kolmapäev, 6. veebruar 2008

Viimase 10 aasta Eesti teatri top 100 (1998-2007) kohad 100 - 91

Ok, peaksin oma blogi ümber nimetama Danzumehest Deatrimeheks...ja võite mind kutsuda teatrihulluks (teatrifantoomiks?)...sest ma kavatsen kirja panna om "pisikese" projekti, ehk viimase 10 aasta lemmikud teatritükid. Osalt neist olen küll näinud televiisorist, kuid eranditult kõik on "esmanägemise" saanud ajavahemikul 1998-2007.

Ja alustaks siis 100-ndalt, mis ei ole mitte selle ajavahemiku kehvim tükk, vaid 100-ndale kohale platseerunud lavastus...ja nii kuni kõige lemmikutemani välja! Katsun juurde kirjutada ka teatri kus seda etendati ning näitlejad, kes meelde on jäänud, lavastajaid kahjuks ei mäleta üle pooltel, kuigi neile tegelikult kuulubki ju peamine au ja kuulsus!!!

100. ÕNNE LEENA (Ugala)
Osades: Luule Komissarov, Leila Säälik
See tükk mahtus saja hulka kahtlemata mitte millegil muul põhjusel kui Luule ja Leila vapustava mängu pärast. Nad mõlemad on nii armsad ja head. Sisu oli natuke mitte minule mõeldud, ehk vanemad inimesed ja naised said sellest rohkem, kuid vahest mälestustes muutuvad tükid tsipakene ka paremateks, kui seal on olnud lemmiknäitlejad...kui saad aru mis ma mõtlen. Tore on seda nimekirja ka alustada ühe etendusega, mille on teinud üks mu kolmest lemmikteatrist (teised on Linnateater ja Draamateater-seda eriti ajast, kui seal olid veel Krjukov ja mõned muud "suured" korüfeed)

99. VIPLALA (Nukuteater)
Osades: Ines Aru, Terje Pennie, Helle Laas
Osaliselt nukkude, osaliselt näitlejatega. Erilise plussi andis muidugi üks mu lemmiknunnudest - Ines Aru. Aga kindlasti ka tugev pühja-materjal, ehk Viplala raamat. See lugu on lihtsalt nii hea ja tinistamine on alati cool, isegi kui oled juba vana ja Sul on endal lapsed.

98. TEATRIPARADIIS (Vanemuine)
Osades: Raivo E.Tamm, Aivar Tommingas
Kivirähk on asjapeal ning nii mõnedki tegelaskujud on just sellised nagu mina neid ette olen kujutanud. See ehk oli nagu lisaväärtuseks. Tekst ise jabur ning liiga liiga lihtne. Kuid tüki muutis kindlasti paremaks Raivo E.Tamme Voldemar Panso roll. Ilma selleta oleks see kindlasti jäänud sajast välja. Ma ei julgeks seda ka kellelegi soovitada, kuid kogu see draamateatri külalisetendusel käimine oli nii mõneski mõttes eriline. Ja Velda Otsus suri just sellel päeval...

97. ORKESTRIPROOV (Projektiteater)
Osades: Roman Baskin, Argo Aadli, Diana Klas, Madis Kalmet, Carmen Mikiver, Allan Noormets, Pirjo Levandi
Nägin seda nüüdseks juba lammutatud Sakala keskuses. Hõng oli suurepärane. Etendus ise üks paras kompott. Nii lavastuse, sisu kui näitlejate, muusikute poolest. Suur kompott ongi see, mis sellest kõigest on meelde jäänud. Aga kahtlata ka huvitav ja kummaline. Ebaeestlaslik. Fellini.

96. SAVONAROLA TULERIIT (Draamateater)
Osades: Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Mirtel Pohla, Margus Prangel, Tõnu Aav, Riina Maidre, Anti Reinthal
See oli Toompere jr. lavastus. Esimene pärast mitut, mis mulle enam "niiväga" ei meeldinud. Kuid siiski piisavalt, et 100 hulka ära mahtuda. Esimest korda nägin kui kasutati ära Draamateatri lava eesosa, mis lasti alla et saada uus dimensioon. Kunstnikutöö oli vinge. Sisust räägiti kuidagi ajakirjanduses palju, kuid samas jäi see ehk kuidagi kaugeks minu jaoks. Liiga tüüpiline draamateatri "suure lava tükk". Sest kui päris aus olla, siis minu jaoks on sellel laval mingi negatiivne needus...ma ei mäletas, millal ma viimati sealt päris "geniaalset" lavastus oleksin näinud...kuid kahtlemata on ka tabelis kõrgemal mõni selline. Siiski, see kõik oli kuidagi võõras, kuid siiski keskeltläbi huvitav.

95. JULIA (Draamateater)
Osades: Mait Malmsten, Tiit Sukk, Anti Reinthal, Mirtel Pohla, Margus Prangel, Kaie Mihkelson, Taavi Teplenkov
Ojasoo/Semperi pärandus Draamateatrile. Tõeline kultusetendus, kõige paremas mõttes. Eriti noorte suur lemmik. Tean mitmeid inimesi, kes seda on näinud kaks või kümmegi korda. Kogu see virrvarr oli ka minu jaoks tähelepanuväärne "tsirkus-kontsert-etendus". Küll ehk oleks see mõjunud mulle kuidagi teisit, kui see poleks olnud kõige viimasem etendus, kui seda mängiti. Ja kui Anu Lamp poleks mu ees istunud ja K. kusagil ei-tea-kus(esimese vaatuse). Sest mõtted olid nii sajas ilmakaares laiali. Kuid ma nautisin, kahtlemata, huvitav asi. Erakorraline.

94. ADOLF RÜHKA LÜHIKENE ELU (Draamateater)
Osades: Risto Kübar, Mirtel Pohla, Taavi Teplenkov
See tundus kui kunstnikutöö meistriklass. Draamateatri väiksesse saali saada nii erakorraliselt hea kunstnikutöö, see oli vapustav. Etendus ise ilus. Mõneti isegi eba-Kivirähklik, kuid samas ka omade nõksudega, mis on talle omased. Peamiseks miinuseks ehk põhi-paari Küõbar-Pohla minule mitte meeldimine on põhjuseks, miks etendus kõrgemal ei platseeru. Hea kõrvalosa teeb ka Ülle Kaljuste, kuid see kõik on kuidagi nihkes. Aga kunstnikule 10++++

93. KOOR MINU KOHVIS (Teleteater)
Osades: Ita Ever, Mikk Mikiver, Külli Teetamm, Andres Dvinjaninov, Ülle Kaljuste
Ilus, unenäoline, nii sisult kui pildiliselt haarav. Kas ehk oli tegemist Vilja Palm-i kogemuste ja oskustega, kuid võin eksida. Usun, et see tükk ei platseeruks üldse nii kõrgel, kui K. ei käiaks seda videomakis aina vahete-vahel. Ita Everi mahe ja hoolitsev olek ning Mikk Mikiveri vanamees. Vanad head ikka oskavad. Külli ja Andero on kohmakad ja toored, kuid siiski ei suuda rikkuda seda ilusat ja head. See on nagu soe keerusai otse ahjust, mis on kuidagi lapsepõlvest pärit...kui kasutada veinilikke omadustekirjeldusi...hehh, või täpsemalt - "Koor minu kohvis"

92. NO NO NANETTE (Smithbridge productions)
Osades: Kaire Vilgats, Pirjo Levandi, Peeter Oja, Tõnu Kilgas, Kelli Uustani, Ines Aru, Siiri Sisask, Marika Korolev
Kuidagi ununenud on see tükk tänaseks, kuid meenub, et Vilgats laulis laulu - See tee on tehtud kahele (Tea for two) ja et kunstnik oli pannud kellegi võrksukki kandma, kuid ajastupõhiselt ei olnud võrksukkad sellel ajal veel leiutatudki vms, veakene. Aga muidu Vilgats sai ometigi natuke nagu peaosamoodi osa ja Linnahalli muusikalid polnud veel ära tüüdanud.

91. KUIDAS MA ÕPPISIN SÕITMA (Linnateater)
Osades: Piret Kalda, Allan Noormets, Epp Eespäev, Ursula Ratasepp
See tükk, olen kuulnud, ei ole paljudele just eriti korda läinud. Minule aga küll ja ma kaitsen selle Prosa (kui ma ei eksi?) lavastuse mõtet ja olulisust. Kahtlemata natuke moraliseeriv ja lapsikult tobedavõitu. Ja mitme meelest haiglase sisuga. Jah, oli küll, aga kuidas Sa sellisest teemast muudmoodi räägid. See teema on tõsiselt haige ning etendust tulekski vaadata samasuguse eelarvamusega, nagu õudusfilmi. Ma usun, et see oli mu võti, miks see mulle mõjus. Lisaks see auto ja Piret Kalda. Kuigi pean tunnistama, et Taevalava pole just mu lemmiksaal, kuid seal on "sündinud" nii mõndagi head.

Kohad 90-81, kohe kui mahti saan...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar