Saali sisenedes ütles üks naine minu ees oma sõbrannale: “Ma pole veel kuulnud, et kellelegi see raamat ei meeldiks”. Mõttes noogutasin kaasa - mina ka mitte ja minule endale meeldis ka!
Lool on huvitav lähtekoht, keegi kriminaal, kes on 1930ndatel (Stalini režiimi ajal) elusalt külmutatud, sulatatakse üles aastal 1999, lastakse tal kirjutada üles kõik oma mälestused ning tähelepanekud ja uuritakse tema käitumist - arst esitleb ka oma uurimise all olevat erilist inimest teistele sümpoosionil. Raamatus muide selgub see kõik alles ääriveeri kusagil 50ndal leheküljel, mis värk selle inimesega on, sest seal ärkab ta, ise hästi aru ei saa... Omamoodi nauding ka lugejal avastada... Tal oleks nagu mälukaotus, aga ometi mäletab pea sada aastat tagasi toimunud asju... kuigi needki mälupildid taastuvad tasapisi. Raamatus otsib tegelane üles oma nooruspõlve armastatu (ja kohtub tolle lapselapsega, kellesse armub - sest nüüd on ta hoopis tollega samaealine). Imestasin, et kuidas seda kõike üldse dramatiseerida annab? Aga on ju hiiglama nutikaid ajusid, kes teevad imesid.
Etenduse lõppedes, garderoobis kuulsin ainult selliseid lauseid - “Ega see kaua mängukavas püsi”, “Ma jäin poole peal magama”, “Linnateater peaks selle kiiremas korras maha võtma". Ei ainsatki head sõna...
Tahaksin mõne siiski öelda. Kogu konverentsi-idee (huvitav mini-trend viimasel ajal eesti teatrites, viidates ka näiteks Theatrumi "Iraani konverents"ile või RAAAM-i "Ema, kas meie kass on ka juut?" lavastustele), millega asi käivitus oli ehedalt ja interaktiivselt lahendatud, tõmbas täiega lavastuse sisse ja kaasa (kuigi praegusel ajal on teatriski raske keskenduda, mõistagi millepärast). Sai nautida ja taaskord tõdeda, et Egon Nuteril on megamõnus jutustajahääl, nii karakteririkas. Publiku poolel on üllatusi, mida täpsemalt paljastada ei tahakski - kes näinud, see teab! Maris Nõlvak läheb justkui iga rolliga muudkui paremaks - ta õhinas noor naisteadlane oli väheste vahenditega tabatud toredasti. Ja muidu ka trupis ainult head - Alo Kõrve, Indrek Ojari, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg, Ursula Ratasepp, Simo Andre Kadastu...
Kuid siis kui konverentsi algus, ehk "ametlik" osa saab läbi (nii umbes 30min etenduse algusest), algab No-teatrilik asjade (ülipikk) kokku korjamine (tempostatusega oli lavastuses läbivalt probleeme) ja osalejad, nagu Nuteri tegelane ütles “jagunevad sektsioonidesse”, ühtlasi lagunes ka lavastus laiali. Hakati läbisegi esitama enda jutu-lōike ja raamatu omi, ehk siinse konverentsi keskse uurimisobjekti ülestähendusi. Ja kui seda tehti veel kordamööda, siis no okei (ent põhimõtteliselt kestis see kuni etenduse lõpuni... ja olgu lisatud, et vaheajal minu ümbert tühjenes nii mõnigi tool), aga ühes pikemas lõigus tehti seda veel teineteise peale! Tõeline bardakk! Kustutas kiiresti kogu selle hea alguse.
Jäi mulje justkui dramaturgil (Elina Petrova) said ühtlasi ideed otsa ning ta lasigi samas vaimus sealt kuni lõpuni välja, sealjuures lavastaja ei osanud ka nagu midagi palju muud sinna juurde teha. Meenutas haledamat varju Dmitri Krõmovi eelmise aasta kevadisel Russian Case'il nähtud lavastusest "Boris", kus siinse Vodolazkini "Aviaatori" asemel dekonstrueeriti Puškini "Boriss Godunov", ent siin kahjuks märksa kasinamate vahenditega. Kuigi jah, mingid viited represseerimisele ja mõned (ilusad) tšehhovlikud “pildid” aitasid natukenegi, a kahjuks mitte piisavalt. Isiklikult meeldib väga, kui lavastuse keskel mänguruum muutub ja selles mõttes Olga Pavlovitši (koostöös lavastaja Boriss Pavlovitšiga) tekitatud "üllatusmoment" esimese vaatuse lõpus ning teise alguse tagasein (kuigi ka see oli kõvasti tagasihoidlikum Ojasoo/Semperi 2020 a."Kuritöö ja karistus"e Peterburi räämas korterist) andis juba kõvasti rohkem juurde, ent paraku väga kaugel publikust ja jääb nõnda rohkem nagu vinjetiks tervikule.
Ülejäänud etendus kahjuks tammuski praktiliselt paigal. Mõtlesin veel, et kuidas raamatut mittelugenul on võimalik need lõigud seal tervikuks kokku kleepida? Üsna segaselt peaks mõjuma...kuigi võibolla hoopis vastupidi (ei oska ju kindlalt väita) ning hoopis neile just huvitavam? Ei tea. Panen ikkagi lõpuni mittetoimivuse selle arvele, et nii näitlejad kui ülejäänud trupp on ju inimesed ning samuti praegusest ajast häiritud ning kui asi pole veel sisse mängitud ka, siis võibki kergelt asi liimist lahti minna.
Tegelikult kõik Egon Nuteri sõnavõtud ja lõpu eel veel Ursula Ratasepp (tema mängibki seda, siin isikuna "kohalolematu" peategelase abikaasat, kes tegelikult on mehe omaaegse armastatu lapselaps, ent kui ma ei eksi, siis selles lavastuses see välja ei tulnudki...või siis lihtsalt mina ei pannud seda tähele, kuna palju teksti nagu pigem "loetakse" märkmetest ja ei mängita tegevusena välja, nagu tavaliselt teatris lugudega) ja tema üks südamest otse publikusse esitatud (pea veekalkvel silmadega) monoloog ning justkui veel kõigele krooniks päris lõpus Alo Kõrvega keskmes üks vägevvalusas stseenis tabati ilmselt seda, mida tegelikult taheti teha.
Hinnang: 3-
No ei saa päriselt soovitada, kuigi soovitan Ukraina toetuseks mängitavat etenduskorda 9.märtsil! Kui juba vaadata, siis just seda...ning vast käivitab see ka trupi hoopis isemoodi. Praegu on iga väiksemgi abi Ukrainale vajalik ja nii südantsoojendav on kui ka Eesti teatrid seda teevad.
Ära tuleb märkida ka Rene Liivamägi valguskunstnikutöö, sest neid režiist tulenevaid ja ühtlasi võimalusi andvaid nõkse on ta siin korralikult ära kasutanud, rääkimata toonidega kaasamängimisest. Ning lavastuse "bänd" (eelkõige Sandra Uusberg klaveril, aga kõik teised ka, nii pillidel kui oma häälega ühes lõigus helindades)... Heliloojaks Roman Stojar. Ja Sandra liikumine laval ka üldisemalt.
Aga raamat, millel see lavalugu põhineb, see on tõesti väga hea, seda soovitan juba kindlalt!
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
AVIAATOR
Autor:
Jevgeni Vodolazkin / Elina Petrova
Lavastaja:
Boriss Pavlovitš (Peterburi)
Dramaturg
Elina Petrova (Peterburi)
Kunstnik
Olga Pavlovitš (Peterburi)
Valguskunstnik
Rene Liivamägi
Helilooja
Roman Stoljar (Peterburi)
Esietendus
26. veebruar 2022
Mängukoht
Salme Kultuurikeskuse suur lava
Kestus
3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses
Romaani „Aviaator“ peategelane Innokenti Platonov on ainulaadne isik, kes sündis 1900. aastal ja külmutati 1930ndatel salajase eksperimendi tulemusena. 1999. aastal sulatati Platonov elusana. Platonovi eluloos peegeldus kogu 20. sajand, mille pärandis püüame siiani selgust saada. Lavastuse tegelasteks on rühm teadlasi, kes kakskümmend aastat hiljem, meie 2022. aastal, analüüsivad Platonovi märkmeid, tema mälestusi isiklikest ja ajaloolistest sündmustest, mille osaline ta oli. Nad püüavad selgusele jõuda, kuidas töötab meie mälu ja mida tähendab võtta enda kanda vastutus ajaloo eest.
Kirjandusteadlase taustaga Jevgeni Vodolazkin (s 1964) on silmapaistev kaasaegne vene autor, keda on võrreldud Umberto Eco ja Gabriel García Márqueziga. „Aviaatoris“ põimib ta oma rahulikul, voolaval moel kokku ajaloolised faktid, ulmelise reaalsuse, kriminaalse loo ning tegelaste isiklikud mälestuspildid, tunded ja aistingud. Romaan on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Vodolazkini teoseid on ilmunud rohkem kui 30 keeles. Eesti keelde on tõlgitud ka tema romaan „Lavr“, mis on võitnud Venemaal mitu mainekat kirjandusauhinda.
Uudse ja isikupärase käekirjaga lavastaja Boriss Pavlovitš (s 1980) tegutseb peamiselt oma sünnilinnas Peterburis, kuid on teinud tööd ka Kirovis, Novosibirskis, Omskis ja mujal Venemaal, samuti toonud välja lavastuse Tallinna Vene Teatris. 2019. ja 2020. aastal pälvis Pavlovitš Moskvas maineka Kuldse Maski lavastajaauhinna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar