Kiri kodukandist - Teater Nuutrum

“Kiri kodukandist” on lavastaja ja noore teatrijuhi Jaanus Nuutre teine lavastus väljaspool Harju- ja Virumaad, ehk täpsemalt Tartumaal, Elvas (uute teede tõttu Põltsamaa juurest keerates põhimõtteliselt Tallinnast sama kaugel kui Tartu, ehkki kogu lapsepõlv tuli sünnilinna vanaema juurde suvesid veetma sõita läbi Tartu "ringide"). Naljakas isiklik kokkusattumus just selle teatriga, et isa poolelt vanavanemate juures Virumaal said veedetud kõik need teised pooled suvedest ja koolivaheaegadest ja Teater Nuutrum ka siiani just minu juurte juures tegutsenud. Aga jah, kuigi Elva on linn ja vanaema elas seal Arbimäel, siis ikka sai öeldud, et “lähme maale vanaema juurde” (muide veel üks naljakas kokkusattumus, et praegusel ajal meie toonases kodu-toidupoes, kus sai nii nõuka ajal vorstisabades seistud kui ka Kosmose-tuube mägede viisi ostetud, tegutseb praegusel ajal hoopis Elva LendTeater!).

Ent Elva on minu jaoks kaugeks jäänud. Umbes nagu lavastuse Marta (Eva Püssa) pole ka mina seal juba pea 30 aastat käinud. Sellepärast enne kui ilusate ja kõrgete mändide alla Verevi järve ääres liikusin, tegin Elva linnas ka ühe kiire tiiru... Tunne oli linnas sama, sest üldine paigutus ju ka - linn ümber selle ühe ringi, aga kõik oli kuidagi väiksem, lähem... ilusam - ülespuhutum, aga natuke ka võõras. Õnneks rohelust on endiselt palju alles - see hoiab omalaadse hinge linnas sees. Suur üllatus oli, et rannahoone on täiesti kadunud! Oma viimasel Elva-külastusel istusime veel selle sees asunud restoranis või oli see nüüd rohkem ikkagi baari-laadne toode, koos Elvas elanud sugulase Üllega). Veel minu Elva-ajal ehitati sinna uus ja uhke kino (vana puumaja-kino on ka veel napilt meeles... ja need "abonomendid" - heh, noorem lugeja ilmselt ei saa sellest üldse aru :)), aga praegu oli seal kohas hoopiski uhkem paviljon. Vanaema töötas rongijaamas ning teadis-tundis tervet Elva elanikkonda… See rongijaam ise on küll vuntsitud, aga näeb ikka enamvähem samasugune välja…Elva “süda”🙂

Enne etenduse vaatamist teadsin vaid seda, et sisu jaoks koguti Elva inimestelt lugusid värvikatest inimestest ja juhtumitest, mida kohalikud kõik teavad. Ja sedagi, et lugu jutustab kahest kunagisest sõbrannast, kelle teed on lahku läinud, aga nüüd tuleb linnadaam maanaisele kodukanti külla. Põrkuvad linna- ja maainimese maailmad, aga ka kunagised ühised mälestused ja vanad jutud kisutakse maadejagamiseks välja. Seda kõik see on ka, aga ma arvasin millegipärast, et Eva on see elvakas ja Viire Valdma tegelane tuleb talle linnast külla…oli hoopis vastupidi…ning vaadates täitsa mõistab, et vast just niipidi ongi huvitavam. Sest Viire teeb siin väga hea karakteri just sellise natuke kohmetu maanaise rollis ja Eva saab sajaga särada ning temperamenditseda!

Neid Elva-lugusid ma tegelikult eriti ei teadnud (peale Verevi järves ujuvate…😀), kuigi nagu ähmaselt tundusid tuttavad nii kaksikud kui ka see “pea” (ent kõikides väikekohtades on ju selliseid - nii värvikaid tüüpe, aga ka isegi mõrvajuhtumeid), mille Andra Teede oma näidendisse on nõtke käega süžeeliini saateks puistanud. Tegemist on ju uue eesti algupärandiga ja muide väga hea, kohati lausa kirjanduslikul tasemel huvitavate, tabavate ja leidlike sõnavalikute ja mõnusalt teravate 2 naise vaheliste dialoogisõnelustega rikastatud. Tutvustustest olid teatavad ootused tekkinud ka sisule, ehk arvasin, et lavalugu saab olema soojalt nostalgiline, südamlik ning vast dramaatilinegi. Jah, lõpuks läks ju ikka vägagi südamlikuks ka, aga teekond sinna oli puhas komöödia! Suu oli suurema osa ajast muigel ning mitmed korrad kiskus korralikult naerma ka! Mõnus suvine meelelahutus, aga mitte pinnapealne või lihtsake, vaid täitsa sügavalepugev oma äratundmiste ja samastusvõimalustega. 

See mängukoht ka imeline nii mitmeski mōttes. Juba ainuüksi see, et õues oli sääsed, aga sees mitte. Ja üldse oli selle lavastuse juures tähtis see “hõng”. Esialgu natuke mahajäetud, aga siis (ja väga lihtsate kunstiliste vahenditega) muutus ka lava nagu uueks, mis omakorda käis käsikäes loo sisuga, mis nii positiivsete nootidega tõstis esile “uute alguste” võimalikkuse ja (tegelikult ka käeulatuses olevate vahenditega) võime elu taas õitsele löömiseks. Ükskõik kui raske see siis ka pole. Ja tore, ehkki natuke kummaline ka, kui tuleb selline “müstiline kiri” kodukandist, mis kogu sündmuste ahela võib käivitada! Aga kui oled rööpast välja aetud, võibolla siis tulebki hoopis oma kodukanti tagasi minna ja sealt alates uuesti uued rööpad valida, kui tahta edasi sōita? Nii tore ju, kui seal on ees aitamas Su vana hea parim sõbranna või sõber…sest eks me ju teame, et naised-mehed võivad tulla ja minna, aga tõelised sõbrad - nemad jäävad elu lõpuni…Võibolla sellepärast on täitsa sügav mõte ka selles, et oma elukaaslane peakski olema ühtlasi nii armastatu kui ka see kõige parem sõber? Eks see sõpruski pole muud kui teatud sorti armastus.

Lisaks lavasõprusele peavad ka näitlejad Eva ja Viire olema muidu head sõbrad, sest see kahe naise lavakeemia siin on sõnulseletamatult tugev ja hea. Seal kus lõppes üks, seal algas teine. Nii ehe ja just sellepärast ka nii mõjuv. Ent kui Eva puhul isegi võis ette kujutada sellist rolli (ja see sähvakus ning nõelkiire reageerimine on just tema loodult karakterile nii loomuldane ja kümnesse tabatud), siis Viire loodud terviklik karakter oli läbinisti üllatav. Valitud ja läbivalt ka väljamängitud tegelase isikupärane maneer suheldes, isegi näoilmetes ja reaktsioonides tõstab (vast näiliselt lihtsagi) rolli (siiski) kõrgemasse klassi. Vaatajad on ka selles saalis nii lähedal (mängulava meenutas oma pikisuuna ja tugeva, ehkki teistsuguse atmosfääriga Kellerteatrit), et miski ei jää varjatuks ja iga väikseimgi detail muutub suureks. Lavastaja nii mõnusalt laseb ka keset etendust suve saali, pannes tegelased aknaid avama. Kuigi seda saaks ju mängida kus tahes ja ka teistel aastaaegadel, siis just seal ja just niimoodi on lavastusel see kõige ehedam suveteatri maik küljes. 

Lõpetuseks mainin, et Tõnu Tepandi laulud sobivad oma sõnadega sõnumitoojatena ka lavastuse sisusse. Lavastuse pealkiri ongi tõukunud ühest neist, kuigi teatav (liba)sidusus on ju ka loo endaga. Kõik laulud on hästi ja mõttega valitud ning tugevdavad omalt poolt seda nostalgiasegust hõngu veelgi. Mõnusast ja ehedast atmosfääriloomest ning kõigist nende pisidetailide kiitusest ja läbikomponeeritusest hoolimata nokin Jaanuse kallal nii kaua kuni ta teeb ühe lavastuse, kus ei ole ainsatki sellist stseeniüleminekut, mis poleks eelmisest stseenist välja kasvamiseta🙂 Siin oli seda siiski minimaalselt ja kõik on sellest hoolimata orgaaniline. Samas nii huvitavalt lööb ta lavastajatöödes (ja siin eriti) välja tema näitlejataust. Ehk oma lavastamisel “mängib” ta ka publikuga, aga teeb seda just lavastamise pinnalt. Seda peab ise kogema, et sellest aru saada ja “Kiri kodukandist” on just hea võimalus, sest siin on lisaks sellele nii lugu, näitlejad kui mängukoht väärt avastamist. 

Hinnang: 4

Kogu see aura selle lavastuse ja ettevõtmise ümber kiirgab suure südamega tehtud Eesti väiketeatri toredatest, ausatest ambitsioonidest, millele tulekski igakülgselt hoogu anda. Minule pole sellist soolikat antud, vaid ikka tagasisidestan ausalt enda arvamust muust taustsüsteemist hoolimata, ehk antud juhul siiski ei teinud ma mitte mingit hinnaalandust, vaid oligi hea meel täiel rinnal kiita ja soovitada. Südamikuks on siin ju muidugi hea teatrielamus, kus lugu tõmbab kohe esimesest hetkest kaasa, paneb nii mõtlema kui ka nende tegelaste hingeeluga paralleele tõmbama (nii enda kui tuttavate omadega), sest nõnda saab veelgi paremini aru, mida üks või teine või mõni nendega seotud inimene tunneb. Autor Andra Teede on selleks uksed loonud ning võtmed paljude inimese elukogemustega riivamiskohtadele peitnud. Lavastaja Jaanus Nuutre on tekitanud sellest loost füüsilise aegruumi, omade värvide, lõhnade, helide, hõngu ja õhustikuga, mille loost tingitud terviknägemusest saab ka ilus ja haarav tervik vaataja jaoks. Näitlejad Eva Püssa ja Viire Valdma kehastuvad kaheks sõbrannaks, kelle umbes mõnekuise kestvusega laval toimuv suhtlemine peidab endas palju pikemat ajalugu, aga koos autori ja lavastajaga antakse võimalus kärbsena seinalt kõik jälgida, ent lisaks ka aimu, mis loo väliselt ja ka peale seda veel toimunud või toimumas on. Kunstnik Jana Wolke on nende naiste karaktereid rõhutanud, aga ka kogu seda ajahambalt oma pitseri saanud tegevuskohta teatava naiselikkusega kostitanud ning millegipärast on tunne, et vaid naiseliku käega on võimalik ja ka oskus mõne ilusa padja ja uue lapiteki ning kardinatega anda nagu 2 sekundilise silmamoondusega kogu kohale täiesti teine tunnetus! Hämmastav, BRAVO Jana! Margus Möll hoiab toonid soojad ja heligi on ju oma ajastuliku vaibiga ning kogu korraldus Aire Pajuril ja Verevi Motellil selline, et kõik, kes saabuvad sinna, tunnevad end automaatselt nagu oma inimesena ja kogu südamest teretulnuna! Teatrikülastus, mis ongi nagu kellegi juures "külas käimine".

Vot on suveteater.! Vot on hingega tehtud asi. Kusjuures vaheajal Verevi Motelli teatrikohviku maitsvat pasta"pärlitega" salatit süües tabasin end mõttelt, et ongi nagu üks Eestimaa suveteatrisse peidetud pärl, mis on igas mõttes nagu "leid" või avastus. Süda läheb soojaks ka veel paar nädalat hiljem kogu teatrikülastusele tagasi mõeldes.

Lavastuse ametlik tutvustustekst:

Verevi Motelli kuurilaval (Elva pioneerilaagri söökla)

Lavastaja Jaanus Nuutre

Autor Andra Teede

Kunstnik Jana Wolke

Heli/Valgus Margus Möll

Etenduse juht Aire Pajur

 

Mängivad Eva Püssa ja Viire Valdma (Eesti Draamateater)

 

Sisu kirjeldus

 

Marta ja Helgi on lapsepõlvesõbrannad, kelle elu on lahku viinud – Marta kolis juba aastakümneid tagasi Tallinnasse ja Helgi jäi nende sünnipaika ühes Eesti väikekohas. Juba aastaid ei ole naised kokku puutunud. Ühel päeval aga saab Marta kirja kodukandist ja see satub just ajale kui terve tema maailm on kildudeks lennanud. Ilma abikaasast, suurest majast ja heast töökohast, otsustab Marta tagasi maale kolida.

Seal kohtubki ta jälle Helgiga, kes aitab läbi tülide ja leppimiste, naeru ja pisarate, tantsu ja tralli, meenutada, kes Marta päriselt on. Kas on võimalik üldse juba küpses eas uuesti alustada ja miks me kipume põgenema selle koha eest, kust me pärit oleme? Ajal, mil paljud kolivad tagasi väikestesse kohtadesse pakku nii iseenda, koroona kui sõjasegaduse eest, tunneme ennast kõik ära selles südamlikus uuesti alustamise loos. Ja, mis peamine, tunneme ennast ära Eesti väikekohtade kirjute tegelaste hulgas.

Esietendus: 09. juuni 2022