reede, 25. mai 2007

Kivid Sinu Taskutes


Marie Jones-i kirjutatud teksti on toonud lavale Jaanus Rohumaa. Kunstnikuks meisterlik Aime "less is more" Unt. 100 erinevat rolli mängivad maha kaks noort, meisterlikku ja kelmikat, Linnateatris juba kodunenud Indrek Ojari ning Argo Aadli. Tõlkijaks tekstil Peeter Volkonski. Kui seda kooslust nüüd vaadata, siis minu maitse järgi kohe ei karju, et wow mis kooslus. Kuid kindlasti välgatas peas, et "väga huvitav kamp tegijaid".
Ausalt öeldes ei osanudki konkreetselt midagi oodata. Teadsin ainult seda, et kaks näitlejat mängivad mitmeid rolle. Ehk tegemist ei saa olla väga tõsise tükiga.
„Kivid sinu taskutes” on inspireeritud filmikunstist ja Hollywoodi unelmatest. Kõiki rolle mängivad kaks näitlejat, mis annab osatäitjatele ohtralt võimalusi improvisatsiooniks ja kiireteks ümberkehastumisteks.

Lugu leiab aset väikeses Iiri külas, mis on valitud mastaapse ajaloolise mängufilmi võtteplatsiks. Massivõtetele on kutsutud ka hulk külaelanikke. Näitemängu peategelasteks on kaks kohalikku noormeest, kellest üks unistab saada stsenaristiks ja teine näitlejaks. Nüüd, kus kodukülla saabus Hollywoodi võttegrupp, on kätte jõudnud ka nende suur šanss…
Tegemist on omalaadse revüü - stiilis kahetunnise etendusega. Nii Ojari kui Aadli tundusid nautivat igat tegelast. Kohati läks tegelaste vahetamine nii kiireks ja neid sai nii palju, et tekkis hirm, et kas nad niimoodi ennast ühe tükida tühjaks ei mängi. Ehk siis mida veel tulevikus neilt oodata? Kas ehk juba kõik nüüd selle tükiga väljas pole. Aga seda oli tõesti palju ja mis tähtsam see kõik oli hea. Noored, vanad, südamlikud, ilged, naised, mehed, kõrg ja alamklass - You name it! Kuna Aadli minu jaoks sümpaatsem neist kahest kartsin ka, et jääb natuke ühepoolseks. Kuid nende kahe puhul oli tegemist küll täiesti võrdsete lavapartneritega. Üks huvitavam tegelane kui teine mõlematel.
Nad läksid vahepeal nii hoogu, et kui suuri ja vihaseid sõnu tehti, siis pritsis tatti nii, et esimene ridagi sai oma jao. Lisaks mulle väga meeldis saali kasutamine. Selles vanas heas Linnateatri väikeses saalis on saanud olla nii harva. Ometigi on see mu lemmik kõikidest nendest urgastest seal. Võibolla sellepärast, et see on kuidagi nii inteemne ja mahutab hästi vähe vaatajaid. Mulle nii istub, nagu teatrit tehtaks peaaegu ainult minule. Nii armas.
Ojari hakkas ise vahepeal naerma, sest Aadli supertähest filminäitljennat vaadates tekkis parajalt kummaline tunne. Eriti kui ta Ojarile niimoodi ligi tükkis. Samas selle kõige koomika juures oli ka sügav traagiline liin, mis tasakaalustas ja andis rohkem dimensiooni. Igal juhul üks viimase aja parimaid teatrielamusi...ja kirjeldamata on ju veel Kuidas ma sõitma õppisin ning Kajakas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar