neljapäev, 26. juuli 2018

Ühest väiksest "igapäevaimest"...

Olin teismelisena see poiss, kes lindistas kassettidele laule raadiost. Kerisin kasseti natuke tagasi ja alustasin järgmise laulu lindistust võimalikult laulu algusest ning nõnda jäi päris ilusate ning sujuvate üleminekutega mix. Lindistasin ka sõpradele enda lemmikutega kogumikke ja jagasin neid väikeste argipäevakingitustena mõnikord harva mõnedele väga headele inimestele. Näiteks käisin Soomes elades 15-aastaselt naabermaja lastele hoidjaks kui nende ema pidi kusagile välja minema. Isa oli kodust ära pikki perioode, sest ta sõitis rekaga mööda riiki ringi. Nõnda tegin ka neid oma kogumikke näiteks nende pere papsile. Ta oli alati hästi tänulik ning ütles, et kuulab neid pidevalt ning vahelduseks ka mõningaid vanemaid kassette, mida olin juba varem teinud... esitas isegi soovilauljate nimesid... "Muusika" oli minu usk ja oma usku tahtsin levitada kõikjale end ümbritsevatele ja olulistele inimestele... Kui kuulsin midagi väga head ja sain selle veel lindile, siis tuli seda rõõmu ja head muusikat jagada ka ju teistega...

Ajad muutusid, kassetikasutamine kadus ja asemele tekkisid CD'd... edasi mp3'd ja muud formaadid. Minu sees elav "muusikakogumike tegija-poiss" on endiselt veel mingis vormis alles ja kohati lööb see ka välja. Eelkõige muidugi endale autosse heade laulude kogumikke koostades, aga nõnda on saanud ka mitmed minu sõbrad CD'sid või olen kopeerinud oma mp3ede kogusid sõprade kõvaketastele või mp3 mängijatesse. Ainult, et enam ma ise "kingitusena" neid ei jaga, ega peale pressi. Pigem juhtub see nii, et keegi sõidab mu autos ja küsib ühe või teise laulu või mängiva plaadi kohta ja nii jõuame jutuga jälle selleni, et võiksin oma muusikat temagagi jagada.

Eks suures on on see selline pop/rock-muusika, mida võiks kuulda ka raadiost, aga tihti just neid laule ei lasta... Ei jõua need raadiod ka kogu maailma muusikat oma playlistidele panna. Raadiotel käib see oma reeglite järgi, ehk mängitakse parajasti kuumi lugusid või hoitakse mingit liini ja sellepärast on lõdvad, ent omati mingidki reeglid paigas mängitava muusika osas. Eks alati on ka erandeid ja nende erandite läbi on ka raadiost võimalik päris huvitavaid laule ja lauljaid avastada. Üldjuhul leian oma muusika siiski mujalt. Viimasel ajal üha tihedamalt ka enda laste käest, sest nend youtube'i kasutamismaht on ikka hoopis teisel levelil (ka üle-eelmise aasta suurima muusikalise avastuse sain just nende käest). Vanasti kuulasin ma kõige maailma edetabeleid ning tänu sellele on siiani jagunud kõrvu ka erinevakeelsele muusikale. Kõige rohkem olen kursis põhjamaade ning eriti muidugi rootsi muusikaga, kuid lisaks veel hispaania, itaalia ja saksakeelse muusikaga. Just mõni aeg tagasi avastasin ka endale senise elu kõige lemmikuma venekeelse laulu...

Hiljuti siin Ida-Virumaal "Ristumine peateega" vaatamas käies otsustas mu auto koostööst loobuda. Peatus ja jäigi seisma mõned kilomeetrid enne Jõhvit. "Vana hõbe" oli ka juba 12-aastane, mis autode vanuseskaalal on ikka juba kobedalt keskea ületanud. Oli teine hea suksu ja teenis mind vapralt (muide otsustasin just tal mootori välja vahetada ning järgmisest nädalast peaks remondist väljuma jäädes mu poja peatselt lõppevat autokooli ning juhilube ootama, et siis juba teda edasi teenida. Esimeseks autoks igati kobe pill... enda hoitud, hästi hoitud). Mina jõudsin  endale juba uue suksu hankida... uhke ja ilusa ning noorema. Musta ja läikiva karva ning valgest nahast sisuga kaunitari. Ta nimi on muide MARY ja kuigi on ameeriklanna, siis läbi GPSi räägib briti aktsendiga. Natuke kamandav on, eriti hetkedel kui ma päris sinna ei liigu kuhu ta juhatab (kohe nõuab esimesel võimalusel u-turn'i)... või siis jällegi ringteedel ütleb millal ma sealt väljuksin... muidu jääkski ju tiirlema sinna... Ilus ja tark ka pealekauba - harukordne kombinatsioon... kuigi võib-olla seda ilusam, et ta nii tark ja osav on (ma siinkohal kõiki ta teisi oskuseid ja trikke ei hakka üles loetlemagi, me jääks siia homse hommikuni)...

Aga uuele autole on ju vaja ka uut muusikat... Ei saa nende raadiojaamade peale alati loota ja mõned uued avastused on vaja endale ka pähe kulutada. Nõnda otsisingi paarkümmend laulu kokku... täpsemalt 21, mis ilusti ühe CD ära täidavad (Mary mängib ka mp3 kogumikke, mängib ja näitab muide ka DVDsid kahele tagumisele reale, aga mul oli just tühjade CD-plaatide torn käepärast ning vaja veel täpsemalt uurida, kuidas see mp3 asjavärk seal töötab). Need laulud otsisin kokku värskematelt plaatidelt ning mõned laulud olid ka siit-sealt kõrva jäänud, mis tuli kokku korjata eraldi.

Teiste seas oli kusagilt kõrva jäänud ka Evanescence'i laulja Amy Lee mingi uus soololaul... õigemini see polegi vist niiväga uus (2017), aga minu jaoks uus... sellest piisab, et plaadile pääseda. Nimelt need kogumikud on mul tavaliselt suuremas osas koostatud just nimelt lauludest, mida ma veel peast järgi laulda ei oska... on avastamisrõõm suurem ja no mõned põhjused on veel, aga jäägu see siinse teksti lugeja ettekujutluseks, miks :)

Laul ise on selline:


Ilus ja võimas ballaad, mille Amy võimas hääl veel eriti elama ja helisema paneb.

Ülejäänud 20 laulu on kõikvõimalikelt erinevatelt plaatidelt, peamiselt aastast 2018, aga mõni ka vanem. Eriti mitte-inglise või mitte-eestikeelsete laulude puhul toon sisse ka vanemaid, sest kui ma neid plaate just autosse pole varem teinud, siis võib juhtuda, et ei teagi, mida kõike head olen endale kokku ahminud. Nõnda laulude haaval saab ka avastada uusi lemmikuid. Ahjaa... kui on mingi eriti haruldane laul, mille mp3'e ei leia, siis on ka juhuseid kui olen youtube'i video konventeerinud mp3ks ning selle plaadile põletanud. Töötab ka väga hästi.

Teiste seas, nagu ütlesin, katsun ikka leida ka muukeelseid laule sinna vahele vahelduseks. Mulle meeldib enda lugusid nende teksti tähendusest kokku leiutada. Kuna ma räägin 7 keelt ja keeled kasutavad omavahel sarnaseid sõnu, millel on ka sarnane tähendus, siis saab aru ka lisaks neile seitsmele veel mõnest keelest. Näiteks norra keelest peaagu perfektselt rootsi keele baasil. Tihti nii äris kui isiklike sõpradega Norras suhtlemegi nii, et nemad räägivad/kirjutavad norra keeles ja mina rootsi keeles vastu - saame teineteisest peaaegu ideaalselt aru.

Ja no muidugi katsun ma leida plaadile ka mõne itaaliakeelse laulu. Praeguseks on juba aastatega väljakujunenud mingid lemmikud, nagu näiteks Emma Marrone, kelle plaate ma siis läbi kammin, kas on mõni laul veel nö. "kasutamata", et seda siis avastada tihedama kuulamise läbi. Nende itaallaste puhul võib juhtuda, et võtan ka laulu mõnelt 2012 aasta plaadilt või veelgi vanemalt... Sedapuhku jäi ette Francesca Michielin'i 2015.aasta plaat. Kuulasin mõned taktid algust ja tundus piisavalt hea ja nõnda see plaadile rändaski.

Esimene pikem sõit uue autoga sai tehtud Eesti teise otsa - Põlvamaale, vaatama Musta Kasti "Mowgli"-t. Juba ainuüksi ühel otsal jõudis seda plaati vähemalt paar korda läbi kuulata. Eks muidugi pidevalt mängisime tütrega (sõitsime kahekesi) mingeid sõnamänge, ajasime niisama juttu ja tegime ka peatuseid ning muusikale otseselt 100% ei keskendunud... küll jõuab, eks! Varbuselt tagasi sõites sai arutleda teatri üle ning muusika oli pidevalt vaid taustal... Alles umbes neljandal plaadiringil märkasin midagi imelikku... Pärast seda Amy Lee "Love Exists" laulu tuli plaadil see laul:



Sound on ju mõnevõrra erinev, keel on erinev ja hääled ning laulu tunnetus isegi mõnevõrra erinev... aga täiesti sama laul ikkagi...

Täiesti üle mõistuse kokkusattumus...

Amy Lee laul oli mul teadlikult valitud... aga, et ma oma sadadest itaalia pplaatidest just seekord Francesca oma välja valisin... ning tema teise plaadi, aastast 2015, mitte esimest, ega ka mitte kõige värskemat, alles sellel aastal ilmunud plaati (nagu ma tavaliselt teen nende kogumike koostamisel) ning plaadilt järjekorras just selle teise laulu (tegelikult üsna huupi) võtsin... no mis on sellise juhtumi tõenäosus? Üks miljoneist!

Eks see üsna tühjapäevane ime ole, aga just nimelt "ime" sellegipoolest :)

Inimestele, kellele ma olen jõudnud neid laule nüüd lasta kõrvuti (kes on mu autoga sõitnud), siis arvamused sellest, kumb versioon on parem, jagunevad enam-vähem pooleks. Ma ise eelistan itaaliakeelset versiooni. Ühest küljest see mõjub huvitavamana, sest ei saa täpselt sõnadest aru, aga võib arvata ja luua oma loo peas nendest sõnadest. Kuid eelkõige meeldib see versioon mulle sellepärast, et see on Francesca poolt lauldud sellise meeleheitega hääles, mis tungib hinge. Meeleheide on üldse tugev atmosfääri ja tunnetelooja. Olen tähele pannud, et vähemalt minu hinge leiavadki meeleheitliku maneeriga laulud ballaadid lihtsamini tee. Kuid muidugi ei saa vastu vaielda ka sellele, et Amy Lee hääl on ikka täiesti omaette klass. Mõnedele jällegi meeldib just nimelt kui saab täpsemalt aru sõnadest...

Originaalis ongi see itaaliakeelne versioon, mis on Francesca esitatud ning Amy Lee avastas laulu raadiot kuulates, kui ta oli Itaalias filmimas videot laulule "Speak to me", mis on pärit filmist "Voice from the stone". Ta väidab, et see laul lihtsalt ei lasknud temast lahti ning pidevalt kummitas teda kõikjal. Infoks veel, et Francesca esituses tõusis see laul Itaalia edetabelis kõige kõrgemal hetkel 10.kohale...

Ah, et mis see kõige aegade lemmik venekeelne laul nüüd siis on?
Aga palun (heli tasub panna võimalikult kõvaks, et need rokilikumad-kohad õigesti kohale jõuaksid):



Olen üsna närb vene muusika asjatundja suuremas paanis (nende tümps ei lähe mulle üldse peale, aga rokilikumal poolel on huvitavamaid nähtuseid), aga nüüd tean, et see laul on Polina Gagarina esituses pärit filmist "Битва за Севастополь" (oli ka Eestis kinos). Laul võib olla mõnele tuttav ka Zemfira repertuaarist või hoopis Виктор Цой orginaalina, kui ta seda ansambel Кино ridades laulis. Ehk siis ka mitte kõige värskem laul, kuid mina avastasin selle just nimelt Polina versioonina.

Üks kokkusattumus veel... Nimelt hiljuti teatas sõber Indrek Kasela oma FB seinal, et nad toovad Kinos Sõprus augusti alguses ekraanile hiljuti Cannes'i festivali võistlusprogrammis osalenud filmi "Leto", mis jutustab Viktor Tsoi ja ansambel Kino loo. Film võitis muide Cannes'i festivalil parima soundtracki tiitli!

Ja siis... Mary ning toosama CD... Läksime Jänedale Pullitalli "Pikse pilli"-i vaatama... Jõudsime kohale. Kuulasime veel Lauri Saatpalu "Isa tuli koju" laulu lõpuni ning väljusime autost... Hetk läks aega kui saali lubati ja nagu ikka RAAAM-i puhul, kui pole kindlaid kohti ette määratud, siis saali parimad kohad, ehk esimese rea keskmised on kellelegi oma jopedele reserveeritud... Teine rida oli ka täitunud päris kähku, aga me saime endale vähemalt sinna, kuigi üsna küljele oma istumise. Istume ja istume, kui meie taha potsatavad maha ei keegi muu kui Lauri Saatpalu oma kaaslasega... ja räägib täpselt selle "Isa tuli koju" häälega! Uskumatus... okei... ikka ju juhtub... aga järgmisel päeval läksime Pärnusse Jahtklubi paadikuuri "Inriid ja Toomas Nipernaadit" vaatama... ise veel naersime, et CD oli jälle Saatpalu "Isa tuli koju" kohal kui kohale jõudsime... Et mis nüüd... ja no läksime paadikuurisaali. Jälle olid esimesed read omadele kinni pandud. Me saime teise ritta koha, aga sinna tulnud inimesed väitsid, et neil on meie kohti ka endale vaja... Mu kaaslane ei tahtnud tüli norima hakata ja nõnda läksime tahapoole ridadesse... Ja kas sa näe... meie ette tuleb istuma EI KEEGI MUU kui Lauri Saatpalu... No pole võimalik eksju?! Aga vat on! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar