Robin Hood - Rakvere Teater

Jõudsin vaatama Taavi Tõnissoni lavastatud, Urmas Lennuki kirjutatud “Robin Hood”i, mille Rakvere Teater tõi välja Lammasmäe Puhkekeskuses, alles ühele viimastest etendustes. Ent kuna teater on teatanud, et palju häid sõnu ning üleüldise heakskiidu publikult pälvinud teatrisündmus, mis kujunes tõeliseks suveteatri-menukiks, elustatakse ka järgmisel suvel, jagan ka siin oma instagrammis ilmunud peegeldust - kas siis lugejale enda mälestustega võrdluseks või miks ka seekord elamusest ilma jäänutele järgmise suve soovituseks...

Lavastus on võimas, panoraamne, seiklus - veel, maal ning mäeveerel, kindluselossi väljakul, vangitürmis ja isegi tornitipus - tervele perele, ehk sobib esimese klassi jütsile, aga ka vanavanematele ning kõigile sealt vahepealt. Mina nautisin täiel rinnal, ent mu teatrikaaslane oli üdini kurb, et lapsed kaasas polnud - see oleks andnud ka tema vaatamisele väärtuse. Tavaliselt me oleme no kui just mitte päris, siis enamvähem samal arvamusel, aga seekord hoopiski mitte. Ent kuna me ju tihti vaatame teatrit ka natuke läbi oma teatrikaaslaste, siis märkasin vist ise ka asju, mida muidu võibolla polekski täheldanud... Kuid isegi kui kohati mingite tema kriitiliste märkustega natuke ka nõustun, siis kokkuvõttes vaatasin mina siiski hoopis teiste silmadega. Tõusin isegi lõpus seisma aplodeerimiseks (ja ma ei tee seda just eriti tihti), sest nõnda mastaapset lavastust näeb ju harva, lisaks veel suure ja ägeda trupi ning paljude eriliste lavastuslike trikkidega rikastatud (mida kohe täpsemalt selgitan), aga teatrikaaslane jäi kaljukindlalt oma toolile istuma. Proovisime koduteel mõtestada, et miks siis nii seekord nii erinevalt seiklusse suhtusime? Esimeseks muidugi just see, et ta tundis, et kuna pole last või lapsi kaasas, siis ta ei saa ka läbi nende seda kogeda ning tundis, et temale serveeritakse midagi, mis nagu oleks lastelavastus, aga ometi kasutati siin-seal selliseid sõnu, mis siiski pole lastelavastuste pärismaa (kuigi eks praegu ole lapsed juba varakult harjunud igasuguste sõnadega). Mis omakorda tõstatas minus küsimuse, et kas siis mehed ongi igavesed lapsed ja neile lähebki selline paremini kohale? Ja no neile, kellele muidu ka meeldivad täiskasvanunagi muinasjutud-legendid ja mh. leiavad rõõmu ka lasteteatrist, ei täheldagi seda sihtgrupi erinevust? Lisaks läbi oma kaasasolevale lapsele on võimelised hoopis ka läbi oma sisemise lapse nautima vahvat seiklust? Ei tea... Tema jaoks jäi toorest jõulisest powerist, ehk energiast ka puudu, aga minu maitse järgi oli see küll üpris hoogne ja äge (eriti kõik need Laura Nõlvaku seatud toigastega kaklused! 1 neist ju oligi kunstiliselt lahendatud - aegluubis, nagu tants... kuid on ju ka võitluskunsti näitlikustatud vorme, kus leitakse iseenda kese ning mis pole otseselt kakluse/võitluse võitmise peale ja seda see nii ägedalt edasi andiski... 

Nõustun, ehkki vaid kohati, tema kriitikaga Robin Hood’i suunal. Madis Mäeorg on tavaliselt lausa vaimustav kameeleon ning tema rollid on alati huvitavalt kõik isemoodi lahendustega, aga tõesti siin ta justkui midagi erilist selle rolliga ei tee. Ega nii kaugelt detaile näe kah, aga seevastu vibulaskmised ning kõik need füüsilised kemplemised olid ju igati vinged. Vahepeal viskas sisse, nagu ta mängiks Margus Grosnõi mängustiili läbi Robinit kehastades (Margus ise mängib vastikut Kuningas Richardi venda John’i, kellest päris elus saigi peale Richardit kuningas), aga lõppude lõpuks kuigi jah nimiosas, siis peaosas vast siiski mitte - siin olid mitmed võrdselt fookuses suuremates kõrvalosades. Kohati küll oli Madise Robin hoopis nagu torssis ja kas siis kostüümist või tõesti kehahoiakust tingitult, mõjus nagu kühmus. Teatrikaaslane muidugi ei jätnud mainimata, et tema oleks hoopis Märten Matsut tahtnud näha Robinina (no eks meil kõigil ole omad lemmikud), ega minulgi selle vastu poleks midagi, aga leian, et Madis siiski auga vedas selle välja ja otseselt minul kokkuvõttes siiski erilisi etteheiteid ka pole. Roll oligi pigem nii kirjutatud.

Ja kui mõelda tagasi sellele tekstile laiemalt, siis mina nautisin Urmas Lennuki mängulist, legendlikku teksti, aga teatrikaaslast häirisid sellised “Lääs on meiega? Jaa! Ida on meiega? Jaa!” paatoslikud hüüded või siis lihtsameelsed dialoogid, a la “Kas Sa tahad saada kuningaks? -Ei. -Taha ikka!”. Tõesti, siin oli kohti, mis minulgi kulmu kergitasid, veidralt või kohmetuna välja kukkusid, ent need ongi selliste “seikluste” ja rahvapärimuslike "legendide" pärusmaa, nagu Robin Hood ju on. Minu ainus suurem haakumatus on seotud hoopis liiga julgelt võetud ajalooliste vabadustega, sest need kuningad ja kuningatütred on siin tegelastena ju päriselt elanud inimesed - ajalooga täiesti omatahtsi ka ümber käia ei saa ning suvalt seda moonutada. Või siis muidugi ju saab, aga minule ei pea see siis meeldima. Aga Robin Hoodist on ju sadu kui mitte tuhandeid legende ning see siin on Urmase poolt veel 1 juurde lisatud. Kuigi mitte selline, mida oma apsakate tõttu oleks Inglismaal "Robin Hood" legendide kuldajastul rahvas võinud hetkeksi uskuma jääda. 

Teatrikaaslase poolt kiidusõnu pälvisid ainult Jaune Kimmel, Peeter Rästas, Velvo Väli ning "vee" kasutamine. Lõpus rahva ees ratsutamine kui kõik lehvitavad, rõhutas tema arvates "laste"lavastuslikkust, aga mina päriselt heldisin! Kuna tema kõrval istus ka veel keegi, kes kõike ja kõiki kõva häälega kommenteeris, rääkis oma ees ja kõrval olnud kaaslastega ja pidevalt vaatas ka telefoni, siis eks see vist häiris veel omakorda lisaks. Tõsi, eemalt tajusin mina seda ka natuke ning suveteatri viimastes ridades on sellist kõva häälega rääkimist tõesti kahetsusväärselt palju (eriti just vanemate inimeste poolt, kes peaksid teadma kuidas teatris käituda, et mitte teisi vaatajaid segada - ja seda ka õues!), aga mina sain õnneks sellesse Nottinghami-atmosfääri sisse ning ausalt öelda, otseselt peale mu kaaslase selge rahulolematuse, ei häirinudki mind seal eriti miski. Ja kuna tegelikult on lõppude lõpuks ju igale vaatajale iseenda arvamus ja kogemus eelkõige tähtis talletamiseks, siis toon siin ära pikemalt just omad tähelepanekud ja noh, need mõned kriitikad ka, ehk siis just momendid, mis said sealt kauemaks “kaasa võetud” ja mis seega kusagile sügavamale on talletunud:

🏹Urmas Lennuk on seekord eriti helde igasuguste kalambuuride, sõnamängude, koomiliste parafraseeringute ning üllatavalt tabavate kildudega- “issand peitub detailides”, “me ei röövi, me tasakaalustame”, aga ka mõni tuttavam väljend, nagu “koera kutsutakse, minu poole pöördutakse”. Paroolid, mida on lõbus enda elus hiljem vastavas olukorras kasutusele võtta :)

🏹tajusin kohe aimamisi-riivamisi viiteid “Viimsele reliikviale” a la "lobisemise" laiad lõuad jms... ütlesin seda vaheajal ka teatrikaaslasele, kes sama polnud tunnetanud ja siis teises vaatuses saabus juba väga otsene lõik tollest klassikast...äratundmine mõjus nagu töövõit!

🏹Ai kui ilus ja mõjuv oli see rohekassinine või sinakasroheline Grete “Marion” Jürgensoni seljas olev pika kuldsete nööpide reaga ja kuldse kaelaäärise kleit ning sellele toetuseks ühes stseenis ka kuldsete pärlitega juustes - ilu paistis ka kaugele üle vee ära!

🏹Pea kätluses saab aimu, et siin tulevad head originaallaulud kui Anneli Rahkema tegelane oma beebile nagu vaid suuotsast “Williamile” vms. laulab

🏹Jaune Kimmeli “kohalolu” oma rolliga! Kui ma peaksin ka järgmisel korral Teater.Muusika.Kino aastaküsitlusel osalema- seal just ikka küsitaksegi “mõjusaimat kohalolu” - siis Jaunel just seda on siinses lavastuses! Kogu roll oleks kui tants. Surmatants?! Nii stiilne ja nii mitmelgi korral varastab (tahtmatult) kogu show! Lummav ning nii mõnigi kord liikus tegevus edasi kusagile mujale, aga no lihtsalt ei saa (loe: ei raatsi) silmi Jaunest lahti lasta. Tema nõidusliku tegelase vee peal kõndimine, silmad, liikumine, grimm - kogu kuju on nõnda efektne, et jääb kindlasti ühena sümboliseerima meie 2022.aasta suveteatrit! Ütle veel, et kõrgtasemel (draama)teatrirolli võib teha ainult psühholoogilise tabavustäpsuse ning oskusliku sõnade valdamise, sh.tempostatuse ning mitmekihilise ja -palgelise karakteriloomega - siin on selge tõestus, et füüsilise kohalolu ning liikumise ja erilise karakteriseeringuga on võimalik nii mõndagi üles kaaluda!

🏹Taavi Tõnissonil on siin lavastuslikult väga huvitavalt tekitatud nagu seiklusliku draamateatri ja läbi Jaune tegelaskuju ka nö. rohkem etenduskunsti-valdkonda kuuluvaga harukordne sümbioos.

🏹Sisuliselt, kes tahab, leiab ka mõned sügavamad kihid ja lavaloo ridade vahele peidetud ühiskonnakriitilisedki sõnumid üles. Näiteks Arthur (Imre Õunapuu) - heatahtlik, alluv (nagu suurem osa ju mistahes ühiskonnast) inimene, aga võim sõidab ikka üle ja võtab viimasegi, sellepärast on siin teatav õpetuslik ülesraputus, et alati on eluterve ja õigustatud pisikenegi kahtlustus, ja seda eriti võimu suunal.

🏹Teatrikaaslane ütles, et talle Jaune tegelane meenutab Sõrmuste isanda Gollumit…mnjaa, võibolla tõesti😀Aga lisaks nagu täpp i-peal veel see täpselt õigesse kohta peidetud roheline valgus (valguskujundajat pole eraldi märgitud, seega kiidusõnad lähevad kunstniku Marion Usdusk ja lavastaja enda aadressil) ning muidugi efekti lisav toss!

🏹Võitlused on korralikud, (parajalt) pikad ning huvitava kombinatsiooniga- huumoriga, aga tõsised! (lavavõitluse seadis Laura Nõlvak)

🏹Peeter Rästas on ka nagu tantsiks kogu oma rolli- käed üles ja puusahööritused ning ongi mungale täiesti tugev karakter loodud. Ning kogu see humoorikas tekst...munk on ilmselgelt ka dramaturgi üks "lemmiklapsi". Ühtlasi kahtlemata koos Jaunega üks Nottinghami metsade tegelastest lemmiklahendusi! Tarvo Sõmer väikse John’ina tabab ka pakku, ehk ka lavastaja tabab pakku selle rolli just temale andmisega. See purde peal Robiniga toigastega kaklus oli nagu otse raamatulehekülgedelt lavale jõudmine.

🏹Liisa Aibeli Amm Margaretha, kellel “keel nagu ohakas” on megavahva. Kuigi ta pole ju nunn, siis pisut “nunnad hoos” paralleeli tekitas ning pärast esimest sisenemist loosse muudkui ootas, et tuleks ta muudkui veel ja veel!

🏹Vee (ära)kasutamine on tõeliselt efektne, kui kuninglik seltskond parvega mööda vett saabub ja hiljem ka...

🏹Öeldakse, et laste ja loomadega ära filmi tee - huvitav, kuidas see teatriga on? Aga minu arvates hobuste kasutamine oli siin kohe väga suur pluss, nii Munga saabumine vankriga, aga ka kõik ratsutamised- näed looma “laval” ja juba oled 101% kogu oma tajudega tema juures. Ja no Robin Hoodi-loo juurde kuuluvadki nad ju lahutamatult! Aitäh - kogu publik näis ühtviisi vaimustuses!❤️

🏹Ja siis viskab jälle meelde mõne Urmase teksti leidlikkuse ja muhe meel on plaksti kohal, nagu jumalat täiesti omamoodi tõlgendava munga: “Mõni kutsub seda röövimiseks, aga mina ütlen, jumal võtab-jumal annab”…või “Sind samasse laande jätta veiniga on nagu sibulaga silmi pesta”😀

🏹Kuid lisaks Jaune ja Peetriga stseenidele oli minu jaoks üks lavastuse tipphetki hoopis 1 Liina Sumera kirjutatud laul (ja lisaks veel Urmase kirjutatud sõnad seejuures!) Pealkiri võiks olla umbes “Mõnikord on liiga hilja” ja seda esitas vaimustavalt südamessepugev Liisi Koikson! Ja no suureprasust tõestava tekstinäitena sellest lauluust näiteks üks rida: “Hauakaevaja labidas mängib võilillejuurtega viiulit”- vot on poeesia! Kuigi tegelikult kogu see laul on üks meie teatriaasta parimatest teatrile kirjutatud lauludest, kahtlemata kõige positiivsemas mõttes VA-PUS-TAV!!!

🏹Lavastaja leidlikkusi saab noppida pidevalt. Ja mõned on puhtalt Taavi enda vaimusünnitus, mõned väga andekad lahendused, mis tulenevad tekstist…näiteks kui Marion ja Robin on vanglatrellide taga koos (ja neil ju seal suured tunded teineteise vastu), keegi nii tabavalt kutsub neid "kanaarilindudeks" ning must lina visataksegi puurilikule kongile peale! Kuigi eks selline piltlikustav kirjutamine on võimalik vaid selliselt dramaturgilt, kes ise on ka lavastanud (ja Urmas ju on - või siis on tehtud veel lisamisi ka lavastamise käigus? - igatahes toimis!).

🏹Mind jäi ikkagi häirima see “päris”ajalooga sidumine. Ehk liiga suurest fantaasialennust võetud vabadused, mis lihtsalt murravad Urmase legendi tegelikust elust lahti…Nimelt seda legendi ei saagi kuidagigi tõepähe võtta. Ok, dramaturgiliselt on leitud ilus viis loo sidumiseks, aga Marion ei saanud mitte kuidagi olla (igatahes mitte niimoodi tunnustatult...kui, siis mõne suvalise või vägistatud naisega) kuningas Richardi tütar, sest (pea 2-meetrisel ning vaid 41selt surnud) Richard Lõvisüdamel oli ainult 1 laps ja selleks oli abieluväline poeg…(muide briti ajaloolased vaidlevad, et ta võis üldsegi olla bi-või homoseksuaalne).

🏹Väga mõjuvaks on kirjutatud ja lavastatud ka Väikse Johni surm. Ja eriti see tema hinge “vasakule ära” minek üle vee... Üle vee olekski nagu "hingede" maailma - ja selles istub ju ka "publik" 😉

🏹Parajat hämmingut ja imetlust pakkus ka üks Jaune vaimolendi äraminek- ühel hetkel ühe hingaga vasakule ära, kuid juba mõne sekundi pärast ilmub ja tuleb ta hoopis paremalt järgmiste järele! Sulaselge teatriime!

🏹Pisitilluke lahe lahendus on pikast rollidenimekirjast Harry! Rainer Elhi ennastunustavalt hoogne ning mõningate teravate repliikidega sutsudega loo sees olekud. Alguses kui mingi uperpalli teeb, tõmbab üldse tähelepanu sellele tegelasele ning ega ju nii kaugelt ja kohe kindlalt aru ei saagi, kes seda mängib, aga neid sutse tuleb veel ja lõpuks arvutab välja, kes on Harry.

🏹Hämmingut tekitas ka tõesti see lõpu kuninga pakkumine, et Robin võiks kuningaks hakata? mis mõttes? Kas läbi abielu tema tütrega? Niimoodi Inglismaal kuningaks ei “hakata”. Kui brittidemaal abielluda kuninga tütrega, kellest saab kuninganna, siis tema mehest ei saa enamat kui “prints”. Ja no see võis olla (ebatäpne) ülekantud mõttes kõnekäänd vms... Aga ikkagi!

🏹Velvo Väli hääl oli ära (see on ilmselgelt saanud ka korralikku vatti seal ridamisi etendusi mängides), mis tegelikult mängis ta ilgele Nottinghami šeriffi-karakterile kaasa! Üldse on ikka “pahad” nii huvitavad laval tavaliselt ja tihti palju huvitavamad kui head  (sama sai täheldatud ka ühes teises selle suve lavaseikluses) ja Velvo võtab nii mõnuga, kõik mis võtta on ja nauditavalt hoogsa jõulisusega. Kuigi tabasin just tema pikkuselise sobivuse tõttu ja Richardit mänginud Peeter Raudsepp’a malbust vaadates mõttelt, et oleks olnud ka huvitav neid kaht näitlejat teineteise rolle mängimas näha🙃 See ei tähenda, et ma kurdaks, sugugi mitte! Velvo rollilahendus on mõnusalt terav ja ehedalt usutav "pahalane".

🏹Mitmed head näitlejad on siin pisitillukestes rollides, mis on ju omamoodi luksus vaatajale! Läbivalt oli näiteks Hans Kristian Õis mängus oma vinge kohaloluga, kuigi täiesti kõrvalises ja praktiliselt sõnatus rollis Šerifi sõdurina. Aga teises vaatuses vast rohkemgi tunneb ära nii Natali Väli, Märten Matsu kui Silja Miks’i, isegi “kaugemalt”, kuigi vaatad neid seal ju nagu tegelasi. Rohkem läbivalt on sees ka Anneli “Gertrud” Rahkema, muidu selline karmimapoolne, aga saades ka ühe eriliselt südantlõhestava stseeni mängida, mis oma kontrasuses mõjuks nagu eriliselt kurvalt. Äsja Viljandis näitlejaõpinguid alustanud Robin Täpp’i ja TÜVKA superlennust (12ndast) Mathias Einari Leedo’t selle distantsi pealt siiski kindlalt ära ei tundnud. Varem küll Karakter Teatris juba mänginud ja värskelt lavakasse vastu võetud Erling Edingut mina veel ei teagi ning ei saa seda siinset ka arvestada kui “esimest kätlust”, sest tegelikult ei osanud vaadatagi milline ta on, aga küll jõuab.

🏹Kõlama jääb legendilik “Tuld ei tohi kustuda lasta”. Aga vast eluliselt mitmeidki paralleele tekitab hoopis see edasine, ehk “Kui kustub, oleks parem kui poleks kunagi süttinudki”. Olen seda ise ka mõnikord mõelnud ning samas alati see ju nii polegi, näiteks olin kunagi väga huvitatud Inglismaa ajaloost. Uurisin kõiki kuningaid ja neid liine ning suhteid, töötasin mõnda aega Londonis giidinagi ja kuigi see “tuli on tänaseks kustunud” on siiski hea võtta mälust mõnikord midagi ning ühendusi luua. Aga näiteks kui vedada paralleele armastusega, siis leiame ju veel mitmeid alltekste. Ja kui “see tuli peaks kustuma”, siis vist tõesti kogu hingevalu ärahoidmiseks oleks parem, kui poleks kunagi süttinudki. Aga eks kõik, mis me ette elus satub, ka õpetab midagi ning selles mõttes vist on ikkagi alati parem kui need “tuled süttiks”, ehkki lootes muidugi “et nad ei kustuks”, aga selle jaoks tuleb ju endal ka tööd teha ja “mitte kustuda lasta”!

🏹Kogu publik rõkkas naerda kui munk/Rästas võttis “kanaarilindudel” musta lina eest ja ütles vangide kohta... (seda mine ise vaatama") 😂

🏹Nii mitmedki eheduse võtmed mängibki lavastajale kaasa see pikemalt distantsilt vaatamine, lisades lausa väga olulist dünaamikat ning kohati suisa ehmatusi - näiteks kui lastakse vibust noolega otse inimese pihta nii, et see nool ka inimese "sisse" kinni jääb!

🏹üldiselt ei ole eriline mikrofonide kasutamise austaja, see on nagu filtriks ja eriti sellisel suure lavaga tükkidel tekitab efekti, et tegelane on ühes kohas, aga heli tuleb teisest. Samas muidugi ja just siinse massiivse lavaruumiga lavastuse puhul oleks ju mõeldamatu ka ilma. Aga ega suures osas ei häirinud ka. Ainult 1 koht, kui poomisel ei saanud mõnda aega aru, kus see väike John on (visuaalselt oligi kusagil puuokste vahel kõrguses paista, aga seda pidi natuke aega otsima), sest hääl tuli hoopis mujalt kõlarist.

🏹Ikka veel ja alati on naljakas kuidas eestlastele ikka alkoholiteema naljakas on 😀

🏹Meelde jäi ka see, kuidas Robin laskis alguses 2 noolt ja mõlemad ülesmäge märki. Teine veel päris keskele! Seega on just see näitleja igati õige tegelase kehas selles rollis!

🏹Veerepeale, kunstnik Marion Unduski seatud mängukoht tõi meelde arvutimängud. Tegelikult veelgi täpsemalt kunagise Donkey Kong elektroonikamängu... Aga vast tänapäeva laste ja noorte kõnetamiseks on sellised allusioonid päris kaval lahend tähelepanuköitmiseks läbi alatajuliste ühenduste (oli ju kogu kindlus natuke nagu graafiline, ehkki tegelikult ju vägevalt ehe ja paljude kasutusvõimalustega lavastajale)! 

Hinnang: 4

Oma mõningatest kriitikanooltest hoolimata, läks see vägagi korda. Lapsepõlve Robini lemmikfilmid ja -telesarjad ning muidugi raamat ise ka elustusid, kuigi värske lahenduse abil, aga ka just see uutmoodi-teistmoodi tekst oma kõigi viidetega oli vahva lisand Robin Hoodi legendide reas. Ka neile palju avastamisrõõmu, kellel lugu varasemast tuttav. Lavastuslikult võimas, kunstiliselt silmipaitav ja mängitud kirega! Imeilusa muusikaga ning leidlike lahendustega, sh. parvesõidu, veepealkõndimiste ning isegi laste, loomade (ja ühe kolmest Shakespeare'i Macbethi nõiast) kaasamisega saavutatud terviklikkus, mis nii suure lavastuse puhul pole sugugi iseenesest mõistetav! Bravo! Suveteater, mis on SUVETEATER!

Võimalusel soovitan võtta kogu pere kaasa - nii vanavanemad kui eriti lapsed ning minu poolt küll kindel vaatamis-kogemis-soovitus!

PS. Lammasmäe oma vaheaja toidupakkumistega oli üks suveteatri esinduslikumaid!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud Kalev Lilleoru tehtud fotod):

ROBIN HOOD

See on lugu mehest, kes kogemata kangelaseks saab. Mehest, kes ebaõiglusele vastu otsustab astuda. Mehest, kes hullupööra armub. Mehest, kes asub võitlusesse nende nimel, kellest hoolib. Tegemist on seiklusliku suvelavastusega, millest ei puudu huumor, hobused ja lavavõitlus. Keegi kastetakse märjaks, kellelgi tehakse jalgealune tuliseks. Keegi põgeneb ja keegi jõuab koju. Keegi on lahke ja keegi karm. On sõprus, armastus. On armukadedus, reetmine ning surm. Aga on ka puudutus ja inimlik hoolimine. On vaikus ja muusika. Ja kõige selle krooniks vankumatu usk, et iga hea tegu muudab maailma natuke paremaks. 

Robin Hood on seikluslik suvelavastus kõigile vaatajaile alates seitsmendast eluaastast. 

Etendusele pääseb ratastooliga, ratastoolikohtade broneerimiseks võtke palun ühendust kassaga.

Koduloomad palun jätke koju.

Võtke kaasa soojad riided, õhtud võivad olla jahedad.

Esietendus 17. juunil 2022 Lammasmäe puhkekeskuses

LAVASTUSMEESKOND

Autor Urmas Lennuk

Lavastaja Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater)

Kunstnik Marion Undusk

Helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa

Helilooja Liina Sumera

Liikumisjuht Olga Privis (Vene Teater)

Lavavõitlus Laura Nõlvak (Eesti Noorsooteater)

Nimiosas Madis Mäeorg, teistes osades Liisa Aibel, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Märten Matsu, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Raudsepp, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Elar Vahter, Natali Väli, Velvo Väli ja Imre Õunapuu; külalisnäitlejad Indrek Apinis, Aimar Ehas, Reio Kiviberg, Mathias Einari Leedo, Riho Lillakas, Ander Lõns, Robin Täpp, Hendrik Vilde, Hans Kristian Õis; koolinoored Karina Reisi, Grete Alavere, Karmen Parijõgi, Erling Eding, Rudolf Apinis, Ingomar Apinis, Indria Apinis ja hobused.