neljapäev, 8. veebruar 2018

2017 Raamatuaasta autahvel

Eelmisel aastal sai lausa häbiväärselt vähe juturaamatuid loetud. Minu täiskasvanud ea kõige väiksem arv aasta kohta - 13! Pole vist siiani kunagi alla 20 raamatu aastas lugenud... Ilmselt seetõttu eelkõige, et tuli teha tööd alal, mille jaoks oli vaja lugeda ja uurida palju materjale ning isegi koostada enda materjale sellise ala kohta, mis oli kuni selle aastani täiesti võõras. Kõva põntsu pani ka suvepuhkuse puudumine. Muidu saab juba ainuüksi suvel vähemalt sama palju raamatuid loetud kui seekord terve aasta jooksul jõudis (kusjuures tundub, et ka sellel aastal pole suvepuhkust oodata). 

Jah, mul on häbi. Õigupoolest ju polegi midagi siin kokku võtta. Tavalise 30-40-50 raamatu seast võib 5 parimat välja tuua, aga 5 parimat 13st on juba peaaegu 40% - see pole mitte "parimad", vaid lihtsalt üldse peaaegu pooled loetud raamatutest...

Ja oleks siis need loetud raamatud olnud kõik väärt lugemist. Ei. Mul on tegelikult tunne, et ajapuuduse järel teiseks suurimaks põhjuseks, miks see loetud raamatute number nii häbiväärselt väike seekord on, ongi see, et loetu ei meeldinud ja siis muudkui venitasin lugemisega. Kusjuures paljude lemmikkirjanike teosed, mis sai just kirjanike ning mitte otseselt kellegi soovitusel kätte võetud, valmistasid pettumuse. Ära jäi ka see mõnus tunne, et kui ühe hea raamatu käest paned, siis tahaks kohe uut alustada... Käsi pigem tõrkus raamatuid haaramast. Lisaks sai ju nii palju lugusid teatrite ja filmide vahendusel endasse kogutud. Nii lihtne on ju pärast väsitavat tööpäeva lihtsalt mingi telesari käima lükata arvutist ning pole vaja oma silmigi realt reale liigutada, rääkimata lehekülgede keeramisest... Eks muidugi teiste nägemused jõuavad meieni läbi nende filtri ja pahatihti  mämmutatakse kõik mõtted ja teemad ja olulisim mugavalt ette ära, et väsinud ajudel oleks eriti lihtne see kõik vastu võtta. Tegelikult oli muidu ka terve aasta üks sisemine segadus ja rabelemine sajal eri rindel ning lugemiseks vajaolevat keskendumisaega oli võimatu leida või tekitadagi, seega jäid kõik plaanitud raamatud järgmist aastat ootama... Mitte, et praegu oleks olukord eriti parem. Aga ma teen teadlikult tööd selle kallal, et luua endale lugemiseks aega, soovi ja jõudu. Eks siis tibusid saab lugeda jälle järgmise aasta alguses...

Sedapuhku täheldan seega üles ülevaatlikult vähemalt need vähesed lugemisedki - nii head kui halvad. Ikka edetabeli vormis, alustades kõige kehvemast lugemiselamusest, jõudes lõpuks kõige parema juurde välja (kuigi ülalkasutatud foto reedab juba esikoha).

Hinnang: 2
13. Michael Cunningham - Snow queen (originaalis ilmus 2014, lugesin originaali)
Üks mu lemmikkirjanikke üllatas fantaasiavaese enesetapulooga. Sõna otsesest mõttes närisin sellest läbi. Ükski tegelane ei meeldinud, kaasa kellelegi ei tundnud, lugu kaasa ei kiskunud ja pigem vastupidi - ärritas kui nõme see on. Lugesin inglise keeles ja võib ju olla, et miski oluline läks kaduma. Samas Cunninghami olen ka varem lugenud inglise keeles ning seal olengi nautinud seda ridadevahelist. Lemmikraamat temalt on endiselt By nightfall. Riiulis on olemas ka "Tunnid" - raamat, mille järgi tehtud filmi olen näinud ning mis läks küll sügavalt kohale. Tihti mõtlen sellele järele veel nüüd - aastaid hiljem. Muidu on eesti keeles ilmunud lisaks Tundidele temalt veel teisigi raamatuid.

12. John Updike - Jookse, jänku (originaalis ilmus 1960, mina lugesin Kristjan Kannikese tõlget, mis ilmus 2009)
Raamat on ilmunud "20. sajandi klassika" -sarjas ning ma isegi mõistan, miks see on "klassika". Stiil on tuntavalt omapärane ning tegemist on tetraloogia esimese osaga, millest kujuneb ilmselt midagi suuremat. Minule tegelased ei meeldinud, mitte keegi neist. Ei suutnud nendega samastuda ega neile ka kaasa tunda. Nõmedad tüübid. Ja peategelane eriti. Naise mahajätmine, uus silmarõõm, siis tagasi ja oh, õnneks enam palju detaile ei mäleta ka, sest pea pole prügikast. Updike-iga olen tuttav varem hoopis meelelahutuslikumast küljest - nimelt Eastwicki nõidade kaudu.

Hinnang: 2+
11. Jonas Jonasson - Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane) (lugesin tõlget)
Tundub, et tuleb teha üks pikem paus Jonassoni raamatutega. 100 aastane, kes ronis aknast välja oli 5+ vääriline - värske, andekalt humoorikas, võimas oma mastaapsuselt ja selline seiklus, mille leheküljed liikusid edasi nii kiiresti, et enne ei saanud pidama kui raamat läbi sai. Siis tuli "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga"... juba natuke tuttav stiil, aga päris fantaasiarikas sellegipoolest. Natuke ajas muigama ka ning mastaapsust oli, aga juba natuke kitsamalt. Nüüd siis kolmas kohtumine Jonasson'i maailmaga ning tüdimus tekkis juba üsna alguses. Liiga samasugune, enam naljad ei ajanud naerma ning lugu ise on kitsam ja mitte enam nii mitmete kihtidega. Natuke ratsutab eelmistel parematel teostel. Kokkuvõttes üsna igav.

10.Mihhail Bulgakov - Valge kaardivägi
Kui peab nimetama ainult ühe lemmikraamatu läbi maailmakirjanduse ajaloo, siis usun, et minu jaoks on selleks "Meister ja Margarita". Lihtsalt hämmastav, et üks aju on sellise asja suutnud konstrueerida. Samasse kategooriasse liigatan ka Camus "Võõras" ja Steinbeck'i "Me tusameele talv"-e. "Valge kaardivägi" on küll oluline osa ajaloo teadvustamise puzzlest, ent mina sellega ei haakunud. Ilmselgelt oleks vaja olnud rohkem keskenduda, aga see Kiievi kodusõja värk ei kiskunud mind endasse. Närisin läbi ja praeguseks on suuremas osas ununenud. Võib-olla polnud õige aeg seda lugeda või siis lihtsalt on mul Staliniga täiesti erinev maitse. Teadupärast olevat just see raamat olnud Stalini lemmikraamat.

9. Jonas Hassen Khemiri - Kõik, mida ma ei mäleta
Seda kiidavad paljud ja vähemalt rootslased ise on selle raamatu eest kirjanikule ka auhindu andnud. Tõesti omapärane stiil, jutustatud mitmest vaatepunktis ning hüpe inimeselt inimesele toimub ettehoiatamata, samuti ajaliselt nihestatult ning vasturääkivustega - igaüks mäletab asju omamoodi ja enda seisukohast lähtudes. Jällegi ei meeldinud minule ükski nendest inimestest ja mul ei olnud üldse vahet kuidas neil seega läheb, kas peategelane tegi enesetapu või oli ta hukkumine õnnetus. Nende jutustuste ehk vaatenurkade kaudu siis luuakse see taustmaailm. Konstrueeritakse tegelikku tõde... kui see võimalik on. Kõigesse on segatud ka armastus ja immigrandiks olemine. Mitte minu raamat.

Hinnang: 4
8. Jeanette Winterson - Sel pikal ajal
Suur hüpe eelmise raamatu tasemest edasi kõrgemale. Ehk siis keskmise klassi raamatuid otseselt sellel aastal ei lugenudki. Tuleb välja, et kõik kas meeldisid või ei meeldinud. Jeanette Winterson-i fän olen juba tema "Apelsinid pole ainsad viljad" - raamatust alates. Lisaks olen lugenud "Boating for beginners", mis on Noa-laeva loo ja tänapäeva humoorikas mix. Ja Apelsinide (mõtteline) järg - "Why be happy, when you could be normal" Jeanette-i elulugu ja bioloogilise ema otsingud ja muu tema igapäevaellu kuuluv. "Sel pikal ajal" on tegelikult avaraamat sarjale, kus kuulsad tänapäeva kirjanikud on kirjutanud tänapäevases vormis ümber Shakespeare'i teoseid. Mitte otseselt vana Williami lood, aga võtnud tema lugude kandetalad ning asetanud need tänapäeva ning pununud nende ümber oma uue loo. Jeanette Sel pikal ajal raamatus teeb seda "Talvemuinasjutuga". Tuleb tunnistada, et see on minu senistest kokkupuudetest Wintersoni loominguga nõrgim. Samas tema kirjutamisoskus ja vormihaldamine kumab ka siin läbi. Lugu läheb lennates ning selles on palju rohkem kui lihtsalt lugu. Mõtteid äratab, nagu kõik tema tekstid. Siiski kui Wintersoniga tutvumist plaanida, siis tasub alustada kusagilt mujalt.

7. J.K. Rowling - Harry Potter ja Äraneetud laps
Potter-i saaga pidavat olema läbi, aga kuna näidend pole ju otseselt raamat, siis võis Rowling sirge seljaga ikkagi veel ühe loo kirjutada (küll neid tuleb veel... see lehm on nii rahast punnis, et kui ei lüpsa, läheb ju lõhki). Sedapuhku siis Harry on täiskasvanud ja asi areneb edasi laste seiklustega. Aeg nimelt on pea 20 aastat edasi keritud. Vana hea Potteri-maailma on alati tore taaskülastada, ent näidendi vormist tingitud üheplaanilisus siiski on mingiks takistuseks, et päris Rowlingu 7 Harry-saaga raamatu tasemele see ei ulatu, ent on sellest hoolimata üks tore meelelahutus. Ja no vähemalt midagigi uut Potteriga seoses. Rowlingu täiskasvanutele kirjutatav draama pole Potteri küünemustagi väärt. Tema "Ootamatu võimalus" oli uskumatult kehv kirjandus, nagu ameerika sopakad. Samas tema pseudonüümi all avaldatud krimkad on mul veel maitsmata. No sellel aastal on jälle oodata ka uut filmi, mis on seotud Potteri maailmaga, seega nagu öeldud - küll sealtkandist tuleb neid asju veel ja veel...

6. Amy Tan - Köögijumala naine
See paks teos oli juba päris minu maitse. Lugesin seda väga hakitult ja alati tuli meelde tuletada, millest varem juttu oli, see ilmselt mõjus natuke negatiivselt lõpphinnangule, kuid sellest hoolimata läks lugu minule korda. Emade ja tütarde suhted ja muidugi Hiina kultuuriga segatuna. Sugupõlvedevahelised erinevused ja ajastu mõjud. Tänu Amy Tan-i "Õnnerõõmu klubile" olin juba pikalt seda raamatut plaaninud alustada, sest ka see tema tuntuim teos mõjus väga sügavalt. Need raamatud ongi sarnase tunnetusega. Ja kui minule mehena see lugu korda läks, siis eriti peaks see mõjuma emadele ja tütardele. Kindlasti on Amy Tan-i raamatutes palju päris elu sees, sest need on nii ehedad ja vahetud. Nagu elus, on ka raamat täis allasurutud tundeid ja saladusi (ja seda eriti veel asiaatidel!) Ja samuti ka nende tunnete ilmsikstulekut ja saladuste paljastusi. Armastus ei küsi luba tulla ning seetõttu võib see "juhtuda" ka siis kui see juhtuma ei peaks. Ega naistel meestega alati kerge ei ole (ja no vastupidi ju ka). Aga eriti keeruliseks lähevad asjad siis kui liigutakse elama teise riiki või kui mees osutub vägivaldseks... eriti kui Su kultuuris ja/või kasvatuses on mingid takistused, mis ei lase Sul olla lihtsalt nii nagu Sa ise tahaksid jne jne jne. Siin on mida lugeda ja millega silmaringi avardada või emotsionaalset intelligentsust juurde ammutada.

5. Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
Hargla Melchiori saaga raamatud on sellised, mida ootan pikisilmi. Alati kohe kui uus ilmub, ostan ja loen ka kohe läbi. Seegi kord polnud erand. Eriti tore on kui need ilmuvad ilusate ilmade aegu ja lugeda saab õues. Need on kõik ühtviisi lahedad ja lobedad lugemised ning atmosfääritunnetus on mõnusalt eriline - keskaegne Tallinn. Ajastu ja selleaegne kodulinn segatud põnevuse ja kriminaalsete lugudega ning keskaegsete ja tollele ajale kohaselt usuliste teemadega - nauding igas mõttes. Siiani on minu jaoks lemmik sarja teine raamat, kus on peidus ilmselt üks õnnestunumaid õudus-stseene eesti kirjanduses läbi ajaloo üldse (kui mõrvar tuleb apteeki, kus Melchior end samal ajal varjab). Aga tuleb tunnistada, et kuigi tegelaste põhiliinid mingil määral on meeles, siis raamatutes toimunud roimad ja süüdlased on nagu peoga pühitult meelest läinud. Võib-olla kui üle lugeda, siis tulevad jälle meelde. Igatahes oli seekordne raamat jagunemas kaheks, üks mis toimub siin Eestimaa pinnal Melchioriga ja tema tütrega kloostris, ja teisalt mis toimub tema pojaga kaugel välismaal... see kamp, millesse ta poeg on segatud on kahtlane ja asi läheb üldjoontes üha keerulisemaks ning huvitavamaks. Tahaks juba järgmist osa lugeda!

4. Vilhelm Moberg - Sulle antud elupäevad
Moberg on minu meelest natuke nagu Rootsi Tammsaare. Tema Väljarändajate saaga on nagu rootslaste "Tõde ja õigus" (väga-väga soovitatav lugemine!!!). Ise ahmisin kogu tolle sarja täiesti jutti ühe nädalaga, kuigi need neli raamatut on igaüks 500-800 leheküljelised ja tiheda tekstiga. Nii põnev saaga lihtsalt ja terava sulega kirjutatud, mis mõjub tippkirjandusena ka tänapäeva mõistes. See "Sulle antud elupäevad" ei ole otseselt Väljarändajate saagaga seotud, ent selle lugu liigub samadel teemadel. Ka siin on tegemist ühe väljarännanud mehega, kes oma elu viimastel päevadel vaatab elule, valikutele ja otsustele tagasi. Hinnates neid nüüdseks juba sellelt pinnalt kuhu ta oma eluga välja on jõudnud. Meenutades aegu ja suhteid-sidemeid, Rootsist Ameerikasse kolimist ja kolimiseelset elu Rootsis. Kavatsen kõik Mobergid läbi lugeda. Eesti keeles on mul minu teada veel 1 õhuke romaan jäänud...

Hinnang: 5-
3. Miika Nousainen - Maaninkavaara
Raamat jooksmisest ja sellest, mida tähendab kui Su isa sind treenib. Ühtlasi mis tunne võib olla kui su lapsel on annet, aga tal on ka oma elu ja vanema võimuses pole lapse tahet enda omale allutada. Võimuses ju on, aga millise hinnaga? Lugu jutustab ühest perekonnast, kus on ema-isa, poeg ja tütar. Isa on jooksutreener ja jooks on tema jaoks kõige tähtsam. Tüdruk on juba loobunud jooksust, kuna temal nii suurt annet polnud, nagu vennal. Ent see andekas jooksupoiss sureb ootamatult... põhjused on hämarad, kas see oli ikka õnnetus või oli see poja pääsemine sellise maniakaalse ise pihtide vahelt? No tegelikult visatakse see kuidagi õhku kuigi tegelikult ei oma tervikloo kontekstis sügavamat tähtsust. Tähtis on see kuidas isa fookus liigub tütre treenimisele pooleldi poja asenduseks, pooleldi sellepärast, et ta ei või endale lihtsalt midagi parata ja kuna tütar ise ka isa lohutuseks selle välja pakub. Kirjanik võtab läbi väga palju olulist, mis jooksu treenimise juures on oluline. Seal on palju trenninippe ja pühendumise kirjeldust. Muidugi ühel hetkel läheb see kõik üle piiri või peaaegu üle piiri ja peres on muidu ka igasuguseid valupunkte ja mõrasid vanemate vahel jne... Huvitavalt liigub peatükkide kaupa mina vorm erinevateks jutustajateks. Saab aimu kõigi (elavate) pereliikmete mõtetest ja suhtumistest. Igale jooksjale palju äratundimist, inspiratsiooni ja kaasaelamist pakkuv lugu. Lugesin soome keelset versiooni. Varem olen temalt lugenud "Vadelmavenepaikolainen" - Nousiainen'i debüütromaan soome mehest, kes hirmsasti tahtis olla rootslane. Selleks lõi ta ühe rootslase maha ja võttis tolle identiteedi endale. Ka päris hea lugemine oli. Palju meelelahutuslikum ja isegi lõbus, kuigi lähtekohast nii ei arvakski.

2. Fredrik Backman - Britt-Marie was here
Tegelikult rootsi kirjanik ja originaalis rootsi keeles, aga minule jäi ette selle ingliskeelne versioon. Ja hea on, et jäi. Pärast Backman'i "Mees nimega Ove" raamatut, tahaks tema kirjutatud raamatuid rohkem lugeda. Eesti keeles muide on ka üks tema lasteraamat ilmunud.
Britt-Marie on üks keskea kõrgemas otsas proua, kes on terve elu elanud oma mehe elu. Olnud tollele toeks kõiges ning enda soovid ja unistused kõrvale lükanud. Ühest küljest mugav, sest mees on tegelenud rahateenimisega ning Britt-Marie on saanud koduste asjade eest hoolitseda. Kuid siis järsku jätab mees ta maha (see on toimunud enne raamatu algust). Britt-Marie'l tuleb endal eluga hakkama saada. Kuidas seda teha? See pole sugugi lihtne naise jaoks, kes terve elu pole pidanud mõtlema kus kohast raha saada, kuidas inimestega sotsiaalseid suhteid luua... Mingis mõttes tuleb tal nagu elu otsast alustada. Sedapuhku "enda" elu.
Väga filmilikult jooksis kogu lugu silme ees ja mõnus oli lugeda, sest läbi draama oli Backman sidunud teksti sooja elulise huumoriga. Huvitav ka, sest Britt-Marie oli tegelasena selline ühest küljest tuttav, aga teisalt jällegi kauge. Kuid kindlasti tekkis tunne, et tahaks, et tal hästi läheks... Muidugi oli seal ka kohmakat romantikat ning ühel hetkel tuli see ex-mees ka tagasi ta ellu. Eluliselt õigesti komponeeritud, kuigi eks iga suhe on erisugune ning ega need "exid" ju alati tagasi ei tule. Ja kuidas siis käituda? Britt-Marie otsuseid ja tegutsemist oli igatahes nii õpetlik kui ka südamlik lugeda. Umbes nagu Ove tegemisi tolles eelmises Backman'i raamatus.

Hinnang: 5
1. Fjodor Dostojevski - Alandatud ja solvatud (minu loetud versioon pärineb aastast 1939, tõlkija L.Kenn, 580lk)
Dostojevski raamat oli sellel aastal loetud kirjandusest täiesti klass omaette. Kuigi ju ka natuke seebiooperlik, on see siiski igati klassiku vääriline. Ajastuks 1800ndate Peterburg. Erinevad ühiskonnaklassid, peresuhted, kättemaks, romantika ja moraalne ning emotsionaalne vägivald. Ehtne kostüümidraama. On 2 suguvõsa - ühed "alandavad" teisi ja teised ongi siis need "solvatud" - alandatud ja solvatud. Alandajad on pahad ja ilged ning loo käigus selgub veel mitmeid teisi halbu asju, millega nad hakkama on saanud ja milles süüdi. Solvatutel ei ole midagi teha, nad ei ole nii rikkad ega ka võimsad. Neil tuleb oma saatusega leppida ja kanda ka suuremat kurbust ning elulisi raskuseid. Siin ei ole ameerikalikult ilusat lõppu või kaunist armastust. Samas ei rusu see tekst läbinisti, sest kohati nagu tekiks lootus ühes või teises teemas. Väga hästi kirjutatud, samas nii komplitseeritud, aga ka lihtne. Tekst jookseb väga kergelt, ilmselt sellepärast, et inimsuhted on väga huvitavad ning kõik on kergelt ettekujutatav. Pannes selle kokku teiste teostega, mida siiani sellest ajastust on loetud/nähtud, siis tekib üha parem ja tugevam tunnetus ja üldpilt sellest ajast, nendest klassivahedest ja tolleaegsest inimeste tunnetemaailmast. Tollel ajal polnud meelelahutust, inimestel tuli teineteise peal meelt lahutada. Samas polnud ka trennitegemisi, kino, ega üldse sellist vabaaja veetmise võimaluste rohkust, seega vaba aega tuli pühendada peamiselt teistele inimestele. Kuid rahal oli võim ka sellel ajal. Kui Sul oli võimu, olid Sa jumal. Paljudel inimestel, kellel seda raha ja seeläbi ka võimu rohkem oli, läksid ajud sellest segi ning hakkasidki käituma nagu jumalad ning otsustama teiste inimeste tegemiste, elude ja seeläbi isegi saatuste üle.
Mul sai ühtlasi vastu võetud otsus, et Dostojevski tuleks tervikuna läbi lugeda, sh. siiani temalt loetu üle lugeda.

2 kommentaari:

  1. Üldse ei imesta, et sellise hulga teatrielamuste juures raamatute lugemiseks enam jaksu ei jätku. Inimene jõuab ikka vastu võtta piiratul hulgal, sealt edasi hakkab mööda külgi maha jooksma. Sellegipoolest edu uueks lugemisaastaks!

    VastaKustuta
  2. Tänud!
    Eks ta ole tõesti nii, et päevas on 24 tundi ja isegi ööst näpates lisa, siis ikkagi jõuab 1 inimene ainult nii palju kui see 24 tundi võimaldab.
    Lisaks - ma olen megaaeglane lugeja ka. Kui on hea, siis loen mõnda kohta mitu korda. Kui on halb, siis loen natuke tagasivõtvalt üle, et järsku ma ei saa aru ja sellepärast tundub jama :)

    Head lugemisaastat Sulle ka!

    VastaKustuta