reede, 29. jaanuar 2010

Stockholm - Pariis - Valencia


Pidin teatavatel asjaoludel sõitma korraks Hispaaniasse, täpsemalt öeldes Valenciasse. Täiesti "järsku". Nii, aga miks mul siis siin üleval on foto Pariisi Jumalaemakirikust, eks? Aga sellepärast, et kõik ei lähe alati nii, nagu täpselt ette ära planeeritud. Et kõik algusest ära rääkida, pean vist alustama 26. ja 27.jaanuari vahelisest ööst. Sellepärast muideks pole ma jõudnud ka siin vahepeal midagi kirjutada, kuigi paar raamatut on (lugemisaastahulluses) läbi loetud ja mõnedest filmidestki veel kirjutamata... Nimelt 26. õhtul ei jäänud ma kuidagi magama. Saabus südaöö ja mul tuli töötegemise tuhin hoopis peale. Kirjutasin siis veel hoolega kirju kui kell hakkas 1 saama. Ise teadsin küll, et pean 3:30 öösel üles ärkama, et õigeks ajaks lennuväljale jõuda. Nimelt, et Stockholmist Valenciasse minna, selleks väga palju võimalusi polegi. Või noh, on ju küll, kui tahad terve päeva lennata ja läbi saja lennujaama. Aga ühesõnaga Valencias pidin ma kohal olema 28.jaanuari hommikuks, seega tuli minna 27ndal juba kohale. Ja kuna nagunii oli minek, siis mõtlesin, et lähen selle varasema variandiga meelsamini kui sellega, mis alles hilisõhtul kohale jõuaks.

Uinusingi umbes poole kahe ajal. Paar tundi sügavat und ja siis kõiksugu kellade ja eelkõige K koduse helistamise peale ärkasin õigel ajal üles. Vaevalt olin end riidesse pannud ja paar võileiba valmis meisterdanud kui kööki vaarub mu 9 aastane teatega, et tal on paha olla. Ma mõtlesin, et ju tal peabki olema, sest praegu on tal vaja hoopis unemaal olla. Sättisin ta siis enda voodisse magama, paksu suleteki alla. Äratuskellad ümber, et hommikul ta ikka õigeks ajaks jõuaks kooli minna. Ja kuna ma ise pidin öö ära olema, olin saanud tema klassivenna vanematega kokkuleppele, et poiss saab pärast kooli nende juurde öökülla.

Olin ainult suure ähmiga unustanud e-ticketi välja trükkida ja pidin veel need andmed üles kirjutama, lootes et minu oma kritseldatud tekstist neile piisab. Igatahes olin ma kella 4 ajal kodust väljas teel Arlanda Expressile ning umbes 5 ajal lennujaamas. Air France-i kassa oli suletud veel ning sain mõned eurod kaasa vahetada ja pärast seda ka ilma piletita siiski oma pardakaardi kätte.

Kui ma väravasse jõudsin istusin otse check-in leti ette ja lugesin Alvtegeni raamatut, mille olin kaasa võtnud, et see reisi jooksul lõpuni lugeda. Ja mis ma kuulen - check-ini tädid räägivad minust! Pidevalt minu nime mainides ja ähmis helistades kuhugile. Nonii, nüüd on midagi lahti ja ma ei saagi lennukile... käis peast läbi. Läksin leti juurde ja küsisin, et mis lahti? Nemad palusid mul natuke oodata... mõne aja pärast teatati, et pole hullu midagi, et minuga on kõik korras. Et mingi viga oli mu pileti registreerimisega, aga kõik on ok. Kuid siis kui check-in pihta, palus teine tädi mul ikkagi kõrvale jääda... natuke veel närvikõdi... kuni siis ikkagi lubati lennukisse siseneda.. no uhuhhh.

Pariisis teatati, et kuna lennuk jõudis varem sisse, siis suunatakse meid "parklasse", kuhu tuleb vastu buss, mis meid terminali viib. Olgu ära märgitud, et tegemist oli sulaselge valega. Nimelt jõudsime kohale täpselt õigel ajal, aga siis lennuk lihtsalt sõitis sinna va "parklasse" 10 minutit veel. Ja kuni suur lennuk tühjaks sai, läks veel umbes 10 minutit. Ja kuni me terminali jõudsime ning välja tollitsoonist - veel kümme minutit. Minul oli aga ümberistumise ajaks graafikujärgse maandumisega teisele lennule 50 minutit. Ja mul oli vaja Charles De Gaulle-i lennujaamas jõuda F terminalist D terminali. Panin jooksma. Kogu hingest jooksin. Samal ajal helistas K, et poiss ei läinudki kooli, vaid on kodus haige. Kotikontrollis kasutasin ära "Up in the air" filmis õpitud taktikat, mis töötas küll võrreldes teise sabaga, kuid võttis ikkagi päris korralikult aega. Kui oma värava juurde jõudsin, seisis seal veel mingi mees ja ma kaugelt olin rõõmus, et ikka jõudsin... lennuk oli ka veel gateway küljes kinni. Kuid see väravavalvur teatas, et checkin on lõppenud ja et ma pean pöörduma Air France-i teeninduskeskuse poole. Mina muidugi vastu, et lennuk on ju sees, et olge inimene, ma jooksin teiselt lennult... Tema aga vastu, et midagi pole teha. Läksin siis Air France-i teenindaja juurde sappa, ise püha viha täis, sest lennuk kükitas ju ikka veel sees. 10 minutit olin sabas ja just siis kui minu kord tuli, hakkas ka lennuk liikuma. Seletasin oma mure. Sain uue pardakaardi õhtusele lennule ja vabad käed, mida terve päevaga peale hakata. Kell oli 10 hommikul ning õhtune lend pidi väljuma peaaegu 9,5 tunni pärast.

Ja mida siis teha? Pariisis olen ma käinud umbes 5-6 korda. Polnud üldse tuju minna linnapeale kondama. Internetti ka ei saanud, seega töötegemisest ka ei tulnud midagi välja. Oleks ehk Lounge-i pileti ostnud, ehk seal oleks olnud internetijuhe (mu wifi nupp ei funksinud), ei tea. Raha ka polnud nii palju, et seda lounge-i peale raisata. Ei jäänudki muud üle kui minna metroosse ja kesklinna, ehk saab seal kusagil istuda ja tööd teha ja süüa mõnes hubases Pariisi Cafe-s?

Otsustasin siiski alustada Notre Dame-i ülevaatamisest. Olen seda kirikut küll paar korda varem ka näinud, aga sees pole käinud. Lisaks olen nende uste ümber olevate kujukeste suur fän ning mõtlesin, et läheks uuriks neid siis alustuseks natuke täpsemalt üle. Ilm muideks oli seal 0 kraadi lähedal (võibolla mõni närune pluss kraad), ehk üsna kõledavõitu... muidugi Eestis on praegu ju hullemad külmad, aga kodus Stockholmis oli umbes sama külm... võibolla mõned kraadid rohkem külma.

Aga Notre Dame-i ees oli üleval veel jõulukuusk täies ehteis. Ning palju noorte inimeste rühmi. Rõõmsad.. palju paarikesi, justkui nimme minu nina all suudlemas... Pariis on ju armastuse-linn, ei saa ka neile ette heita, et ma ise oleksin ju ka seal päris hea meelega kui naine oleks kaasas. Ma ei märkaksi neid võõraste suudluseid, sest oleks ise selle linna armulummuses. Aga jah, sedapuhku siis sain seda paremini keskenduda nende kujukeste uurimisele. Lisaks oli kell märkamatult saanud 12 ning algas jumalateenistus, millest ka hetkeks osa sain. Ja kuigi ma seal kiriku sees varem polnud käinud, siis väliskülg meeldibki mulle rohkem ning läksingi tagasi õue veel neid kujusid pildistama.

See peata ingel on üks mu lemmikuid :) Uskumatu ehitis just selle ornamentika pärast.


Edasi suundusin Notre Dame-i lähedal olevatele pisikestele tänavatele. Proovisin ühes Creperie-s löögile saada, aga ei õnnestunud, sest mingi Hispaania noorte grupp pidevalt tootis uusi tellijaid juurde ning ma lihtsalt ei saanud ega saanud letile lähemale, kuni lõin käega. Mõtlesin, et kui natuke kõnnin, tuleb kindlasti mõni teine sarnane asutus ette. Aga võta näpust, nagu ära nõiutud, ei tulnud! Ühel hetkel avastasin end Rue St. Germain-ilt ning sealt ühe kaardi, mille järgi selgus, et ega see Louvre -i muuseum ka seal eriti kaugel ole ning see on koht, kus ma oma Pariisis käimistega veel jõudnud pole. Otsustasin asja põnevamaks teha ning mööda pisikesi tänavaid edasi seigelda. Sihina umbkaudu Seine-i äärne ning enamvähem õige sild, mis Louvre-i viib. Teele jäi mulle mingi pisigaleriide linnaosa. Üks põnevam galerii kui teine, kuigi tõeliselt ägedat kunsti jäi mu silme ette vaid üksainus. Üks maal, millel oli selline räsitud olemisega vares. See maal peegeldas kõike seda, mida ma tunnen, et ma ei ole. Selline täielik kontrast minu olemusele ja loomusele. Huvitav äratundmine, minu enese jaoks.
Muidugi kõndisin ma selles kunstiuurimise hoos liiga kaugele ja kui Seine-i äärde jõudsin leidsin eest hoopis Musee d'Orsay. Suur Vincent Van Gogh-i plakatlik kangas kaunistamas seinal. Hmmm, miks ka mitte natuke Van Gogh-ile pilk peale visata? Astusin sappa. Saba nagu selgus oli mitte piletiostmiseks, vaid hoopis kotikontroll ja metallidetektor. No pagan, lahti koorima nagu lennujaamas ma küll ei hakka, et muuseumi pääseda. Oleks veel et Louvre, aga ma nagunii ju ainult "korraks mõtlesin pilgu peale visata". Lõin käega ja võtsin suuna Louvre-ile. Kaugel paistis ka Eiffeli torn, aga seal olen ma korduvalt käinud ning isegi tippu ära roninud. Ja seekord mõtlesin küll kavast heaga välja jätta.

Täielik nauding oli jalatuda mööda Seine-i kallast. See allee oleks ilmselt suveroheluses väga ilus. Kuid mingit nurkatoonilist mahajäetust, mis isegi mõjub luulelisena, sellest kohast küll annab kuidagi tunda. Tegelikult tuli see foto veel ilusam kuidagi välja kui see päriselt oli :) Seal ikka pidevalt jooksid jooksjad minust mööda ning see külm ning see teekvaliteet... aga ma ise olen mobiiliga tehtud foto kohta päris rahul :) Lahe tool seal ka, ootamas näiteks Claude Monet 'd maalima oma loodusvaadet... või hoopis mind ennast jalgu puhkama, kell oli ju juba 1, aga ma polnudki istunud alates sellest kui lennukist hommikul väljusin. Või tõesti hoopis luuletama?
Tool jäi seekord minust istumata ja mu mõtetesse vilksas, et kas on üldse mõtet sinna muuseumi minnagi, kui kõik alati räägivad, et seal ei piisa ühest tervest, ega kahestki tervest päevast, et kõik korralikult läbi vaadata. Aga Mona Lisa ju ometi peaks jõudma...

Ja olingi järsku kohal. Enne seda sain Louvre-i ees pargist oma crepe-i ka kätte. Pariisis pannakse võid pannkoogile maitseks koos suhruga, see oli natuke "uus" minu jaoks, aga sobis. Maitses.
Niisis Louvre!!! Juba see ehitis on nii võimas! Ja tegelikult seal eesolevas pargiski oleks võinud vabalt niisama mõnusalt aega veeta. Kuid ega ma pargis istumisele ka nüüd enam Pariisi-aega tahtnud raisata. Mul oli vaikselt hasart hinge pugenud ning mõtlesin, et peab ikka võimalikult palju suutma haarata... Pileti hind oli üllatavalt odav (umbes 10 eurot, või oli 10,5). Sama palju enamvähem kui Musee d'Orsay oma... hämmastav.

Lugedes Louvre-i tutvustus ja selle hoone erinevate tiibade tutvustust, sain aru, et heal juhul ma üldse jõuan neist kahte ning kuna ühes asusid Itaalia ja Hispaania maalid ning ühes Hollandi omad, siis valikut teha oli lihtne - võtsin endale 3 põhi eesmärki - 1. Leonardo Da Vinci ja Mona Lisa - kultuse pärast; 2. Rubens - sest tema inglimaalid on mu lemmikud ning 3. Vermeer ja Rembrandt. Hea lihtne ka, sest Da Vinci on ühes tiivas ja ülejäänud on teises.
Muidugi ega ma seal muidu silmaklappidega käinud, ikka pidevalt teele jäävaid asju ka uudistades. Ja muidugi pildistades. Nii lahe, et Louvre-is on lubatud pildistada nii palju kui süda kutsub! Ja ma väljusingi sealt pärast mitusada fotot rikkamana :) Kuid esimeses saalis kuhu sattusin, olid hoopis kujud. See siin fotol 16.sajandil tehtud reproduktsioon 2. või 3.sajandil tehtud Venus-e kujust. Kui mu prantsuse keel mind alt ei vea :) Skulpruutid ja kujud mind tegelikult nii väga ei huvita, aga see Veenus kõnetas mind küll. Ei tea, kas ta justkui viimasel hetkel märkas, et ma teda vaatan ja pildistan, et ei jõudnud kätt päriselt veel rindade katteks ette panna :) Ei, ei, ta nimme teeb näo, nagu hakkaks varjama, aga tegelikult just naudib seda, et teda passitakse. Ja kuidas tal see rätt ümber puusade on.. no kohe kohe kukub ära :) Justkui moe-pärast...


Hüppan nüüd küll vägivaldselt päris paljudest silmakompvekidest üle, otse selle esimese sihi, ehk eesmärgini. Maailma ehk kõige kuulsaim maal, kahtlemata üks Pariisi sümboleid, asetseb loomulikult omanimelises saalis (kuigi seal oli ka teisi taieseid). Tegemist on "uue saaliga" ja ma pean tunnistama, et ma kujutasin seda kõike kuidagi hoopis teisiti ette. esiteks ma arvasin, et tohutud inimmassid on seal ning et maal ise on imetilluke ja kusagil hästi kaugel kaugel...


Noh, eks ta ju kaugel oli ka, aga siin on ilma zoomita... ja isegi minusugune nägi päris hästi. Kusjuures küljepealt sai veel lähemale. Ja mis ma siis oskan öelda. Loomulikult pole see kõige ägedam ega ka kõige ilusam, ega ka kõige uhkem maal, mida ma näinud olen. Aga mul on Mona Lisaga küll üks kummaline fenomen. Nimelt tal on ju see kurikuulus kaval naeratus näol. Ainult, et kui ma tema silmi piisavalt pikalt jõllitan, siis tema kaval ja tagasihoidlik naeratus muutub hoopis irvituseks. Ja lisaks on mul tunne, et ta irvitab minu üle! No on alles ebameeldiv naisterahvas.


Nii vinge maal oli, et tegin ka tutvustavast sildist pildi. Sealt selgub (ja mida ma ka lisaks tean), et Léonard De Vinci (1452-1519) maalis selle õlivärvidega puidule Firenzes aastatel 1503-1506. Maali, nagu kõik teavad kutsutakse ka La Giaconda. Selle suurus on muideks 77 x 53 cm (üldse mitte nii väike kui ma arvasin juttude põhjal). Tegemist on Lisa Gherardini portreega, Francesco de Giocondo abikaasaga. Kunstiteadlased hindavad talle maalitud naeratust, tema käte delikaatset asendit, tema näo selget ilu (ok, maitse asi muidugi...:)), ettekujutatud maastiku müsteeriumi, mis on taustaks. Francois I ostis selle peatselt pärast kunstniku surma.


Fotolt saab aimu kui palju seal inimesi oli ja kui lähedale maalile lubatakse. Aga muidugi oli seal ümberkaudsetes saalides palju huvitavamat kunsti ning kahtlemata sama vingeid nimesid, näiteks - Caravaggio, Mantegna, Raphael, Veronese. Lisaks hispaanlased - Francisco de Goya y Lucientes (kelle maale nägin eelmisel aastal palju ka Stockholmi Nationalmuseumis) ja El Greco.


Lisaks olid samas tiivas ka Prantsusese 16.-18.sajandi maalid. Seal hulgas ka minu terve Louvre-i külastuse lemmikuks avastuseks osutunud Paul Delaroche-i "Noor Martüür". Maalitud on see 1855 õlivärvidega kangale. Suurus 170 x 148 cm. Paul Delaroche oli Romantismi-ajastu maalija, kes tegelikult oli omal ajal sama kuulus kui Delacroix. Minu foto on küll allpool igasugust arvestust, sest justkui saatuse käsi pani aknast paistva päikese peegelduma täpselt selles kohas, kus on tegelikult selle noore neiu "vette viskaja". Kes tahab paremat versiooni näha, see saab seda siit.
Tean tausta kohta nii palju, et selles lüürilises stseenis on noor ristiusku tütarlaps visatud Tiberi jõkke kinniseotud kätega. Seda (kinniseotud käsi) peetakse martüüri süütuse allegooriaks. Mõnedele pidavat see noor tüdruk meenutama Opheliat, Hamleti uputatud mõrsjat. Minu meelest kogu see maal on kuidagi nii traagiline, samas muinasjutuline ja sünge. Ja nii ILUS.


Kui jällegi rääkida võimsatest maalidest, siis üks võimsamaid oli minu jaoks see Jacques-Louis David-i 1805-1807 õlivärvidega kangale maalitud "Napoleni pühitsemine". Masiivne, suuruses 621 x 979 cm! Napoleon ise olevat volitanud David-i seda maalima. Sellel maalil on 191 inimest. Ja need riietused ning ehted ning kogu see olustik on tõeline ajalooline dokument sellest hetkest ja ajastust. Ja seda ju päris mitmes mõttes! Live-is vaadates kõik need tikitud kangad, mis neil inimestel seljas on ning detailideni välja joonistatud kroonid või ehted. Säilitades kompositsiooni nii inimeste suuruste kui ka võimsa saali kontrastiga ning uhke situatsioon muidugi veel lisab sellele atmosfäärile juurde. Selle maali ees seistes saab nii lähedale sellele ajastule kui ilmselt üldse võimalik on saada.
Mõned huvitavad faktid veel maali kohta - Napoleon I (1769-1821) seisab, tema on justkui ainus näitleja laval ja teised justkui tema passiivne publik. Josephine Beauharnais põlvitab vastavalt Prantsmaa tsiviilkoodeksile. Ta saab oma krooni oma abikaasalt, mitte paavstilt. Tribüünile istuma on maalitud Napoleoni ema Maria Letizia Ramolino, kes tegelikkuses tseremooniast osa ei võtnudki. Kroonidega naised seismas vasakul on Napoleoni õed. Paavstiks sellel ajal Pius VII, aga temale pole maalitud ei mitrat ega ka tiaarat. Lihtsalt ainult oma õnnistust andmas tseremooniale... Kusjuures kõrgemale rõdule on kunstnik maalinud ka iseennast. Nii põnev võib olla kunst!!!

Ka see Inges-i õlimaal jäi mulle silma. No kellele ei jääks :) 1814. aastal maalitud "Suur odalisk". Osalisk tähendavat konkubiini (või ka orjatari, aga siin ilmselt ikka konkubiini). Uskumatult realistlik. eriti need jalatallad! Ja muidugi tekstiil.


Ehee... lisa paljaid naisi :) Ma ehmatasin korraks, sest nägin seda maali kuidagi nii, et pöörasin end ümber ja seal ta lihtsalt oli mu nina ees laiumas :) Fontainebleau koolis maalitud 16.sajandi lõpus.
Arvatavasti õdede Gabrielle d'Estrées ja Villars-i krahvinna portree. Märksõnaks selle maali juures on "arvatavasti" :) Need on omaaegsed lesbid, ma ütlen Teile, lihtsalt ei sobinud võibolla seda sellel ajal välja nii otse öelda :) Okei... eks teatavat sarnasust neil ju on omavahel, niiet võibolla tõesti ikkagi "ainult" õed :) Tegelikult on maalil päris huvitav ajalooline taustalugu ka. Keda huvitab, võib selle ise välja uurida :) Ajan natuke kiusu ja ei viitsi kõike ka ära ette nämmutada :)


Ja oligi aeg teise tiiba kimada ning hollandlased üles otsida. Ning seal nad ka kõik reas olid! Johannes (Jan) Vermeer (1632-1675) 1668 aastal maalitud õlimaal suurusega 51 x 45 cm, ehk üsna pisike. aga seda sai selle eest täiest lähedalt, kasvõi nina vastu katteklaasi uurida. Samuti nagu tegelikult kõiki teisi maale ja kujusid peale Mona Lisa. No nii Vermeerilik. Ikka akna all olevad tegelased midagi tegemas :) Sedapuhku siis astroloog või astronoom.


Ja kohe seal kõrval ka "Pitsikuduja". Sedapuhku siis originaal. Alles natuke aega tagasi sai Dali reproduktsiooni ning ka ümbertöötlusi näha Stockholmi Moderna Museet-is, nüüd siis "päris värk". Muidugi uurisin, et kas nõela tera on paista, sest Dali oma Geeniuse päeiku-raamatus ütles, et ei ole... ja ei olnudki :) Tegemist on õlimaaliga kangale u. 1665-1670 24 x 21 cm suurusega. Ka siin mängib valgus suurt rolli, nagu ka teistes Vermeeri maalides. Tegin kõiksugu maali detailidest fotosid ka. Nii põnev on neid puurida ja uurida :)


Ja samas saalis, kohe Vermeeri kõrval olid ka Rembrandt-id reas. See siin on pärit aastast 1632. Maali nimeks "Filosoof mediteerimas". Oi kui mõnus oli neid detaile vaadata. Kuidas nad lähedalt on kui üks suur maalimüra, aga kaugelt vaadates hubane tuba, kus tegelikult üllatavalt palju detaile. Nii mahe ja rahulik. Louis XVI ostis selle kunagi ja sedakaudu ongi osaks hoopis Pranstusmaa varandustest.


Ja lõpuks ometi jõudsin oma Rubensi ja tema inglite juurde :) Petrus Paulus Rubens või Peter Paul Rubens või Pierre-Paul Rubens, olenevalt keelest, elas 1577-1640 ja maalis selle siin 1620/21. Üldsegi mitte tema kuulsamaid maale :)


Siin siis ka üks tuntumaid Rubensi maale "Külapidu". See õlimaal on maalitud umbes 1635. Suurusega 149 x 261 cm. Nimelt mõned aastad enne oma surma pöördus ta tagasi külapidude maalimise juurde, mille oli tegelikult välja arendanud Brueghel. Kuid Rubens lisas sellele stiilile oma ülevoolavust ja elujanu ning kompositsioonitunnetust ning elavaid värve. Louis XIV ostis selle maali omal ajal oma kollektsiooni.


Kell hakkas märkamatult 5 saama ning otsustasin veel Võidukaare juurde mööda Champs Elyseed kiirelt kõndida, sest mäletan, et seal oli ka metroojaam. Tegelikult kui ma esimest korda elus Pariisis käisin, siis mu sõber ja töökaaslane ET tõi mind kesklinna just nii, et väljusime sellest metroojaamast, mis asub Arc de Triomphe-i külje all. Ehk sealt väljudes saab sellise tõeliselt võimsa elamuse, sest see masiivne ehitis on nii võimas! Ühtlasi on see monument ka Place de l'Etoile-i ehk Pariisi tähtsaima liiklussõlme keskmeks. Kes ei tea, siis see on mälestusmärk Prantsusmaa eest sõdades võidelnud inimestele. Eriti Napoleoni sõdades. Seespool ja lael on kõikide kindralite ja sõdade nimed ja Arc de Triomphe-i all on I maailmasõjas hukkunud Tundmatu Sõduri haud.
Aga metrooga siis tagasi lennujaama ning seekord ma juba lennukist maha ei jää :)


Enne Valenciasse minekut vaatasin internetist järgi, et mis linnaga tegemist on ning mida seal kindlasti peaks ära nägema. Sain teada, et tegemist on Hispaania kolmandaks suurima linnaga Madriidi ja Barcelona järel. ning et seal on vinge Kunsti- ja Teaduskeskus. Kus muuhulgas asub Euroopa suurim akvaarium. Noh, nüüd muidugi olid kõik mu plaanid metsas. Sest kohale pidin saabuma alles pimedas umbes kella 22-ks. Kuid jälle oli saatuse näpp natuke mängus. Sest kohale jõudes selgus, et Hispaanias on üsna tavaline, et õhtusööki alustatakse kella 21 või 22 ajal ning et need õhtusöögid võivad kesta kella 2-ni öösel. Tegelikult kõige tavalisem õhtusöögi algusaeg ongi kell 8 õhtul. Kuid minu võõrustajad olid nii lahked, et tulid minu jamadele vastu ja ootasid mu ära. Ja üllatus-üllatus - kus meie õhtusöök aset leidis?! Just nimelt Oceanographic-u kõrval, ehk just selles samas kompleksis, mida ma näha tahtsin. No muidugi oleks ma tahtnud ka akvaariumi sisse pääseda, aga selleks kellaajaks oli see suletud. Aga ka arhitektuuriliselt oli tegemist tõeliselt võimsat silmailu pakkuva kompleksiga. Olin rahul ka selle nägemisegagi.


Ning koht kus meie õhtusöök aset leidis, seda ümbritses selline suur akvaarium - tegemist oli ümara ruumiga ning kalad pidevalt ujusid ringi. Mingi veevool oli ka sisse pandud, niiet kalad said küll all ja ülevalpool akvaariumis puhata, aga suurem osa pani muudkui ringiratast :) Neid hõbedasi kalu (kahte sorti) ma ära ei tundnud, kes seal tiirutasid (mulle küll öeldi, aga praeguseks on ununenud), kuid põhjas oli raid. Need latakad ägedad kalad, mõnel naljakalt sabad püsti :) Ja see söök...mmmmmmmmmmm... see oli mu elu kõige erilisem. Alates muidugi suus sulavast hanemaksast, kuid absoluutselt kõik oli nii hõrgutav, et ma pidin end vägisi tagasi hoidma, et mitte ka teiste osa ära süüa :) Alguses toodi mingeid maitsmis-appetizereid, niiöelda laua keskele, enne põhitoitu (milleks ma valisin temaatiliselt kala :)). Aga no see kõik oli täiesti üle mõistuse maitsev. Lisaks veel magustoit - mingi vaarika värk ja karamellijäätis meega röstitud pistaatsiapähklitega....


See foto ongi tehtud umbes kella 1 või poole kahe ajal, kui me lõpetasime ning hotelli poole suundusime... olin olnud jalgel peaaegu 22 tundi :) Ometi ei olnudki nii väsinud, kui oleks võinud arvata. Hirmus külm oli ainult...
Järgmisel hommikul äratus, dušš, töö, veel üks korralik Hispaania lõuna (Valencia on ju tuntud kui paella sünnikodu, seega ei saanud seal ju vähemalt ilma selleta käidud... lisaks need fantastilised punased veinid, mida mõlema söögi kõrvale pakuti...gracias, gracias, gracias, muchas gracias!!!:))) ja poole viiese lennuga tagasi läbi Pariisi Stockholmi. Palme nägingi ainult läbi autoakna lennujaama sõites :) Ei saanud lapsele midagi muud kui lennujaamast ühe hirmkalli hispaania küpsisepaki kaasa haarata ja võiks arvata, et sellega piirdubki kogu reis. Ei.
Minu ja Air France-i vahelt on mingil hetkel ilmselt jooksnud läbi must kass. Nimelt Pariis-Stockholmi lennul õnnestus mul kaasa saada toidumürgitus. Jõudsin koju umbes südaööl ning show alles läks lahti... kuni kella 3-ni ei saanud ma tualetivahet jooksmisest lahti. Lõpuks siis uinusin ning kui järgmisse päeva ärkasin, osutus see üheks kõige vastikumaks ja raskemaks... Kõige tipuks pole naist ka siin toetamas. Sellistest jamadest on ikka pere abi ja toega saanud üle... noh, õnneks lõpp hea kõik hea, aga ühel hetkel suures ärrituses tekkis täiesti selgroota oleku tunne, aga see teema jääb pereblogi lehekülgedele, kui sinnagi... et siis selline vahva aasta esimese kuu viimaste päevade seiklus. Vähemalt töö sai tehtud ja Louvre-is käidud. Ja muidugi väga meeldivate inimestega tuttavaks, eriti KAP ja TK. Muchas, muchas gracias :)

6 kommentaari:

  1. Vaat kus lugu.
    Siin on nii palju kraami, et kohe ei oska kommenteeridagi.
    Lendamine - eks ole see "En stor jävla bluff! /---/Om det bara var att gå rakt på och rakt av så skulle det vara jävligt praktiskt att flyga. Men det där blir ju värre och värre och det innebär ju att flyget sågar av den gren det sitter på. Men det är klart det blir svårt att inte flyga om man ska till Söderhavet, då tar det en jävla tid!" ytleb Robert Aschberg. Tema "Lennujaamapörgu" lubab 101 vöimalust, kuidas ärireisusid yle elada. Peaks selle (nalja?)raamatu kinkima J -le enne järgmist söitu...(http://www.adlibris.com/se/product.aspx?isbn=9185535192)

    Louvre - meil oli rohkem aega kui sul, aga ei läinud sisse, hängisime niisama terve päeva selles piirkonnas ja Seine'i kaldapealsel - oli ju kaunis kevad-suvine aeg. Mötlesin, ah, eks teine kord lähe (nagu elu oleks löputu).
    Madridis - Prados käisime, pildistasime ja vahtisime terve pika päeva, ja ikkagi oli see päev liiga lyhike...ma kardan neid hiiglaslikke muuseume. Tahaks vötta vähehaaval. Yks-kaks kunstnikku korraga. Aga jah, ei maksaks iga kord 10 Euri.
    Dali galeriis Londonis moosisin ja sain piletile märkuse, et vöin sama £10-se piletiga veelkord tulla.
    Vaat sellesse kohta tahaks kyll sööma minna. (Oh, ära parem räägi, kus on hispaanlastel veinid ja söök, suu hakab vett jooksma...).

    VastaKustuta
  2. Jah, ma olen kunagi lennunduses tööl olnud. Mõne jaoks unelmate amet... eks see oli ka minu jaoks, sellel hetkel igatahes kui tööle võeti. Nimelt pidin mööda maailma lendama ja tegema lennufirmale lepinguid lennujaamadega. Liskas kvaliteedikontrolle jms. Ühtlasi võtsin hotelli alati kesklinna, et saaks vaatamisväärsuseid ka võimalusel nautida. Sellepärast olengi Pariisis, Milaanos või näiteks Amsterdamis käinud 5-6-7 korda. Rääkimata Londonist, kus ma pärast ülikooli töötasin lühikest aega giidina. Hispaanias olen varem käinud ainult lõunarannikul ning Sevillas, Cadizis ja seal kandis, sest sõitsin Marbellast autoga Lissaboni läbi nende linnade. Sellepärast oleks eriti tahtnud "õigel ajal" kohale jõuda ning natuke Valenciat ka näha. Aga no, mis sa teed...

    Ja Pariisis see Louvre-i idee tekkis mul tegelikult alles seal Notre Dame-i juures Seine-i ääres jalutades. Et kui kusagilt kaardi leiaks, siis vaataks kaugele ta jääb... ja see ju seal samas...ainult et ma tegin hiigelringi. Lõppkokkuvõttes jäin ikkagi rahule et läksin, kuigi olin ka kahevahel, sest aega ju polnud. Ent see konkreetne plaan, et vaadata ainult Mona Lisa ja hollandlased, see oli mu kütteks. Et 4 tundi 4 kunstniku jaoks... Lõpuks läks muidugi rabelemiseks, sest teepeale jäi ju nii palju huvitavat muud kunsti, millest ei olnud lihtsalt võimalik mööda tuisata ning mõned vaatamised jäid küll natuke pinnapealseks. Eriti Prantsuse 16.-18. sajandi kunst. Aga nende nelja kunstniku tööd ma uurisin küll korralikult läbi. Nende töid nüüd nii palju ka polnud. Rubensit võibolla oli natuke rohkem... seal oli lausa Rubensi saal.

    Kuid Hispaania toit ja vein... sellest on tõesti "parem mitte rääkida" :)))

    VastaKustuta
  3. Pariis on äge. Musee d'Orsay on minu täielik lemmik muusum. Mulle tohutult meeldivad impressionistid ja see hoone ise oli ka lihtsalt fantastiline mu meelest.

    VastaKustuta
  4. Järgmisel korral on Musee d'Orsay kindel siht!

    VastaKustuta
  5. Jah, ma peaksin öppima, kuidas aega kasutada, aga vana koer enam ei öpi :(.
    Muidugi hea, et käisid ära, nägid mida näha tahtsid.

    Lennundus...päris jahmatav elulooline kylg. Aga mida mina tean...
    Kas lennundustöötajatel pole mitte taevaste jöududega mystiline leping: lendavad oma bioloogilise ajaga, mis tiksub ju kehas omasoodu, ajavööndite vahel ringi ja pole häda midagi...(mina suren jet-lagi kätte vaat et ära).
    Minu V-by Liouda oli elu aeg stjuurdess, kogu maailma läbireisnud ja temal ei kasuta yldse käekella, siiamaani. Tal on mingi oma imeline ajamöötur sees - läheb minutipealt sinna kuhu vaja, yksköik mis ajavööndis. Kui kella hakkab vaatama, läheb köik sassi.

    VastaKustuta
  6. Tahtsin veel öelda, et ma lähen kindlasti sinna uuesti. Nii palju jäi nägamata. 1 tiib tervenisti, aga ka mõlemast teisest tiivast. Samas hakkasin mõtlema, et ega tervet päeva ei jaksa ju kah... see vajab ju ikka seedimist.

    Selliseks proffiks ma veel lennunduses saada ei jõudnud, nagu Sinu stjuuardess. Kuigi paras proff olin teatud terminalides küll. Kopenhaagenis näiteks kingiti mulle businessloung-i alaline kaart, sest ma käisin seal või lendasin sealt edasi mitu korda kuus. Aga kellaaegadega sinasõbraks ei saanud... kahjuks :(

    VastaKustuta