neljapäev, 13. november 2008

Der Baader Meinhof Komplex

Der Baader Meinhof Komplex on tänavuaastane Saksamaa Oscari lootus. Kõigi aegade kalleimaks Saksa filmiks tituleeritud teos tekitab vastakaid mõtteid. Ühelt poolt on selge, et tegemist on olulise filmi ning olulise lõiguga Saksamaa lähiajaloost. Teisalt film ei suuda anda selgust nende karakterite kohta ning tegelikult jätab ka lahti seletamata kõige huvitavamad faktid, ehk kuidas Baader oma tüdruksõbraga nii kaugele selle asja üldse arendas. Kes nad üldse olid, kas lihtsalt kriminaalid või ka tõsised poliitilised teisitimõtlejad?

Viimastel aastatel on sakslased avastanud täiesti hea kullasoone, tehes filme oma huvitavast lähiajaloost. Ehk inimesed on elus, kes on olnud seotud nende sündmustega või vähemalt nende vanemad on olnud osalised nendes sündmustes, millest filmid räägivad. Filmid nagu Good Bye Lenin!, Der Untergang või ka viimane suurhitt Das Leben der Anderen (Kõik 3 on ka Eestis linastunud!). Siia ritta võib nüüdsest ka Baader Meinhof Kompleks-i liigitada, kuigi minu meelest on ta neist oma eelkäijatest mõnevõrra nõrgem.

Punase armee fraktsioon ehk RAF (saksa keeles Rote Armee Fraktion) kutsuti oma algaastatel Baader-Meinhof rühmituseks. See oli sõjajärgse Lääne-Saksamaa kõige vägivaldsem ja kuulsam sõjaline vasakpoolne terroristide rühm. Nad kutsusid ennast kommunistlikuks "urbaanseks guerilla" rühmituseks, kes tegeleb relvastatud vastuhakkudega. Ametlikult asutasid RAF-i 1970. aastal Andreas Baader, Gudrun Ensslin, Horst Mahler, Ulrike Meinhof, Irmgard Möller ja veel mõned teised. Punase Armee Fraktsioon tegutses 1960ndate lõpust kuni aastani 1998, olles mitmete kriminaalkuritegude autoriks, eriti 1977.aasta sügisel, mis viis rahvusliku kriisini, mida tänasel päeval kutsutakse "Saksa Sügis"-eks. Nad on süüdi vähemalt 34 inimese surmas. Ning eriti eelmise aasta märtsis, kui vabastati üks fraktsiooni liikmetest Brigitte Mohnhaupt, on teema koos filmiga tõusnud jälle inimeste vestlusteemaks ning muidugi arutlemiseks kõikide inimõiguste vastasuste teemadel ning muidugi ka tegelike asjade käigu üle.

Film saab alguse 60-ndate teisel poolel, kui ajakirjanik Ulrike Meinhof-i teksti levitatakse ülikoolides lendlehtedena (filmis vist mainiti, et neid lehti oli u 5000). Nimelt seoses Iraani šahhi riigivisiidiga, soovib Meinhof pöörata sakslaste tähelepanu Iraani riigis elavate inimeste hetkeolukorrale. Üks demonstratsioon läheb aga käest ära ning tsiviilriietes politsei laseb ühe üliõpilase maha. Sellest lähebki lumepall veerema ning Andreas Baader, keda mängib üks Saksa praeguseid tippnäitlejaid Moritz Bleibtreu ning tema sõbratar Gudrun Ensslin, keda mängib väga hästi ja ehedalt Johanna Wokalek, otsustavad minna üle lihtsate demonstrantide "sõnadelt tegudele". Nad võtavad ühendust vasakpoolsete vaadetega ajakirjaniku Ulrike Meinhof-iga (keda mängib minu meelest väga originaalile sarnaselt Das leben der anderen-ist tuttav Martina Gedeck), kellega koos moodustataksegi RAF. Meinhof-il jääbki rohkem selline häälekandja roll. Kusjuures kõik 3 on ka lapsevanemad. Ainult, et Baader ja Ensslin peavad aateid tähtsamaks kui oma järeltulijaid, kuid Meinhof tassib, peidab ja hoolitseb samaaegselt oma kahe lapse eest (kuni ühel heal võimalusel laste isa nad turvalisse kohta ära viib). Iseenesest on ju filmi sisu natukenegi tausta uurinud inimesel põhijoontes ette teada. Ja ma arvan, et mõnevõrra selle taustaga kursis olemine tuleb filmi vaadates kasuks. Lisaks pidevatele vägivallaaktsioonidele on muidugi ka piisavalt palju kohtudraamat ja vanglaelu portreerimist.
Siin on üks filmiklipp päriselu Ulrike Meinhof-ga (kahjuks ainult saksa keeles):


Näitlejad teevad kõik eranditult head rollid, kuigi otseselt karakterid jäävad ehk välja joonistamata. Aga see ma arvan on juba režissöri otsus. Lisaks kolmele peategelasele tahaksin veel välja tuua Bundeskriminalamt-i, ehk Lääne-Saksa FBI juhi rollis olev Bruno Ganz, kes juba Der Untergang-is Hitlerina mängis end minu lemmikute hulka.

Filmile on vahele lõigatud ka päris dokumentaalfilmi materjali....näiteks Müncheni Olümpiamängude ajal toimunud terrorismirünnaku tuttavad kaadrid on ka selle filmi osaks. Samuti see, kuidas rahvas sellel ajal kogunes, et karjuda oma viha riigi vastu. Nemad uskusid siis ja paljud ju ka siiani usuvad, et Meinhof ei teinud enesetappu vanglas vaid ta hukati.
Siin on dokkkaadrid rahva arvamusest:


Kinos tekitas elevust ja naljanumbri see, kui RAF ründas Stockholmi Saksa saatkonda ning Saksa näitlejad, kes mängisid Rootsi politseid rääkisid rootsi keelt mingis umbluu-keeles :) Nagu tihti ameerika filmides...keegi nagu räägiks vene keelt...aga sõnagi aru ei ole võimalik saada :))) Arvestades, et nad nii palju filmi investeerisid, oleksid ju võinud palgata kellegi spetsialisti või tõlgi :)

Filmi režissör Uli Edel on öelnud, et ta tegi selle filmi oma poegadele, et nood saaksid teada oma riigi ajaloost. Seda nüüd ehk küll, et ajalool ta ju baseerub, aga milligipärast on otsustatud seda teha nii tunnetevaeselt. Kuigi mingil hetkel tundsin, et tegijad ongi üritanud luua sellise inimliku pildi neist mõrvaritest ja terroristidest. Ja ma tundsin ehk kaasa ka Ulrike Meinhof-ile...aga ma ei tea kas temale kui inimesele või tema lastele, kelle ema on teinud sellised valikud.

Mainimata ei tohi jätta ka seda, et film baseerub Der Spiegel -i peatoimetaja Stefan Aust -i samanimelisel tõsieluromaanil.

Mina oleksin tahtnud saada rohkem teada nende planeerimiste ja taustade kohta. Saksa üldsus on kõvasti kritiseerinud, et filmis ohvritest ei räägita midagi, sest tegelikult oleksid ju nemad ehk just tegelased, kes looksid ka vaatajates tunded...aga võibolla ongi just nimme üritatud mitte tekitada seda viha nende tapjate suunal (kuigi ka see, kui neid õigusega kohaseid tundeid ei looda, see on ju ka "vaatajate tunnetega" manipuleerimine). Et vaataja saaks kujundada nende üle oma arvamuse inimlikust aspektist. Sest näiteks vanglas vägisisöötmised ja muud sellised kaadrid nagu näiteks ka politseide viha nende RAF-i liikmete vastu on kõik ilusti ära toodud ja tekitab mingi tobeda kaastunde mõrvarite ja pättide suunal. Samas olid ju neil "terroristidel" ka mõned õilsad tagamõtted. Ehk siis mitte kõikide liikmete jaoks polnud oluline ainult pangaröövid ja kaose tekitamine (kuigi mõni neist oli ka selline). Igal juhul on ju vaja tõstatada tähelepanu asjadele ja riikidele, kus inimõiguseid rikutakse..nagu näiteks see Iraani teema, millest kõik alguse sai...

Minu jaoks oli teglikult kõik põnev ja huvitav kuni Meinhofi surmani...siis hakkas film venima (võibolla see, et ainuke tegelane, kellele ma mingil määral kaasa elasin kadus loost ja sellepärast?) ning uusi ja uusi terroriste tõusis esile, kellest ma ei teadnud, ega jõudnud nende aateid teada saada. Sellepärast kukubki lõpp natuke ära. Kuigi igal juhul on minu meelest oluline, et sellistel teemadel räägitakse ja tehakse filme!

Hinnang: 4 (tõsielu action on ikka hoopis põnevam ja huvitavam kui kõik need väljamõeldud filmitrikilised tobedused, mis ehk pole üldsegi päriselt võimalikudki. Ja vägivalda filmis on. On ka ajastukohast muusikat, näiteks Rolling Stones ja riiete ning soengumoodi. Kuid nagu juba mainitud, on ka filmil palju vigu ning jääb tunne, nagu tahaks rohkem teada saada ning teada kuidas ikkagi asjad tegelikult olid. Kokkuvõttes ikka päris rock'n'roll...)
Täisnimekiri ja info RAF-i liikmete kohta asub siin.

Filmi trailer:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar