Nimelt Günter Grass oli ise ka Danzigi-poiss, nagu tema Plekktrummi-loo peategelane. Noorena liitus ta SS-iga, mida ta alles vanuigi julges tunnistada avalikkusele. Tegelikult tegeledes ise selle süüpuhastusega oma terve elu ja vast teadjad oskavad selles selgelt näha ka Plekktrummi-ühendust, kus Oskar just nimelt oma süüpuhastust läbi "ülestunnistuste" meile jagab. Lugu on ju ühtviisi nii Oskari elulugu, aga ka Saksamaa lugu ja nõnda ka Euroopa ja Maailma oma - meie kõikide lugu selles mõttes, et kus kohast me tuleme, kuhu me oleme jõudnud ning kuhu läheme siit edasi nende teevarrelt kogutud teadmistega.
Film oli ilma erilisemate teatraalsete kunstiliste liialdusteta (filmi omal ajal ühed süüdistasid just selles, et see ei suutnud anda edasi Oskari romaani-ridadevahelist tegelikku olemust, ent teised tunnustasid iseseisva kunstilise teosena, eriti sellest aspektist, et üldse suudeti see mahukas romaan filmi raamidesse muuta nii mõjuvalt), nagu laulud-tantsud, mida brechtiliku võõrutusefektina Taavi Tõnisson oma lavastuses ohtralt (ja ägedalt! ka 4ndat seina "justkui" kaotades publikuga oluliste sõnumitega kõnetades, otseselt vastust kelleltki ootamata) kasutab (muusikaline kujundaja ja helilooja Markus Robam, liikumisjuht ja koreograaf Ingmar Jõela), sest nagu Brechti algne mõtegi, et sellised võtted, mis omamoodi sümbolistlikena viib mingid mõtted paremini ja õigemate aktsentidega täpsemalt ehk õigemini tajutavama tundega vaatajale kohale, versus siis kui asjad otse välja öelda - see tõesti siinses lavastuses töötab imeliselt. Ainuüksi juba ajastut (1900ndate esimene pool ja iseäranis just peategelase elu vast enim mõjutanud 2.maailmasõda - Oskar nimelt sündis 1924.aastal. Kuid Oskari 1950ndatel hullumajas jutustatud "kes on Oskar?" lugu algab juba sellest kui tema vanaema põllul kleidi alla varjunud mehega oma tütre, ehk Oskari ema eostab ning seda inimeste peades ning ühiskonnas valitsevat segadust, hirmu ning abitust just tundena lavaruumi tekitades, kannabki ju sedasi olustiku märgatavalt paremini vaatajate tajudesse, luues olukorrast ehedama ning sellest arusaamise üldse mõistetavama, olgugi, et laval kasutatud visuaalsedki efektid võivad konteksti mitteteadjatele olla lihtsalt just nimelt vaid "kunstilised liialdused". Sellega seoses, ehk just lavastusse integreeritud võõrutusefektide puudumise tõttu jõuab filmi instseneeringusse ka mõnevõrra rohkem romaanist kui teatrilavale Priit Põldma dramatiseerida on võtnud. Lavaversioonis on puudu näiteks Oskari lilliput'ide teatriga natsidele mängud ning armumine Roswithasse (naine, kes on selle teatritrupi lühikesekasvuline liige... olgu lisatud, et filmis mõjusid kõik need seksuaalse alatooniga viited Oskariga - isegi Roswithaga voodis lamamine omakorda võõrutavalt perversselt)... kuigi näiteks liitumine selle trupiga ja efektselt lahendatud teatrijuhi surm on Põldmal/Tõnissonil sees (samas võisin olla ka mingil hetkel niivõrd lummatud ja mingite mõtetega eelmistes stseenides kinni, et lihtsalt midagi läks ka kuidagi nõnda mööda, et ei saanud arugi)... aga tegemist on niigi üle 3 ja poole tunnise etendusega, ehk paratamatult oligi vaja midagi ohverdada... ja need "ohverdused" ei võta tegelikult loo hingelt ja loomuselt midagi olulist ära, pigem annavad seda suurema põhjuse võtta Grassi romaan ka neil, kes seda veel lugenud pole, peale teatri vaatamist kätte ning kogu asi tervenisti autori enda nägemuses ka teada saada.
Enne veel kui vaatama sai mindud...ehk üldse saabus see info, et Taavi ja Eesti Noorsooteater Grassi moodsa klassika käsile võtavad lavale toomiseks, olin sõna otseses mõttes šokeeritud! See on selline mastaapne lugu (nii otseselt näiteks massistseenide vajadusega kui ka suure ulatuslikkusega ajas ning ruumis) + nii paljude keerdkäikude ja kihistustega, et imestasin, kas seda on tõesti üldsegi võimalik teatrikeelde panna?! Hullulmeelne ja hulljulge ettevõtmine ka lihtsalt ainult mõttena! Need inimesed ei saa olla laisad, arad ega ammugi mitte fantaasiavaesed! Järgmine šokk saabus, kui sai teada, et see lavastatakse teatri VÄIKSES saalis! Kuna anti aimu, et kaasatakse ka nukkude lahendused, siis jooksis mõte isegi sinna, et järsku ongi suures osas nukumäng? Ette võib juba öelda, et ei - nukud on, aga neid kasutatakse vaid laste ja lühikesekasvuliste tegelaste niiöelda esimese minana, sest teist mina mängib näitleja laval enda keha ja suuga duaalselt. Olgugi, et on stseene, kus tõesti just nukku vaadates tegelasena misanstseenis saabki just selle "õige" kätte.
Ja siis oligi esietenduse päev käes. Selleks ajaks olid ootused kasvanud laest läbi ning jalutades vanalinna teatrisse, sai juba ette mõeldud ning ennast rahustatud, et nende ootusteni polegi võimalik enam üldsegi ju ulatuda ja vaatama tulebki asuda vastavalt lähtepositsioonilt, et siiski oleks võimalik jõuda mingigi rahuloluni...
Teatris riided varna ja väikse saali suunas trepist üles jalutades, jõudis taas vaevu meenuda see Oskari "trepist kukkumine" - peaaegu alatajust esile kutsutud astmest mööda astumine ning peaaegu kukkumine... kui saabus järgmine jahmatus!
MILLISESSE "väiksesse saali" ma just olin astunud kohe trepi ülemiselt astmelt!
WOW!
Oma üle 40-aastase nuku- ja noorsooteatris käinud inimese kogemuste ajaloos oli see esimest korda SELLINE!!!
Nii suur ja sellise asetusega... Otsevaates vast kõige väiksem vaatajate hulk, aga mõlemal küljel ka umbes 100 +100 kohta. Seda pole mõtet sõnadesse pannagi, vaid lausa tuleb igal tõsisemal teatrisõbral ise kogema minna!
Nii suur ja sellise asetusega... Otsevaates vast kõige väiksem vaatajate hulk, aga mõlemal küljel ka umbes 100 +100 kohta. Seda pole mõtet sõnadesse pannagi, vaid lausa tuleb igal tõsisemal teatrisõbral ise kogema minna!
Ühest küljest leidlik, teisalt keeruline ülesanne nii lavastajale kui mängijatele korraga kolme suunda mängida, et keegigi publikust vaeslapserolli ei jääks. Ise istusin (viimaste kohalejõudjate seas saabununa) küljel ning veel kõige külgmisel istmel ning siin 3 tähelepanekut:
1. nägi ja isegi mitmendast reast - väga lähedalt
2. millestki olulisest vast ilma ei jäänud, peale selle, et teises otsas ühel hetkel vist kukkus midagi laest - mida minu kohalt siiski ei näinud
3. peamiselt töötavad visuaalid ikkagi kohe ukse all olnud sektorile, sest lavastusjoonis keskendub ikkagi sinna suunda - näiteks kui kogu trupiga staatilisemad ühis-stseenid toimuvad, siis oli kõikidel kordadel vaataja-kese ikkagi keskmisele sektorile. Usun, et ka keskmine sektor ei saanud nii palju näitlejate selgasid vaadata (peale arstitegelase, kellele peategelane oma elujuhtumeid jutustab) ja nende jaoks (arvatavasti) keegi ei jäänud tegevusele ette, mida mina enda kohalt siiski natuke pidin ettekujutluse viljana vastu võtma.
See on kahtlemata väga väike hind maksta, kuna niivõrd dünaamilise lavastuse kohta siiski tõesti mängitakse igasse suunda. Küljesektor minu hinnangul on kuidagi kogu tegevustikule hoopis otsesektorist tsipa lähemal ning sellel on vaataja kaasahaaramisel oma võlu. Näiteks kui nad seal ka paar korda selgadega minu poole olid, siis suutsin end manada nende sekka tegutsema ühe tegelasena, sest omasin ka ise vaadet sellele keskmisele vaatajate sektorile. Seega on tegelikult patt siin nuriseda, pigem annab võimaluse uuesti vaatama minnes teisest vaatekohast uuesti vaadata ning näha ja avastada kõike natuke erineva vinkli alt. Samas tuleb siin mängu ka näitlejate saalihõlmamise oskuse tuvastamine (minule meeldib tuua selles kohas eeskujuks näiteks Guido Kangurit ja Carmen Mikiveri, kes on selles meistrid - isegi kui istud kusagil ääres, rõdul või viimases reas, leiad nende mängust hetked, mil nad ikkagi just Sinule mängivad)... nõnda imetlesin siin kuidas sama valdasid Mart Müürisepp, Joosep Uus ning Anti Kobin, kelle kõigiga mingil hetkel isegi pilgud kohtusid! Aga näitlejate juurde hetke pärast - sest see oli vaid 1 praktiliselt olematu nüanss - sest tegemist on pesuehtsa ansamblimängu meistriklassiga ning ega tegelikult ei olekski otsest vajadust eraldi neid 8-t näitlejat Oskarit otsimas ja tema eluteed avamas peegeldada.
Kui see "isemoodi Peeter Paan'i" lavalugu (NB! Ei sobi alla keskkooli-ealistele!) lahtihargnema hakkas, olingi veel niimoodi kogu atmosfääri lummas ning kuigi kaasa tõmmati ka kohe, siis sügavuti sukeldumiseks läks natuke aega. Vaheajal saatsin koju sõnumi, et üllatavalt rahule võib jääda... nii umbes 75% mu ülikõrgetest ootustest vähemalt täidetud...ja pidasin seda omakorda eriti huvitavaks, et nii tõsine lugu on täiesti allaneelatavalt komöödiarohkemaks pööratud...justkui absurdilik tunne, kuigi otsest "absurdi" polegi. Absurd ju üldse see, et natsism tekkis, keegi end teistest ROHKEM inimeseks peab ja "ajudega"(pigem seega "...deta") inimesed sõdu peavad ning teineteist tapavad!
Vaheajal, peale imehead (just täpselt nagu just selles hetkes soovisin) vahukoorerohket banaanirulli ja turgutavat kohvi, oli aeg ajas jälle tagasi liikuda (80-85 aastat) ja raputada pintsakule pudenenud tuhksuhkur ning tänapäeva siiski mingiski mõttes "kuhugilegi edasi arenenud mugavusühiskonna"-tunne - ja asuda Oskariga käsikäes edasi liikuma tema eluteel läbi Euroopa ja Saksamaa pöördeliste aegade. Sellise kontrastina ju tulebki veel eriti hästi esile kogu see mäda, mis paljastubki nõnda pigistades üht vastavat valusat ajaloo häbipunni, nagu selles lavaloos Eesti Noorsooteatri trupp Günter Grassi mahitusel teeb.
Teise vaatuse vaatamist alustades, oli esimesse astumise saalipaigutuse ning intensiivse, lavastajaideede tulevärgiga tutvumise esmane lummus sellevõrra juba kogetud ning loo enda olustikku ja teekonda sisse elatud, et oli taastunud võime ka ruumis hakata muid, detailsemaid siduseid looma ning kohati isegi luupi kasutama. Kriitika mõttes küll päris alguses näiteks ei saanud 1899 või isegi sealt natuke veel hiljem olla sellised pükse, mis olid Andres Roosilehe tegelasel jalas - "tagataskud" nööpidega varustatud... rääkimata püksilukust, mis paistis kellelgi (kuigi jah lukk leiutati juba 1800ndate keskel, tuli see kasutusele alles 20nda sajandi esimese veerandi keskel, ehk siis 15-20 aastat hiljem, kui siis kui see tegelasel juba nähtaval oli. See siiski ei takistanud fantaasial (seda vaid linnukesega ära märkides) üle lennata, suures osas tegevustik toimub ju ikkagi tagataskute ja püksilukkude ajastul ning mitte takerduda liialt iseenda kretiinsusse (olgu mainitud ka see, et imekiireid riiete vahetusi leidus siin küll, kuna peale Oskarit mänginud Joosep Uus'i kõigil teistel näitlejatel oli mitmeid tegelasi mängimiseks!)
Tegelikult avastasin alles siis - teises vaatuses(!) kontseptuaalse ühenduse, mis viis mu mõtted Rosita Raua (lavastuse kunstnik) geniaalsuse juurde! Üks naljaga pooleks ühendus, mida ei saa jätta märkimata - et kuigi jah, Oskari "Roswitha" on puudu, siis ometigi on "Rosita" ju trupis olemas! :)))
Ehk siis mul tegelikult tuli lisaks korduvatele šokkidele nii enne kui etenduse jooksul ka 2 korda külmavärinad vaadates vaimustusest... Kõigepealt nähes seda lahtiste raudvarbadega betoonplokkide lagunenud - ju sõja ülekäimisest rusustunud ning ka muidu mandunud ühiskonnale allajoonitud viitega, mille all tegelased/inimesed/maailm tegutsevad... See maja on "katki" sõna otseses mõttes. Lugu ise ju saab alguse 1950ndatel hullumajas, kus Oskarile antakse võimalus lahkuda hoolekandeasutusest ning seal ta jutustabki - "Kes on Oskar?", ehk oma eluloo kuni siis niiöelda hullumajja saabumiseni välja peale sõda... Aga kui täpsemalt vaadata, mis ehitis see on - siis saab aimu, et tegemist on kirikuga! Ja mida Oskar siin oma jutustusega teeb - õige - tunnistab oma patte - ehk "süüd" üles! Kirikus/pühakojas (sellele justkui lisatõestuseks avatakse hiljem ka tagaseina luugid, mis paljastavad juba otseselt pühakodadega seostatavad mosaiiksed aknad), mis omakorda viib seosteni, et kas ülekantud tähenduses hullumaja=kirik... Erinevad allikad väidavad, et üle 1700 maailmaajaloos registreeritud sõjast on küll vaid 7% otseselt usu tõttu algatatud. Samuti polnud ju kumbki maailmasõdadest ka otseselt ususõda ja ometi kasutati usku propagandistlikult, aga ka hirmu ja võimu kehtestamiseks valusalt ära. Judaism, eh...lööb ju kella?! Samas kui praegustes terroriaktides on nende teostajatel just religioon ajendiks hirmsatele ning isegi ennastohverdavatele tegudele. Samas ei saa ju meie praeguses ajas üle ega ümber paralleelide tõmbamisest Venemaa ja Ukraina(+läänemaailma) konfliktist. Tegelikult vajaks see isegi sügavamat läbimõtestamist, kui siin seda kirjutades teha jõuab... Ent mis ma öelda tahan - läksid ju venelased ka 2.maailmasõjas niiöelda "natsismist puhastamise" rünnakule, nagu nüüd Putler oma maa inimeste hämamiseks seda ilmselgelt seostanud on - Ukraina sõda (tema sõnul "spetsoperatsioon") olla "taas" natsismi puhastamiseks. Lihtsameelsetel on kerge ühendust luua ning uskudes selline häma oma riigivalitsejalt alla neelata ja õigustust leida, mida isegi teleuudised iga päev Venemaal sisse söödavad. Sest skeptitsism on taunitav ning igasugune teisitimõtlemine vangla või isegi surmaga karistatav - nagu "vanadel aegadel".
Teised külmavärinad saabusid tegelaste suurte peamaskidega saabumisel, kõigil trummipulgad pihkudes ja töös... Visuaalne, aga ka nii mõjuv kujundlikkus. Veel 1 asi, mida peab lihtsalt ise kogema selle lõiguga samas ruumis viibides, sest siinsel seletamisel oleks sõnad tühised. Eesti Noorsooteatri maski- ja nukukunstnikele üldse suur tänukummardus - vot on meil TASE, mis ei löö pahviks vaid lasteetendusi vaadates ainult meie järelkasvu, vaid lummavad ning ärgitavad fantaasialendu ning seosteteket ka täiskasvanutele mõeldud lavastusi vaadates... ja seda vast ka kõige suurematel küünikutel, kes nii lihtsalt sellist võtet vast ei seedigi, kui justkui "lastelavastuste vahenditega" täiskasvanuid proovitakse võluda. Saati siis minusugused, keda ausalt öelda võlub viimasel ajal absoluutselt iga kord selle maja just töökoja poolne panus! (vaata seda betoonimitatsioon, mis laest rippuva majarusu järelolevatest seintest ja nurkadest näha on!) VA-PUS-TAV! Vaadates ka nii Oskarit, kellel näisid nii silmad pilkuvat kui suu liikuvat... ja siis see lilliputi-teatri-5-senti-surmale-võlgu hingamismasinaga ühendatud Oskari kolleeg (lisaks veel Oskari väikevend - Kurt)...
Kurjuse äraspidises ilus võib tõesti leida kunstilisusele viiteid. Sellega seonduvalt soovitaks näiteks lugeda-vaadata Umberto Eco raamatut "Inetuse ajalugu". Ja kui visuaalses vormis või sõnadega on seda teha üks asi, siis muusikaga juba hoopis teine... Ehk seinal rippumas Hitleri foto (vastavalt ajastule ja hetkele, on seal küll ka Stalin... ja mõte seoste virrvarris jooksis sinnagi, et huvitav, kas enda silmad saavad kunagi näha ka praegune Vene riigipea vastavasse staatusesse tõusu?) on muusikaline kujundaja (ja osaliselt ka helilooja) Markus Robam pannud läbi ühe armastatuima klassika saatel üle tegevustiku peade ja aegade valssi tantsima austerlased omavahel, ehk siis Johann Straussiga... Ent lavaloo kõige ilusamaks muusikaks kujunes hoopis üks keelpillide instrumentaal, mida hoobilt ei tundnudki (kavaleht jäi ka ostmata) ning panen selle hetkel Markuse teeneks nii ehk naa. Kuid kuna siin läbivalt kõlavad ka laulud ning nende sõnade autoriks on maestro Vürst Volkonski ise, siis nende sõnade kuulamine andis veel omakordsed vaimustused juurde. Alates laulust vanaisast, kes oli ka tulekahjudesüütaja, lõpetades imeilusast ja klaverisaatel esitatud laulust ajast ning seal vahel nii hoogsad "Olen 16-aastane ja ma pole saanud musi", "Hõlmad kinni, hõlmad valla", "Haki-haki sibulaid"(milline võrdkuju, mis ka sümbolistliku mõõtmeni ulatub, kes tõlgendada tahab). Kuid isiklikuks lemmikuks kujunes hoopis üks (justkui poolik ja pigem motiivina sisse toodud) "Armumise lugu" kaugelt liiiiiiiiiga lühike, aga sellest hoolimata oma hingeminevate nootide iluga võluv laulujupp!
Kui esialgu kõik need karikatuursusega kurameerivad kõrvalosatäitmised varastavad showd jääb Joosep Uus Oskarina vaatet oma teistest mõnevõrra tagasihoidlikumate maneeridega mitte-nii-esilepääsevaks just mängulises mõttes, on see kasvava ja areneva rolli mõttes suisa vajalik just nii. Eks Oskar oli ka tüüp, kelles nii mõndagi peidus, mis avaldubki loo edenedes - näiteks sai ta teatritruppi oma kimeda hääle tegemise tõttu, ehk suutis sellega klaase purustada... ja isegi joonistada klaasi pinnale... millest võibolla tausta mitteteadjatel võib jääda küsimärk, et miks ta seal üldse karjub... eks... Aga sellel on täiesti oma põhjus olemas. Rääkimata sellest, et ta ju kukkus trepil väiksena, lõi pea ning võibolla ongi natuke "vinksti"? Joosep hoiab ka vastavat kelmikust endal silmanurgas üsna tihedalt, sest teatav ootamatu käitumine on nii lastele, hulludele kui ka ajastu- ja oludeärevusest tingitult sellisele tüübile vast omane. Kõigi nende oma endast väljaminekute ja kõikvõimalike kohtumiste ning eluraputustega kujuneb sellest lõpuks kokku ikkagi suurepärane roll. Tegelikult ju niiöelda peaosa, ehkki kogu trupp on terve etenduse laval, seega on selline eristamine vast isegi üleliigne... Kuid teised näitlejad, nagu juba sai mainitud - teevad igaüks mitmed rollid. Kõige rohkem erinevaid vast Mart Müürisepp. Tema natsikõne lööb juba vaid esietenduse järgselt laineid, aga kõigis tema tegelastest on huvitavat ning lausa kõrvetavat tulisust, seda kõige ehedamat ning vaimustavamat sisemist põlemist! Nii mõnigi kord kutsus vaatajates esile etenduse keskel ka häälekaid reaktsioone. Anti Kobin ja Andres Roosileht kesksemalt Oskari kahe isa rollis (keegi ei tea, kumb neist see õige on ja tegelikult kas kumbki?) on kumbki nii isemoodi, aga sellised, mille kohta ma armastan kasutada väljendit "mahlaselt" kohal. Lisaks isadele, jäi Andres meelde näiteks ka Rasputinina. Mõlema näitleja hääled on isemoodi, aga tugevate kõlade ning lõputute variatsioonidega. Minu jaoks mõlemas (napilt minust noorematena, ent siiski sama generatsiooni maailmatunnetust kandvad, ehk veel niiöelda teatrist laiemgi äratundmise, võrdlemise, samastumise tasand) igas rollis ja iseäranis sellistes "mängulistemas" mingi eriline sümpaatianoot. Hardi Möller vast nii meestest kui ka tegelikult kõigist teistest rohkem kõrvalisemates rollides (kesksem vast vaid arstina ning kogu etendusele imeilusa punkti panijana), aga teeb selle tasa laulu, klaverimängu ja liikumisega. Liikumises tegi sellel väiksel lavaruumil sellised hüppeid, mida ei teadnudki tema sees olevat!
Naisi on laval vaid 3, aga naistegelasi mitu korda rohkem. Kusjuures 1 meestegelastest ka ühe neist mängida... ja vast oligi nii parem, et ei mindud vast ootuspärasemat Marlene Dietrich'i rada... sest eks ole ju tema "Lili Marleen" vast siin eeldatav ühe 2.maailmasõja populaarseima lauluna, ent on mindud hoopis teise, ehk sibula kibeduse ja selle lõikamisel tekkivate pisarate rada. Ingrid Isotamm on oma kunagises koduteatis tagasi, justkui kolleegidele ja ka Noorsooteatri publikule meenutamas, MILLINE vinge hääl tal on! Alt, mis mõjuvalt täidab kogu saali ning kuna näitleja ise sellega tunnestikule kaasamängimist valdab, siis annab väga targalt ja ütleks kavalalt ja manipuleerivalt sellega ka mõju juurde. Need aastad eemal sellest teatris (ja toonasest tihedamalt justkui sirmivarjust) on muutnud Ingridi minu jaoks üheks oodatuimaks ja huvitavamaks eesti näitlejaks. Siin kesksemalt Oskari skattimängujanulise (üks arjest ja negatiivusest põgenemise vorme) ema rollis, aga lisaks veel nii selle mainitud "mehena" ja veel väiksemate kõrvaliste tegelastena. Sellega seoses meenus kunagises keskkooli kirjandustunnis romaani oma lemmikraamatuna esitlenud klassiõele kõige sügavamalt mõjunud koht - kus ema matustel Oskar tahab talle hauda järele hüpata ning seal ema kontidega trummeldada vms... Steffi Pähnis on saanud kokku kolm väga tugevat näitlejameisterlikkuseks vajalikku annet - tantsimine ning ka kehavaldamise oskus koos hea rütmitajuga, lauluhääl ja sellega mängimine, aga ka orgaanilisus - teatav rahulik, psühholoogiliselt täpne realismi tabamine - oskus mängida nii, nagu ei mängikski, vaid kehastuda täiesti. Tädi roll vahetub Oskari armastusobjektiks, mil saabub ka veel üks šokistseen, mis on veelgi ühe suurima ehmatusena lapsena nähtud filmist meeles ning on siin enamvähem üks-ühele filmiga sarnane ka teatrilaval. Filmi vaadates ja nähes, et Oskari näol teeb "seda" laps oli vast veelgi ehmatavam, aga ei saa öelda, et enda silme all ja päriselt samas ruumis viibides, oleks see kuidagi vähem mõjuvam olnud ka teatri valitud vormis. Kolmas naisnäitleja, ehk Tiina Tõnis, vanaemana käivitamas Oskari jutustuse sugupuud, on vast ka vähem esil kui siin mitmed teised, aga kui, siis muu aja eest ka. See juba mainitud laul "Hõlmad kinni, hõlmad valla" (vast ka lauludest pikim) on nõnda mõjuv, et publikus oli inimesi, kelle keha hakkas iseeneslikult kaasa kõikuma (siinkirjutajal nende seas). Tiina on nii täpse ja terava artikulatsiooniga, samas loomuldasa pehmema tonaalsusega ning kui rollis endas leidub mingeidki kontraste, tekib sellest segust alati huvitavalt mitmetasandiline mäng, et vaata, kuula ja naudi neid tema rollidesiseseid pärle ridamisi... nii ka siin. Ta võib ju olla kasvult väike, ent ei jää kunagi märkamatuks. Pigem otsivad silmad alateadlikult teda, kui ta ka parajasti rollikeskmes pole. Omamoodi väike fenomen.
Ingmar Jõela on pannud tegelased liikuma nõnda, et sealt saab leida nii tegelaste ajale ja kohale sobivaid viiteid, ent kohati ka täiesti arvestatavad tantsulõigud (relvituks võlus näiteks Steffi Pähni üks stepi või isegi stompi-tehnikas kontsakingadega muusikavormingugi võttev lõik, ent veel mitmed ja mitmed lühemad ja pikemad, individuaalsemad, paaris või terve trupiga liikumised. Ingmar on kahtlemata 1 praeguse hetke Eesti teatri liikumisseadete tipptaseme etalone. Sama lugu valguskujunduses Priidu Adlasega, kelle kunst ei ole kunagi lihtsalt huvitavate seadete ning emotsioonetekitava valgusega kaasamäng, vaid hetketi ka enda poolt eraldi lavastuslikke lisandeid pakkuv, mis tervikuga otseselt või kaudselt sisse toodud. On selleks siis "sünd", nagu mööda tunnelit liikudes, mille otsas paistab valgus või lihtsalt ilusad valguslõikumised, rääkimata vajalikest tähelepanupööramistest ning vastava atmosfääri tekitamisega manipuleerimistest. Üks peamisi põhjuseid veel, miks just seda otsevaates oleks tahtnud näha, sest küljelt sai ikkagi vaid aimu mõnedest ilusatest kohtadest (ei tea, kas tavavaataja, kes eelkõige lugu jälgib, oskabki sellisest puudust tunda, seega ei maksa üldse heituda küljelt vaatamisel -need efektid saavad oma rakursiga ikkagi nähtud).
Trumm, eriti plekist, põriseb ju nii kõvasti, et selle põrinaga saab kas enda või teiste jaoks nii mõndagi varjata või tähelepanu kõrvale juhtida. Ja kuigi Oskaril püsis 1 trumm "tervena" keskmiselt paar nädalat, siis räägib see rohkem Oskarist kui sellest, et trumm oli PLEKIST... aga igatahes seda trummi lõhki lüües ei saanud ei tema ise, ega ka keegi tema ajastus... paraku ka meie siin meie ajastus "vaevast lahti"... Sõdu sünnib ka veel tänapäeval, rumalus, ahnus, kadedus, viha ja hirm endast erineva vastu ning enda tõe teistele peale surumine ainuõigena valitseb edasi...
Omad mõtted ning just lähenevate valimiste kontekstis jõudsid isegi sinna hüppe teha, et meil on erakondi, kes tahavadki sellele rumalale "massile" igasugustes olulistes küsimustes hääletamisõiguse anda, et rumalus valitseks ka me kõigi üle... siis on ju kindel, et püsiks segased ajad ka kaugele tulevikku, minevikust õpitu rakendamisest hoolimata... Ja kas ning kui palju me ikka neid "olulisi asju" olemegi õppinud ja selgeks saanud, mida ajalooraamatud või suured klassikud katsuvad õpetada... Kas me peaksime hoidma vanu ja ajahamba poolt puretud väärtustest tänapäeval küünte ja hammastega kinni või siiski astuma edasi - liikuma ajaga kaasa? Mõttekoht... ent ega miski loomulikult pole nii mustvalge.
Hinnang 5-
Priit Põldma on teinud lausa mammuttöö - aus jahmumisest tingitud hämming - ta annaks nagu mõista, et suudaks vajadusel isegi kogu piibli (või miks ka mitte telefoniraamatu :)) õigetest kohtadest üldistatuna ning midagi olulist kaotamata ära dramatiseerida ning Taavi Tõnisson on taaskord lõhkunud iseenda juba varasemate (kasvõi näiteks vaid möödunud aasta absoluutsesse tippu kuuluvate Röövlitütar Ronja ja Robin Hoodi lavastajatöödele viidates) seatud kõrgeid ootuseid nii vaatajas kui ka oma fantaasiate kaudu materjali edasiandmise-jagamise tasemes.
Vaatama minnes oleks siiski hea teadvustada endale, et selle lavastuse etendus kestab 3 ja pool tundi, ehk tark oleks oma vaim vastavalt valmis panna. Aga pikkus on selline just sellepärast, et romaan on paks ning tegelikult mina, ka tagantjärgi targana, ei tahaks küll mitte ühestki lavastuse minutist loobuda! Kõik see 3 ja pool tundi oli tamp taga ja hoog sees, pidevate üllatuste ning huvitava sisuga ja seda isegi siis kui raamat loetud ja film vaadatud. Ja kuigi siin on väga selge ja tugev lugu, on see lisaks loojutustamise-teatrile ka meelelahutuslik, ent samaga väga sügav ning emotsioonide-mõtete esilekutsumise-teater, atmosfääri-teater ning kõige ja kõigiga mängiv, kunstiliselt rikkalik tervik.
Kui oleks vaadanud otsevaates ja saanud kõik selle niimoodi kõigi ja kõige lavalt paistva poolt minu suunas hetkekski mitte-mängituna... võibolla oleks hinnang veel pügala võrra kõrgem... Kui see oleks täiesti esmakordne loo avastamine ning ühtlasi kõikide nende seoste tegemine esmakordne iseenda jaoks, siis ma kardan, et teatriaasta ületamatu tipp olekski siit käes. Antud juhul jätan endale veel õiguse hinnangu tõstmiseks aja möödudes ja selle detailidele ka pisukese distantsi järelt ümberhindamiseks ning võibolla tõstan siis ka hinnangut seeläbi. Hetkel, kui on alles aasta 2. kuu, saab olema huvitav jälgida, kas mõni teine uuslavastus suudab oma elamuslikkuses nii kõrgele küündida või sisu ja/või vormiga rohkem kõnetada, rohkem šokeerida, rohkem kaasamõtlema ärgitada, rohkem olulisem olla just SIIN ja PRAEGU? Kahtlen, aga kahtlesin ka selles, et Grassi "Plekktrumm"i üldse on nii võimsalt ja õnnestunult võimalik teatrilavale tuua - näedsiis... kõik on võimalik... isegi see, et Euroopa arenenud ühiskonnas tänapäeval sõda peetakse ja seda lõpetada ei suudeta - ei sõdijad ise, ei ülejäänud maailm...
Tekst lavastuse kodulehelt (seal on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):
Plekktrumm
3 H 30 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL
Günter Grassi „Plekktrumm” ilmus Saksamaal 1959. aastal. Raamatus kirjeldatud sündmustest on möödas aastakümneid, kuid probleemid on samad ka praegu: geopoliitiline ärevus ja ühiskondlik lõhenemine, igatsus uue maailmakorra järele, demokraatia devalveerumine, ekstremismi ja populismi tõus, äärmuslik sotsiaalne kihistumine, autokraatia ja diktatuuri taasteke… Inimolemise alustalasid raputavast teemaderingist moodustub Grassi käsitluses eriskummaline tervik. Teise maailmasõja eel ja ajal, suurriikide vaheliste pingete tõmbetuules ning kõigi sõjakoleduste keskel elaval inimesel ei jäägi üle muud kui luua endale identiteet. Kui maailm su ümber on absurdselt groteskne, kui väärtushinnangud on paigast ja ainuüksi olemasolu on miski, mille pärast tuleb süüd kanda, siis tuleb leida uus tee. Sünnib uue aja inimene, kes võtab kontrolli enese kätte.
„Plekktrummi” peategelane Oskar otsustab oma kolmandal sünnipäeval, et suuremaks ta enam ei kasva. Ta põristab sünnipäevakingiks saadud plekktrummi, samal ajal kui tema ümber puhkevad konfliktid nii poliitilisel kui isiklikul tasandil, algab maailmasõda, tema kodulinn Danzig vallutatakse, ta lähedased hukkuvad... Oskar ei lase millelgi end häirida. Ta teab, mida tahab, ja teeb mida vaja, et oma tahtmine saavutada.
Lavastaja Taavi Tõnisson:
„Plekktrumm” annab näo ja hääle paljudele väikestele, tavalistele inimestele, kes on oma aja lõksus. Lavastust kandvaks jõuks saab olema mäng, totaalne manipulatsioon kõige ja kõigiga. See saab olema omalaadne ekskursioon läbi erinevate kunstivoolude, mängulaadide ja loojutustamisviiside. Selles maailmas toimetavad kaheksa näitlejat: kaheksapealine koor, ansambel, bänd, kes mängivad kõiki tegelasi. Lisaks sõnateatri vahenditele kasutame ka visuaalteatri vahendeid (mh objekti- ja nukuteatrit) ja elavat muusikat näitlejate esituses. See on balansseerimine usutava ja mitteusutava piiril. Halastamatu, julma, groteskse ja traagilise manipulatsiooni keskel pole sugugi üheselt selge, kes on niiditõmbaja ja kes manipuleeritav.
Kas armastus on võimalik? Kas on olemas mingisugunegi lootus helgemale tulevikule ja inimlikele suhetele?
Tähelepanu!
Lavastuses suitsetatakse, kasutatakse tervisele ohutut lavatossu, valje helisid, vilkuvat valgust ja sibulaid.
Mängivad
Joosep Uus, Ingrid Isotamm (Karlova Teater), Steffi Pähn, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Hardi Möller (külalisena)
Autor Günter Grass
Tõlkija Mati Sirkel
Dramatiseerija Priit Põldma
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Rosita Raud
Helilooja ja -kujundaja Markus Robam
Laulusõnade autor Peeter Volkonski
Liikumisjuht ja koreograaf Ingmar Jõela
Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Esietendus: 5. veebruaril 2023 väikeses saalis.
Noortele (16+) ja täiskasvanutele
Kestus 3 h 30 min
Kahes vaatuses
Palume järgida kehtestatud vanusepiiri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar