laupäev, 23. november 2019

Kodukäijad - Kellerteater


Nagu ikka, kui on Kellerteatrisse minek, siis tekib teatav erutus nahavahele - mida ja millist põnevust seekord seal majas pakutakse. Siiani, minu 4 varasemal külastusel, on sellel alati üllatusmoment küljes olnud. Kuid üks mis kindel - selles vanas püssirohukeldris tunneb end alati oodatud. Juba uksel võib majaperemeest ennast askeldamas näha, kõigile külalistele mõni hea soe teretulemast-sõna varuks.

Sedapuhku toodi välja Indrek Hargla poolt (spetsiaalselt meie ainsa põnevusteatri jaoks) kirjutatud 2 uut näidendit ühise buketina, koondnimetuse "Kodukäijad" all. Teatrijuht Vahur Keller ise lavastas selle ja siiani on see, oma esimest tegevusaastat lõpetava noore, aga põnevikest pakatava mängumaja kõige suurema trupiga lavastus. 4 näitlejat, aga siiski mõnusalt kammerlik, sest 4 on ju ka veel "väike trupp", eks.

Esimene lugu, mille pealkirjaks on "Phosphorus", viib meid sajanditetaha. Vähemalt 19ndasse kui mitte 18ndasse või isegi miks ka mitte gooti stiili ajastusse 12.-16.sajandisse... Nagu on olemas kostüümidraamad, nii on ju ka kostüümipõnevikud (a la Sherlock Holmes). Oleme tunnistajateks vaimust vaevatud noore, blondi naise stressile, sest teda on "jäänud" kummitama vastlahkunud abikaasa. Küll mürgitab too ta toidu, küll vaatab peeglist vastu. Mees, kes muide oli mõisaprouast tunduvalt vanem... Ringi on siiberdamas ka kahtlane kammerhärra. Muudkui nuusib ja luusib siin ja seal. Külla saabub vaimude väljaajaja, kes ühtlasi on detektiivikalduvustega...

Ai, kui magusalt makaabrilt on kõik need neli karakterit lahendatud! Seksikas ja sähvakas "damsel in distress" (Rahel Ollisaar), hullumas ja katkumas endal juukseid peast välja... Vahur on Raheliga tabanud kullasoonde. Ta on nagu lihvimata teemant, keda nüüd lavastajahärra nii kuidas parajasti tal lavastuse jaoks vaja särama lihvib ja poleerib. Rahelist on selgelt saanud veelgi parem näitleja kui esimeses rollis. Ta on lavale lausa loodud! Nosferatulik ja kuigi "surnud", siis endiselt armujanus mees, Riho Rosbergi kehastuses (minu selle lavastuse lemmik karakterilahendus!) on justkui mustvalgest vanast filmist siia lavale ajahüppe teinud. Tema kohalolu ongi mõjuv, nagu vaene noor lesk seda üleelama peab. Andrus Eelmäe täiesti pinges ja väriseva-hiiliva imeliku ning kahtlase krõhvana annab omalt poolt tooni ja tõstab pahaaimuslikku pinevust selles "kinnises" ruumis. Ja vaimude väljaajamise teenust pakkuv, võimsahäälne ning hoogne Sherlock/Exorcist Andres Roosileht toob sisse justkui mõistuse hääle... kuigi kamoon - ta tegeleb ju "vaimude" väljaajamisega! Mis mõistuspärast selles on?! :)

Eks pisukese huumori segamine õudusžanrisse ainult rikastab lugu ning muudabki selle "õudsa" veel pisut õudsamaks läbi kontrasti. Sestap saab teine lugu alguse veelgi lõbusamates toonides, kui kaks kehkadivei-teletegijat oma järgmise saate lokatsiooni tulevad üle vaatama. Teine osa, millel nimeks "Nõia tütar", toob meid tänapäevasesse kummitusmajja. Teletiim (Rahel Ollisaar ja Andres Roosileht), mis plaanib vastavasisulist saadet hakata filmima, saab kurjast vaimust kaetatud (vähemalt 1 neist) ning kõik ei lähe päris nii ägedalt, nagu nad seal alguses arvavad... läheb VEELGI ägedamalt :)

Loosse on segatud ka majaomanik (Riho Rosberg) ja mingi vaim(?) või kes see mees (Andrus Eelmäe) seal on? Nõia tütre isa? Natuke jääb see lõik oma sisutuses arusaamatuks. Nagu üleliigne... või seosetu... mida on tahetud näitlikustada? Teisalt ei ühildu see kogu nukkude-temaatika ja paha vaimu sisseminekuga, mis hiljem loos avaldub. Praeguses vormis jäi tunne, nagu lõik oleks meelevaldselt vahele topitud, et neljandale näitlejale ka omad minutid lavastuses anda, sidumata see tervikuga. Või ei pannud ma midagi olulist tähele? Seal oli küll hämar ja vaimudega hästi sobituv toss levis saalis, kuid selliseid põnevikke vaadates on kõik meeled vägagi erksad. Nõnda märkas ka seinal poodud mehe varju enne kui üks tegelastest sellele tähelepanu pööras. Väga mõnus detail! Detailidest rääkides, siis kogu lavastuse üks lemmikuid oli teise loo alguses, mil just lakkesätitud poomisnöör sealt alla libiseb ning igal pool saalis kostuvad heleda hääle naerukilked - nõia tütar on "kohal"! :)

Lavastuslikust, mängulistest ja tehnilistest aspektidest saab rääkida ainult ülivõrdes. Minu kriitikanool läheb peamiselt lugude enda pihta. Arvan, et siiani on eesti kirjanduse kõige õnnestunuma õudusstseeni autoriks ka just nimelt Indrek Hargla, mil oma teises Melchiori-sarja raamatus (muide värskeima, ehk 7.raamatu "Apteeker Melchior ja Pilaatuse Evangeelium" eksemplari sai mugavalt ja soodsalt ning koos autori allkirjaga seotada enne etendust, sest just lõppes seal autori esimene raamatuesitlus), kui mõrvar siseneb öösel apteeki, ehk hetkel, kui Melchior ise seal ennast varjab. Kuid seekordsed lood olid tsipa... no ütleme, et ootasin midagi uut, aga need kummituslood olid sisuliselt ühe õuduslugude-fänni jaoks juba mõnevõrra tuttavad. Võib-olla polegi midagi uut enam siin päikse all ja kõik on taaskasutatud vana? Mu enda fantaasia hakkas mõlemas loos tööle ning keeras omakorda vinte sinna otsa. Pigem olekski võtnud esimese neist lugudest ja tahtnud kobedamat ja pikemat lahenduskäiku ning rohkem kahtlusaluseid. Teine, oma natuke terviklikuma loolahendusega, oli siiski veelgi lühem ja lihtsam. No igatahes mõlemas, nii esimeses kui teises "osas" olid ka omad väga vinged "head" küljed. Nii värisema ei hakanud, nagu "Emilie Sagee" ajal, aga mõnus oli vaadata sellist pingul pinevat mängu.

Imeliselt õige aura andis ka mängukoht ja valgus (Rene Topolev), koos saalilastud tossuga ning kunstnikutöö (Britt Urbla Keller) detailid, alates peekritest, kandelaabritest, lõpetades kostüümide, meigi ja muu karakterite karikaturiseeritusega. Liina Sumera helilooming sulandus nii loosse, et ma pärast etendust ei oska üldse mõtteski seda meenutada, milline muusika seal oli.

Hinnang: 4-
Millegipärast jäi mulje, et Margus Prangel pidi selles tükis ka mängima, aga laval teda polnud. Mingil põhjusel tehti muudatus ja Andres Roosileht võttis viimasel hetkel rolli üle. Ega ma ei kurda, sest Andres, eriti teise osa naljakalt kepsleva telesaate lokatsiooni fotograafina oli oma humoorikuses väärtus omaette. Üldkokkuvõttes jäin rahule, kuigi jah, oleks nendelt lugudelt tahtnud suuremat sisukust, keerulisemaid lahendeid. Esimeses osas meeldisid kõik neli näitlejat, sest need rollid olid karikatuursemad ja andsid omamoodi õiguse mängida mõnuga täiega. Teises osas meeldisid pigem Rahel ja Andres naljakate teleinimestena. Mõtlesin küll vaadates, et niivõrd raske on teatrilaval ikka mängida midagi sellist, mida Rahel seal kapis ja kapist väljudes mängima peab. Filmis veel, kui on muusika ning ekraani kaudu tekkiv distants, aga laval inimeste silme ees, käegakatsutavas kauguses. See on parajalt keeruline, et ei mõjuks imelikult. Ainult pingestatus vast ehk aitabki. Ise peab uskuma, siis on aus mäng ja see õnneks vähemalt minu nähtud korral nii töötaski. Keerulisi kohti on siin veel - näiteks küüntega kriipimise lavastuslikult illustreeritus ja nukkude kadumine ning ilmumine. Eriti olukorras, kus ka publiku silmad on pimedusega harjudes hämaras nägevad. Detailid, mis mängides lähevad kindlasti üha paremaks ja sujuvamaks veel. Kokkuvõttes päris mõnus ja asukoha toetusega veel eriti - eriline võimalus hüpata korraks gooti stiili ajastusse, siis kui ka Tallinna vanalinn oli selline, nagu vaimusilmas seda tema hiilgeaegadel ette võib kujutada.


Tekst lavastuse kodulehelt (kuna fotosid ei leidnud kusagilt, siis nende siinsete autoriks olen mina ise):

                               KODUKÄIJAD
                          Indrek Hargla
                                    põnevusteater
autor Indrek Hargla
lavastaja Vahur Keller
kunstnik Britt Urbla Keller
helilooja Liina Sumera
valguskunstnik Rene Topolev
koreograaf Kristina Paškevicius 
 näitlejad Rahel Ollisaar / Andres RoosilehtRiho Rosberg / Andrus Eelmäe
kestus 2h 30min / vaheajagavanusepiirang 14+

“Kodukäijad” on kaks lugu kummitustest kahes erinevas ajas ja ruumis, 
19. sajandi Saksamaal ja tänapäeva Eestis. Neid ühendab see, et mis on surnud, 
on tulnud tagasi elavate maailma, sest kõige tugevamad tunded ei sure iialgi päriselt. Armastus ja vihkamine ei lase surnutel püsida rahus ja 
Kellerteatri laval hakkavad sündima jubedad asjad.
Meisterliku põnevuskirjaniku Indrek Hargla spetsiaalselt Kellerteatrile kirjutatud kaks lühinäidendit “Phosphorus” ja “Nõia tütar” toovad vägeva energiaga Püssirohuaida saalis lavale tuntud gootiliku teatrikeelega lavastusrühm ja neli karismaatilist näitlejat – 
Rahel Ollisaar, Andres Roosileht, Riho Rosberg ja Andrus Eelmäe.


1 kommentaar:

  1. "vähemalt 19ndasse kui mitte 18ndasse või isegi miks ka mitte gooti stiili ajastusse 12.-16.sajandisse... " Hm, raudteejaamast saabuv eksortsist, fosforiga tulitikud - 19.sajand. https://en.wikipedia.org/wiki/Match#History

    VastaKustuta