Novembri alguses saabus täitmiseks ajakirja "Teater. Muusika. Kino" 2021-2022 hooaja kriitikute teatriankeet, mis on juba aastakümnete pikkune traditsioon ajakirjal ning siinkirjutajal on olnud ka rõõm enda parimaid kogemusi-elamusi seekaudu jagada juba vähemalt viimased 5 aastat, ehk sedapuhku siis juba 6ndat korda. Arvan küll, et tänavu teen seda viimast korda, sest eks ole seal minutagi arvajaid küllalt ning järgmisel aastal hoopis katsun vähem aega teatris istuda, sest esiteks pileti- ja autokütuse hinnad on jõudnud välulävi piiri ületada, et niimoodi kogu Eesti teatripildi hõlmamist jätkata + doktorantuuris algab viimane aasta (kui huvitab, mis alal, siis kõige lühemalt võiks vist öelda "robootika") ning on plaanis see auga ilusti nominaalajaga finišisse viia. Rääkimata sellest, et tahaks tagasi sportlikku vormi, kuna lihtsalt ei jaksa enam selline pidev "istuja" olla, nagu praegu.
Ei, teater kindlasti ei kao elust, juba praegu on järgmiseks aastaks 6 erineva lavastuse etendustele piletid olemas. Korra kuu kohta vast ikka ise ka pileti ostan ning kui kutsutakse ja tundub väga huvitav ning pole aeg juba muu kultuuriga üle koormatud, siis ikka lähen (kirjutan välismaale filmide kohta ka...ja vast rohkemgi kui teatrist ning umbes 135-140 teatri kõrval tuleb tänavugi umbes 500 värske filmi vaatamisnumber vast ju veelgi uhkem number kui teatrilavastuste oma, aga aega on meil kõigil ju kõigest 24h ööpäevas). Tegin isegi nimekirja 50nest teatritegijast, kelle tegemistest loobuda ei raatsigi. Need nimed on kõik kas lavastajad või näitlejad, sest lisaks neile ja võibolla veel eelkõige autorite järgi liigubki isiklik teatrihuvi. Erandina vast suvel tahaks ju ikka vaadata nii palju kui vähegi jõuab. Teadlastel on tavalisest pikem puhkus ka :)
Seekordsele teatriankeedile on vastanud 28 teatrikriitikut ja -teadlast/-vaatlejat/-peegeldajat, ehk need, kes eeldatavasti tihedamalt "saalides istuvad". Ankeet ise sisaldab ikka ja alati umbes 6-7-8 küsimust ning osa nendest vahetub mõnevõrra igal aastal, ent 3 esimest on ikka samad - 1. Lavastatud dramaturgia säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused, 2. Olulisimad ja põnevaimad lavastused ja 3. Mõjuvaimad lavalised kohalolud. Kuigi viimasel ajal kuulen nii töökaaslastelt, kui muidu sõpradelt ja teatrihuvilistelt, et aastas 40-50...isegi 70 korda teatreid külastajaid on hämmastavalt palju, siis päris huvitav oleks teada, kes kui palju neist teatriankeetide täitjatest näiteks rohkem kui 50 erinevat lavastust hooajal nägid. Ajakiri saadab ankeediga kaasa alati nimekirja ka, natuke nagu spikriks või nii. Minul sellest 231 pealkirjaga nimistust olid nähtud vaid 119. Pille-Riin Purje on ainuke peale minu, kes toob oma numbri ka välja ja see on 124... (meil temaga selle numbriga ikka kord Vestmann all ja siis Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi... kuigi kumbki vaevalt, et sellele kunagi mõtleb :)) Kuna esialgu oli nimekirjast puudu "Ainult jõed voolavad vabalt", siis minu numbrist on see ja lisaks veel oma 5-6 lavastust puudu, mis samuti selles ajavahemikus esietenduse ja nähtud said, ent 231 seast puudusid... ma ei tea, kas Pille-Riin oli arvestanud need ka oma numbri sisse, ent no +/- 5... aga kas selline umbes pool nimekirjast annabki üldse meile mingi sõnaõiguse? No kui küsiti, siis vast mingigi...
Teisalt jällegi, kuna vastajaid on tervelt 28, siis selle numbri kõik kokku nähtud lavastused on ju vast ikkagi täiesti arvestatav. Hea on ka see, et omavahel ei arutata, mis-kellele meeldis ja seega on see ausalt isikukohane ja nõnda kui erinevad mainivad samasid nimesid, siis nende mainimiste arvu kokku lugedes saab siiski teha ju täiesti arvestatava kokkuvõtte. Jah, eks seal ankeetides on kohati vägagi isiklikke suhteid arvestavad eripärad ka selgelt sees, ent kui üks ütleb nii ja teine naa, siis ei teki kokkuvõttes ikkagi isegi isikulisi mõjutusi ning niiöelda puhas demokraatlik häälteenamus räägibki enda eest. (Ootan ikka veel, millal Teatriliit ka tekitab hääletajate grupi, mis oleks tunduvalt laiem ja sellisena ka tunduvalt ausam, a la Oscarite-hääletamine või näiteks Ameerika teatriauhindade - Tony hääletajate arv on 750... meil piisaks 30-50nestki ja juba olekski ausam, ma leian.)
Tuleb siiski öelda, et TMKs on vastajatest vaid osa kunagi ka praktikud olnud, suurem osa ikkagi vaid teoreetikud ning see maitse on seal üllatavalt ühte-kahte suunda (pean siin silmas Von Krahl/Ekspeditsioon/Vaba Lava/Kanuti Gildi Saal...mainitud teatrite lavastuste sisulist poolt arvestades seekord siia otsa ka Tartu Uus Teater ja peamiselt draamasuunaga väiketeatrid nagu Theatrum/Oliivipuu/Nuutrum/TEMUFI/Kuressaare/Karlova Teatri suveversioon-Emajõe Suveteater...), aga terve 3.suuna on võtnud Eesti Noorsooteater, kes teeb hetkel korralikku tähelendu (loodetavasti mitte vaid "lendu", vaid tegemist ongi püsiva särava tähega... ja eks teisedki riiklikud teatrid ole suurem osa vähemalt sõrmeotsaga esindatud - Ugala, Vanemuine, Tallinna Linnateater, Rakvere Teater, Endla).
Osad vastajatest pole ka otseselt vastanud ankeedile, vaid kirjutanud vabas vormis. Kirjutasin excelisse sisse ainult siis kui mainiti ikkagi selgelt, et näiteks lavastus oli arvaja arvates oluline/hea või kui toodi terve trupp välja, siis ei hakanud eristama sealt mõne teise eraldi välja toodud näitlejatöid ja neid kokku liitma, vaid saab välja tuua ka mõned terve trupi-ansambli korduvad äramärkimised.
Peale neid kokku liidetud hääli (ehk siis need tabelid ei ole seotud minu isiklike arvamustega, vaid just 28 teatrivaatleja konsensusega... näiteks "Melanhoolia" jäi minul nägemata, kuna see jäi näitleja haigestumise tõttu ära, kui mul pilet oli ning hiljem ei leidnudki enam sobivat aega ja väga kahju, et Pure Pink Poxi ei jõudnud vaatama), toon ära ka tervikuna (näidisena) enda täidetud ankeedi vastused. Teiste (sh. Jaak Allik, Pille-Riin Purje, Valle-Sten Maiste, Inna Grünfeldt, Urmas Lüüs, Margus Mikomägi, Karin Allik, Kaja Kann, Madli Pesti, Enn Siimer, Keiu Virro ja paljude teiste arvamused leiad juba täpsemalt "Teater. Muusika. Kino" Detsember 2022 numbrist, mille saab paari euroga muide üsna kiirest kätte pdf-ina siit: https://www.digiraamat.ee/product/TeaterMuusikaKino-2022-12-3156
Kuna ankeedi esimese küsimuse sees on ilmselt kombinatsioon autorist-dramaturgist-lavastajast, siis ei hakka nimesid eraldi välja tooma, vaid ainult pealkirja ja sulgudes teatri/rühmituse, kes selle välja tõi (lisaks siin ja teisteski tabelites lisasin esietenduse aasta, et eristada neid, mis ka näiteks järgmisel kevadel Teatriliidu auhindade jagamisel arvesse lähevad):
LAVASTATUD DRAMATURGIA SÄRAVAIMAD HETKED JA PÕNEVAIMAD SUUNDUMUSED
1. Iraani konverents (Theatrum) - 2022
2.-3. Fundamentalist (Tallinna Lavakool/Von Krahli Teater)
2.-3. Ema kas meie kass on ka juut? (Vaba Lava)
4. Pure Pink Pox (The Biofilm Sisters/Kanuti Gildi SAAL) - 2022
5. Sihtisid pole sel sillal (Eesti Noorsooteater) - 2022
6.-11. Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt. (Vaba Lava) - 2022
6.-11. Issanda loomaed (Endla) - 2022
6.-11. Lea (Kuressaare Teater) - 2022
6.-11. Melanhoolia (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022
6.-11. Samad sõnad, teine viis (Eesti Draamateater)
6.-11. 72 päeva (Tallinna Lavakool) - 2022
OLULISIMAD VÕI PÕNEVAIMAD LAVASTUSED
1. Fundamentalist (lav. Marta Aliide Jakovski, Tallinna Lavakool/Von Kahli Teater)
2. Melanhoolia (lav. Juhan Ulfsak, Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022
3.-4. 72 päeva (lav. Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper, Tallinna Lavakool) - 2022
3.-4. Sinel (lav. Daniil Zandberg, Eesti Noorsooteater) - 2022
5.-8. Ainult jõed voolavad vabalt (lav. Lauri Lagle, Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022
5.-8. Divide et Impera. Jaga ja valitse (lav. Jarmo Reha, Ekspeditsioon/Kanuti Gildi SAAL) - 2022
5.-8. Iraani konverents (lav. Lembit Peterson, Theatrum) - 2022
5.-8. LOOD (lav. Renate Keerd, Tartu Uus Teater)
9. Kolm õde (lav. Ingomar Vihmar, Endla)
10.-14. Ninasarvik (lav. Sander Pukk, Eesti Noorsooteater)
10.-14. Robin Hood (lav. Taavi Tõnisson, Rakvere Teater) - 2022
10.-14. Röövlitütar Ronja (lav. Taavi Tõnisson, Eesti Noorsooteater) - 2022
10.-14. Tõrksa taltsutus (lav. Priit Strandberg, Vanemuine) - 2022
10.-14. Ukuaru (lav. Peep Maasik, Karlova Teater/Emajõe Suveteater) - 2022
MÕJUVAIMAD LAVALISED KOHALOLUD
1. Liisa Saaremäel - Fundamentalist (Tallinna Lavakool/Von Krahli Teater)
2. Erki Laur - Fundamentalist (Tallinna Lavakool/Von Krahli Teater)
3.-4. Ester Kuntu - Musträstas (Oliivipuu/Teater Nuutrum) - 2022
3.-4. Hendrik Toompere - Musträstas (Oliivipuu/Teater Nuutrum) - 2022
5.-6. Garmen Tabor - Arst (Ugala) - 2022
5.-6. Jarmo Reha - Divide et Impera. Jaga ja valitse (Ekspeditsioon/Kanuti Gildi SAAL) - 2022
7. Marika Vaarik - Ainult jõed voolavad vabalt (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022
8.-10. Ago Anderson - Issanda loomaaed (Endla) - 2022
8.-10. Jaune Kimmel - Robin Hood (Rakvere Teater) - 2022
8.-10. Terje Pennie - Ema (Ugala)
11.-15. Katariina Tamm - Melanhoolia (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022
11.-15. Laura Peterson - Iraani konverents (Theatrum) - 2022
11.-15. Mait Malmsten - Amadeus (Eesti Draamateater) - 2022
11.-15. Peeter Tammearu - Einstein ja Margarita (TEMUFI) - 2022
11.-15. Sander Roosimägi - Muusikale (Tallinna Linnateater)
Eraldi tuleb mainida, et ainsa näitlejana 3 erineva rolliga mainiti ära Ken Rüütel - Kolm musketäri (Ugala), Tõrksa taltsutus (Vanemuine) ja Viikingite veri (Kuressaare Teater) - kõik 2022.
Ning 4 trupitööd/ansamblimängu mainiti 3 või enama erineva ankeeditäitja poolt:
Ainult jõed voolavad vabalt (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022
Pure Pink Pox (The Biofilm Sisters/Kanuti Gildi SAAL) - 2022
72 päeva (Tallinna Lavakool) - 2022
Tõrksa taltsutus (Vanemuine) - 2022
Kunstnikutöödest mainiti ära 3 või enam korda:
Rosita Raud - Sinel (Eesti Noorsooteater) - 2022
Edith Karlson - Melanhoolia (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022
Muusikalise heliloomingu pärast tõsteti korduvalt esile 3 heliloojat:
Ardo Ran Varres - Ukuaru (Karlova Teater/Emajõe Suveteater) - 2022
Jakob Juhkam - Melanhoolia (Ekspeditsioon/Von Krahli Teater) - 2022
Markus Robam - Sinel (Eesti Noorsooteater) - 2022
Ankeedi neljas küsimus oli "eredaima teatriteo kohta" ning kuigi see polegi vast eelkõige "eredaim", pigem "suurimat kahjutunnet tekitanud" ent vast siis ka kõige "olulisem", ja kuigi selle mainimise kordade arvu kokku ei lugenud, siis kõlama kõige tugevamalt jäi suve alguses teatatud Paide Teatri lõpetamine.
Ise kõigile ankeedi küsimustele ei vastanud, aga mis vastasin, see on siin:
1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2021/22 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii kodu- kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).
Üldiselt kõnetas sellel hooajal rohkem klassika (ka klassikatöötlused) kui päris uued tekstid. Paneb imestama, miks meil Põhjamaade tekste nii vähe lavastatakse. Fundamentalist oli ja see kõnetas ning vast dramaturgia mõttes tõstakski esile. Nautisin väga Estonia Õhtused majad lavastuse dramaturgilist poolt, mis oli kõnekama teksti ja selgelt minu kui vaatajaga dialoogis kui suurem osa sõnateatrist. Kodumaisest originaaldramaturgiast oli minu jaoks kõige nauditavamalt mängulisem ja kuigi väga mitmete karakteritega, siis ikkagi mitte laialivalguv - Uusbergi Kalaranna 28. Andra Teede sidus ühe paikkonna inimeste lood ja kogemused meisterlikult hoomamatult oma Kiri kodukandist näidendi sisse. Vadi Tund enne päikesetõusu oli lahedalt absurdselt sürr, aga seda ju natuke temalt ka ootab. Dramatiseeringute ja adaptsioonide tegijatest eristuvad möödunud hooajal parimate tekstidega selgelt 3 nime – Lennuk, Kilusk ja Campbell – kõikidelt paar või rohkemgi head teksti/töötlust (iseäranis ADA, Röövlitütar Ronja, Robin Hood ja Ukuaru). Ent mainiks ka Rajas/Koff (Sihtisid pole sel sillal), Jonas/Aedmaa/Kalle (Kolm musketäri), Vihmari (Suvitajad) ja Kelleri (Naksitrallid) ära.
2. Kolm parimat, olulisimat või põnevaimat lavastust hooajal 2021/22.
(Selle vastuse raames võib esile tõsta lisaks režiile ka teisi lavastusterviku komponente – stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne –, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)
Pean siinkohal mainima, et olen näinud ainult 119, nimekirjas välja toodud 231st lavastusest (lisaks küll veel mõnda, mis nimistus üldse puudu), ehk mu valik on sellest ligikaudu „pooltest“ esietendunud lavastuse seast ja sedagi tugevalt sõnateatrile kalduolevast „poolest“.
Vanemuises Tõrksa taltsutus – värvikate karakterite, noorte kaasamisega, mis andis vajaliku massi ja suurlavastuse jõulisust ning kogu 3nda vaatuse pärast. Muusikalise kujunduse ning tõestuse, et Shakespeare’i tervikteksti õiges ajastus lavastada pole vaja karta. Ja Gerly Tinn’i kostüümid on tippklass!
„Ninasarvik“, „Sihtisid pole sel sillal“, „Röövlitütar Ronja“, „Sinel“, „…lisaks ka mitmed väiksematele mõeldud lavastused (Repan, säh, põll; Eveline ja mina; Poiss ja liblik jne) – Eesti Draamateater on meie teatrimerel lipulaeva teatepulga üle andnud Eesti Noorsooteatrile. Suurem osa selles majas välja tulevast on niivõrd õiges ajas ja õiges kohas. Raske on isegi nendest lavastuskomponente välja tuua, sest kõikide mainitud tükkide iga trupiliige ja kunstiline osis oleks seda väärt.
„ADA. Rääkimata lugu“ – ka meelelahutus võib olla sügav, tasemel ja tõsise kultuuriväärtusega. Hämmastav, et vaadates naudid ja kandma jääb lõbusus, aga peale etendust elamusele tagasi mõeldes poeb ennekõike kurbus hinge. Liikumine, showlik valgus, muusika ning ajastute ja originaalide tabamine. Video osav kasutus.
„Kolm musketäri“ Ugalas – ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see poleks meeldinud. Ja eriti just lavastajatööna puhas kuld! Õiged ja osavad liikumisseadjad kutsutud, sest oli nii ratsutamist kui ka võitluseid, kuigi laval polnud ei hobuseid, ega kellegi vigastusi.
„Fundamentalist“ – rohkem võibolla kui lavastuslik külg selles tibatillukeses kammerlikus, kokkusurutud Von Krahli Saali 10 korda suuremaks muutmisel, kuivõrd tekst ise ja need 2 tipptasemel näitlejatööd (ning neist veel iseäranis Liisa Saaremäel).
3. Mõned näited mõjusaimast lavalisest kohalolust või sooritusest hooajal 2021/22.
(Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus.)
Polnud ilmselt mõjusamat lavalist kohalolu kui (arvatavasti Shakespeare’i nõidadest inspireeritud) Jaune Kimmeli nõid „Robin Hood“is.
Psühholoogiliselt sügavamat (ning selle niiii vajaliku suure küsimärgiga) kui Liisa Saaremäel noore „Fundamentalist“ina.
Võimsamad ja auhindu väärivaid rolle väga mitmeid - Garmen Tabor „Arst“ (aga ka „Ukuaru“), Triinu Meriste ja Peeter Tammearu „Einstein ja Margarita“, Ester Kuntu ja Hendrik Toompere „Musträstas“, Laura Niils „Kolm õde“, Viire Valdma „Kiri kodukandist“, Leonid Ševtsov „Armuleivasööja“s lõi täiesti pahviks! Laura Peterson „Iraani konverents“is, kuigi seal on kõigilt vägagi tugevad rollid ning õde Maria ehk saab viimasena rohkemgi tähelepanu, ent just see milline sisemine põlemine on Lauras selles rollis on midagi erilist. Ragne Pekarev (ei tundu enam minevat ühtki hooaega, kui saaks jätta teda mainimata) transvestiidina „Kõik minu emast“ – oh la la just selles osas KUIVÕRD mõjuv see lavaline kohalolu tal seal on. Maria Annus „Tõrksa taltsutus“e finaalis!!! Ja Marika Barabanštšikova „Ukuaru“ koomilistragöödilise ning vaimustava energilise laengu ning kehastumisega roll. Ja kõik need ägedad ja koomilised mehed „Tõrksa taltsutus“e kõrvalosades-Andres Mähar, Hannes Kaljujärv, Karol Kuntsel, Oskar Seeman ja Ken Rüütel. Viimane ka „Kolmes musketäris“. Neile lisaks hooaja tugevamad meeskõrvalosad tulevad kõik sellest kevadest ja suvest – Peeter Rästas „Rosmersholm“, Gert Raudsepp „Tund enne päikesetõusu“, Tõnis Niinemets „Amadeus“, Markus Habakukk „Lea“ ja Margus Prangel „Ukuaru“.
6. Millist lavastust kaugemast või lähemast minevikust tahaksite praegusel hooajal uuesti laval näha (olgu põhjuseks teema kõnekus või mõni muu kriteerium, miks võiks see just praegu taas puudutada)? Kas sooviksite mõne lavastuse praegusest mängukavast kohe ja igaveseks ajalooprügikasti saata (põhjus ei pea olema lavastuse tehniline kvaliteet)?
Tahaks, et tehtaks vähem lavastusi materjalide põhjal, mida on viimase 10 aasta jooksul lavastatud (isegi korduvalt), aga no ega mina ei pea neid ju siis vaatama, seega lasku aga käia. Nii palju dramaturgiat on veel lavastamata, isegi klassikat, et võiks pigem sellele rõhku panna. On palju selliseid lavastusi, mis ühel või teisel põhjusel iseenda jaoks tunnen aja raiskamisena (näiteks Eesti Draamateater „Samad sõnad, teine viis“, „Igatsuse rapsoodia“, Endla „Noor jää“), ent minu poolest mängigu, sest kindlasti ka nendel on oma tänuväärne publik olemas. Aga kaugemast minevikust, mis on jäänud hingele, siis „Vennad Lautensackid“ tuli kusagil 80ndate keskel Ugalas välja, mil ise olin umbes 10-aastane ja keegi mind Viljandisse seda vaatama ei viinud, kuigi suur lemmik - Rein Malmsten - mängis… seda vaataks küll oma silmaga ka. Peaks meie parempoolsete natsismiga flirtivate poliitikute ajastul olema kõnekas küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar