Tegemist on ju juba alusmaterjali teise tulemisega meie teatrilavadele (eelmine oli, ja muide sama hea Uustani ja Roosilehe tõlkega, Eesti Noorsooteatris juba tervelt 12 aastat tagasi, kuhu see aeg küll lendab?!). Sähvakas, särtsuv, hoogne ja vallatu noortekas, kus kossuässast poiss ja kooli uus, tarkurist plix avastavad end ühise väljakutse eest - kooli muusikali - castingult. Enne muidugi juba tunded teineteise vastu annavad endast märku. Kuid kõik loomulikult ei lähe lepase reega, sest päris raskeks osutub laulmist + kahekesi-aega oma varasemate ning muude tegemiste ja kohustuste ees sõpradega ühildada. Aga loo moraal on vast pigem see (ja vägagi laia kõlapinnaga ning kaugeltki mitte ainult noortele), et tuleb julgeda, tuleb teha ja kes teeb, see jõuab. Peale etendust Türi Kultuurikeskuse ees (kus etendused toimusid) kogemata kohatud klassiõde, kes oli tulnud vaatama oma (muusikalilaagris osalenud) 10-aastase tütrega, kes just pisut kurtiski, et tütrel on anne olemas, aga julgust pole... milline otsene eluline paradoks! Sisu juurde tagasi liikudes, siis oluline alltekst veel seejuures on, et tuleb ka endale mõelda, ent samas ei tohi teisi alt vedada, selleks tuleb leida see tark, viisakas ja õige tee. Sest peaaegu kõik siin ilmas on inimeste enda valikutest kinni. Mitmed kõrvaltegelased toovad veel paljud väiksemad liinid sisse ning sestap saab (ju isegi üsna) trafaretne (mitmetest, koolinoortest rääkivatest sarjadest-filmidest tuttav) keskne liin veel palju mõttepoegi juurde ning tervik muutub täidlasemaks ning märksa huvitavamaks kui pindmiselt paistab.
Ma ei tea, kas mul on üldse kriitikaks mingitki alust või endal siin julgust, sest tõesti oli selline suur heldimuse-tunne, et noored teevad ju kogu hinge ja südamega, pannes endast kõik välja laval ning seda on publikus selgelt ka tunda. Tegelikult loovad ju ühtlasi kasvulava ka suurtele muusikalilavadele, aga endal neil ka ülimalt kõrged kunstilised ambitsioonid. Võiks nuriseda nii mitmegi asja üle kui luubiga detaili minna (mikrofonid niivõrd väiksel laval eriti, aga ju siis kogu suure trupi kõigi hääled…eriti teksti edastuse osas veel ei kanna; osade poiste hääleseade vajaks vast pikemat tööd, eriti, et need kõrgemad noodid nii rasked ei tunduks... või leida julge falsetiseade või muuta partituuri...kuigi arvatavasti jällegi Disney-materjali puhul poleks see lubatudki... jne jne jne), aga samas lõpp”toode” (kasutan seda sõna, sest tegijad ise kasutasid seda ka ning Disney puhul ju see alati natuke ka "toode" on) on ju igati tore ning just sõnad "hoogne" ja "särasilmne" tulvad esimesena keelele, mis tõmbab kogu saali kaasa elama ja mis Sa siis ikka koogi koostisosade üle virised kui kook ise on nõnda maitsev!
Siinkirjutaja on ka otsesest sihtgrupist väljas, ent minu lapsepõlve vastavasisuliste lemmiksarjade "Beverly Hills 90210" ja "My So-called life" armastus sai sellegipoolest meelde tuletatud... Mitte vast nii hea kui viimane, aga täiesti võrdväärne Beverly Hillsiga küll (HSM-i ajal olin juba sellest east väljas ja lapsed polnud veel nii suured, et huvituks ning sellepärast ka kogu laulude kavalkaad pole nii hinges kui arvatavasti praegustele noortele, ehkki filmi peaosadest Vanessa Hudgens ja Zac Efron on nimed, mis minule ütlevad ka nii mõndagi ning telesarjas osalenud Olivia Rodrigost on saanud ju tõeline popmuusika sensatsioon mitmete Grammyde ja edetabelitippude vallutustega). Nüüd keskeakriisis on nagu uue ringiga “Dear Evan Hansen”id ja muu selline jälle huviorbiidis ja võibolla seetõttu leidis hoopis läbi mingi teise suhestumisprisma kaudu tee üles ka High School Musicali loo (lugude) sisekihtide vahele.
Olen seda ka varem öelnud, et Eesti Noorte Muusikaliteatri üks suurimaid salarelvi on koreograaf Marie Loviise Mänd (seekord ta ise laval ei ole) ja vast just see liikumine annabki õige särtsu ja hoo (loomulikult koos muusikaga) ka siinsele lavalisele tervikule. Seekord eriti cheerleadrid, kelle seas ka näiteks eelmise suurema ENMT muusikali, ehk Libahundi hundikarja Lisandra Leemets. Temaga on siinses lavastuses liitunud Viona Vipper, Brittany Krijer ning varasemalt ka lauljate-näitlejate poolelt tuttavad Lisette Taube ja Elis Tallmeister + mõned tantsupoisid ka püüavad efektidega silma ning nad kõik kutsuvad esile vaimustust. Keegi näiteks tegi vingeid saltosid ja välja suutsin nimeliselt peilida ühe väga hea kehatunnetusega- Fred Vahtel’i. ENMT üheks lemmikuks kujunenud Herta Soro oli seekord miskipärast hoopis taustamal, kuigi hiphopparitegi seast sai korra noorelt talendilt sellegi tantsustiiliga sinapeal olemise aimu kätte.
Lavastuslikult on need Türi muusikalid läinud üha paremaks, kogu lava suuruse (ehk täpsemalt just selle "väiksuse") haldamine režiijooniste loomisel ning seeläbi oskuslik terve saali ära kasutamine ning misanstseenide kokku klapitamise kunst ei ole siin enam tavateatrite tasemest üldse erinev! Lavastajatoolis sedapuhku Mark Oja, kes esietenduse lõppedes tõi välja, et tervelt 5 korda on see tema unistus HSM lavale tuua edasi lükkunud, aga nüüd siis ometi! Minu (siiani ENMT) lemmikus, ehk “Sofia”s (seal oli originaallugu ja originaalmuusika) oli ju veel igasuguseid (esietenduse põhjal) konarusi, ent praeguses, mis (Sofiaga sarnaselt) küll laulude õppimise ja tausta- ning detailide loomise ja arenduse mõttes pikem protsess, ent osiste kokku panemise mõttes kõigest nädalase laagriliku hommikust hommikuni laulu- ja tantsutrennide vili - no ikka absoluutselt hämmastav tase tervikul! Ju sellel laagrilikul kambavaimul on ka oma roll mängida hiljem laval, miks need noored niimoodi vaimustavalt üheskoos hingavad, et tervikus traagelniidid puuduvad ja ansamblitunnetus on seeläbi ka täiesti omaette klassist. Kuid kindlasti on siin ka lavastaja täpne silm seda ohjes hoidmas, et need tasandid ja plaanid publikule (märkamatult) usutavad ja vastuvõetavad tunduksid, vastasel korral hakkakski vaatajana tähele panema asju, mida ei peaks. Ja kui varem veel, siis HSM-is no isegi mitte kordagi ei märganud enam midagi loo voolavust takistamas ning kordagi ei liikunud mõte sellele, et ahhaa, siis on nii või naa proovitud midagi lavale panna. Lavastus on igati terviklik, viimistletud, produtseeritud, nagu mõni raadiotes mängitav välismaine pop-laul.
Peaosades (juba mitmetest muusikalidest tuttav) Kärt Anton ja (võrdlemisi uus tutvus) Petrik Vint. Kärt on nii särav, isegi kui tema mängitav tegelane ise on tagasihoidlik. Selles peitub ka tema karakteriloome võlu. Kärt selgelt tunnetab ja teab, kuidas ta laval välja paistab (ning kõlab) ja selle professionaalsusastmega ka stseenides laseks ta tihti isegi nagu partneril võtta rohkem ruumi laval, mis omakorda töötab hoopis tema kasuks, sest seda huvitavamalt ta seal ise mõjub ja nagu ise seda tõmbamata, tõmbab just endale tähelepanu. Selline ongi kõige orgaanilisemas vormis partnermäng mis teeb noorele näitlejale ainult au. Rääkimata sellest, et loomulikult ka muusikaliselt saab Kärt täiega särada, kogemused räägivad siin enda eest - puhas nauding! Petrik on partnerina olemas, mis on olulisuse mõttes nr.1... mõneti vast isegi ootamatu valik (mitte vist klassikaline "iga-tüdruku-unistus", rohkem võiks sealt kõrvalt kerge paha-poisi-vaibiga Joosep Järve või Karl Pärloja rohkem olla “selline”... samas peategelane peakski ju ikka (ühes korralikus Disney-noortekas) olemagi "hea" ja seda temast õhkub. Aga lõppude lõpuks siinkohal, mis mina ka tean…küsige parem plikade käest ja olulisem ehk ongi hoopis see, et temast kumab ehedust sellise tegelase rollis, nagu ta ei peakski kedagi mängima, sest hetkekski ei kahelnud lavale vaadates, et Petrik=Troy. Ent kõigi kolme kesksema meesnäitleja omamoodi edu pant on ka slepivabadus, sest ei osanud ei Petrikult, Joosepilt ega ka Karlilt nende rollides midagi oodata, ega neile ootuseid asetada või võrrelda. Karl oli ju hoopis üks mu huntidest Libahundis (sõnadeta tantsuroll), aga päris huvitavalt kontrastlik oma siinset tegelast mängides (kiitus seejuures ka sellele, kes iganes oskas just tema sellesse rolli valida).
Lisaks saab siin lavastuses kohtuda ka mitmete ENMT varasemate muusikalide suurimate tähtedega - Janet Jamie Vavilov ja Kaia-Liisa Kesler’iga eesotsas. Janet lihvib oma Libahundist veidi tuttavat pahalase-rolli veelgi nüansirikkamaks, samas on pintsli jämedus on seekord hoopis teine, aga ühtviisi mahlaselt kaasakiskuv vaatajale suhestumiseks (me ju teame selliseid tüüpe ka päris elust või mis?!). Ent tegelikult oma vennaga muusikali-castingul osaledes ning tema mitmetest suhtumisvarjunditest tekib ka huvitavalt keerulisema ning sügavama taustaga tegelane, kui see, mis lavalt silmadeni jõuab. Kaia-Liisa’t oleks tahtnud palju rohkem ja see on ju hea märk! See üks laul, kus tal suurem osakaal, seal ju ometigi (vaimustav hääl, mis ühtviisi sobib nii pop- või miks ka mitte isegi rock-lugudesse kui muusikali!) ning kõikjal siin siiski pigem toetava sõbra rollis. Aga omakorda nõnda jällegi just need vahvad sähvakused siin-seal vahel pääsevad eriti mõjule, kus ta tegelane on hetkekski keskmes... kokkuvõttes väike, aga igati vinge ja meeldejääv roll.
Noor Ryan, ehk Ralf Oliver Purje on ilmselt oma lavatee alguses ning kõik, alates diktsioonist, lõpetades partneritunnetusega (tal vedas, et eelkõige Janet teda ses osas ohjes hoidis natukenegi ning ei lasknud vastumängijana pallil kukkuda) vajab veel väljaarendamist, aga mis on olemas- peotantsija-kehatunnetus, julge enese maksmapanemine nii tervikus kui ka väiksemate misanstseenides ning ilmselge lavaline sarm (mis teatud vanuseni sh. praeguses teda veel kannab sinna nunnumeetri-kategooriatesse) ja seda on juba rohkem kui paljudel. Ka varasemast tuttav Richard Sepajõe on siin raadio DJna pisikeses sutsus, aga vast olulisemgi on tema lavatagune roll ja sedagi on tugevalt tunda. Ehk kui õigesti aru sain, siis on ta kõigil näitlejatel aidanud läbimõtestamisega arendada karakteriloomet (miks keegi laval on see, kes ta on ja miks ta just nii tegutseb - see, mida professionaalid ju teevad ise oma kehastatava rolliga ka ning kui varem veel võis märgata ENMT lavastustes kellegi soleerimist või arusaamatust, et kas ta on terviku teenistuses, siis siin tõesti kõik oligi päris - ehk seda tööd ei saa kohe kuidagigi alatähtsustada, pigem ka suurtes teatrites, kui näitleja on lavastaja poolt jäetud üksi pusima ning too on pindmiselt ära petnud, vaatab lavalt publikusse tegelane, kes ei teagi kes ta on ja miks ta on). Üks, kelle tahaks veelgi esile tuua kui väga huvitava lauluhäälega, millest saab aimu vaid paari taktiga, ent tema nime ei teagi, aga ta tegelane seal salaja tegeles tšellomänguga...
Ma võiks neid nimesid siin kiidusõnade saatel loetlema jäädagi, sest trupis on pea 40 näitlejat ning on stseene, kus nad peaaegu kõik on korraga laval, aga ainsad, keda kohe mitte ei tohi veel siin mainimata jätta, olid vast vähemalt esikapubliku reageeringute põhjal valdavalt seekordse lavastuse lemmikuteks... Ühtlasi vast ka trupi kogenumast otsast - preili Darbuse rollis Kaarel Orumägi ja treeneri ning peategelase isa rollis Sulev Võrno. Oma mälusahtlites tuhlates, tuleb tõdeda, et polegi neid kumbagi (vist) veel teatrilaval varem näinud. Kuigi ju mõlemad on teada-tuntud oma varasemate teiste tööde kaudu. Sulev siiani rohkem impro- ja muusika radadelt ja teleekraaniltki. Üldse on meeldiv, et aasta-aastalt ENMT vanuselised vahed eristuvad üha rohkem ja rohkem, sest ongi ju ikka lugudes erinevas vanuses inimesi. Lisaks tahan meeldiva tähelepanekuna tõstatada just noorte seisukohalt, et siin ei pöörata tähelepanu keha positiivsusele või -negatiivsusele (tuleb mõnikord meelde kui kunagi 90ndatel tantsisin back’i popstaaride trennides, aga kui esinemiseks läks, öeldi minule, et Sina oled liiga paks lavale!) Siin sellist nõmedust ei jagata ja õige on! Aga tulles tagasi Sulevi ja Kaarli juurde…Siis Sulevil ja ilmselt ka just vanuse tõttu, on siin vajalikku autoriteeti ning ta justkui ei peagi seda mängima, sest noorte kõrval saab ta selle juba olemuslikult kätte, aga korraks ning vaid ühes misanstseenis võttis just tema mäng ja no kirjutatud rollist tingitult ka hinge hellaks - kui ta oma poja teist hobi aktsepteerib. Aga “mänguliselt” just need Kaarliga duett-duellid, kus tema mehena kahe jalaga maas ning Kaarli loodud naistegelane ikkagi just tema ümber - mitte ei “kädista”, vaid “müristab”! Kusjuures (ma leian, et) nii hea, et Kaarel ei mängi seda naist mitte drag-queenilikult (a la West End muusikal "Kinky boots"), vaid täiesti psühholoogiliselt pinnalt naist (vanatüdruklikku, teatrist suisa seestunud õpetajannat). Ehkki paratamatult kisub mõnes kohas ka karikatuurseks (ja hea ongi, sest just nõnda paneb ka publiku naerust möirgama), aga seejuures ikkagi kaotamata usutavust (kuigi vist ühes kohas ja nimme, laskis ta ka täiesti vabaks ja see nii hästi sobiski just sellesse stseeni nõnda). Väga vahva ja omalt poolt veelgi särtsu lisav.
Hinnang 4 (no tegelikult 4- kanti, aga just selle arenguhüppe ning tunnustuse tõttu tahaks kuidagi eriti neid ergutada jätkama, sest nii on ju vaid taevas piiriks, kui areng tõesti iga korraga muudkui jätkub. ja noortekana, arvestades milline suur huvi seda sellel suvel saatis, siis sihtgrupp kindlasti hindaks seda veelgi heldemalt ja kõrgemalt! Siin ju täiesti profiteatrite tasemel. Eks peavadki ju need siinsed tegelased olema noored ja kogenematud ning osavalt niimoodi jällegi trupis erinevate kogemuste ja taustaga esinejaid mixides on ühtlasi saavutatud just see õige ja usutav "High Schoool"i aura. Ja seda näitas ka noorem kaaspublik, et laval räägitakse just nende "linnukeelt", millest võibolla kõik vanemad lõpuni aru ei saagi, ega peagi saama, ent vanemad saavad jällegi just enda tasandilt vaadata ning leiavad ka täiesti (häda)vajalikud omad asjad üles, kasvõi noortest arusaamise ja nende oma raja otsimise olulisuse.
Mistahes eas muusikalisõpradele üks igati vahva vaatamine, kus kõige paremas mõttes noorte mängunälg paneb ka kõigi mängijate silmad lausa pimestavalt särama ning kogu särtsakas-sähvakas show on kahtlemata ka kaugemalt Türile-sõitu ning just selles saalis finaalis tekkivas täiesti erilises energiaväljas olemise kogemist väärt! Vähemalt esietenduse saal elas ka pidevalt täiega kaasa (ent usutavasti sellise loo ja lavastuse etendusi polegi võimalik lihtsalt tuimalt vaadata), mis tõstab Türi Kultuurikeskuse katuse 2 meetrit HSM etenduste ajal veelgi kõrgemale, et hoogsatest rõõmuendorfiiniplahvatustest tekkiv elektrit täis atmosfäär saali ära mahuks! Lõpus ju veel korra kõigi laulude popurrii ning kummardamiste ajal saab plaksutada nii rütmi kaasa kui ka tegijatele kogu südamest. Ja kui siis kõlab kisakoori hüüd "Metskassid üheskoos, pidu läheb käima täies hoos"" ei ole enam ainult lavalolijad need "metskassid", vaid kõik saalisviibijad!
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit ENMT FB seinalt ja need on pildistanud Heikki ja Edith Avent):
Disney originaalmuusikal
"HIGH SCHOOL MUSICAL: ON STAGE!"
Aastavahetusel kohtuvad suusabaasi peol korvpallimeeskonna kapten Troy ja nutikas uustulnuk Gabriella, kelle vahel tekib ootamatu säde. Peale talvevaheaega avastavad noored, et neist on saanud koolikaaslased. Gabriella kirg laulmise vastu sütitab ka Troy’d ning ühiselt osaletakse kooli kevadmuusikali prooviesinemisel. Gabriella sõbrad on aga veendunud, et tüdruku huvi muusikali vastu takistab teda õpingutel tulevase keemiaolümpiaadi jaoks. Sama arvavad ka Troy meeskonnakaaslased, kes teevad omalt poolt kõik, et noormees keskenduks saabuvale korvpallivõistlusele. Noorte teekonnale seavad omakorda takistusi ka “jääkuninganna” Sharpay ning tema koreograafist vend Ryan, kelle jaoks on roll kevadmuusikalis tähtsam kui elu. Säravad karakterid, kaasahaarav muusika ning modernne Romeo ja Julia lugu teevadki “HIGH SCHOOL MUSICAL”ist ühe 21. sajandi armastatuima muusikali mis on hullutanud noori juba alates 2006. aastast.
Muusikaliversioon põhineb Peter Barsocchini kirjutatud Disney originaalfilmil.
Libreto autor: David Simpatico
Laulud ja laulutekstid: Matthew Gerrard ja Robbie Nevil; Ray Cham, Greg Cham ja Andrew Seeley; Randy Petersen ja Kevin Quinn; Andy Dodd ja Adam Watts; Bryan Loiuselle; David N. Lawrence ja Faye Greenberg; Jamie Houston
Muusika adaptsioon ja arranžeering: Bryan Louiselle
Laulusõnade tõlkija: Kelly Uustani / Libreto tõlkija: Andres Roosileht
Lavastaja: Mark Oja
Kunstnik ja muusikajuht: Kaarel Orumägi
Koreograaf: Marie Loviise Mänd
Kostüümikunstnik: Rebecca Christal Õunap
Dekoratsioonikunstnik: Edgar Orumägi
Grimm: Eliise Reimaa ja Karoliina Lepik
Valguskunstnik: Karl Vilks
Helirežissöör: Sulev Liiva
Inspitsent: Tauri Truu
Administraator: Liia Orumägi
Projektijuht: Kauro Tafitšuk
OSADES:
Kärt Anton, Petrik Vint, Kaia-Liisa Kesler, Linda Toom (23.07-24.07 ja 06.08-07.08) või Janet Vavilov (21.07-22.07 ja 02.08-05.08), Joosep Järve, Ralf Oliver Purje, Kristi-Liis Orupõld, Karl Pärloja, Mia Rosenberg, Kaarel Orumägi, Sulev Võrno, Richard Sepajõe, Priidu Leinus, Reio Leinus, Martin Loo, Anna Danilson, Sandra Sasorin, Oliver Veimer, Raina Luht, Lisette Taube, Brittany Krijer, Artti Vain, Marta Soro, Elis Tallmeister, Christofer Lusmägi, Herta Soro, Frank Tigane, Fred Vahtel, Lisandra Leemets, Eliise Ra Tõemäe, Andra Halgma, Kertu Kangro, Tanel Ronimois, Viona Vipper ja Dorian Pihl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar