esmaspäev, 18. juuni 2018

Lõikuspeo tantsud - Rakvere Teater


5 õde ja nende Aafrikast hiljuti naasnud vend elavad koos ühes Iirimaa külas. On 1930ndad ning üks saatuslik suvi, mil nende elumuutused saavad alguse. Naised on kõik väga erinevad. Vanemal õel Kate'il (Ülle Lictfeldt) on majas juhi positsioon. Ta muretseb ka kõigi teiste eest emalikult. Christinal (Silja Miks) on poeg (Märten Matsu) ja poja isa (Tanel Saar), kellega ta pole küll abielus, aga kes käib mõnikord talle lubadusi andmas. Kosib küll abikaasakski, kuigi pulmadeni on ikka ja alati mõni nädala-kahene reis ees ... Naine laseb unistustel lennata mehe juttudega kaasa... mis seal kolkakülas ikka teha... Pragmaatilisem ja otsekohesema ütlemisega Margaret (Anneli Rahkema) on jõulisem õdedest ja hakkamasaaja tüüp, kes suitsetab ning on mõnevõrra ägedama loomuga kui teised. Rose (Liisa Aibel) on kerge arengupeetusega, kuid igati rõõmsameelne ja särasilmne. Ka temal on poisid peas... õigemini üks, kes teda oma roosinupuks kutsub. Kuigi õhus on pidevalt elektrit, et midagi selles asjas pole õige (lisaks too mees on juba abielus). Viies õde on kaunitar Agnes (Natali Väli), kellel ka süda tahab tuksuda Christina poja isaga samas rütmis... mehi ju külas vähe ja kokkupuuteid nendega veelgi vähem... Kõige lisaks on ka too Christina peika Gerry üks naistemees, kes ilmselt olekski võimalusel iga naisega, kes talle teepeal ette jääb... Ka õdede vend (Peeter Raudsepp) on oma Aafrikareisil natuke kruvid logisema põrutanud ning päris täie mõistuse juures ta ei näi enam olevat. See, mida ta seal kaugel koges ja nägi mõjutas teda tugevalt. Kuigi ka muidu on endisel kirikuisal tervis kehvapoolne.

Lugu tõukubki nendest 8st tegelasest-karakterist, nende olukorrast selles ajas ja selles kohas. Omavahelistest liinidest ning 5 õe majapidamisest ning rõõmudest ja muredest. Loo põhijutustajaks on Christina poeg, kes tegevustikus sees on 7-aastase lohet lennutava poisikesena, ent samas justkui tagasivaatavalt loob jutustades raamistiku toimuvale ning lõpus valgustab ka mis tegelastest edasi sai...

Rakvere Teatri tänavuaastase suvelavastuse toimumiskohaks on leitud uus, huvitav mängukoht Arkna mõisas. Ühest küljest sobib see - kergelt ajahambapooltpuretud vana karjalaut - just selle loo tegevustiku atmosfääriks kui loodult. Teisalt on publik pandud istuma nö. mõlemale poole tegevustikku. Samuti mängitakse mõlemas otsas. Keset hoonet on ka ümmargune pöördlava ja vana raadio, mis mängib omakorda üht rolli lavastuses. Kuid paratamatult jääb alati osa publikust tegelaste seljataha. Üheks suurimaks etteheiteks oli vähemalt minu jaoks jutustaja, ehk Märten Matsu karakteri seismapanemine keset lava ja praktiliselt 95% ajast tuli vaadata tema selga. Eks sellises olukorras ju pilk läheb rändama ning tekst ja kontakt tegelase ja looga kaduma. Eriti ei saanud ma sellest aru selles valguses, et ta seisis "pöörd"laval, mille oleks võinud panna rahulikult keerlema. Hämmastav möödalaskmine. Ühel hetkel kuulsin tema jutustusest, et üks õdedest oli leitud surnuna, aga kuidas ta selleni jõudis, jäi vaadates hämaraks. Pärast kojusõites ja teatrikaaslasega arutades sain teada, mis oli juhtunud. Ja lisaks seda, et ka teine õde juba enne teda oli ära surnud. See oli tegelikult lõppkokkuvõttes üheks olulisemaks võtmeks vähemalt minu mõttekäikude jaoks selle looga seonduvalt. Ja kui mul oleks see jäänud päris sealt kontekstist kätte saamata, oleks üks oluline kild jäänud puzzlest puudu. Selles mõttes nendel, kes sattusid istuma välisuksele lähemates sektorites, nende jaoks see tegelane seal jutustas, teisele poole keeras ainult kahel korral paariks sekundiks näo ja kohe jälle tagasi teisele poole...

See mõttekild, mis sellega seonduvalt mul tekkis on see, et ma tegelikult ei mõista, miks inimesed oma kodust tahavad ära minna... Ka nendel kahel õel oli ju kodus olemas tugi teiste õdede näol. Ja kui Sul on paha ja raske, siis on seda kodus palju lihtsam kannatada kui kusagil külas või võõrsil. Kodus on sellest lihtsam üle olla ning kasvõi keeta teed, kuulata muusikat ja tantsida koos õdedega. Muidugi, eks sisemine tung suunab oma õnne üles otsima ja nende kahe puhul sai saatuslikuks ilmselt ühest küljest soov leida endale mees, aga kodukülas õiges vanuses mehi enam saadaval polnud, kõik olid juba võetud või siis võtmist mitte väärt. Teisalt tundsid nad ilmselt, et on ristiks oma töötavatel õdedel kaelas pärast kudumistööst ilmajäämist. Naiste majas on kõik naised võrdselt võimekad tegema vajalikke töid ning nõnda tuligi minna... Kuid siiski ma arvan, et kui nad oleksid koju jäänud poleks nende saatus nii kurb olnud.

Huvitav, et selle loo on kirjutanud mees, ehk siis Brian Friel. Mingis mõttes on see isegi naistekas ja kesksed tegelased on naised ning just nende mõttemaailm ja sisekosmosed. Kui hästi Friel seda tabanud on, seda saavad hinnata muidugi eelkõige naised (mehena tundus päris ehe ja söödav), aga põnevalt erinevateks on ta need õed loonud. Igale ühele neist andnud materjali mängimiseks ning enda huvitavaks tegemiseks. Mille ka Rakvere Teatri tugevatest ja ainult väga tugevatest naisnäitlejatest koostatud õdede ansambel elavalt ning kaasakiskuvalt lavale loob. Ülle oma aldi ja teatava kurvameelsuse noodiga (ja kurbade silmadega!) teeb oma Kate'i tõsisemaks ja kammitsetumaks, samas ka tugevamaks kui ehk teised õed (va. Anneli-Maggie, kes on sama tugev). Ülle Kate on hoolitsev ja muretsev, ent samas ka õiglustunnet täis. Alati kõige hullemaks valmis ja võib-olla just seetõttu ka kaitsepositsioonil. Tal on raske end vabaks või lõdvaks lasta, kuigi õed suudavad oma mölluga ta ka nii kaugele viia, et ta vähemalt korraks hetkeks unustab ennast. Eks ka naer ja rõõm ja tants on nakatav. Ülle Kate siiski on kõige kiiremini ennast koguv ja pärast üht järjekordset möllu, kus kleidid kaovad pealt ning õed oma öösärkide väel korraks vabaks lasevad, on just tema see, kes kõige kiiremini endale kleidi tagasi selga paneb. Muide lavastuslikust küljest (lavastaja Eili Neuhaus) on just need tantsulõigud kulda väärt. Lõhuvad ängi ning tasakaalustavad iirilikku masendust just sobival määral. Samuti meeldis väga viiulimängijate kasutamine ning üldse muusikaline kujundus. Äratuntavad muusikapalad (a la "What shall we do with a drunken sailor") ja väga maitsekalt sobivad konteksti ning kohati on isegi integreeritud tükki sisuliselt.


Silja Miks'i Christina on kogu aeg kergelt närviline ja kui rääkis siis ei kunagi rahulikult, vaid alati hoides mingit tooni oma hääles. Minu jaoks oli küll mõnevõrra imelik, et kuigi on just tema väikse poisi ema, siis tegelikult Ülle ja Anneli karakterid on poisiga palju lähedasemad ja soojemalt hoolitsevamad. Silja mängib Christina küll iseseisvaks naiseks ja aimata võib ka oma põhimõtetes veendumuslikkust, aga kui poja isa kohale ilmub, on kõik põhimõtted kui peoga pühitud. Huvitav sisemine kontrast. Millegipärast mõjus see tema karakter kohati isegi ärritavalt rumalalt, aga no mis Sa teed sellises olukorras... armunud ongi natuke rumalad mingis mõttes... Anneli suitsetav ja tugevaloomuline ja otsekoheste ütlemistega, kahe jalaga maapeal ning ühtlasi veendunud vanatüdruku olekuga Maggie mõjus kogu selles trupis kui sõõm värsket õhku muidu nii hapuksaetud atmosfääris, kus kõik pulbitseb pinna all. Üks tegelane, kellel on kõik väljaspoole näha. Kuid Anneli mängitud karakter on nii elulähedane, et sealt võib eluliselt tõmmata pärisinimesteni paralleele, et need, kes tunduvad, et kannavad kogu oma tundemaailma väljaspool, nendel on mõned sügavad saladused nii sügaval, et nendeni ei jõuagi keegi. Sest selline jõulisus on tavaliselt poos ning kaitsevall, millest läbi on väga raske murda. Siiski võib arvata, et tema elas õdedest kõige kauem ja kõige paiksemana. Liisa Aibeli Rose oli minu meelest kõige õnnestunum karakter seekordses Lõikuspeo tantsude versioonis (olen varem näinud Priit Pedajase lavastust Eesti Draamateatris Lavakooli noorte näitlejaõpilaste omaaegses diplomilavastuses ning Meryl Streep'i filmi aastast 1998). Liisa mängib oma Rose'i natuke rohmakaks maanaiseks, kes pole just kõige teravam pliiats karbis, kuid teeb selle tasa oma rõõmsameelsuse ja särasilmse naerunäoga. Igavene laps, kes poeb laua alla peitu kui tuju tuleb...  kuigi ka tema on siiski juba naine oma sooviga leida endale meest. Üks selline ongi tal natuke pea sassi ajanud, kuid kahjuks on tegemist abielus mehega, keda õdede hoiatusel ei saa tõsiselt võtta. Aga kuidas Sa siis ei võta kui teine mesijuttu ajab ja kingitusi teeb... Ajaks ka täiemõistuslikul naisel sellises olukorras pea segi... Lavastuslikust küljest vaadates oli sellist, jällegi hoopis teistsugust naist, sinna vahele väga vaja. Andis omalt poolt särtsu juurde, just tänu Liisa valitud mängumaneerile. Kuigi üks loo dramaatilisemaid hetki on see kui Rose ära kaob ja kui ta siis hiljem välja ilmub ning Kate temalt aru pärib, et kus too ikkagi oli ja mis on juhtunud, siis Liisa mängib seda nii hingestatult, et vähemalt minu jaoks jäi õhku tunne, et seal on midagi veel juhtunud, mis tegelikult loos endas välja ei tulegi. Mõnus kui näitleja oma mänguga avardab sisu ja tagamaid ning lavastaja ei mämmuta kõike viimseni vaatajale lahti. Eili usaldab oma vaatajat, et tollel on mõtlemisvõime ning soov ja himu ise asju edasi mõelda (olen seda tema varasemates tükkides samuti tähele pannud ja nautinud).

Viies õde - Agnes on koduperenaine. Tegelikult hoolitsevad nad koos Rose'ige kodutööde eest, sest teised õed käivad tööl (huvitav misanstseen, et ka naised omavahel vajavad teistele meeldetuletamist, et ka kodus tehtavad tööd võtavad aega ja vaeva ning võivad olla veelgi raskemad kui tasustatud palgatööd.. muidu heidetakse seda ikka meestele ette, et nemad ei hinda seda naiste kodust vaeva). Natali loodud Agnes on ka mõnevõrra vaiksem ja tundub hoidvat rohkem oma mõtted ja tähelepanekud enda sees. Samas need "sees-hoidjad", ehk introverdid on iseendale kõige ohtlikumad. Depressioon võib olla palju kergem tulema. Sellepärast ka ilmselt selline kurb lõpp, kuigi tema oli ilmselt noorim neist õdedest... Psühholoogilise teatri mõttes oli minu jaoks tema ja Gerry suhe kõige huvitavam kõikidest tüki liinidest. Friel siiski muidu elulisuse ja ka oma iirilikkusega ei lase sellel armastusel õitseda... kuid romantikat toob see sellegipoolest hetkeks sisse. Eili lahendab lavastuslikult ka seda romantikat mõnusalt rõhutades, nii sinise valgustusega kui ka lavalise liikumisega, kus nad vaikselt teineteisest möödudes korraks rivates teineteise käest kinni võtavad - pisike detail, mida ei pruugi märgatagi inimene, kes sellest tükist romantikat ei otsi ega oota... sest kohe sellele järgneb korralikum omavaheline "hetk" ja (muidugi) vahelejäämine õele... Vahemärkusena muide Frielil endal oli 5 last -  4 tütart ja 1 poeg...

Peeter Raudsepp mängib seda ainukest venda ja minule tema mahlakas hoogsus, natuke peast segi olevale mehele kohaselt väga meeldis. Peeter annab oma mänguga mõista, et tema karatkteri tervis käib hooti üles-alla. Need "üleval" hetked siis kui ta õdedega suhtlema tuleb, halvemad hetked jäävad ilmselt lavatagusevarju. Peeter oli ka ainuke näitleja, kelle kohta arvamus mul teatrikaaslasega täiesti lahku läks. Mina ootasin, et ta jälle tuleks ja natuke naljaka olemisega õdede supi segi keerab ja õhustikku nagu natuke hoopis teistsuguse energiaga sisse lõikab ning korraks jahutab pea sellest pingelisemast atmosfäärist. Ka mõned koomilised visandid on temaga seonduvalt tekstis...eriti mis puudutab tema toapoisi nime... Mu teatrikaaslane seevastu pööritas iga kord silmi kui Peeter jälle lavale tuli (aga see on tema isiklik kiiks). Arvan, et tunnetan küll seda mingit teatavat Raudsepa omapära (sametiselt pehme ja mahe hääl näiteks), aga minule see vastupidiselt just väga meeldib. Kunstniku omapära ongi tavaliselt tegelikult tema tugevuseks ja minu arvates Peeter oskab enda oma väga hästi ära kasutada. Nii hea oli teda mängimas jälle üle aastate näha (viimati... kui ma ei eksi, siis nägin teda mängimas koos TÜVKA näitlejaõpilastega, just selle lennuga kus oli ka Natali Väli).

Märten Matsu mängu ma ei oska kommenteerida, sest nagu mainisin, oli ta seljaga minu poole praktiliselt terve oma kõnelise osa. Küll aga ütlen nii palju, et väga hästi sobis ta selleks nooreks poisiks. Ja see ei häirinud üldse, et kohati oli ta ju päris pisike poisike, siis jälle jutustajana noormees. Märten on oma poisikeselikkusega hetkel Rakvere Teatri lavastajate jaoks hea materjal. Mõnus, et siin oli tal päris teistsugune kui varem, nii hoiab eemal ka žanrislepid.

Üllatavalt, valmistas mõningase pettumuse Tanel Saar. Võib-olla just sellepärast, et ootused temale olid vast ehk kõige suuremad. Oli ta ju kaasatud teisest teatrist ning mingil määral oleks eeldanud siis mingit tema erilist sobivust või äsja füüsilise magistrantuuri lõpetanu teatavat sobivust just sellesse rolli. Oleks ta sedasorti meestüüp kelle kohta arvaks, et ta naistel kõigil pead segi ajab või mingigi sisuline põhjendus, aga ainus mille ma letti oskaks lüüa, on trupile lihtsalt võõra vere sissetoomine. Rakvere Teatri tavapubliku jaoks põnevust ja erilisust juurde. Ja eks minagi mõtlesin selle lavastuse trupi teadasaamisel, et põnev, et just tema on kaasatud. Rolli teeb ta lihtsalt, vaatab tihti altkulmu, mis on Taneli eripäraks. Kuid midagi erilist ma välja tuua ei oska. Nataliga neil on teatav keemia selles ühes stseenis kuid Siljaga keemiat ei tunnetanud. Võib-olla oleks tahtnud natuke rohkem kergemat tegelast Gerryst. Selline kelle mõte võiks ühel päeval hüpata siia, teisel sinna, ühel päeval abiellub ühe naisega, teisel juba teisega ja vahepeal käib Hispaanias sõjas ka ära. Praegu jah, jäi see Gerry minu jaoks natuke liiga tõsiseks ja seega ka tõsiselvõetavaks, mis omamoodi selle karakteriga kokku ei sobitunud. Ja ega Tanel Saar oma karakterit kuidagi erilisel kombel ei proovi lahendada ka.

Eili lavastjana tundub olevat oma nägemusega ning siin kogu eriline lavaasetus ja tantsuliste liikumiste ning elava muusika sissetoomine on rikastanud kogu tervikut. Sellega tervikut ka ilusamaks teinud. Iiri lood võivad olla muidu üsna ängistavad ja eks seda kurbust on ka siin omajagu, kuid on ka valguskiiri ja õdede omavahelist soojust, näiteks teineteise pärast muretsemiste läbi. Ta on hoidnud ja mõnusalt tasakaalukalt rõhutanud naiste erinevusi. Lasknud näitlejate omapäradel neid karaktereid rikastada ja seeläbi eluliselt usutavatena mõjuda. Ainuke etteheide on see pöördlava vähene kasutamine... kõik monoloogidepidajad või seletajad oleks võinud ringi seal tiirelda. Kuna see ring oli täpselt keskel, siis nõnda oleks jagunud fookusesolevat tegelast kõigile külgedele võrdselt. Lavastuse kõige tugevam stseen oli samuti seotud tantsuga, kui muusika mõllab ja õed võtavad oma pealiskleidid ära ning naudivad hetkeks teineteisega koos tantsimist... punane valgus toob isegi mingi ohutunde õhku, aga seda ilmselt vaid vanima õe mõttemaailmast johtuvalt. Öösärkides on nad ju peaaegu alasti... see on hetk kui nad lasevad end korraks haavatavaks kõik koos ja kaotavad kontrolli ning on täiesti vabalt. Mõnus tunne, kontrastiks sellele, kuidas nad tegelikult pidevalt enda ja teiste õdede käitumisele ja ähvardavatele ohtudele pidid mõtlema. Olles pidevalt teadlikud, et nad kõik läheksid esimese püksikandja sabas, kui sobiv selline isend vaid välja ilmuks ja sõrmegagi neid kaasa kutsuks. Mõnusalt on Eili ka lavastaja Frieli lohe-teemat koos kunstnikuga sümboolselt sisse jätnud. See annab tõlgendusvõimalusi ning mis peamine, paneb hallid ajurakud tööle - väiksel poisil väike lohe, suurel poisil suur lohe. Lisaks on lohelennutamine alati lõbus ning kurvameelne lõpp saab suure lohega justkui kaugemale lennutatud... ja eks kaugele lendas pesast ka selle lohe lennutaja...

Hinnang: 4 (Eriline mängukoht annab kahtlemata palju lisa, kuigi mängu asetuslik külg sellisel laval natuke võtab ära ka, jääb see kokkuvõttes ikkagi plusspoolele. Oli iirilik lugu, aga õnneks ei ole rõhutatud vaesust või räpasust, mis pahatihti ka selliste lugudega kaasas käib. Lavastuse tugevamad hetked olidki seotud "tantsudega". Ja kuigi meestega oli seal kolkakülas kehvad lood, siis ei puudunud ka romantika. Jäi mulje, nagu kogu lavalugu oligi rohkem (kõige paremas mõttes) naistekas. Meelde tuli seda vaadates, et on ka üks teine 5 õe lugu, nimelt Türgi hiljutine film, mis palju auhindu võitnud (mh. Stockholmi filmifestivali publikulemmik) - "Mustang". Päris huvitav oleks ka seda kunagi laval näha. Ehk isegi dramaatilisem ja mõjuvam lugu kui Lughnasa tantsud. Aga eks neid 5 õe lugusid ole ju veel... ka näiteks "Süütud enesetapud".. Eriline nauding oli vaadata neid viit Rakvere Teatri tippnaisnäitlejat oma rollides, kui erinevad ja kui hästi nad suudavad tekitada dramaatilist pinget. Suurepärane! Tegelikult oli suure loo sees tegemist mitmete lugudega, sest iga tegelane varjas endas oma teekonda, oma kohta selles tervikus, oma lugu.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Brian Friel "Dancing at Lughnasa"

LÕIKUSPEO TANTSUD

Tundeline draama / Suvelavastus Arkna mõisa karjalaudas

Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Reili Evart
Liikumisjuht Helen Solovjev
Muusikud Liisa Lehtpuu, Miina Roost, Ulrika Saar
Tõlkija Joel Sang
Osades Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Natali Väli, Märten Matsu, Peeter Raudsepp, Tanel Saar (VAT Teater)
Ainult need, kes riskivad kaugele minemisega, saavad teada kui kaugele on võimalik minna.
„Lõikuspeo tantsud” on südamlik lugu 1930ndate Iirimaa väikeses külakeses elavast perekonnast. Viiel õel tuleb vaestes oludes ja konservatiivses ühiskonnas iga hinna eest hakkama saada. Nad elavad koos oma venna Jackiga, kes on äsja naasnud Aafrikast, kus töötas 25 aastat misjonärina. Vallaslapsena sündinud Michael Evans meenutab ühte erakordset suve, kui lõikuspeo aegadel külastas tema ema ja tädisid ootamatult tema isa Gerry Evans.
Viis õde ja meeltesegaduses vend, abieluväline laps, maakonna kauneim kavaler, esimene raadio ja kogukonna traditsioonid, uskumised ja lõputu igatsus. Lugu sellest, kuidas kõik muutub liiga kiiresti ja kuidas tegelikult ei muutu midagi. Elu näib kui kohmakas tuulelohe, mis ootab õiget tuult, et siis parajal momendil pööraselt õhku tõusta ning tantsu vihtudes kõrgele ja kaugele lennata.

Esietendus 14. juunil 2018 Arkna mõisa karjalaudas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar