pühapäev, 2. juuni 2019

Üksi lehekuu põues - TikerKultuur


On 1909.aasta kevade, 110 aasta tagune lehekuu. 40-aastane riigimees Jaan Tõnisson seisab Anton Hansen Tammsaare kodumaja nurgal ja ootab oma armastatut... Neiu Hildat, kes on Jaanist peaaegu 22 aastat noorem ning leppinud sellise ebameeldiva koha kohtamiseks... Jaan - lilled peos ja tähtsa hoiaku ning uhke habemega, mõjub suu avades natuke ka hoopis armuvalus poisikesena. (Armuvalu, ükskõik kui tähtis Sa ka poleks, muudab kõiki meid mehi natuke "sellisteks" :) )
Miks neiu ometigi kohtamise on leppinud rivaali maja juurde? Ja ta elab seal ligidal, aga see pole ju ometigi "põhjus"... Kõik selgub näitemängu lõpu eel...

Loone Ots on kirjutanud 150 aastat tagasi sündinud Tõnissonist näitemängu, milles seob ühe huvitava olukorra Tõnissoni elulooga ja tulemuseks on monoloog, kus näitleja tekst žongleerib kord olles hetkesituatsioonis ja siis jälle jutustades elulugu. Eluloost muidugi seda osa, mida selleks vanuseks oli Tõnisson jõudnud elada. Sellise tehnika kasutamiseks on väga kitsas tee, et mitte kukkuda ajalooloengu poolele või saada formaadi ohvriks. Aga ei - "Üksi lehekuu põues" kulgeb väga huvitavat radapidi, mis alguses ehitab raami, ent siis täidab selle nii ajaloo kui emotsionaalsete inimlike kuvanditega nii inimloomusest kui laval toimuva olukorra sümbioosist.

Mida me ajaloost ette teame? Jaan oli väga otsusekindel - kui ta midagi pähe võttis, siis selle ka ära tegi. Teisalt peeti teda veendunud poissmeheks, kellel nii palju Postimeest ja riigiasju peas, et tal pole seal enam ruumigi naistele ja ammugi mitte aega naistega jamamiseks. Ja siis armus ta Hildegard Lõhmusesse... Häda oli ainult sellest, et neiule viskasid silma ka mitmed teised poissmehed... nende seas ka (arvatavasti) Anton Hansen. Probleem oli ka selles, et Hilda oli Jaanist poole noorem ning tolle vanemad sugugi vaimustuses polnud nõnda vanast väimehekandidaadist. Heh, isegi Anton oli Hildast tunduvalt vanem. Kuid aastal 1910 Hilda ja Jaan ikkagi abiellusid ning said hiljem veel 5 last.

Mina seda etendust vaatama minnes ei teadnud kogu suhteajalugu ja nõnda ei teadnud ka seda, et Jaan tegelikult Hilda lõpuks "kätte sai"... Lugesin seda alles kavalehelt esimest korda, vahetult pärast etendust. Sellepärast mõjus etenduse lõpp vaadates kuidagi eriti kurvana ning tekkis väga negatiivne hoiak Hilda suhtes (kuigi eks ta ju oligi alles plikatirts tollel ajal) ja emotsioonipiste südamesse, et kuidas nüüd NII! Kes näinud, see mõistab, aga ma ei tahaks seda paljastada neile, kes näinud veel ei ole.

Päris alguses läks mul küll hetk aega, enne kui näidendisse sisse sain. Korraks tundsingi, et nonii, nüüd läheb ajalooloenguks, aga see muutus hetkega kui sisse tuli pisut muhelust pakkuvat huumorit. Ma ei tea, kas Tõnisson päriselt ka selline oli, milliseks Loone on ta maalinud oma loos sõnade ja hoiakutega, aga seda nii Loonele kui Tõnissoniks kehastunud näitleja Mihkel Tikerpalule tuleb au anda, et väga ehedalt usutav tunne tekkis küll sellest inimesest... Terve elu nii vanaks naisteta elada, siis ju ta pisut sotsiaalselt kohmakas naiste suhtes oli ja kuna tal olid ka kindlad veendumused selleks vanuseks paigas, siis oma kitsavaatelisuses võiski ta nii rumal inimsuhete asjus olla ning see pakkus kõrvaltvaatajale pisut nalja - keskealine ja pealekauba tähtis mees ju ikkagi...

Eks siin tuleb ju mängu ka see aeg, milles elati, kus mehed olid väga mehed ja naised väga naised ning ühiskonnanormid olid praeguse maailma mätta otsast vaadatuna naljakalt vanamoelised. Ning just selles ajahetkes kus me parajasti viibime, mil poliitilisel maastikul terves maailmas on tõstmas konservatiividest paremäärmuslased pead, kes on teada-tuntud vana maailma vaadetesse lõksu jäänud, seletab see kuidagi eriti kõnekalt kus kohast me tuleme ning annab aimu, et kui kui ajaga kaasas ei käi, siis võib tõesti takerdudagi millessegi, mis praeguses hetkes ajalukku vaadates ajab naerma tolleaegsete inimeste üle, kuid kui PÄRISELT praeguses maailmas inimestel sellised vaated on, siis pigem mõjub see rumalalt. See kontrast kandis minu jaoks ning sild tänapäevaga muutis mingis mõttes loo aktuaalseks ka mitte ainult sünni- ja aastapäevadaatumite tõttu, mis ju formaalselt tõesti enda eest räägivad, miks seda tükki praegu lavastati.

Karl Sakrits'a lavastus on ühest küljest lihtne - palju sa ikka mononäidendiga trikke teed, kuid Karli tulemuse kohta võiks vabalt öeldagi, et lihtsuses peitub geniaalsus. Tema lõpetas ju ka TÜ VKA (teatrikunsti 11.lennu) lavastaja õppesuuna (kuigi pärast NUKUga liitumist on rohkem tuntud kui näitleja) ning siin on väga maitsekalt kokku sidunud selle ühe karakteri jutustuse ühel tänavanurgal, majade vahel pargipingi ligidal, lastes üheks väikseks viivuks karakteril ka neljanda seina eest ning ühes stseenis pannes oma tegelase mängima kolme tegelast (varjude abil) korraga... Sidudes Ele Kruselli kunstnikutöö, Rommi Ruttase videokunsti ja Villem Rootalu helimaastikud üheks ilusaks kunstiliseks tervikuks. Ja muidugi näitejuhtimine, mis ka ju lavastajatöö osa...

Mihkel Tikerpalu, kes lõpetas nüüdseks juba 9 aastat tagasi EMTA lavakooli 24.lennuga, polnud toona minu lemmikute seas... Ta ei tõusnud millegagi esile, mitte, et ma tema tööde suhtes otseselt negatiivseid emotsioone oleksin saanud. Lõpetamisel liikus ta NUKUteatrisse, ehk nö. "silme eest ära" (sirmi taha). Kuid sealt "sirmi tagant" on ta järjekindlalt üha enam ja enam tõusmas esile. Ilmselt oli see paari aasta tagune Vanemuise Les Miserables, kus ta esimest korda wow-efekti kinkis. Sealt edasi on kõik kokkupuuted olnud head. Hiljuti "Apelsinitüdruk"us tajusin tema psühholoogilist küpsust, mängida rolli, mis pole sugugi kergete killast ja luua oma tee sellest välja. Ja nüüd selle Jaan Tõnissoniga on ta tõesti lõplikult "kohale jõudnud". Psühholoogiliselt nüansirikas tegelane, kelle loomuomadused Mihkel justkui mängleva kergusega välja mängib, olles siiski laval "päris" inimene. Inimene oma inimlike vigadega, aga ka juba teatava elupagasiga. Ja veel millise pagasiga! Näitleja hoiab tervet etendust oma peos. Julgeb teha pause, mis kannavad, julgeb mängida oma tegelasega ja mänguliselt muuta ennast ning seeläbi luua teine inimene. Kindlasti andsid selleks palju abi ka habe ja vuntsid, mille varjus moondus näitleja kelleksi, kes ühest küljest kehastab tegelast, ehk Jaan Tõnissoni, aga teiselt sellise lavakeelega tegelast Mihklilt varem näinud ei ole. Eriliselt meeldisidki need kohmakad hetked, mis just Jaani kui tervikkarakterile loomuomaselt ehedalt tundusid sobivat, kuigi need on ju ikkagi näitlejalooming, mitte "Jaan Tõnisson" :) Psühholoogiliselt kandev roll, mis mõjub ja jääb meelde, kuigi eks muidugi mononäidendis ongi kogu fookus ühel näitlejal. Aga Mihkel täidab nii terve lava kui terve loo ka üksi mängides.

Hinnang: 4 (Mul ei ole tegelikult mitte millegi üle nuriseda. Tugev ja selge, omade nõksudega monolavastus, kus erinevad kunstilised komponendid aitavad lavastuse üles ehitada ja mida kroonib nii väga hea psühholoogiliste nüanssidega näitlejatöö kui ka ajaloolise taustaga huvitav lugu, mis jookseb kahel tasandil - inimese elulugu ja hetkeolukord, milles tegelane ootab oma armastatut. Kirsina tipul veel puänt, mida ehib teadmine, kuidas päris elus kõik edasi läks! Poolteist tundi läheb väga kiiresti kui on nii huvitav ja saab elada Jaanile täiega kaasa, kuidas tal ikkagi selle noore neiuga läheb... kas too saabub sinna kohtumispaika... samas ju ootaja aeg on pikk, aga publiku "ooteaja" sisustab ta enda loo jutustamisega. Minule meeldis!)


Tekst lavastuse kodulehelt (Martin Ahven'a fotod on pärit TikerKultuur'i FB seinalt):

Üksi lehekuu põues

Jaan Tõnisson oli Eesti poliitik ja riigimees, kelle tegevus Eesti Vabariigi juhtimisel on jätnud meie ajalukku olulise jälje. Samas oli tegemist tavalise inimesega, kelles lisaks aatelisusele ja patriotismile lõid aeg-ajalt välja ka kired ja emotsioonid.

Lavastus "Üksi lehekuu põues" on pühendatud Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale ja ühtlasi ka Eesti Vabariigi 100. juubeliaastale.

Lavastaja: Karl Sakrits
Laval: Mihkel Tikerpalu
Kunstnik: Ele Krusell
Helikunstnik: Villem Rootalu
Video- ja valguskunstnik: Rommi Ruttas

Lavastust korraldab 2018. aasta maikuus loodud mittetulundusühing TikerKultuur, mille eesmärkideks on Eesti teatripildi ilmestamine omanäoliste väikesemahuliste teatrilavastustega ning professionaalse ja heal tasemel teatrikunsti esitamine nii suuremates keskustes kui ka väiksemates kohtades üle Eesti. MTÜ eestvedaja on näitleja ja produtsent Mihkel Tikerpalu, kes aastatel 2015-2018 tegutses ka teatriühenduse Misanzen produtsendina.

Lavastuse alusmaterjaliks on Loone Otsa kirjutatud mononäidend "Üksi lehekuu põues", mis räägib Eesti riigimehe Jaan Tõnissoni elust, tehes sissevaate nii tema poliitilistesse kui filosoofilis-usulistesse vaadetesse, aga näidates ka suure riigimehe inimlikku külge. 

Etenduse pikkus on 1,5 tundi ja etendus on ühes vaatuses.

Lavastuse esietendus toimub 20. aprillil ning etendus 12. mail ERMi teatrisaalis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar