esmaspäev, 5. veebruar 2007

Päeva mõtted


Tegelikult on tänase päeva mõtted nädalavahetusel. Kogu see Eurovisioonikarussell on täie hooga keerlema läinud. Eesti valis laupäeval oma, aga laupäeval olid ka Soome ja Rootsi eelvoorud. Soomlastel oli üks päris ilus ballaad ja Rootslastel tasemel laule hulgim, teiste hulgas ka "vana hea" Tommy Nilsson. Eesti eurolaulul polnud ka suurt viga. Gerli hääl on ju võimas ning laval ta oskab särada. Ma küll hääletasin hoopis Romeo ja Julia poolt, lausa 2 korda. Hele Kõre säras laval veelgi rohkem ja Kristjan Kasearu ei suutnud ka laulu ära rikkuda. Ilus eesti keelne laul. Termikad teevad oma asja südame ja hingega. Mis sest, et vahest nad ka hinnalipiku juurde riputavad (see Romeo ja Julia muusikali piletihind oli ikka hullem rahakoorimine), aga Jaagupi sõnad jõuavad minu hingeni ja ma ei või sellele ise midagi parata.


Käisin vaatasin just oma tuledeklaratsiooni. Nii naljakas, et näitlemise eest saadud tulu eest olen ka maksnud töötuskindlustusmaksu. Sellest ei piisa, et põhikohast seda makstakse. Kummaline.


Eurolaulust veel nii palju, et minu neli lemmikut olid ka rahva meelest neli parimat, küll eri järjekorras, aga siiski. Vanilla Ninja põrumist ma küll ei mõista, arvasin, et rahvas on nende taga, aga tantsud tähtedega pani vist põntsu ära. Rahvas on ju konservatiivne, nad on juba harjunud Gerli poolt hääletama. Kõige naljakamad oli Koit Toome kommentaarid. Ta tõsimeeli arvas, et ta laul oli hea ja et ta laulab hästi. Süüdistas küll heli, küll Eesti rahvast, et nood on nii lollid, et ei tea, et tal oli kavas see laul suure eurovisiooni jaoks inglise keelde panna. Ehk siis süüdistas ka eesti keelt. No tule jumal appi. Viga oli lihtsalt selles, et laulja oli kehva ja laul ka ei kõlvanud. Kuigi jah, kui mõni naisterahvas oleks seda laulnud, siis vast pole päris viimaseks jäänud. Peale selle - Romeo ja Julia oli ju ka eesti keeles ja sai teise koha. Aga üldiselt vahetus mu edetabel selle kontserdi järgi, ehk siis enne hääletust veel korra:

1. Hele ja Kristjan - Romeo ja Julia

2. Laura - Sunflowers

3. Vanilla Ninja - Birds of peace

4. Gerli - Partners in crime

5. Ines

6. Paradise Crew

7. Deva Deva

8. Linda

9. Koit Toome

10. Soul militia


Nädala lõpus käisin ka Georgi filmis näitlemas - Vene kultuurikeskuses, aga sellest hiljem täpsemalt koos fotodega.


Lisaks veel maal, kus lugesime kõvasti Tõde ja Õiguse neljandat osa. Tegime hästi süüa ja nautisime olemist.


Mõtlesin palju ja tihti Rootsi kolimise peale. Kõik need asjad on vaja ju sättida ja korraldada. Ja tegelikult pole eriti veel mõtet sellele mõelda, sest kindlasti läheb veel vähemalt 108 päeva, kuigi ma usun, et mu boss tahab mind veel kauem kinni hoida. Ma võiks selle peale kihla vedada. Kuigi mul vaikselt hakkab tekkima tunne, et võibolla ei peakski siit ära minema. Ikkagi kodumaa ja kõik on nii hingelähedane. Äkki ma hakkan sellest kõigest nii hullult puudust tundma, et ei kannata välja. Noh, Rootsi on ju küll lähedal, aga ikkagi. Kahtluseuss igal juhul on hakanud mind juba näksima. Lapsed ja trenn on peamised, miks ei peaks seda kogu kupatust ette võtma (kuigi laste pärast nagu peaks ka). Hmmmm, peab rohkem neid asju läbi vaagima.


Tegin ka paar investeeringut. Ostsin 19. märtsiks piletid lastele ja endale Ugala külalisetendusele Krabat (Vene Draamateatris). Nii kahju, et K. ei saa meiega kaasa, sest keegi peab Kristinit valvama. Nii kahju. Ma küll mõtlesin, et viin tema siis hoopis Under -it vaatama. Me mõlemad suured luulefännid. Ja Katrin Saukas on kindlasti tasemel.


Lisaks ostsin kaks raamatut. Kuraditosin hiirelõkse, mis on selle kuu Varraku klubiraamat. Ehk Pille-Riin Purje on 13 oma saadet kirjutanud kokku raamatuks. Intervjuud Aarne Üksküla, Maria Klenskaja ja kelle kõigiga veel. Tõeline maius. Ka teine raamat on seotud teatriga. Nimelt Sajandi sada sõnalavastust. 100 -st etendusest on suurem osa õnneks uuemad, sest ega ma ju nendest vanadest palju tea. Aga leidsin üles ka Rudolf Nuude. Nii esimesel sirvimisel jäi ta silma Härra Punttila ja tema sulane Matti - lavastuse Matti -na. Ja siis sellest kuulsas Kevade versioonist, kus Kiir oli Ervin Abel ja Toots Jaanus Orgulas, seal mängis ta õpetaja Laur -i. Mina mäletan onu Rudolfit hoopis sellest ajast, kui olin umbes 4-5 aastane. Nad elasid meie all, Lomonossovi tänaval. Tema naine oli hästi armas vanamemm, kes mind hirmasti hoidis. Ma käisin tihti nende juures. Onu Rudolf oli voodihaige ja ega ta kunagi voodist tõusnudki. Mõnikord küll istus, aga tavaliselt lamas. Ja ma mäletan kuidas ma teda natuke kartsin sellepärast. See miks ma üldse ta juures käisin, oli sellepärast, et ma esinesin talle. Lugesin luuletusi ja laulsin. Mõnikord me rääkisime temaga lihtsalt "meestejuttu". Ta kutsus mind oma Väikeseks Printsiks. Nii kirjutas ka ema tema matusepärjalegi: Mälestusega, Sinu Väike Prints. Mäletan tema ära saatmist Eesti Draamateatrist. Mati Nuude, kes ka tema sugulane, oli samuti seal. Onu Rudolfi kirst oli laval. Nii õudne kui nüüd järele mõelda. Lapse hingele mõjus see väga raskelt. Pärast tema surma viis elu meid perega elama täpselt sellesse samasse korterisse. Aga ma ei mõelnud kunagi seal olles, et kohas kus seisis kapp, seal oli Ruudolf Nuude voodi ja seal suure toa akna all ma laulsin, tantsisin ja lugesin luuletusi ühele Eesti Teatri omaaegsele suurkujule. Minu jaoks oli ta lihtsalt onu Rudolf. (Nüüd ikka vanadest filmidest otsin, et kus ta on ja keda ta mängib - Vallatud kurvid, Elu tsitadellis jne jne)


Samas majas, neljandal korrusel elas helilooja Lepo Sumera. Ka teda ma natuke kartsin. Võibolla sellepärast, et tal oli suur habe. Aga tema kahe tütrega Kadri ja Giisela (kui ma õieti mäletan), nendega me mängisime hoovis kummikeksu. Hmmm, nüüd sattusin ma õige mälestuste heietamise lainele, aga veel meenub mulle (otse loomulikult) naabri Priit ja Mati. Priiduga juhtusin ma kogemata Frankfurdi lennujaamas kokku. Ta elab Portugalis ja laulab seal ooperit ja klassikat. Hästi pidid peale minema vene romansid. Aga samaga ka side katkes, sest ma ei tea kas me olime nii ähmis või lollid, et mingeid kontakte ei jätnud maha. Mati oli tollel ajal seotud mingi õlletehasega, aga temast ma ei tea kohe üldse midagi. Nende ema nägin ma Estoonia teatris ükskord, juhatas inimesi õigesse kohta istuma ja nende isa oli TTÜ (sel ajal TPI) professor. Mäletan, et tal oli oma raamatutest pungil töötuba ja neil olid Rootsi kuninga pildid kodus ja mingi kingitus, mille Rootsi kuningas oli isiklikult temale andnud. Priit mängis klaverit, Mati kitarri ja nende isa mängis viiulit.


Lisaks olid meil hoovis, ehk naabermajas Ardo Varres, kes tänaseks kasutab küll millegipärast nime Ardo Ran Varres. Ja tema suurem vend Tarvo Varres, kes viimasel ajal fotograafina tegutsenud. Ardoga seoses mulle meenub, kuidas me läksime 21.keskkooli mingit hevikontserti vaatama ja lõpuks jäi see vist katki sellepärast, et mul polnud sobivaid riideid. Tarvot nägin ma täiesti kogemata Rock Summeri lava taga, kui ta Röövel ööbikuga seal esinemas oli ja mul oli millegipärast backstage-i pass. Ardo on tänasel päeval päris arvestatav helilooja. Kui aus olla, siis ma olen natuke jälginud seda tema arengut, mulle küll tundus, et ei saa temast asja. Aga kuulates näiteks ka Eesti Teatri lauludes seda lugu mis on pärit Ma armastasin Sakslast telelavastusest. Uskumatu, fantastiline. Mul tulevad külmavärinad paljalt sellele mõtlemisest. Ardo on ikka päris andekas! Kuigi rohkem vist muusika loomise kui rollide loomisega... Võibolla see tundub minule nii sellepärast, et ma temaga lapsepõlves nii palju koos mängisin ja igasugu pulli tegin. Nende ema töötas Ajaloomuuseumis ning oli hästi naiselik ja kuidagi õrn.


Oijah, olid ajad...nüüd aga selle nädalaga edasi. Ei tea mida kõike ta endas peidab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar