neljapäev, 15. september 2011

Elu esimene maraton (42,2km) - SEB Tallinna Maraton 11.09.2011 ja kuidas ma selleni jõudsin...



Ehee, uskumatu, aga tõsi - leidsin ennast siit maratonistardi-fotolt üles :)

Ma pole kunagi mingi eriline jooksja olnud. Koolis omal ajal olin oma klassis lausa poistest tagantpoolt teine. Jooksmine pole lihtsalt olnud "minu värk". Võibolla see kergelt keskmisest kõrgem kehakaal, millega olen maadelnud juba umbes neljandast klassist alates vahelduva eduga pole lihtsalt lasknud mul kunagi jooksunautimist tunda. Tantsides, rattaga sõites või mõnda muud sporti tehes, tekib ikka hetketi võimalus kergemalt võtta ja taastuda, aga jooksmine on nii intensiivne tegevus, et kui jooksed, siis jooksed ning oled pidevalt pingutuses. Ei ole ka mingeid abivahendeid - on ainult Sinu enda keha. Liiguta seda siis nii hästi ja kiirest kui suudad ja oskad ning kõik. Kõige ehtsam SPORT, kõige ehtsam inimese enda VÕIME, kõige ehtsam PINGUTUS.

Koos selle suure kaalulangetusega, mis sai paar aastat tagasi ettevõetud, tekkisid ka energiaülejäägid ning himu ja vajadus rohkem liikuda. Eeskujuks nagu alati - minu naine. Tema leidis jooksmise enda jaoks juba 2008.aastal. Või tegelikult oli temal see jooksupisik juba lapsena sees. Kuid nüüd mõni aasta tagasi lõi see tal jälle välja. Mäletan, et kui mina oma dieediga tegelesin ning võtsin ette pikki jalutuskäike (maal mööda harvakasutatavat teed tegin seda raamat käes) nii et tema läks joostes ees ja kusagil 3 ja poole kilomeetri peal tuli tema mulle juba vastu. Mina keerasin siis ümber - tema jooksis tagasi maamajja ja mina kõndisin, Kokku seega peaaegu igal Eestis veedetud hommikul 7 kilomeetrit. Kuid joosta ma ei tahtnud.

Naine hakkas osalema rahvajooksu-üritusel ning tema jooksmishobi sai sellest üha rohkem tiivustust. Hiljem jõudis ta seeläbi ka spordiklubisse minekuni välja, kus me tänaseks käime mõlemad usinalt mitu korda nädalas. Igatahes eelmise aasta (2010) aprillis - olin ju selleks ajaks juba oma 50 kilo allavõtnud ja siis kui naine oli juba tagasi Eestisse kolinud, aga mina ikka veel Stockholmis, käis ta mõnikord mul Rootsis "külas". Nendel harvadel rõõmupäevadel tahtsin võimalikult palju temaga koos olla. Tema muidugi tahtis igal hommikul jooksma minna. Mind aga tõmbas magnetina temaga koos asju tegema. Olgu siis selleks kasvõi mu vihatud jooksmine. Ta oli leidnud juba ideaalse mereäärse jooksuraja Södermalmist Djurgardenisse ja tagasi Medborgardplatsetisse. Edasi-tagasi umbes 14km. Minu jaoks muidugi tõeline pingutus, aga hea muusika kõrvaklappides ja mõnus värske kevadine ja soe Stockholmi mereõhk, kena figuuriga naine veel ninaees - no mis Sa hing veel ihkad. Minekuga polnudki häda, aga tagasitulek oli ikka paras piin. Need mõned korrad, kui seda tegin, oli ajaks ikka u. 1 tund ja 22-24 minutit kokku. Koju jõudes oli hing paelaga kaelas, aga koostegemise mõnu ei lasknud mul ka järgmisel ega ka ülejärgmisel hommikul koju magama ja teda ootama jääda. Ikka pidi enne tööleminekut koos temaga selle ringi tegema. Motoks, et küll ma siis magan, kui tema jälle Eestis...

Ja nii see läkski. Polnud teda, ei suutnud ka mina end jooksma sundida... Suve alguses tuli aga tagasi Eestisse kolimine. Maalkäies tema muidugi igal hommikul ikka jooksis. Minul, aga hakkas vaikselt kaalu juurde tulema 2-3-4-5 kilo. Midagi hullu veel polnud, kuid ohumärgid siiski. Juunis hakkasin siis jälle temaga koos jooksma. Sedapuhku Raplamaal ja hommikul enne tööd 10 km. Alguses oli aeg 56 minutit, kuid iga korraga kukkus umbes minutivõrra. Ei läinudki kaua kui rekordiks sai 53:02. Siis järsku tekkis tööl reisimisteperiood ning jooksutrennid pidid kõrvale jääma. Reisilolles ju polnud naist, polnud vaja ka ennast "piinata"...

Nõnda ei jooksnud ma ei juulis ega ka augustis praktiliselt kordagi. Septembris oli komandeering Saksamaale. Sealne armas kolleeg valmistas selle raames ette ka tiimi, et joosta kohalikul rahvajooksul. Kõigil isegi sarnased valged särgid siniste rukkililledega ja seljal ESTONIA. Meid oli kokku umbes 6-7 eestlast + mõned sakslased, kes olid nõus meie särkides jooksma. Minu esimene jooksuvõistlus :) Pärast 2 kuu pikkust trennipausi (vaid põgus 3 kilti eelneval õhtul) ja 10 kilomeetrit ümber kohaliku järve - ajaks peaaegu 56 minutit... olin nördinud ja eelkõige iseendas pettunud. Eestis samal ajal oli SEB-i sügisjooks ning mu naine jooksis seal ikka tunduvalt alla 50 minutiga samapikkuse distantsi... oh neid sisemisi vitsasid ja häbi... midagi tuleks kiiremas korras ette võtta.

Kuid sügis käes ning jooksuhooaeg ka praktiliselt läbi... Oktoobris astusin naise jälgedes spordiklubi pakust esimest korda üle. Tema oli juba kevadest saadik seal käinud... kangitõstmine ja rattasõit ning muidugi võimalus lindil joosta toasoojuses ja vihmade-lumede eest varjul. Minul oli ees pikem reis USAsse ning klubiliikmeks otsustasin astuda alles pärast seda, ehk siis 2010. aasta novembri algusest.

Armusin sellesse esimesest silmapilgust. Spordiklubist sai järsku minu jaoks teine kodu. Tantsutrenn oli kuidagi kõrvale jäänud ja selle intensiivsus oli kuivanudki vaid korrale nädalas. Mina, aga vajasin palju rohkem trenni! Olin siiani elanud mullis, et ongi olemas ainult 1 väga hea ja inspireeriv treener. Olin ju neid oma elu jooksul näinud küll ja küll ning kunagi ei kannatanudki keegi võrdlust välja. Nüüd aga avastasin, et on küll teisi treenereid ka, kelle käe all ma olen võimeline arenema. Jah, eks spordiklubi alad on ju ka midagi muud kui tantsimine...

Igatahes saabus käesolev aasta ning kohe ju jälle varsti suvine rahvajooksuvõistluste periood ees. Naisel hakkasid neelud käima juba eelmise aasta lõpus maratoni järele ning mõtlesime, et kui uusaasta käes, siis registreerime end mais toimuvale Stockholmi maratonile. Maraton - mis see siis ikka ärajoosta ole...

Jaanuaris ja veebruaris päriselt see veel ei kummitanud - midagi kusagil udus ees oli ootamas, kuid siiski üpris kaugel. Ühel veebruarihommikul otsustasin siis lõpuks Stockholmi maratoni registreerimise ette võtta. Kuid mind ootas ees paras pettumus ja šokk - Stockholmi maratonile registreerimine oli juba eelmise aasta novembris lõpetatud, sest maksimaalne arv jooksjaid juba täis... Nad seal lubavad rajale ("ainult") 20 000 inimest. Võibolla mõned tuhanded kohad on rohkem, aga need on pigem reisibüroode poolt broneeritud või mõeldud heategevuslike osalejate ja tippsportlaste jaoks.

Jooksmine sellest siiski vastulööki ei saanud. Märtsis läksime juba paar korda maal õue jäisele teele ja miinuskraadidesse jooksma - ikka need 10km edasi-tagasi, mõnikord harva ka 11. Ning aprilli algusest alles tõeline jooksmine lahti läkski. "Jooksja"-ajakirjast jäi silma reklaam, et ühe laevafirma kaudu oleks siiski võimalik ka Stockholmi maratonile siiski minna, kuid kui kõik summad said kokku arvestatud ja aeg ning muud faktorid, siis mõtlesime, et lähme hoopis Helsingi maratonile augustis.

Aprillis toimus Kõrvemaa Kevadjooks, edasi algasid järvejooksud ning võistelda ja joosta sai ikka siin ja seal. Kui aasta esimestel kuudel sai kuus joostud 15-40km, siis aprilliks-maiks kasvas selline kilomeetrimäär juba nädala distantsiks. Silme ees terendamas siiski maraton. Kaal oli mõnevõrra kasvanud ja see oli ka näha nende esimeste Eesti jooksuvõistluste aegades. Viljandi järvejooksul oli mu vorm ikka tõeliselt põhjas (praeguste võimetega võrreldes jooksin selle 12km ligi 10 minutit aeglasemalt). No mis maratoonar ka minusugune on... Enne tuleks ikka aasta paar korralikult jooksmisega tegeleda ka, kui selliseid hullumeelseid sihte seada. Üks pooltuttav ütles selle ka otse mulle näkku välja, et minusuguse kehakaaluga maratonijooks on enda tervisega riskimine.

Juuni alguses toimus Rakvere Ööjooks, kus mu tulemus oli parem kui kunagi varem, kuigi jooks ise tundus ülimalt raske - see ei lõppenud ega lõppenud. Kuid finišieelne spurt ning võitlus ühe noore poisiga (tema siiski ületas joone sekundi-paar enne mind), andis mingit jõudu ja tõeliselt vinget tahet juurde. Peaeesmärgiks minu jookmisel polnud tegelikult olnud võidutahe ega enda füüsiline arendamine, vaid suuta joosta oma naisega sama kiiresti, et siis temale jooksu ajal seltsi pakkuda ning midagi jällegi "koos teha"... Tema aeg oli Rakveres siiski minu omast 5 ja pool minutit kiirem. Talle anti isegi mingi lapakas finišis, et ta tuleks auhinnatseremooniale, sest ta olevat olnud 3 naine... ootasime selle tseremoonia ära küll - külma ja sääski trotsides (tegemist oli ju siiski "öö"jooksuga), kuid ju nad seal pimedas ei teinud mõnedel poisilikel naistel vahet ja selgus, et tema siiski auhinda ei saa. Järgmisel päeval oli ees Harku järvejooks, aga kraadiklaas oli kohe hommikust peale seal 30 lähedal - eelmisel hilisõhtul selline pingutus seljataga, et ega sellelt jooksult polekski olnud midagi oodata.

Saabus juuli ja rahakotti tuli koos noorima lapse ja naise sünnipäevadega auk. Soome maratonil osalemine muutus järsku kuidagi eriti kalliks ja tülikaks. Lõppude lõpuks miks üldse Soome minna jooksma, kui mõni nädal hiljem on nagunii kodust ümber nurga SEB Sügisjooksu-maratoni start... Nõnda lihtsalt ja enesestmõistetavalt loobusimegi sellest plaanist. Ma ei saanudki aru, et kuidas me justkui alatajus loobusime järjest oma maratoniplaanidest vasakule ja paremale. Tekkis täiesti teadlik hirm, et ehk me meelega hoidume ning hoopis ei "julge" seda suurt sammu teha, et maratonirajale oma sammud päriselt ka seada (mitte ainult unistustes-mõtetes). Olin ennast juba 10-le kilomeetrile kirja pannud SEB-i jooksule, kuid registreerisin siiski maratonile ümber ja naise panin ka kirja, sest kui oleme kirjas ja on makstud ka - no siis ei ole enam tagasiteed. Siis TULEB se maraton läbi teha. Minu põhieesmärk, miks ma jooksen on olnud jõuda samasse ajaklassi oma naisega. Mõtlesin, et kui meil peaks tulema pikem kui 30 minutiline vahe,lõpetan jooksmiseüldse ära, sellisel juhul oleks see natuke võimatu missioon. Sest oleme ausad - minu ala on tants ja naise ala on jooks.

Tantsutreener oli ka juba pikalt ajanud peale, et ma peaksin tagasi lavale minema, et seal olevat "mu koht"... No eks tema ju teab, tema on terve elu selle asja sees olnud. Eks mina ise ju ka, ent mul on alati tohutud alaväärsuskompleksid enda mistahes võimete suhtes. Nõnda siis ajasin korralikult tema heatahtlikud katsetused mind tagasi tantsu juurde meelitada kategooriliselt tagasi -trenni teha korra nädalas ok, aga ei midagi enamat. Nüüd aga järsku sain aru, et tal ongi tuline õigus selles suhtes, et minu "värk" on tantsimine mitte jooks! Isegi mu oma naine pani selle sõnadesse ning mingil nõrkusehetkel paiskas selle mulle näkku. Ja kahtlemata, mis puudutab sporti, siis minu esimeseks ja suurimaks armastuseks jääb alati tants! Sellepeale ütlesingi treenerile telefonis suvel, et ta võib arvestada, et sügisest olen ma jälle korralik tantsumees ja kui ta tõesti leiab ja vajab, et ma lavale ka astuksin, siis maolen nõus ennastohverdavalt tantsu treenima. Üks suuremat sorti kontsert on ka Nokia Kontserdisaalis tulemas, kuhu just mind oleks vaja... Treener rõõmus, mina rõõmus - tundus, et tee valitud ning nüüd seda lihtsalt vaja sillutama hakata kui sügis saabub ja tantsutrennid jälle lahti lähevad... Kuid saatus mängis vingerpussi - salamahti südames olin mingil kevadisel jooksuhetkel siiski muutunud jooksunarkomaaniks ja ma teadsin südames, et ei jookse enam ainult naise pärast. Mulle tõeliselt meeldibki jooksmine (mitte, et tantsimine mu südamest kuhugi kadunud oleks või isegi troonilt tõugatud - seda mitte). Maikuus kui käisin Prantsusmaal ja Koreas, pakkisin ise jooksuasjad EELKÕIGE kaasa. Ja kuigi Koreas oli nii intensiivne nädal, et ma puhtfüüsiliselt jooksma ei jõudnudki, siis Prantsusmaa-nädalal jooksin peaaegu igal hommikul enne tööd ja korra Pariisis isegi õhtuhämaruses mööda Seine-i. Lisaväärtuseks see, et joostes avastab ju kõiksuguseid huvitavaid kohti, kuhu muidu ei satuks kunagi. Ning mulle meeldib jooksutreeningutega kaasnev alatine lisandväärtus - "paremaks saamine". Viimasel ajal olen märganud, et mulle meeldib ka kuuluda Eesti jooksjate "hulka"... aga eelkõige muidugi olla oma mõtetega jooksurajal ning nautida seda pingutust! Ma pole veel kaugeltki hea - naine tegi mulle ka järgmisel järvejooksul ikka 5-6 minutit pähe, kuid mu kiirus kasvas ja see oli piisavalt rahuldav.Mis iganes sünnib -selle maratoni jooksen ma nui neljaks ära! Päris kindluse andis sisse see, et juulis hakkasime igal pühapäeval jooksma 20 kilomeetrit. Lisaks muidugi spordiklubitrennid ja muidu jooksud. Spordiklubitrennid on tegelikult väga heaks vahelduseks jooksule ning need treenivad kõiksuguseid tugilihaseid, mis omakorda toetavad jooksmist. Näiteks seljalihased. Rääkimata spinnist, kus keeratakse pidevalt koormust juurde - näiteks heaks abiks maastikujooksudel, kus pinnas võib päris pikalt ülesmäge kulgeda.

Muidugi, eks kõige parem treening jooksmise parandamiseks on jooks ise. Peetakse heaks reegliks, et nädalas peaks vormi "hoidmiseks" tegema 2-3 trenni ja "paremaks saamiseks" vähemalt 3-4 trenni. Hea kui need treeningud jaotuksid reeglina järgnevalt: 1 treeningutest oleks aeglase jooksuga, et arendada aeroobses tsoonis ja madala pulsiga hingamist, hapniku omandamist ning vastupidavust. 1 treening võiks olla kiire tempoga, et anda lihastele vatti ning tunnet, et tegelikult oodatakse neilt võimete piiril parima väljapigistamist. 1 treening võiks olla intervall-jooks, ehk aeglased lõigud vahelduvat kiiretega. See pidavat olema kõige parem jooksukiiruse kasvataja. Nõnda saad tunnetuse ja julguse kiiremini joosta, ühtlasi hapnikku leidma organismist sealt, kus kohast muidu ei oskagi otsida ning seeläbi otseselt võhma arendada. 1 treening peaks olema pikk jooks - ehk lihaste vastupidavuse arendamiseks ning eriti kui eesmärgiks on joosta pikemaid jookse, siis pikkadel jooksudel lähevad ka hoopis teised mehhanismid tööle kui lühikeste pingutuste ajal. Rohkem tulevad mängu ka psühholoogilised võimed ennast sisemiselt sundida ehk arendada oma tahtejõudu. See sama tahtejõud on oluline ka lühemate jooksude ajal ning alati mistahes finišis, spordis üldse ning tegelikult ka muidu elus....

Minu suvekuised jooksukilomeetrimäärad tõusid juba kuus tunduvalt üle 100 km. Augustis juba üle 150km. September tundub tulevat üldse kõigi aegade rekord. Aga septembris, ehk üle-üleeile oli ju ka MARATON... ikkagi ühe jooksuga kohe 42, 195km... No miks inimene peab oma enda elu raskeks elama? Miks tal on vaja tõestada endale oma suutlikkust? Ma teadsin ju ilma seda maad jooksmata, et ma suudan... kas ma ei usalda iseennast? Ei, tegelikult on vaja see läbi teha, et näha, mis see tähendab ja mida see minuga teeb. Kui Sa pole kunagi maratoni jooksnud, siis Sa ei saa öelda, et Sa tead, mida see tegelikult ka tähendab. Ja lihtne teadmine ning päriselt tegemine ja "suutmine lõpule viia alustatu" on alati kaks ise asja. Ma olen oma keha viinud seda läbi tegema, mu silmad, mu kõrvad, mu jalad, mu käed, isegi mu naba on läbinud jooksukiirusel selle püha ja iidse distantsi!

Ma ei tea, kus kohast mulle on jäänud pähe see ütlus, et tõeline mees on oma elus teinud vähemalt kolme asja - jooksnud maratoni, ehitanud maja ja kirjutanud raamatu. Minul on nüüd üks sellest nimekirjast tehtud... olen teel "tõeliseks meheks" :) Noh tegelikult on elus ju palju tähtsamaid asju, nagu laste suureks kasvatamine, oma naise austamine, enda harimine jne jne jne. Aga ju need teised asjad on iseenesest mõistetavad eeldused, mida iga normaalne mees tahab ja üldjuhul ka teeb. Kuid need 3 erilist asja on sellised, et need vajavad tõeliselt tugevat tahtejõudu - ilma nendeta saab ju ka hakkama ja elus loomulikult läbi, aga ju see siis ongi tõelise mehe mõõt, et ta otsustab, suudab ja teeb ka need asjad ära.

Kui nüüd tulla detailsemalt selle elu esimese maratoni juurde, siis maratoni nädalal sai oma tavapärast trennikoormust tunduvalt vähendatud. Peaks vist mainima, et naine loobus praktiliselt kõikidest trennidest, peale 4,8km kerge jooksu kolmapäevasel EE tervisejooksul Järve metsas. Mina päris nii tark ei suutnud olla. Rääkimata sellest, et maratonipühapäevale eelnevatel kahel pühapäeval osalesin veel ka jooksuvõistlustel (neil osalesime ikka koos naisega). Pühapäevaõhtul veel pärast jooksuvõistlust üks bodypump. Esmaspäeval tõesti trennivaba algus. Teisipäeval tunnine spinn rattaseljas. Kolmapäeval sama lugu, lisaks siis ka tervisejooks (koos pojaga). Neljapäeval pooleteisetunnine tantsutrenn. Reede ja laupäev tantsutrennist jäänud lihasvalude leevendamist. No täielik varsaaru ikka - ronida sügise esimesse tantsutrenni paar päeva enne maratoni. Teada ju oli, et need lihased, mida on vaja tantsuks, need on suvi otsa puhkusel olnud ja pärast esimest vatisaamist hakkavad loomulikult valutama. Kui nüüd päris täpne olla, siis mu treenituse tase oli siiski piisavalt hea ja need ei olnudki lihased vaid pigem liigesed, mis teistsugusest pingutusest valutasid. Kuid seda siiski õnneks vaid maratonihommikuni. Selleks ajaks olid kõik hädad kui peoga pühitud.

Maratonile eelneval kolmel õhtul enne magama minekut jõin mingit kirsimaitselist magneesiumivedelikku, et ära hoida krampe. Mul neid küll ei tule tavaliselt, aga siiski olen mõnikord karmi spinni-trenni lõpuvenitusel siiski jalalihaste krampidega võidelnud. Eriti kui see spinn on olnud kohe kangitõmbamisele otsa. Praktiliselt terve maratoninädala sõin iga päev ühe banaani, sest ka see pidi krampidevastaselt mõjuma. Eelneval õhtul käisime Vene Teatris Vanemuise külalisetendust, ehk Puhastust vaatamas ja pärast seda keetsime veel pastat. Spagettidele panin peale veel paar juustuviilu ning kallasin selle ohtra juustukastmega üle. Ülimalt hea, aga ka nagu hiljem selgus, siis täiesti vale samm. Pasta on väga hea - palju süsivesikuid, aga vähe rasva. Teada-tuntud fakt, et maratoni jaoks on vaja tarbida korralikult süsivesikuid. Aga just rasvavabalt, sest rasv takistab nende imendumist ja organismist kättesaamist. Juust teadagi on parajalt rasvane... Ja muidugi närvidest oli hirmus magusaisu, niiet ka saiake kulus kui vesi kuumadele kividele. Teine asi, mida absoluutselt kõik räägivad ning mis on iga inimese jaoks ka ilmselgelt päris loogiline, et enne sellist katsumust on vaja anda organismile korralik puhkus ja magada hästi. Tegelikult hea kui juba pikemat aega ja eelkõige muidugi eelneval ööl magada vähemalt 7-8 tundi öö jooksul. Minul muidugi selles suures ootusärevuses läks nädal kokkuvõttes praktiliselt unetult... Maratonieelsel ööl ma isegi uinusin normaalsel ajal, kuid ärkasin kell 2 öösel ja läks tükk aega, enne kui jälle sain sõba silmale.

Hommikul oli äratus juba kell 6, sest vaja 3 tundi enne üks puder pintslisse keerata (kuna selgus, et meie 4-vilja puder oli peaaegu otsas, segasime jäägi kokku täistera-pudruga ja nii saime naisega mõlemad taldrikutäie. Võid muidugi pudrusilmaks ei tohi panna - selleks hetkeks kogenum tuttav maratoniajades (MR) juba jõudis meid valgustada rasvateemadel. Kuid putru ilma millegita ma ka pole nõus sööma, seega valasin selle üle vaarikamoosiga...

Edasi dušš ja habeajamine. Riided selga ja number särgi külge. Nii armas, et numbrile oli trükitud ka jooksja nimi ning pisike Eesti lipp - näitamaks ära jooksja rahvuse. Üldse olime oma varustusel juba neljapäeval järel käinud. Varustusel selles mõttes, et iga osaleja sai neoonrohelist värvi koti, mille sees oli ümbrik koos reklaamimaterjali, sooduskupongide-pakkumistega ja kiibi ning rinnanumbriga. Lisaks kingituseks lahe spordisärk ja "Jooksja" ajakiri. Ma ei väsi kordamast, et see on parim Eesti ajakiri! (Hea küll - Teater Muusika Kino ja kõik kirjandusajakirjad on ka vägagi väärt!) Seal ümbrikus olid ka juhend ja reeglid.

Kiibi panin nagu kord ja kohus jooksutossu külge, paeltele topeltsõlm peale, sest keset jooksu küll lahtiläinud paelte pärast peatuda ei tahaks. Vaseliini tuli määrida reitele, et püksid neid katki ei hõõruks. Rindadele plaastrid, sest meestel on nii pika jooksuga oht, et särk hõõrub vere välja... mul on seda korra poolmaratoni joostes juhtunud ja nüüd pigem plaasterdan kaitseks ära. Ka kandadele panin plaastrid, nii igaks juhuks. Mul on nii Adi kui Nike-i lühikesed jooksupüksid (pikkadeks on veel natuke vara, sest tegelikult lubati +20 kraadi), aga Adidase pükstega ma joosta ei saa. Need hõõruvad jala katki. Kasutangi neid ainult sisetrennides. Selle eest Nike-i omad on minu jaoks maailma parimad. Ka pikad jooksupüksid on mul Nike-id ja no need jooksevad üldse minu eest. Ei teagi, millal saab nad esimest korda sellel sügisel välja jooksma viia :) Jooksusärk on mul selline liips, mis terve keha kokku tõmbab. USAst ostetud ja ilmselt mulle tsipa väike, aga just sellepärast ongi mõnus, et niimoodi see on mul nagu teine nahk, mitte särk. Jooksutossud ostsin jooksueksperdilt pärast u.10 paari proovimist ja filmimist. Kuigi ühed Adidased olid täpselt minu jala järgi tehtud, siis video näitas, et astun nendega viltu. Umbes kuu aega enna maratoni kinkisin endale Sauscony-d. Ja õigesti tegin, sest eelmised jalanõud olid katkised ning vähegi pikema maa peal hakkasid jalgu lõhkuma. Minu USAst ostetud Asicsid tundusid küll Jooksueksperdi videol perfektselt sobivad, aga tegelikkuses need väsitavad mu jalad kiiresti ära. Sauscony firma oli minu jaoks enne võõras ja natuke imelik oli maksta nende eest rohkem, kui perfetselt tunduvate Adidaste eest, aga praeguseks olen tõeliselt rahul. Mul pole kunagi olnud paremaid potaseid!

Olin ostnud jooksule kaasa hapusid kummikomme. Mõtlesin, et vaat kui mõnus on vahepeal komm suhu visata. Lisaks mõned Halls-i kurgukommid... need sulavad ju terve igaviku ja pakuvad jooksu ajal justkui seltsi. Magneesiumitoru oli nii suur, et otsustasin selle koju jätta. Mis ma sellest ikka sinna tagumiku peal olevasse imepisikesse taskusse topin. Koos jooksumaterjalidega sai ka mingi IceGel- geeli, mis valude korral peale määrides kiiresti pidavat leevendama. Ning meie kogenud maratoonarist sõbra soovitusel olime ostnud ka sellist energipulbrit, mille nimi on Blue Shine. Ehk "kiireks abiks" kui peaks vaja minema. tasku sai päris täis, niiet ma vähendasin kummikommide arvu veerandi peale...

Kirjutasin käe siseküljele pastakaga ajad iga 5 km vahega, mis ma pean jooksma, et saada lõpptulemuseks 3:52... sest kuigi ma salaja unistasin ajast alla 4 tunni, teadsin, et mu võimed piisavad ehk sinna 4 tunni ja 20 minuti kanti. Enne maratoni mul oligi tegelikult 3 eesmärki:

1. Maraton lõpuni joosta

2. "Joosta" terve tee

3. saada aeg alla 5 tunni

4. saada ajaks alla 4:20

Teadsin küll, et maratoni joostes tuleb olla kaval - alguses tagasi hoida ja mitte oma tavapärast -lühemate jooksude kiirust arendada, sest kõik kiirustamine maksab maratoni teisel poolel 4 kordselt kätte. Aga ma ei oska ju joosta kellegi teise sõnade järgi - ma lähen ju omaenda jooksu jooksma!

Ei teadnud ma sellel ajal, kui oluline on tarbida vedelikke juba enne maratoni. Maratoni ajal - loomulikult... sest nagu mu spinnitreener alati korrutab - jooma tuleb hakata enne kui janu tekib. Kuid mitte ainult janu pärast pole oluline vedelikutasakaal kehas paika saada, vaid just krampide ärahoidmiseks. Mina pole, aga kunagi eriti jooksu ajal jooki vajanud. Vaid 1 kord meenub maal 20 kilomeetrit joostes, et 2 km enne lõppu,nägin tohutut vaeva, et nii janusena lõpuni jõuda. Kuid isegi siin viimasel poolmaratonivõistlusel ei võtnud ma lonksugi - lihtsalt polnud janu ja ei tahtnud väärtuslikke sekundeid kaotada. Olen küll tükk aega mõelnud ka joogivöö ostmise peale, kuid siiani pole seda veel siiski hankinud. Ja ega nüüd talveks pole vaja ka. Samas võistlustel ei tihkaks nagunii seda endale ümber panna. Rohkem saaks kasutada treeningute tarbeks. Aga ehk see siiski oleks tervislik ja vajalik, eriti selliste kuumade suvedega nagu see äsjamöödunu meil oli.

Seega kõik valmis, kell natuke üle 8 ja võtsime suuna Kaarli puiesteele (elame täiesti kesklinnas, niiet jalutuskäiguks sinna kulub umbes 5 minutit). Seal oli pakihoid. Järjekorras põrkasime kokku kohe ka sõpradega, kellega oligi koos plaan jooksu alustada. Nemad tegid veel soojendusjooksu enne maratoni.... Minu meelest aga maraton on piisavalt pikk maa, et selle alguses on aega küllalt end soojaks joosta. Seega soojendusjooksu ma ei teinud. Stardikoridor oli jagatud viieks. Numbritega 1-100, ehk tippjooksjad; 101-300; 301-500; 501-1000 ja 1001-lõpuni. Sellised jooksjad, kes on varem ka jooksnud ning tõestanud, et nad on tegijad, said väiksemad numbrid. Mu naine oligi koridoris eespool ja mina ühe meie sõbraga kohe järgmises, kuigi registreerisin meid samal hetkel. Loskutov lasi stardipaugu ning läkski lahti. Alguses oli muidugi paras uimerdamine massi sees. Otsisin silmadega 3:45 tempomeistrit, aga tema jooksiski kaugele ette juba ära koos massivooluga.

Mõtlesin välja oma strateegia jooksuks - kõigepealt jooksen oma enda taktis, siis tahaks haakuda 3:45 tempomeistriga ja joosta võimalikult kaua nendega koos. Ilmselt siis väsin mingil hetkel, aga loodetavasti on see võimalikult hilja, et lõpuks saan ikkagi hea aja, võibolla isegi alla 4 tunni... No enne jooksu tehtud plaanid muidugi ununesid kõik ja tegutsema hakkasin täpselt nii, nagu parajasti tunne suunas.

Algus tundus üks õudne uimerdamine, tahtsin palju kiiremini joosta, aga eks inimesi oli ka palju ees ja suurem osa neist otsustanud alustada tõeliselt aeglaselt. Mõistlik muidugi minna kindlapeale, aga ma kaldun arvama, et nagunii väsib lõpuks ära - jooksed Sa alguses aeglasemalt või natuke kiiremini. Ja mingil hetkel ju väsib ka sellest ära, et nii kaua pead jooksurajal olema. Seega targem on ikkagi võimalikult kiiresti joosta. Kuni Kadrioruni välja polnud kiirustamisel absoluutselt mingit mõtet, sest rahvast ikka liiga tihedalt ees. 3:45 õhupallid hakkasidki kusagil Peda juures ikka lähemale ja lähemale tulema. Natuke enne Russalkat olidki nad peos. Russalka juures oli 3 km joostud ning esimene teeninduspunkt. Haarasin topsi veega, kuigi janu polnud. Pool lonksu läks suhu, ülejäänud raisku. Veel polnud palav ka ja pähekallamine tundus pigem vastumeelne. Kuulsin veel kuidas tempomeister (või keegi) soovitas soola võtta. Jooksin siiski sellest rühmast vaikselt mööda, sest nende kiirus tundus liiga aeglane. Naine võttis ka ühtlasi kiirema tempo sisse ning 4km peal lasin tal oma tempoga eest ära minna. 5km peal enam teda ei näinudki. Mina jooksin veel pikalt vahetult 3:45 omade ees. Kuulasin nende jutte nagu raadiot. Mõtlesin veel, et ju on nende stiil selline, et vaikselt pidevalt kasvatavad oma tempot. Mina niimoodi joosta ei oska. Mina jooksen alguses oma võhma ära ning siis koos väsimusega hakkab nagunii kiirus hoopis langema. Olen treeningul proovinud küll seda tempo kasvatamist, aga minu meelest kaotan ma kokkuvõttes palju rohkem kui värske ja hea hooga end liiga palju tagasi hoian. Maarjamäel jooksis mu kõrvale üks mees, kellega sai trennis korra koos poolmaratoni joostud. Sama vana mees kui mina, ainult et 15 kilo kergem. Aastaid jooksuga tegelenud ja ma teadsin, et ta on palju enamaks võimeline kui mina. Samas hea kellegagi mõni sõna juttu ajada, sest nii läheb jooksmine täiesti märkamatult ja kilomeetrid kuluvad kui iseenesest. Meil jagus ühist sammu vähemalt paariks kilomeetriks. Pärast Pirita kauplust lasin tal minna oma tempoga, ma olin niigi ilmselt enda jaoks liiga kiiresti alustanud. Tekkis kerge hirm, et järsku siiski see teine pool on nii hirmus. Ma ju ei tea. Kuigi sellel hetkel jõudu tundus olevat veel väga palju. Kasvõi selle tuttavaga koosjooksmiseks.

Umbes sellel ajal tulid vastu ka mustad tippjooksjad ja kohe nende järel ka meie mees Viljar. Umbes pool minutit enne tagasipööramist nägin naist juba vastu tulemas. Arvasin selle järgi, et pöörak tuleb veel tüki aja pärast, aga seal Merivälja muuli kandis see järsku oligi. Millegipärast arvasin, et see peaks olema kusagil 10km kandis, aga 10 tuli alles natukese aja pärast,pärast pöörakut. Siis sattusin jooksma kahe samasugust spordiklubi särki kandva mehega. Nad rääkisid omavahel juttu ja mina kasutasin seda enda meelelahutuse huvides ära. Ühel hetkel oligi 10km silt, aga natuke hiljem uuesti 10km... Üks neist meestest imestas ja teine ei osanud vastata. Ma siis valgustasin, et ju see on hoiatuseks, et kohe tuleb, sest ka varasematel siltidel olid sellised "hoiatused" ees... tegelikult sain järgmise kilomeetrimärgi juures aru, et üks siltidest näitas poolmaratoni jooksjatele nende distantsi ja maratoniomadele olid omad tahvlid - ühed punased, teised rohelised. Kuid selleks ajaks olid nad juba minust ette jooksnud. 10km aeg oli mul sinna 50 minuti kanti ning olin oma unistuste lõpuajast mitu minutit ees.

Inimesed hakkasid hajuma. Mõni juba kõndis, mõni lonkas, mõni oli loovutanud. Kuid tegelikult ikka üksikud. Kartsin natuke seda pikka sirget tagasi linna, kuid see polnud pooltki nii hull, sest jõudu oli uskumatult palju. Russalka taga oli jälle 1 teeninduspunkt, kuid terve esimese ringi ma jõin vaid poole lonksu kaupa vett. Oh, oleks ma vaid teadnud... Ja järsku oli mu ees üks sõbrannadest, seesama kellega hommikul Kaarli pst-l kokku saime ning kellega oleme viimastel jooksudel päriselt sõpradeks saanud (kavandame järgmisest esmaspäevast alates hakata igal esmaspäeval Nõmmel koos jooksmas käima - naljakas oksüümoron "käia jooksmas"). Tundus, et meie samm klapib ning koos on ikka seltsim joosta. Ega me eriti kumbki rääkida ei tahtnudki, kuigi vahetasime mõned laused ikka. Jooksime koos kuni Ahtri tänavani. Seal oli mingi hunt, kes jooksjatega patsu lõi. Pöörasin pilgu kohe kõrvale, sest pole ju vaja mingit lisaenergiat kulutada. Minu kaaslane siiski otsustas just vastupidiselt ning andis hundile "high five". Rohkem ma oma sõpra jooksu ajal ei näinudki (tema finišiaeg oli kusagil 4:20 kandis). Mina hoidsin oma takti edasi. Hea rütm oli sees. Nüüd juba päike ka lõõskas ning mõtlesin naise soovitusele, et päikseprillidega joostes ei saagi aru, et päike kiusab (ta ise muidugi võttis prillid kaasa!) Rottermanni soolalaost mööda ja mere puiesteel jälle joogipunkt. Nüüd ma juba "vajasin" juua. Neil seal tundus olevat omavaheline võistlus, et kelle käest jooksjad topsi võtavad :) Lahe! Jõin esimest korda korralikult topsi tühjaks. Edasi oli esimene pisike mägi kogu teel, ehk Paksu Margareeta juurest üles. Selle munakivide lõigu kohta olin nii naiselt kui sõpradelt kuulnud õuduslugusid ning kartsin sellepärast ilmselt rohkem kui tegelikult seda karta vaja oli. Tegelikult jooksingi hoopis mööda ääreteid, mis olid plaadistatud. Vaid see viimane lõiguke, mis jäi enne Schnelli juurde jõudmist, aga mina küll ei tundnud midagi õudsat sellel sajal meetril. Võibolla naisterahvaste jalad on väiksemad ja neil on suurem ohutunne?

Järsku oli mitu cheerleaderite kampa teineteise järel tee ääres. On kordi, kui see mulle mõjub, aga tavaliselt kuni 10km distantsidel. Pikematel ma ei taha "häirijaid". Naeratasin neile küll, aga tegelikult mõtlesin, et teisel ringil loodan, et on vaikus ja rahu... Mingi tädike karjus, et ma hoiaksin paremale, sest siis saan kiiremini. Ma ei saanud aru, mida ta mõtles....

Siis järsku fotografeeris keegi tee ääres ja kui talle lähemale jõudsin selgus, et see on üks minu sõber, kes oleks pidanud ka rajal olema... Ta jooksis küll alles äsja Helsingi maratoni, aga veel viimasel järvejooksul oli kindel SEB-i maratonile tulija. Ta jooksis minuga natuke tee ääres kaasa ja ütles, et jäi haigeks ning pidi loobuma. Küsis veel, et mis tempos ma jooksen, aga mul oli oma mõtteid koondada raske ning ma ei saanud temast aru. Ma ju ei jookse mingit "tempot"... jooksen nii nagu oskan ja suudan. Mul pole ju isegi pulsikella... Teatasin talle vastuseks, et 3:45 on veel seljataga - ehk ta mõtles seda... Natukese aja pärast, kui olin umbes Pika Hermanniga kohakuti, sain aru, et ta mõtles mis tempo mul on kilomeetri läbimiseks. No ega ma seda olekski saanud talle vastata. Mul oli küll kell käepeal, kuid tegelikult seal jooksis lihtsalt stopper ja ma polnudki teadlik oma täpsemast tempost. Kaarli puiestee tuli täiesti märkamatult, keegi soovis mulle nimepidi jõudu. Hetke mõtlesin, et kes see küll on - mina teda küll ei tunne, aga maratonijooksjate rinnanumbritel olid ju nimed juures, ju ta selle järgi hõikaski :)

Veel enne poolt maad üks teeninduspunkt. Kõik need söögi-joogi-punktid olid muideks enamvähem identsed. Seal pakuti lisaks veele ja spordijoogile ka rosinaid, leiba, soola ja banaane. Lootsin, et ehk on poole maa peal ka hapukurke, mis olid olnud Stockholmi maratoni tõeline hitt, aga ei.... ka seal oli täpselt sama valik. Otsustasin üldse peatuse vahele jätta, sest ees ootas rahvamurd, kes oli kogunenud Vabakale. Seal olid ka mingid cheerleaderid jälle... Ja see hetk sai mulle saatuslikuks. Tegin mingi teistmoodi sammu ning säärde lõi kramp. Parema jala tald hakkas kaardu tõmbuma. Varbad jala alla konksu ja kand alla. Valus... trampisin jalga vastu asfalti ja kramp läks hetkega üle. Ületasin 21,1 km, ehk poole maa vahefiniši (põhimõtteliselt korrates oma poolmaratoni rekordit), kui kuulsin, et mikrofonist öeldi, et võistluskeskusele läheneb 3:45 temporühm. Paratamatult tuli hea meel... poole maa peal on nad minust oma paar minutit veel taga! Olin ka muidu oma eesmärgist veel tunduvalt ees! Mõtlesin, et kui nüüd krampe ei tule rohkem ja jalad lasevad ilusti edasi joosta, siis pole mul mingi mure tõesti teisel ringil kiirust hoopis juurde lisada. Jõudu ja võhma veel küllaga. Aga enne Viru ringi lõi jalga uus ja hullem kramp!

Sattusin paanikasse - ah siis seda see tähendabki, et olen alguse liiga kiiresti jooksnud... trampisin uuesti oma jalga lätaki vastu maad igal sammul ja kramp taandus. Peda juures hakkas säär üldse kummaliselt käituma. Naha all oli lihas muutunud nagu ussiks, mis liikus edasi-tagasi. Vastikult ebameeldiv tunne... justkui edasi-tagasi, edasi-tagasi otsides kohta kuhu nüüd veelgi hullem kramp lüüa, et ma valust maha kukuksin. Ja ometi oli 20 esimest kilomeetrit olnud puhas nauding - lust ja lillepidu. Miks kõikidest inimestest just mina...

Kadrioru alguses lõigi kramp nii kõvasti jalga, et ma pidin hetkeks kõndima hakkama - pagan - üks mu eesmärkidest ei täitugi - ma ei "jookse" tervet maad. Ja see kramp ei taandu, ega taandu. Nüüd sellele hetkele tagasimõeldes, imestan ma, et jooksu poolelijätmine ei tulnud mul isegi meelde. Tagusin ja tagusin oma labajalga vastu maad, aga varbad tõmbusi üha rohkem talla alla. No täiesti võimatu olukord. Ise kogu aeg mõtlesin, et kui ma nüüd kõnnin, siis 3:45 kamp on mul kohe-kohe kannul. Ja umbes seal, kus ma nad esimesel ringil kätte sain, said nemad mind kätte teisel ringil. Kuid koos minu endasse ampsamisega, sain tallakrambist lahti ja säärekramp laskis siiski edasi liikuda. Sain isegi päris hea hoo sisse ning jooksusammul krampides jalga vastu maad tagudes ning kummalises asendis hoides, suutsin grupis kaasas püsida küll. Nende rütm oli isegi täiesti sobilik minule. Keegi kurtis, et nad teevad küll kiirendust, kuid tegelikult mina sellest uue rühmaliikmena aru ei saanudki. Põnev oli jälle kellegagi koos joosta. Tempomeister ja tema kõrval jooksnud mees rääkisid pidevalt juttu ning niimoodi kulus jälle mitu kilomeetrit. Russalka teeninduspunktis pidin siiski natuke kauem peatuma ja jalaga trikke tegema, et see laseks mul edasi joosta. Võtsin ka esimest korda spordijooki, sest seni olin ainult vett joonud. See SIS jook oli üllatavalt normaalse maitsega - kuigi ma tavaliselt spordijooke ei joo muidu ka. Kuid nüüdseks oli lisaks krampidele ka tõeliselt janu kaelas. Sest edaspidi ei saabunud ükski joogipunkt piisavalt kiiresti. Olin ikkagi veel tugevasti 3:45 kambas sees. Alles Pirita teeninduspunktis, ei suutnud ma nendega sama kiiresti edasi minna. Ma pidin ju oma krampe taguma. Nüüd sõin ka esimese banaani. Räägitakse ju, et need pidavat krampide vastu aitama. Aga ju see on ainult profülaktika mõttes. Mitte enam siis kui krambid juba kimbutavad. Needisin ennast ka magneesiumi kojujätmise eest põhja. Kaasavõetud komme polnud ma puutunudki, miks mul polnud oidu valida olulisem asi kaasa... Siit ka õppetund järgmiseks maratoniks - kindlasti magneesium kaasa! Põhiline oli joosta edasi, põhiline oli hoida jalga joostes nii, et ei tuleks seda valusat krampi enam, mis Kadriorus oli...

Tagasipöördel ma juba teadsin, et nüüd tulen lõpuni ära, olgu mis on. Tulgu milline finišeerimisaeg tahes. Võhma ja jõudu mul ju veel oli. Kuigi krambid kulutasid seda ka teisest otsast kiiresti, samas mõnevõrra aeglasem jooksutempo jällegi hoidis jõu kehas alles. Üks tüdruk, kellel nimeks Julia ja kes on alati minust varasematel jooksudel mööda jooksnud, jooksis järsku minust Pirita poe juures mööda. Olin üllatunud, sest arvasin, et ta on juba ammu minust möödunud, aga võta näpust. See äratas mu krambivõitluse-lahingust korraks ning viis mõtted võistlemisele. Ometi on mul võimalus pingutada ja teda võita! Pirita sillal möödusin temast. Kuid siis tulid jälle need mu sõbrad-ussikesed sääre naha alla ning Purjespordikeskuse juures möödus jälle tema minust. Selline kassi-hiire mäng kestis kilomeetreid. Järsku veel Pirita pika sirge alguses tuiskas mingi mees meist mõlemast mööda. Ei tea, kus kohast see oma jõu võttis... nagu seisvast postist... Mõne hetke pärast ma isegi ei näinud teda enam. Juliaga kestis meie mäng kuni Russalkani. Kadestamisväärne oli see, et raja äärtes olnud inimesed muidugi hõikasid ja kannustasid naisterahvast, ehk Julkat... Aga mina olin ju see, kes ennast siin krambivalude käes edasijoostes ületab inimvõimekuse piire!!! No võibolla Julial oli sama teema, ehk ta lihtalt ongi vingem kui mina. Igatahes järgmisel aastal ta enam mind ei võida! Poleks ta ka seekord enam võitnud, kui mul neid krampe poleks olnud... No eks elame-näeme :)

Paljud olid rääkinud, et tõsiselt raskeks läheb see jooks Pirita sillast alates. Sealt edasi toimub jooks ainult ennast sundides. Minu jaoks seal veel psühholoogiliselt raske polnud. Keha polnud ka muidu väsinud, peale parema jala säärevalust tingitud jama. Kuid alates Purjespordikeskusest piinas mind tohutu janu. Russalka tundus ikka liiga kaugel. Aga ega midagi polnud teha ka. Pidin vähemalt jooksma, et natukenegi kiiremini joogipunkti jõuda. Ja Juliaga koos jooksmine aitas ka motiveerida. Russalka tuli ja ma jõin vist paar topsi spordijooki ja paar vett. Sõin banaani ning panin soola sõrmedega keelele. Peatusin vist isegi liiga kauaks, sest järsku valgus piimhape jalasoontesse ning nüüd tundusid reied kui pakud ning jooksmine muutus kusagil 38ndal kilomeetril tunduvalt raskemaks.
Hundikostüümis mehe juures, ehk enne Rottermanni soolaladu oli teepeal järsku päris mitu jalutajat. Üks mees, keda nägin siis kui 3:45 kamp ta endasse neelas, oksendas mööda jooksurada. Andsin endast kõik, et ei näeks ega tunneks haisu. Ehk jooksin kiiresti kaarega temast mööda. Noh, tubli mees - igatahes kõik endast välja pigistanud...

3 kilomeetrit enne lõppu oli minu jaoks käes see hetk, millest muidu räägitakse, et "siis alles maraton algab"! Ehk ikka mainitakse maratoni kirjeldades, et tegelikult on "maraton" see mis toimub viimasel kümnel kilomeetril. Kelle jaoks saabub see haamer varem, kelle jaoks hiljem. Ehk nii palju kui alguses annad rohkem, võetakse see lõpus mitmekordselt intressidega tagasi. Pisike tõus paksu Margareeta juures muutus minu jaoks Munamäeks! Seda võib vist nimetada jooksu imiteerimiseks, mida ma seal tegin. Käed küll liikusid sihkat-sahkat hoogsalt, nagu ma jookseks, aga jalad käisid aeglasemalt kui pühapäevajalutajatel. Siis kui sain vanalinna sisse tuli ei-tea-kus-kohast lisajõudu. Võibolla Mere pst teeninduspunkti spordijoogi toimeained jõudsid mu verre, aga ma suutsin jälle "joosta"! Cheerleadritele enam naeratada ei jaksanud, kuid neile, kes mind nimeliselt ergutasid, neile ikka.. isegi kui see naeratus tuli olematute kalorite kulutamise arvelt. Viisakus eelkõige! :)

Muide ma olin ka üks vähestest, kes tänas joogipunktis teenindanud noori, kui need joogitopse andsid.

Öeldakse, et kui vaadata aega 40km sildi juures, siis finišisse jõudmiseks kulub veel 12 minutit. No minul läks neid minuteid ikka ohtralt rohkem. Kuid olime naisega enne kokkuleppinud, et võtame viimase split-aja hetkest kui keerame Toompuiesteelt Kaarli puiesteele. Et näha palju sealt finišisse kulub. Etteruttavalt võib öelda, et kuigi naine jooksis maratoni minust lõpuks 17 minutit ja 44 sekundit kiiremini, siis selle viimase lõigu suutsin oma täiesti krambist pulksirge jalaga lennates ja isegi teistest jooksjatest möödavihisedes tema finišist kiiremini joosta. Jõudsin veel mõelda, et kui mõnus see on, et finišisse saab juba Vabaduse väljaku eest otsast sisse keerates ja ei pea enam jooksma Draamateatri juurde:) Veel enne lõppu tuiskasin ka mõnest mehest mööda ja mu aeg tuli ALLA 4 TUNNI!!!! Ja tegelikult üldsegi mitte napilt, vaid ikka korralikult! Koht esimese poole sees! Uhke osalemismedali sai ka kaela, millele hiljem sai ka aeg peale graveeritud. Tüdrukud andsid vett ja see oli paradiis! Pikali ma ei visanud, vaid hakkasin kohe naist otsima. Leidsin ta Müürivahe tänava otsast. No tema aeg oli ikka täiesti uskumatu! Eks ma oma peas lohutan end, et ma ju alustasin temast tunduvalt hiljem oma tõsise jooksuhobiga ning küll ma talle järgi jõuan... aga tegelikkuses me treenime ju koos ja ikka on see nii, et sama palju kui minu kiirus paraneb, paraneb ka tema oma :) Ju ma pean salaja hakkama rohkem jooksmas käima :) Ainult, et kus kohast see aeg võtta? Tema ju veel saaks, aga mina saan joosta ainult hommikul vara, õhtul või nädalavahetustel....

Kuid tegelikult olime ikka mõlemad ülimalt rahul jooksuga! Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. Selles sisaldub nii palju. Näiteks ma olen harva iseendaga rahul ning üldse peaaegu kõiges väga madala enesehinnanguga. Kuid suuta läbida maraton ja seda veel alla 4 tunni! See annab tõesti võimaluse olla iseenda sangar!

Kui ma mingil hetkel joostes mõtlesin, et pärast seda esimest maratoni on see mul müüd tehtud ja ma ei pea seda enam kunagi tegema, siis nüüd mõtlen ma, et tahaks korra joosta maratoni ka nii, et krambid ei kimbuta. Joosta see nii, et nauding oleks kuni lõpuni. Joosta see alla 3:45 :)))

Seega jooksen ma kindlasti varsti oma teise ja kolmandagi maratoni. Ei tea, kas see järgmine saab olema Eestis või mujal, kuid kindlasti tahaks uuesti joosta ka SEB-i maratoni! See jääb alatiseks minu esimeseks ja eriliseks maratoniks! Millegipärast on eriliselt hea meel, et see maratonineitsiduse kaotamine toimus ikkagi siin - Eestimaal :)

-----

Koju minnes oli trepist üles saamine päris naljakas :) Pidime võtma raha graveerimise jaoks ja tagasi Vabakale minema. Kogu see liikumine toimus aeg luubis. Uuesti koju jõudes läkski õhtu praktiliselt lesides. Järgmisel hommikul oli ju vaja tööle minna. Hommikul oli tegelikult raske ainult tõusmine ja selllised asendi vahetamised, kuid liikuda juba sai päris normaalselt. Esmaspäev läks end nö. lahtiliikudes, kuid spordile veel ei mõelnud. Teisipäeval läksime aga spinnitrenni varem kohale, et saaks tavalisest pikema sõidu. 1 tund ja 30 minutit läks täiesti nagu tavaliselt. Ei pidanud küll maratoni pärast allahindlust tegema raskuste keeramisel. Ainult see krambis olnud säär andis natuke tunda (annab siiani). Mingi mõnus soojus tuli reitesse, justkui jalad oleksid tänanud, et panin nad jälle kiiresti liikuma. Meenub, et natuke andis ennast tunda ka puusaliiges. Ka täna - kolmapäeval, mil maratonist on juba paar päeva möödas jõudsin teha 1 tund ja 1o minutit kestnud spinni-trenni. Lisaks sai ka esimene maratonijärgne pisike jooks tehtud. Nimelt ega maraton, ega halb ilm ei saa panna mind oma võistkonnaliikmeid Eesti Energia tervisejooksude-sarjal alt vedama. Sörkisin koos naise ja pojaga Pirita Velodroomi taga oleva terviseraja vihma trotsides- torm Katja riismetega võidu. Joosta oli mõnevõrra raskem kui rattaga sõita, aga ega ma aega õnneks ei pidanudki jooksma. Homme ootab ees Bodypump ja tantsutrenn ning tavaline spordirutiin liigub edasi järgmiste jooksude suunas.

Viin nüüd oma maratoni-läbinud keha voodisse, sulen oma maratoni näinud silmad ning näen maratoonari-und. Naljakas, aga inimene, kes pole ise maratoni jooksnud, ei saa tegelikult üldse aru, millest ma siin pikalt kirjutasin... Ja miks nii pikalt :) Ta võib ainult "aimata"...

Tee + keha = 42, 195 km!

Tee järele!

8 kommentaari:

  1. Aga sa kirjutasid nii hästi, et saab aru kyll! Lugesin nagu pönevusromaani. Ja kui oled eluski mingist vöistlusest osa vötnud, tuleb mönigi löik tuttav ette.

    Mäletan yht rutiinset suusavöistlust, mis mind ennast ylimalt hämmastas. Kusagilt tuli lisajöudu, see oli MAGUS TUNNE ja ma nagu lendasin, löpuni sedasi, ebareaalselt, nagu narkoosis. Ega ma mingit kohta vist ei saanud, ma olin väga vilets spordis, polnud huvigi, vaja vaid ära joosta öpetaja jaoks...aga enese jaoks oli seekord syndinud ime. (See oli kooliajal, ma ei teinud trenni ega polnud mul mingit varustust ega midagi syya-juua).
    R Rootsist

    VastaKustuta
  2. Väga, väga mõnus lugemine!
    Aitäh!

    VastaKustuta
  3. Aitäh!
    Eks ta mingis mõttes ju tõsi on, et võistlus nagu võistlus, ent ometi oma maratonis midagi maagiliselt erilist.

    R, minul ka muideks sarnane kogemus kooliajast. Olin üpris kehva peaaegu kõikidel spordialadel, peale võimlemise ja kaugushüppe. Aga meenus täpselt samasugune olukord suusatamisest. Nimelt Soomes koolis käies läksin ükskord viimasena rajale. Esiteks suusatasin mitmest klassikaaslasest mööda ja siis kehalise õpetaja pärast tundi kõigi ees küsis, et ta jõudis mulle järele, aga kus kohast ma olevat leidnus sellise hoo, et olin temagi eest ära suusatanud.
    Lugu päädis sellega, et ta saatis mu järgmisele suusavõistlusele. Üllatus-üllatus, ma jäin viimaseks.

    Ei tea siiani, et mis tookord juhtus, et mul selline hoog sees peidus oli.

    Loodetavasti see maratonitulemus polnud mitte erand, vaid järgmine kord suudab veelgi parema aja joosta. Usun tegelikult, et kui poleks krambid tulnud, oleks juba seekord märgatavalt parem aeg olnud.

    VastaKustuta
  4. Head uut aastat! Üle pika aja Sinu blogi ja seda maratonikirjeldust lugedes sain sellise inspiratsiooni-puhangu, et tundub- miski pole võimatu. (Igal juhul on uue aasta lubaduseks maraton läbida. ) Eriti armas oli lugeda kummikomidest tagataskus, mis minu arust näitab ,et "ikkagi inimene meie hulgast" :) Pisut üliinimlikkust lisab muidugi läbitud üleüldine kilometraaz, mis tõestabki head jooksuvormi. Edu!

    VastaKustuta
  5. Aitäh Triin!
    Head Uut Aastat Sinule ka!
    Miski polegi võimatu :)
    Kui mina sain hakkama, saad Sina ka!
    Aga kummikommid jäta koju ;)
    Tegelikult saab rajaäärest pidevalt süüa.

    Mingisugune kilometraaž muide hakkas tekkima alles alates aprillist ja septembris oli ju maraton. Tegelikult see jooksumaania alles sellest maratonist alguse saigi. Detsembris oli mul juba 1 kuu kilometraaž 230! Ja tegelikult oleks olnud veelgi rohkem, kui see ainult minust oleks kinni :)
    Aga nagu ikka - süües kasvab isu. Mida rohkem jooksed, seda rohkem hakkad tahtma joosta. Praegu on ju ideaalne sügis ja talve algus olnud. Pole mingi mure õues joosta. (ma jooksen tavaliselt Pirital, Järvel või Nõmmel). Tahaks juba kevadel kusagil Euroopas teise maratoni joosta.

    Edu Sinule ka! Anna siis teada kui "lubadus" täidetud!

    VastaKustuta
  6. Tere taas,lubasin kirjutada,kui "uusaastalubadus " täidetud :) Jooksingi siis maratoni 09.11.12 Tallinnas. Peale seda,kui olin siin kirjutanud,hakkasin maadlema põlvevaluga ja ei teadnud,kas üldse enam joosta saan.Aga veebruaris sain kingituseks pulsikella ,põlvevalu hakkas järgi andma ja treenimine muutus nauditavaks. Jooksin veebruarist sept .alguseni ca 500 km ja läbisin maratoni ca 4.07.44 :)( olen rahul,sest ei julgenud maksimuni anda esimesel korral,kuna kartsin krampe ja "musta auku" ) Kui ma ei oleks Sinu blogipostitust maratoni läbimise kohta lugenud,ei oleks mul tekkinud üldse mõtet maratoni joosta. Ei oleks ka seda piiride nihutamise võimast tunnet :) Aitähh :)

    VastaKustuta
  7. Parandus: Maraton oli Tallinnas 09.09.12 :)

    VastaKustuta
  8. Oh kui tore Triin!
    Tere tulemast maratoonarite väiksesse, aga sportlikku ja tervislikku kampa! :) Mõni võiks ju vastu vaielda selle Väiksuse asjus, aga tegelikult on meid ikka päris vähe, kes sellega päriselt ka hakkama on saanud...
    Nii tubli, et lubadust pidasid ja väga hea aeg ju ka!!! Eriti kui arvestada, et Sa täit ei pannud välja. Sellel aastal oli ju hull tuul ja minu meelest oli see nii tulles kui minnes vastu :)
    Minul nii hästi ei läinud. Krambid rikkusid siiski eesmärgisaavutamise ära...
    Jõudsin kevadel ka suure jooksunäljaga ühe Euroopa suurmaratoni läbida (see oi täiesti omamoodi elamus, sest osalejaid oli ju kordades rohkem ja pealtvaatajaid muidugi ka) ja nüüd siis Sinuga samal ajal kolmanda. Iga korraga on läinud aeg paremaks ja ausalt öeldes tahaks veel ühe maratoni enne aasta lõppu jõuda joosta. Kevadeks panin Londoni maratoni loosi end kirja, oktoobris peaks olema loosimine...
    Aga tegelikult see meie kodune SEB-i maraton on ikka väga hästi korraldatud ja lausa patt oleks jätta see ka tulevikus jooksmata.
    Loodetavasti Sa ei jäta seda maratoni oma ainukeseks! :)

    VastaKustuta