teisipäev, 19. jaanuar 2010

Paradiis - Tõnu Õnnepalu

Õnnepalu Hiiumaal asuv lapsepõlve mängumaa taaselustub tema mälestustes kui ta veedab seal kandis praeguses aegruumis ühe nädala. Eesmärgiga kirjutada sellest, mis oli ja millisena see peegeldub talle täna vastu. Ehk sellest, mis on jäänud talle südamesse ja hinge. Mõnuledes nostalgias ja inimeste hingedes, kes seal kunagi elasid. Ja selles õhustikus, mis justkui on veel ju ikka seal, aga samas ei ole enam ka. See aeg on möödas. On uus aeg, kuid õnneks mälestused elavad edasi, meie sees. Ja Õnnepalu puhul helisevad nii kõvasti ja nii armsalt realiseerudes seeläbi kirjanduseks, et ka teised saavad sellest osa. Ning samaga hea võimaluse mõelda omaenda lapsepõlve mängumaadele ning "Helmidele"ja "Mopidele". Ühtlasi toimib see justkui meeldetuletusena nendest TÕELISTEST väärtustest. Kui vaid oskaks seeläbi ka praeguse hetke elust need üles leida ja oma sisse talletada. Aga need on juba uued mälestused ja täiskasvanu tundemaastiku hoopis tundetumad versioonid nendest kaasahaaratavatest hetkedest, mis lapsena hinge külge kleepusid.

Üks, mis silma torkas või ridade vahelt aimata võis, et Õnnepalul ei ole vist endal lapsi. Tema mõttearendustest loeb seda igatahes välja. Tema väärtushinnangud on sellest kohast nihkes minu omadega, kuigi teistest kohtadest oleme samal lainel. Lõik: "Ja meil kõigil on omad tunnipalvused, mida me peame pidama ja peamegi, tihti enda teadmata, läbi elu. Sest muidu ei saagi elu läbi. Nii nagu Helmil oli pliidi alla tule tegemine hommikul ja kellapommide üles vedamine õhtul, kuni jäi vedada veel ainult üks pomm, sest kell enam ei löönud ja lööma pommi ei saanud enam vedada. See kell on nüüd sealt majast ära viidud. Helmi sünnikoju, kus „rootslased“ suvitamas käivad. Ja kas see pole ka ükskõik, kuhu saavad ükskord meie asjad?" - sellest õhkub küll luulelist kurbust ning ehedat ettekujutatavat filmilikku mälestusehõngulist maaidülli. Ka meil oli lapsepõlves vanaema juures kellapommiga kell :) Aga inimene, kellel on lapsed, sellel ikka kõikide asjadega päris ükskõik ei ole, et kuhu need saavad. Vähemalt minul ei ole. Näiteks tahaks ma, et mu raamatukogu ei läheks sajas ilmakaares laiali, vaid et need jääks ühele lapsele, kes kõige rohkem kirjandust naudib. Kõige lahedam muidugi kui need jääks maakoju, kuhu kõik lapsed saavad tulla ning neid raamatuid seal lugeda ja lapselapsed :) Aga et nad oleks koos ning et nad oleks olemas. Ehk sellega ongi minu jaoks kummutatud Õnnepalu väide või siis antud eitav vastus tema küsimusele :)

Raamatut lugesin praktiliselt ühte jutti (olime maal, K puhastas villa ja mina lugesin talle kõva häälega ette) ja ma soovitan tungivalt nii tehagi. Kaanest kaaneni. Minul jäid umbes 40 viimast lehekülge järgmisse päeva. Ja kui esimesel päeval lugedes justkui sellest loost endale pesa punusin, sukeldusin sellesse uduselt pehmesse mälestuste pagasisse, siis teisel päeval selle lõpuga ma enam ei haakunud nii hästi. Midagi oli nagu vahepeal juhunud, mingi mõttelõng katkenud või atmosfäär lõhutud. Ilmselt oleks vaja selles tundes olla algusest peale kuni lõpuni välja, nii mõjuks see kõige tugevamini.

Meie maamajas on ka alõtšad ning tundsin täiesti ära Õnnepalu mõttevoolu, mis neid kollaseid puuvilju ilmestab. Meie ka ei oska nendega midagi peale hakata :) Veel tundsin ära mõtte, et raha ja hind võtab ära asjadelt väärtuse. Nagu kirjanik ütleb: "Meretagust huvitavat maailma pole enam olemas. See on kõik üks harilik maailm. Ja neid asju saab poest lihtsalt raha eest ja nendesse saab samuti sõita lihtsalt raha eest. Aga raha on nagu nõidus, mis muudab asjad väärtusetuks prügiks ja kohad üksteisega sarnaseks." Täpselt nii see ongi. Ja sellel, kellel on antud, suudab selle ka lihtsalt nii ilusatesse sõnapiltidesse pildistada. Kunagi, kui ei saanud reisida kuhugi, siis kõik see välismaa tundus nii maagilisena. Nüüd kus ma pool elu olen Eestist ära elanud, ei oska ma seda mõnu sellest maailmanägemisest enam niimoodi tunda. Pigem tahaks koju :) just nende juurte juurde lähemale...

Minu lemmiklõik raamatus oli aga üllataval kombel hoopis Pariisiga seonduvalt: "Kui ma esimest korda Pariisi jõudsin, oli talv ja ilmad olid külmad. Mul polnud üldse raha. Nii palju siiski, et ma sain proovida seda, millest olin unistanud: istuda kohvikutes. Raamatutes on ju nii, et sa kohtad seal kedagi. Ma ei kohanud. Aga hetkekski ei arvanud ma, et raamatud võivad valetada. Viga pidi olema milleski muus. Sest miks see on nii: nii paljud näod ja ei ühtegi nägu, nii paljud kehad – eemalt – ja ei ühtegi lähedal. Nii paljud hinged inimeste silmades, ja ei ühtegi hinge." Tuli ka Anton Nigovi, ehk Õnnepalu enda pseudonüümi alt kirjutatud "Harjutused" meelde. See kurva alatooniga üksindus - see lõiguke ongi "luule". Minul endal oli Pariisiga natuke sama moodi. Ainult, et kohviku asemel läksin ma Eiffeli torni. Kõrgeimale platvormile. Aga Pariisis ei kohanud ma samuti kedagi... mitte nii nagu filmides ja raamatutes inimesed seda teevad. Ning kummalisel kombel tõesti on see kujutis mul endiselt alles, nagu see siiski nii peaks ikkagi olema ja nii peaks ikkagi juhtuma - Pariisi külastades...

Peaaegu terve elu olen mõelnud ka sellele, et miks mõnede inimestega tekib klapp ja teistega mitte. Samuti, et mõned kohad poevad hinge ja teised ununevad praktiliselt kohe kui on sealt minema sõitnud. Võibolla on tõesti nii nagu Õnnepalu väidab, et ju meil on siis sellelt paigalt või inimeselt midagi õppida... et nii leiavadki nad tee meie südamesse? Võibolla tõesti. Inimestega on see kindasti nii, vähemalt on see üks oluline osa hingesuguluse tekkimisprotsessist. Seda tunnen ma ka praegu oma ümber olevatele ja äsja tekkinud või tekkimas olevatele suhetele mõeldes. Kuid kohtadega... kas neil on ka siis otseselt midagi õppida? Jah, kui meenutada maal vanaema juures sai ju heinategemist õpitud, puude lõhkumist ja riita ladumist, marjakorjamist, moosikeetmist, ahjus keerusaiade valmistamist, karjas käimist, lehmalüpsmist ja piima kurnamist, aiatöid ning isegi suusatamist ja jalgrattaga sõitu... see kõik ju seondub selle kohaga...

Hinnang: 4+ (mõnus kui niimoodi päris elust võib ammutada päris ehtsaid armsaid ning hingega karaktereid. Need panna liikuma raamatulehtedele täpselt samamoodi, nagu nad ka praegu seal kusagil kaugel Hiiumaa nurgas võiksid tegutseda ja toimetada, kui oleks SEE aeg. Ilus ballaad tollele ajale ja sellele kohale! Tundub, et ka nimi on sattunud just sobilik - seda nii kohale kui raamatule :) Ja kõik selle armsuse on Õnnepalu oma soojade sõnade ja mälestustega sidunud üheks kauniks tervikuks. Isegi koer Mopist jääb nüüd kõikidesse lugejatesse armas mälestus... sest Mopi oli koer, kes "haukus ennast vabaks". Ja tema pärast lahkusid Paradiisist kassid :) Millegipärast alati Õnnepalu raamatuid lugedes tunnen ma mingit suurt tänulikkust, et ta on avanud ennast. Aga miks ka mitte siis tänusõnad niimoodi siit teele saata... vaevalt, et need kohale jõuavad, aga kasvõi mõttenagi hõljuks läbi kübermaailma teede ja tänavate sinna "orrisaarde" - Aitäh, Tõnu, et jälle jagasid meie kõigiga seda, mis Sinu sees on! Ma olen nüüd nii Sinu mälestuste võrra rikkam kui ka sain rännata omaenda sarnastes situatsioonides ning mälestustes Virumaal Tamsalu kandis... ja see on niiiiiii mõnus :))

4 kommentaari:

  1. Armas postitus, höige Paradiidi/paradiisi poole. Ehk ta pole töesti kadunud?
    Ise ei oskaks nii spontaanselt...
    Mul endal on samuti palju seoseid, Hiiumaa on lausa eksistentsiaalselt mulle möjunud, alates veel varasemast ajast, kui Paradiisi-raamatu autor seal oli...ma ei tea, mis selle saarega on lahti! See nagu vöimendab köik emotsioonid ja tunded yles, see peab olema mingi hingede anomaalia seal.

    Pariisiga on vist nii, et me ei ela temaga yhes ajas - nagu kunagi Viiralt, ja kes nad seal köik olid. Jäi vööraks ja kaugeks mullegi.
    Proovi Londonit, hoopis teine asi.

    VastaKustuta
  2. :) Hehhee... Sul on tõesti õigus Pariisi ja Londoni suhtes!!! Panid täiesti pihta!

    Mina olen Hiiumaal elus ainult korra käinud, aga sellest korrastki jäi väga mõnus mälestus. Nii inimestest kui ka kohast :) Leidsin sealt raamatupoest Fowles-i Maagi, mille tiraaž oli sellel ajal igalt poolt välja müüdud ning ma olin lootuse kaotanud, et selle raamatu kusagilt saan. Ja seal see lihtsalt oli riilulil :) Hiljem andis Varrak selle küll uuesti välja ja praegugi on seda vist igal pool saada. Sellepärast on mul oma väike Hiiumaa-seos pidevalt kodus riiulil olemas... minu jaoks isiklikult ju tugevamgi kui Paradiisi raamat :)

    Aga Õnnepalu on lihtsalt imeline! :)

    VastaKustuta
  3. Muide, mina lugesin ka selle raamatu esimesed leheküljed kõvasti ette ja see kõlas tõesti eriliselt hästi. (Ainult et ma ei kujuta ette, kuidas küll jaksasid kõva häälega üle poole raamatust ette lugeda.)

    See Pariisi-lõik, mille välja tõid, puudutas ka mind. Ka mina olen jõudnud arusaamisele, et just paigal püsides võib ennast kõige paremini tundma õppida. Teistpidi on see ka õigustus minu reisimas mitte käimisele. (sellega on isiklik probleem, psühholoogiline.)

    VastaKustuta
  4. :) Ma olen "ettelugeja" olnud juba aastaid :) Praktilistel põhjustel ning muidugi ka omast laiskusest :) Samal ajal kui naine rohib aias või triigib, siis ta lugeda ei saa ja kui mina loen, siis saame mõlemad "raamatud loetud". Lisaks on põnev nii ka teksti vahele omavahel mõtteid vahetada.

    Muide, mina ka ei reisi - muidu kui töö pärast (olen elus ainult 1 puhkusereisi teinud - laste tungival pealekäimisel). Aga töö pärast olen pidanud terve elu reisima. Lisaks olen poole elust elanudki Eestist ära... Samas tahaksin küll, aga ainult terve perega koos...

    VastaKustuta