesi ei või lihtsalt minema visata – isegi siis, kui neile pole enam ruumi.

ESIETENDUS

10. detsembril 2021 Genialistide Klubis

autor ELLI SALO

lavastaja KAIJA M KALVET

tõlkija KAI AARELEID

kunstnik INGA VARES

valguskujundaja KAROLIN TAMM

helikunstnik MARTIN RÄSTA

liikumisjuht JAANIKA TAMMARU

produtsent MERILYN ELGE

turundus BIRGIT LANDBERG

laval LAURA NIILSKARL EDGAR TAMMIKRISTIAN PÕLDMA