2022.aasta suve SUUR muusikal osutus ka suve üheks SUURimaks teatrielamuseks!
Kuigi peale poole paistis kogu projekt kergelt kommertsliku kaldega ja teatrikriitikud tihtipeale juba eoses kannavad sellised "meelelahutuslikud" lavastused “teatud” kategooriasse, siis ma arvan, et juba ainuüksi see, kuidas seda lavastust vaatama minnes tunned, kuidas Sinu eest on igasuguste udupeente sääsepeletajate, palavat ilma arvestades jäätisekioskite, maitsvate ja keskmisest kobedamate toitlustajate ning isegi sümpaatsete vaheajahoiatustega hoolitsetud, siis sellised “kalded” mina ja vast ka iga tavaline teatrikülastaja oma suveteatrisse võtab suurima hea meelega! Liiatigi, kuigi ju show, tantsude ja lauludega (millest mõnedel vaid ajastuhõnguline sobivus ning mitte otsene sidusus just tegelasega), kellest kogu lugu kesksemalt räägib, on igas väiksemaski nõksus näha läbimõeldud otsuseid ning saab aru ja neelab alla kõik seosed, tunnistades ja tunnustades isegi mitmeid leidlikkusi valikute osas. Jah, minu nad võlusid igati ära, sest kohe siin kätluses ütlen ära, et mul ei ole mitte kõige väiksematki "kriitikat" seekord jagada. Vastupidi - ainult rõõmustada, et midagi nii head, sisukat, ilusalt austustavalduslikku ning kahtlemata erilist on (just) Ada Lundverist ja teatud mõttes ju ka epohhist, ehk "estraadiajastust" meie teatriskeenel (+ ühtlasi 60-70ndate filmikunstist) läbi Ada ning tema kaasteeliste ja -aegsesete “SUURTE ja OLULISTE kultuuriinimeste” loodud. Isegi kui piletihind ongi keskmisest kopsakam, siis vastu saab ka sõna otseses mõttes “kogu raha eest”!
Mis see siis on, mida lavalt pakutakse? Siin rida eklektilisi mälestuspilte, mis ma loodan kokku loovad terviklikuma peegelduse (elu lihtsalt mängis omad vingerpussid...sh.arvutiremont, et ei jõudnud kiiremini ja vahetumalt peale nägemist-kogemist kirjutada).
Tegelikult on kogu teatrikülastusel üsnagi fenomenaalne pitser- ma arvan, et ei liialda kui ütlen, et pole juba vähemalt paar-kolm aastat teatris üht etendust vaadates NII palju naerda saanud, samas kui peale teatrielamust kogu tervikule tagasi mõelda, on hinges hoopis sügav kurbus… Aga eks siin ole ka “mõlemad teatrimaskid ühes”, ehk tragöödia ja komöödia käsikäes - üks võimendabki teist ja vastupidi. Oli ju Ada 80ndatel - 90ndatel, mil mina juba teadvustasin endale, kellega on tegemist, üsna kurb kuju. Läbi (enne siinkirjutaja sündi tehtud) filmide muidugi teadsin, ka juba lapsena, kellega on tegemist, aga päris elus kokku juhtudes, oli korpulentsel daamil selline paistes ja punetav nägu, mis viitas alkoholilembusele ning silmavaates sügavamal selline aimatav kurbus (mõned tõlgendasid seda ka kibestumiseks - kui inimest ei tunne on ju kerge illusioone luua ning hinnanguid anda)... Seetõttu oli temaga ühtlasi juba tema eluajal kaasas teatav traagikanoot, mida ka siinses tervikus kogu lõbususest hoolimata lausa uskumatult peenelt tabatakse. Lapsepõlvest mäletan, et tihti ka täiskasvanud mainisid temaga seonduvalt, kuivõrd kena ta “kunagi” oli, ent ta “laskis end käest ära”. Isegi mitte mõeldes otsestele ja taustalt selgelt paistvatele seostele, vaid pigem ikka süüdistava näpuvibutusega inimese enda nõrkustele. Kole... ja usun, et ka nii mõnigi vastavas eas vaataja juba selle unustanuna istus ja nautis showlikku draamamuusikali, Kiidjärve-äärses muinasjutulises roheluses, värvivalguse sähvakusest ning rõkkavast naerust kantuna, täiel rinnal.
Lavastus kulgeb läbivalt kahes ajastus. Ühest küljest on selle selgrooks Ada ülesastumine (teise traagilise auraga staari - oled vaadanud Kersna pisarateni liigutavat saadet temast?) Urmas Oti autorisaates Carte Blanche, mille elustavad suurepäraselt Urmast väga mitmes registris ja mitte ainult vaimustava paroodiaga, vaid ka nüansseeritult ehedalt meie telelegendi tabav Ott Raidmets ja vanema Ada’na - julgen isegi tituleerida - “Eestimaa teatrite üks parimatest traagikanäitlejannadest” - Anne Reemann (oled näinud näiteks tema südantlõhestavat, ent energiast laetud rolli Linnateatris praegugi mängukavas olevat suurepärast Florian Zeller’i “Mineku eel”? Ja kes veel ei tea, siis sügisest alates saab teda laval näha Argo Aadli debüütlavastuses, Urmas Lennuki ümberkirjutatud Juhan Smuuli Polkovniku lesena!). Laval elustatud toonase televestluse vahele on (teksti- ja stseenide mõttes selgelt mahuliselt suurema kaaluga) pikitud Ada elutee alates nooruspõlvest kuni Carte Blanche’ni välja. Justkui tõestamaks näitlikustades puust ja punaseks, et Shakespeare’il ja Hamletil on õigus: Näitleja on ajastu lühikroonika!
Ott Kilusk on raamatutest, artiklitest ja mainitud saatest nii vaimuka, samas üllatavalt palju ühte lavalukku mahutava terviku kokku kirjutanud ja Ain Mäeots kogu (pealepoole ju mittepaistva, ent tegelikult) keeruliste aja- ja kohahüpetega lavastuse loonud, kus kõik on siidjalt siledate üleminekute ning vaimustavalt leidlike lahendustega, et nii ühelt kui teiselt täiesti tase omaette!
Peaossa tõuseb siin kahtlemata Saara Nüganen ja kuigi tal ju otseselt polegi välimuslikku sarnasust Adaga, siis mina hetketi küll vaadates unustasin, et Saarat vaatan ja kujutasin läbi tema ette just Adat seal oma eluseiklustemere laineid jagamas. Mõnda neist (ligikaudu) ju teadis juba ka varsemast, paljusid mitte, mõni oli lavastuslikult nii efektne, et juba ainuüksi see andis võimaluse end seal Kiidjärvel publiku seas istudes õigesse aegruumi Adaga koos manada. Näiteks kui režissöör isegi vastava hariduseta andekal noorel daamil käskis “nahaali mängida” - kuidas Ada väljakutse vastu võttis, mida tegi ja kuidas selle siis välja mängis režissöörile endale nende järgmisel kohtumisel. Või vabaõhulavastuse natuke vabamad lavalised võimalused ning siin mitmed ja isegi vastavalt mõnedele Ada osaletud filmidele - auto kasutamine. Eriline koomiline maiuspala oli kogu filharmoonia castingu-lõik, millest ju Ada enda jaoks veel kõik alles alguse sai ning ühtlasi algas ka Ada elukestev sõprus ja samaga ka austus Eino Baskini (Jan Uuspõld) vastu.
Lavastuse tootjameeskond on tuntud ka telesaadete loojana (EnsV, Suur komöödiaõhtu, Eesti mäng...) ning video kasutamine nii kujunduses (muidu kunstnikuks Karmo Mende) kui ka režiisse integreeritult pakub mitmeid vaimustavaid stseene ja momente. Üks lahedamaid lausa teatriime alla kvalifitseeruv Heidy Tamme ja Jaak Joala duett (keda mängivad-laulavad nii häälte kui kehahoiakute omaette mänguliste tabamustega Birgit Sarrap ja Kalle Sepp) on sulandatud vahelduvate originaali ja näitlejate vaheliste filmikaadrite+lavaltoimuvaga. Ühtviisi nii koomiline kui imekspandavalt leidlik ja vahva väike pärl noppimiseks kogu siinsest ideede pärlimerest. Rääkimata Birgiti ja Kalle headest ning peensustega tööd tehtud lauluhäältest, mis samuti teevad originaalile au. Ja hei- me räägime siin ikkagist ju sellistest meie estraadiklassika suurustest nagu Tamme ja Joala!
Heidy ongi üks väheseid laval osalevatest tegelastest, kes ka praegu elu (ja loodetavasti ka) tervise juures, pea kõik ülejäänud on siit ilmast lahkunud ning juba ainuüksi see kannab endas kaasas teatavaid kurbusenoote juurde. Suuremas osas ju nendest meestegi puhul on samuti lahkumisega käinud kaasas kas haigus või muu "varem" lahkumise põhjus kui vanadus, justkui rõhutamaks, et sellise kuulsuse eest tuleb ühel või teisel moel veel lisalõivu maksta. Kuigi jah, siin laval koos Adaga on nad ju kõik elujõulised ja (tavaliselt ka) lõbusas meeleolus. Isegi kui ka näiteks Ada ainsas abielus- Mikk ‘Jan Uuspõld’ Mikiveriga- avaldub ka nende suhte traagika, on kasvõi väike Miku lavalroomamine kurbust mahendava karakteriga kergendatud või armusuhe Ungari popstaariga (Priit Strandberg), kelle isa (Peeter Oja) osutub saatuslikuks vahelesegajaks- ongi ju hea, et Ada munadeta meheta jäi (seda muidugi vaid siit läbi autoriprisma, ehk dramatiseeringu otsustades). Aga kui korra miski (sääskede asemel😉) kurva sutsu annabki, siis vaid hetkeks ning kohe muheda koomikaga edasi. Ses mõttes vaadates oligi kurbadest alhoovustest hoolimata pidevalt tegemist ikkagi pesuehtsa (ehkki nöiliselt) nö. ”Hea-Tuju-Teatriga”.
Paar aastat tagasi Kalmeri-lavalugu vaadates üllatas toona veel teatri mõttes võrdlemisi uus koreograaf Britt Kõrsmaa stiiliderikka ja suurepäraste tantsuseadetega. Vahepeal on õnnestunud veel tema CVsse lisandunud töid näha ja seekord sai suisa juba oodatud, mida ja kuidas koreograafia on tal lahendatud (ühe õige muusikali kõrgema klassi elamuseks muutmisel tundub ka liikumisel alati lisa andev mõju…võtame või viimaste aastate muusikaliteatri-maailma Broadway etaloni “Hamilton”...mis ju jutustab hoopis Ameerika ajaloost, aga tantsuline osa ning liikumisseaded on sealgi "omal kohal"). Ajastule ja tegelastele ideaalselt sobivalt on siin tantsudeks peamiselt varietee stiilide-palett, ent nii lihtsalt ja otseteed ei ole ka koreograafiaga mindud (nagu ei millegi muuga siin Mäeotsa lavastuses, et plärts ja valmis). Paaris kohas näiteks oli sisse integreeritud Beyonce "Single ladies" rusikatega poksi/sõtkumis-liigutus... ja eks Adagi ju valdavalt “single lady” nendest lähimatest meessuhetest ning abielust Mikiveriga hoolimata oli... (muide koreograaf ise tantsib ka laval!)
Kui Saara sai kogu seda huvitavate käänakute ja kurvidega nimiosalise eluteed lavale tuua, mitmete ja mitmete kostüümide ja sealhulgas ka positiivsema skaalaotsa emotsioonivahetustega, siis Anne Reemannil on seljas läbivalt Ada telesaate riiete jäljend. Kuid teada-tuntud-nähtud vestlusele on lisatud Urmas (Ott Raidmets) Otiga eravestluste aimatavat ning eetrissejõudvaga hoopis vastuolulist suhtlusfantaasiat Carte Blanche saate kulisside ees ja taga. Küll ma ootasin, et millal ükskord Anne ka laulab, sest tal on ju (mitmetes muusikalideski osalenuna) suurepäraselt karakteririkas lauluhääl, aga seda peab alles päris lavastuse lõpumeetriteni ootama... Kusjuures teravdasin küll kõrvu, aga hüüdnimega, ehk Atsiks ei teda, ega ka Saarat selles lavastuses ei kutsutudki, seegi ilmselt viitab tegijate puhtale austusavaldusele.
Priit ”Kaljo Kiisk” Strandberg ja Keskpäevane praam Kalle ”Eino Tamberg” Sepp kaadrid Sepo “kaameramees” Seeman’i, eriti kui viimane elektrit saab, aga ka kui Peeter “Juhan Smuul” Oja stsenaristina kogu aeg filmivõtteid rikkumas - see on puhas huumorikuld juba sündides! Läbikasvanud või taga kuklas tiksumas taas tundeseos kurbusest, ehk segatuna teadmisega kuivõrd kaunis Ada oli ning kui välimus polnud enam see, siis keegi teda enam ka ekraanile ei tahtnud. Vahemärkusena ei saa jätta mainimata, et Saara ise pole kunagi varem nii seksikas oma rollides olnud kui siin üht ingliskeelset laulu esitades “Astorias”- sinises, merikarbi motiivi ja seeläbi ühtlasi Veenuse sünni maali viitega kleidis - VAU!
Ning siis järsku, justkui üllatava, ent samas stiilse ja igati sobiva vahelepõikena ehitatakse sild ka eelmise Kiidjärve, ehk Kalmeri-tükiga, sest nii Sepo “Kalmer” Seeman kui ka tema mamps Ida (tõeliselt imeliselt ning tugeva koomikunärvi ja vahvalt lõbusa hoogsusega iseenda vanaema mängiv Liina Tennosaar) ka laval! Ja mitte ainult tegelased lavalt, vaid lisaks ka tookord “lava kõrvalt” ehk koera sekkumine haukumisega...nimelt eelmisel aastal haukuski koer kõrvalmajas päriselt, seekord on see lõbusa viitena, ent korralikult itsitamaajavalt ja seost loovalt sisse toodud! Braavo!!!😂
Neid väikseid ja suuremaid detaile, tabamisi nii parodeerimisel kui ka näitlejameisterlikult nüansseerides tegelasteks olevaid päriselt elanud inimesi, erinevate koomikaliikide ja -stiilidega show-varastamisi on siin ridamisi, aga vist rahva vaimustust täiesti üheks liitvaks krooniks on Sepo kehastuses Vello Orumets! Sellega seoses veel üks isiklik fenomenaalsus...nimelt hommikul, teises Eesti otsas etenduse toimumise koha suunas sõites, lasti ka raadios Oruka "Maria-laulu" ning terve päev seal Lõuna- ja Kagu-Eesti maastikel seigeldes, metsadest mustikaid ja kukeseeni korjates kummitas...ka oma reisi- ja teatrikaaslasele pidevalt laulsin ise Orukat jäljendades (selles jämeda ja kõlava lauluhääle jäljendamises on mingit sõnulseletamatut rahulolu pakkuvat lauljale) ja siis vaadates Sepo-Orumetsa...ikka ja jälle oma “vaata Maria…” sisse püüdes torgata - lõpmata vaimukas, et naera või ribadeks - ja seda iga kord! Lõpuks muidugi kõlab laul ka tervikuna (ja ühtlasi sain mina selle kummitamisest lahti…kuigi tõi meelde oma tuttava ja sõbra Maria, kellele polegi õnnestunud seda veel enda Oruka-häälega naljaviluks lõõritada😂 Olgu ka mainitud, et kummitamise võttis sujuvalt üle üks teine siinseidki "tegelasi", ehk Heli Lääts...aga mitte tema duett "Mälestus" Mikiveriga, mis etenduses kõlab, vaid “sellest, et ma tahtsin lennutada lohet, ilm et oli tuuletu, luuletasin kohe, sellest, et ma tahtsin...” Isiklik kiiks vist, et mingi laul pidevalt peab olema meelel ja huultel...vaheldumisi eesti popklassika ja välismaa viimased hitid :)).
Ent kohe kui koomika, siis platsis ka taas mõtted, et miks ikkagi Adat keegi ei aidanud kui tal ka neid ägedaid mehi (nii sõpru kui tuttavaid) elus nii palju oli? Kui sügavuti järele mõelda, siis minu arvates oli üks lühike aeg…kohe iseseisvumise järel, mil elu oli kuidagi ise nii ärev ja näiteks kõik teatrisaalid ka tühjad ning kõigil oli raske... jah, isegi vast nendel tolle ajastu kõige ägedamatel showmeestel.
Huvitav on tajuda, kuidas Uuspõld on ringiga (eriti tänu Theatrumi-lavastustele ning veel eriti-eriti Vaba Lava Valgevene-tükis) raputamas maha oma stampe ja seeläbi muutumas üha arvestatavamaks draamanäitlejaks (jälle). Dramaatiliselt küljelt lisaks Adadele, see kuidas tema Mikiver ahastuses põrandal ütleb “Ada sa oled nii ilus”, selles hetkes tabab Jan midagi väga olulist Mikust. Ka Baskinit ei tee ta lihtsalt parodeerides, vaid pigem nagu näiteks värskes Elvise-filmis paljukiidetud Austin Butler - tabab tolle isiksust mingil hoopis tugevamal-sügavamal tasandil ning sellega saavutab hoopis teistsuguse tõsiseltvõetavuse psühholoogilise mänguna. Mnjaa, kõigisse kuulsustesse suhtutakse selles lavastuses austusega (isegi kui Baskini naiste-vallutused ka koomilise varjundiga kajastatust saavad, on see siiski mingis mõttes muhesoe huumor kui Liina “Baskini toonane abikaasa” Tennosaar mehe “tegudelt tabab”...ja no ju ta oligi selline hurmur ka omal ojal...Mikk ju ikka ka) ning eks Orumetsa homoseksuaalsus oli nö."avalik saladus", et isegi mina lapsena tollel ajal seeläbi üldse vist teada saingi, mida see üldse tähendab. Imetlusväärne on selles lavastuses ka austus estraadi kui teatrivormivormi vastu. On see ju olnud teatud sugupõlve jaoks, mil asjadest ei saanud otse rääkida, lausa elutähtis - saada naerda välja, mis ümberringi toimus... Nõnda peavad ka tänapäeval paljud just seda huumorivormi ainuõigeks, kuna oli eluga nii lähedalt seotud, ent paraku ka tõesti tugeva ajastupitseriga ning praegusel aja(stu)l jääb seetõttu ka lõpuni jäljendamatuks.
Mäeots, Kilusk ning kogu Ada-trupp on siiski ja sedagi ju vaid tänu läbi siinse ajastuprisma suutnud. Sest ega muidu poleks olnud ka röögatult vaimukas Peeter Oja nõukalauljana. Lõi rahva kogu Kiidjärve rõkkava naeru-maavärinaga täiesti pöördesse! Kas ja kui palju seda tunnetada oskavad 90ndatel ja hiljem sündinud, seda ilmselt oskavad nemad ise öelda...eks seegi ole ju vastavalt inimesest kinni. Kuid ma ei usu, et kogu mahlane huumor ning sügav traagika (aborditeemani välja) siin oleks vaid ja ainult nõuka-ajastu inimeste pärusmaa. Aiman, et kuigi jah, võibolla noorematel ei ole enda naha pealt teadmisi ja tunnetust, aga huumor on huumor ja Oja puhul just mainitud lõigus Kreisiraadio paralleeli (ent teistes tema siinsetes osades ka mh. tõsiselt võetava draamanäitlejana) või ka muidu nende heade näitlejate teisi-varasemaid rolle teades, saab siit ka näitlejameisterlikkuse lakse ridamisi, sest no absoluutselt kõik trupis teevad ka iseenda rollide-prisma mõttes olulised ja head ning uhkust väärivad tööd. Ja samuti lavastuslik pool...ja seda ju tõesti ühest tavalisest meelelahutustükist ei eelda ega ootagi. Aga kas üks (või nagu siin, siis mitu) elulugu saabki olla kunagi puhtalt “meelelahutus”?!
Ise vaatasin omal ajal Urmas Oti Carte Blanche saadet vahelduva eduga, et mitte öelda praktiliselt vaid siis kui tal olid külas Eesti näitlejad-lavastajad-kultuuritegelased. Nõnda sai toona vaadatud ka Ada-saade ja see “langenud ingli” aura oli juba siis teada-tuntud. Lisaks mäletan, et tunne oli, nagu saatejuht teadis-tundis teda isiklikult ning ise oleksin tahtnud pigem kedagi teist-kedagi (oma lemmikutest) saatekülaliseks. Aga üks selle saate fenomene, mis tuli ka siin lavastuses ja täiesti tänapäevaseski kontekstis välja, kuidas Urmas Ott oskas küsida just selliseid küsimusi, mis tegid just nimme “väga head televisiooni”. Ta oskas ja “julges” küsida neid küsimusi, mida rahvas tahtiski teada. Iseasi, kas intervjueeritav vastas ning oskas omalt poolt peita seda, mis peitmist väärt. Ameerikas vast kogemuste tõttu osatakse seda rohkemgi, aga meil miskipärast mitte. Aeg on loomulikult ka meie staare ja staarikesi õpetanud, aga ka praegu mõnikord, kui on hea inimeste-tundja, loeb vastamatagi vastustest rohkemgi välja...
Lavastuse lõpetuseks epiloog meestega Ada peas kogu lahendusena tõi juba külmavärinad. Ja seda nii sisulises kui lavastuslikus mõttes! Ning finiši suurejooneline popurrii lavastuse lauludest tõstis meeleolu juba taevas sirava õhtuse kuuni!
Rida väiksemaid ja suuremaid kiitmisi on veel jäänud tegemata - kogu parukate-plejaad ja mitmete teiste originaalidele viitamiste-tabamistega grimmitoas... iseäranis Mikiveri oma oli väga hea! Ja seegi ju on ideaalne väike kontrastivõte lavastajal, et Saara on vallatu Adana aga Anne traagiline. Ning kogu vinge video-kujundus, mida ei väsi kiitmast...Taga istunud vanemad daamid ahhetasid “MILLISED kulissid”...kui tegelikult ju praktiliselt suures osas oli kogu kulissistik (huvitavalt liikuvate ja/või animeeritud lisanditega efektidega) videotaust🙃
Hinnang 4+
Suveteatrisse ja tegelikult kogu senisesse teatriaastasse oli seda lavastust väga vaja. Aitas (nagu ka järjest päevadel, Tartumaa metsades nähtud “Ukuaru”) taastada usku ja ootust järgmiste teatrikülastuste suhtes. Minu jaoks siiani nii aasta kui suve TOP3 suurim teatrielamus (vähemalt). Kui seda järgmisel suvel peaks veel mängitama, siis raudpolt kindel soovitus minu poolt kaasa! On jah meelelahutuslik, on jah nalja nabani, aga on ka tõsist, eluloolist, isegi vägagi valusaid teemasid ja äratundmisi. Uhke lavastus - ajastutest ning emotsioonidest kantud, head laulud ja hääled, suurepärased näitlejatööd ning vaimukas tekst - tehniline, korralik, ilus ja viimistletud tervik. Teatrinauding ja -elamus, mis kinnistab meie mälestust nii Ada Lundverist kui mitmetest teistest Eesti kultuuriloole olulistest isikutest - praegusel hetkel ju veel paljude jaoks lähiminevikust ning mälestustest tuttavatest, ent paljudele ka juba "möödunud aegadest".
Teatri turunduslik tekst (siinsed fotod pildistas Sven Tupits):
“ADA. Rääkimata lugu” on muusikaline lavastus möödunud ajastu suurimast filmi- ja estraaditähest, lummavast ja säravast Ada Lundverist.
2022. aasta suvel esietendub Kiidjärvel Põlvamaal muusikaline lavastus, kus vaatajate ette astub Ada Lundver, kelle elu rullub lahti kui romantiline film täis dramaatilist pinget, huumorit, kirge, armastust ja valu.
Etendus räägib kunagise Filharmoonia konferansjee, filminäitleja ja varieteetähe elust. Hiiumaalt pärit eluterve huumoriga naine tõusis Nõukogude Liidu kultuuritegelaste eliidi hulka, kuhu kuulusid filmirežissöörid, näitlejad, dirigendid ja lauljad, kes tollases meestekeskses maailmas ihkasid teda ja olid tema pärast valmis nii mõnekski rumaluseks. Osad neist ilmuvad teispoolsuse kardina tagant ka Kiidjärve välilavale: Vello Orumets, Urmas Ott, Juhan Smuul, Kaljo Kiisk, Eri Klas, Eino Baskin, Mikk Mikiver jt.
Etenduses kõlab palju kauneid laule, mis tolleaegset hallivõitu argipäeva värvikamaks muutsid ja tänasel päeval juba ununema kipuvad. Estraadilaval kõlavad armastatud laulud anasambel "Laine", Heli Läätse, Heidi Tamme, Uno Loobi, Kalmer Tennosaare ja paljude teiste repertuaarist.
Estraadilaval kõlavad armastatud laulud Miniseelik, Hüvasti Maria, Vihm, Kurzeme, Mälestus, Raagus sõnad jt ansambli Laine, Heli Läätse, Heidy Tamme, Uno Loobi, Kalmer Tennosaare ja paljude teiste repertuaarist.
Peaosades:
Saara Nüganen ja Anne Reemann
Osades:
Sepo Seeman
Peeter Oja
Jan Uuspõld
Birgit Sarrap
Kalle Sepp
Priit Strandberg
Liina Tennosaar
Ott Raidmets
Tootja: Thors Films
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar