Režissöör/Stsenaarium: Einari Paakkanen
Dokumentaalfilm
IMDB hinnang: 7,6 (55 hindajat)
Minu hinnang: 8
Soome 1h16min kestev dokfilm inimestest ja nende laulurõõmust tõestab, et selleks, et mõjuda vaatajale ning rääkida mitmetest olulistest teemadest ei ole vaja pikka oopust. Kui "sõnum" on olemas ja osatakse seda edastada, siis piisab ka lühemast ajast. Mis omakorda, kui ongi tõesti hea film, jätab isu ja igatsuse, et oleks võinud pikemgi olla! Ja see on hea tunne, mis tõstab ja tõestab filmi väärtust.
See südamega film näitlikustas tegelikult väga erinevatest eludest tulevate inimeste (ent ilmselt me kõik oleme ju mingist otsast ka natuke katki) vaimse tervise teemad ning ühtlasi kuhugilegi kuuluvuse olulisuse. Kohati muheda huumoriga, siis jälle pisarateni liigutav.
Naljakate kohtade põhisüüdlane on üks oma garaažis isiklikku - sõpruskonna karaokeklubi - kahe teise vanamehega pidav mees. Kõik nad otsivad naist ka ja kuna 1 neist, kes selle leiab, on hea lauluhäälega ja käib ka avalikes karaokekohtades laulmas, siis 1+1=2. Isegi Tinder meeste arvates pole Karaokebaariga võrdne “naisteleiukoht” :) See tõstab ka üheks selliseks filmi olulisemaks "sõnumiks" just selle, et kui tunned üksindust, siis sellest pääsemiseks tuleks maailmaga ühendust otsida. Kui Sul on jalad ja suu, siis just karaoke ongi 1 võimalustest. Ja isegi kui jalgu pole, saab seda ka läbi interneti. Sotsiaalvõrgustikud internetis pole olulised ainult pandeemia ajal, vaid ka inimestele, kes mingil muul põhjusel ei saa või suuda kusagile "kohale minna",
Kurbust ja üksindust leiab tegelikult ansoluutselt kõigist dokis osalenud inimeste-karaokesõprade eludest, ent kõigil neil on läbi teiste inimeste ja ühtlasi läbi karaoke ka väljapääs. Just seda ilmselgelt rõhutamas ka erilised tiitrid osalenute kohta filmi lõpus.
Vaadates tiksus peas enda 8 aastat Soomes elamist. Midagi vägagi oluliselt tabavat on suutnud Paakkanen oma kaamerasilma sisse vangistada, mis seda westernilaadset, ainult, et antud juhul ju northern'i on Soomes kui maas (muide soomlastel on eriline westernite lembus ka veres või emapiimaga saadud!). Kuid ühtlasi ka karaoke kui nähtuse, kui subkultuuri osav portreteering. Ise elus vaid korra seda julgenud proovida ja irooniline, aga siis kui juba Eestisse tagasi kolinud, juhtuski see hoopiski Helsingis!
Eks karaoke-laulmine ole eneseületus igaühe jaoks, kes pole harjunud esinema ja eriti veel seda oma lauluhäälega tegema. Film annab justkui õigustuse ja vast pisut julgustki juurde, sest ega suurem osa neist karaokelõõritajatest pole ju teabmis erilise laulhäälega, et mitte öelda, ei omagi üldse lauluhäält. Kuid see on üks hea võimalus end proovile panna. Karaokelaulmine on ikka eelkõige iseendale ning oma lähedastele - sugulastele ja sõpradele. Ühtlasi on see ka just nende lähedaste ja sugulaste-sõprade võimalus näidata oma hoolivust, lugupidamist ja armastust sellele "lauljale" - toetades, julgustades, kiites ja eelkõige võimalusel oma kohaloluga olulistel hetkel hoolivuse tunde tekitamisel. Ise olen seda tunnetanud näiteks Eestis rahvajooksudel osaledes. Pikamaajooksjad on sõpruskond, kellel on ka alati teemasid, millest omavahel rääkida. Ja selleski subkultuuris osaledes leiab endale palju ning väga erinevaid, elu õpetavaid ja iseenda elu rikastavaid sõpru. Me inimesed oleme sotsiaalsed loomad, see on osa meie vaimsest toidust, osa meie vaimsest tervisest.
Dokfilmid, kus kuuleb palju ja erinevat muusikat, tõsi, suurem osa on siin soomlaste vanainimeste humppa, aga ka oma soome-nooruspõlve "Viidestoista yö" ja mõned uued avastused ka, nagu näiteks kurbilusate sõnadega "2080-luvulla" ja "Kuussa tuulee", mis muide filmi kahe noore naise hingest hinge jutuajamise otsa a capella laulduna tundus veelgi parem ja just refrääni meloodiamängu ning sõnade esiletulemise mõttes mõjuvamgi kui täis bändimuusikataustaga originaal:
"Tartu kädestä käteen,
Laula sielusta sieluun
Kasta varpaat kylmään veteen,
Hyppää täysillä joutsenlauluun
Sillä sinä ja minä, niin elävinä
Pystymme kuulemaan,
Jos kuussa alkaa tuulemaan..."
Suisa ootamatult meelelahutuslik + kaasakiskuv + mõtteid äratav film! Päris inimeste elud, päris inimeste rõõmud ja mured (lapse kaotanud noore paari koht liigutas pisarateni), on päriselt vaatamist-kogemist väärt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar