Neljapäev, 5. detsember 2019

Vapruse värinad - NUKU


NUKU suurimas saalis on ehitustellingud. Ohtlik! Äge! Kutsub kohe turnima! Kaks maskides kutti tulevadki hämarast ning mõne hetkega ongi nad nende otsa roninud. Õiged mehed ju risti ette ei löö - ohud ongi mõeldud ületamiseks. Mida suurem risk, seda kõvem mees oled! Või on siiski veelgi kõvem mees see, kes kui teised teevad midagi ohtlikku ja keelatut, julgeb hoopis olla sellele vastu ning mitte igat lollust kaasa teha? See pole kindlasti nii äge... aga kas "mitte-lahe" olemisega riskimine pole mitte veelgi suurem risk? Kas see on lahe, kui oma eluga riskida? Julgeda teha midagi, mida teised ei julge? Mnjaa, selliste asjade üle targutada on sõnades lihtne. Lastel on omad hirmud ja täiskasvanutel omad. Kuigi päris mitmed ju neist kattuvad ka. Näiteks haigetsaamine - nii hingeline kui füüsiline - need on vist need kõige suuremad ohutegurid. Mida siis üks täiskasvanu kõige rohkem kardab? Hambaarsti? Miks? Hirm haiget saada... Palka juurde küsida? Miks? Kas siis jääb tööst ilma? Ei, hirm on oma unistus ära lõhkuda? end alandada? Hirm võib olla ka neil, kes endale kaaslast otsivad ning unistuste armastatule enda armastust avaldada ei julge - jällegi hirm, et see unistus purustatakse. See teeb ju hingele haiget... Teisalt jällegi kui nendest asjades juttu ei tee või ei tegutse unistuse täitmise nimel, siis ei saa nagunii "järgmisele tasemele". Aga see vajab vaprust. Enesekindlus võib anda tiivad, aga paraku tihti jääb sellest julgusest pisut puudu, mis omakorda lööb värinad sisse. Niimoodi vapralt, pisut värisedes siiski tegutsedes, võib saada isegi väga suurte asjadega hakkama. Vapruse värinad...

NUKU "Vapruse värinad" toob lavale Villi ja Volli, kes on täiesti tavalised eesti poisid. Neil on ka naabritüdruk Tiina. Ema, kes töötab meditsiinis ja isa, kes on Soomes ehitaja. Tiina elab vanaemaga poistega samas majas - ülakorrusel. Lisaks on seal Soomes isal veel üks naljakas töökaaslane, kes korterikaaslase skype-ile vastab mõnikord. Loosse on segatud ka Endel, kes töötab päästeametis ning nõnda tuleb tal ka seiklusjanustel Villil ja Vollil silm peal hoida. Ja siis veel keegi Tambet, kes vist on kodutu või igatahes natuke omamoodi, aga nagu hiljem selgub, siis õnneks ühel kriitilisel hetkel satub olema õigel hetkel õiges kohas.

Ott Kilusk on kirjutanud ühe väga ehede loo (ning ta ise on selle ka dramatiseerinud), mis toimub küll külmemal ajal, ent pole siiski otseselt jõululugu. Ega ju ei peagi alati kõik jõuluaegsed lavastused olema surutud jõuluteemaga ühilduvaks. Väga värskendav, et seekord on sedasi.

Värskendav on ka Oti kirjutatud dialoog lasteetenduse kontekstis. See on kohati isegi natuke ehmatavalt, aga samas jällegi ehedalt otsekohene, just nii, nagu poisid räägivadki. Lapsesuu on ühtlasi armsalt, aga ka ausalt selge ja keerutamata. Oleme ju tegelikult harjunud mingi poliitkorrektsusega ka lasteetenduses, aga siin on mingil huvitaval kombel see mõnedes kohtades hoopis teistmoodi. Ka nii võib ja muudab teksti ainult elavamaks ja huvitavamaks!

Lavastajaks Endlast külas Kaili Viidas, kelle kontseptsioon on tihedalt lisaks loo autori poolt loodud sisuga ka kolmanda osapoolena kunstnikutööga (kunstnik on siin Illimar Vihmar) seotud. Laval, nagu mainisin on metalsed ehitustellingute konstruktsioonid, mis on ratastel ja seega liigutatavad nii nagu parajasti stseenis vaja. Vahepeal saab ka hoopis kõik eest ära lükata, vahepeal jällegi toimub tegevustik alumisel või ülemisel korrusel vastavas tellingu osas. Ühe ülemisel istub läbi terve etenduse Tiina vanaema televiisorit vaatamas. Minu nähtud versioonis oli selleks Tiina Tõnis. Kui ma mõni aeg mõtlesin, et miks üldse see tegelane, sest teda loos on vaid väga korraks, aga ometi on tema kohalolul teatav aura. Ta on kogu aeg seal. Kogu aeg on inimesed meie ümber ka korrusemajades. Me ei näe neid, aga nad on siin ja seal, mõni märkab midagi, aga praktiliselt kunagi ei sekku - igaühel oma elu, omad tegemised. Isegi kui võiks. Aga televiisor ja enda tegemised... paljud meist vaatavad aknast välja, et mis seal tänaval või akna all on toimumas... korra paar ehk päevas...

Andres Roosileht, isa töökaaslasena Soomes läbi skype'i on samuti vaid väga lühikese aja "eetris", aga see lühike suts on mõnusalt naljakas. Ema rollis on Laura Nõlvak, kes teeb oma tüüprolli - tüüpilise, sedapuhku tööst väsinud ja üksikhooldamisest ülekurnatud emana (mees on Soomes tööl). Olen aru saanud, et Laura on näitlejana vähemalt siiani füüsilist poolt väga tõsiselt võtnud. Nüüd oleks aeg ka suuline pool käsile võtta, sest endiselt on tänu diktsioonile ja hääle kandvusele kohati raske sõnu eristada, eriti hetkedel kui publiku suunas ei räägi. Ka karakteriloome on kaunis ühekülgne rollist rolli, kuigi siin see otseselt ei häiri. Seevastu kaksikrollis tõeliselt särab Taavi Tõnisson. Natuke opakas ja kiiksudega päästeametnik, kellel siiski täiskasvanuna palju suurem alalhoiuinstinkt kui poistel ja see pakub head ja puhast mängulist koomikat. Ka teine Taavi karakter on karikatuurne, suure koti ja mantli ja habemega Tambet. Ka temal on oma hirmud võita. Tegelikult natuke sama hirm kui üks Tiina hirmudest. Tiinat kehastab plikaliku lihtsusega Getter Meresmaa. Selle ühise "hirmu" nimeks on kuri burksimüüjatädi, ainult, et nii Tambetil kui Tiinal on see hirm tolle lavale mitteilmuva tegelasega oma kandi pealt. Getter on NUKU jaoks üks ütlemata hea materjal näitlejana. Temas on vajadusel plikat, vajadusel graatsilist noort naist või südamlikku daami, aga sama hästi ka hoogsat, poistega võidu koerusi tegevat pliksi. Unustamata tema head lauluhäält. Tiina suurimaks hirmuks on oma ande näitamine avalikult. Ja annet tal on! Publik hakkas keset etendust plaksutama Tiina-Getteri parodeeritud presidendi peale :) Kuid siis kui tõsine olukord ilmneb, on tüdrukul tegutsemiseks vaprust ja tarmukust.

Peategelased Villi ja Volli, ehk Mart Müürisepp ja Karl Sakrits on poisid nagu poisid ikka. Ja poisid satuvad ju igasugustesse sekeldustesse. Need kaks ei ole erandid. Mis neis siiski erandlikku on, on nende muusikakoolis käimine ja oma muusika tegemine ning sellega esinemine. Poisid on muidu ka toredad ja neil on süda ja mõtted "õiges kohas", seda näitab nii nende suhtlemine ja suhtumine nii Tiinasse kui ka oma emasse. Emale tehakse pannkooke ja ema tuju tegelikult ei soovita rikkuda, lihtsalt mõnikord kukub nii välja täitsa tahtmatult. Nagu poistel ikka...

Villi-Mart on vist veidi ägedam ja essam pea ees lollustesse sukelduma ja Volli-Karl kohe vennal sabas, aga vist natuke ka Tiinasse sees, kuid mõlema mehe mäng on väga täpne ja täielikult ümberkehastatud varateismelisteks nagamannideks. Täpsuse all pean silmas, et näiteks vast üks võtmesõnumeid "mõnikord on vaprus jätta midagi tegemata" tuleb Karli suust täiesti möödaminnes. Ühest küljest hoiab see ära puust ja punaseks tehtult moraalilugemise tunde, teisalt on see sellisena nagu tõesti vestluse osa, mitte suhupandud sõnad. Nende poistega oleks mina küll lapsena sõber olnud. Neil juba igav ei hakka. Eks muidugi selline samavanuste vendade rõõm ka, et alati on seltsiline omast käest võtta. Ent "samasuguste jopede" ja võrdselt süüdijäämise ohvrid on nad ka. Nagu vendel ikka...

Loo kulminatsioon on lahendatud selliselt, et ka selle peale otseselt ei hakka keegi suurt numbrit tegema. Pigem on mure üldine sõnakuulelikkus. Ent niimoodi ise avastades, ühendusi luues ning teatavaid hirme nahavahele kogudes, õpivad seda lugu vaatavad lapsed veelgi paremini, mis on mõistlik ja mis mitte. Kuigi mõneti irooniline on see selles mõttes, et need "värinad", millest pealkirjas räägitakse, ei tule siin loos poistel mitte "vaprusest", vaid pigem "rumalusest".

Koomikat nende hirmudega saab küll. Huvitav, et teiste hirmud võivad mõjuda ka naljakalt, aga enda omad on alati tõsisemast tõsised. Ja teistel tundub see vaprus tulema palju lihtsamalt, aga ise vaprust leida näib nii raske.

Muusika autoriteks on Henry Kõrvits ja Paul Oja ning see tähendab ju seda, et saab räppi... Ja HEAD räppi saab siit tõesti. Erilisteks lemmikuteks kujunesid avalaul, millest Villi ja Volli seiklused käivituvad. Aga eriti, ERITI vinge ja väge täis on Tšaikovski väikeste luikede tantsu ümbertöötlus eestikeelseks räpplooks, millel tegelikult peitub ka sügav sõnum sees. Vot siin on seda moraali, aga jällegi kavalalt peidetult!

Arusaamatuks jääb, aga see, et miks poiste kodu köögi ees suur ja jäme punane rauast toru on, mis pidevalt näitlejatele ette ja jalgu jääb. Küll ronitakse imelikult üle, küll kummaliselt vahelt. See muidugi tervikut ei mõjuta ja ilmselt turvalisuse mõttes on vajalik tellingu metallkonstruktsioonist seda toru etenduse ajaks mitte eemaldada, kuid silmale mõjub ometi häirivalt ning muudab täiesti vajamatust kohast lavastuslikult hooletuks. Kui selline asi on risti jalus ja seda ei saa kõrvaldada, tuleks ju leida hoopis mingisugune teine lahendus, vastasel korral mõjub otsus kohtlaselt. Kuid see on ka tegelikult minu ainus kriitika, mille tervikust suudan tagasi peegeldada. 

See natuke alla pooleteise tunni teatrit oli hoogne, huvitav ja kohati ka lõbus teekond. Usun, et sobiks juba kusagilt 5-6 aastastest alates, kuni kõrge vanaduseni välja. Ja isegi või lausa vägagi ka teismelistele! Minusugustest vanuritest rääkimata :) Ja seda muide nii jõulude ajal, aga ka muidu!

Hinnang: 4-
See hinnang on täiskasvanute tükkidega võrreldes võrdsel skaalal. Lastelavastuste arvestuses oleks hinnang kindlasti kõrgem. Eelkõige tänu mõnusalt kirjutatud dialoogile, lauludele ja peamistele rollidele ning nende ehedusele ja Taavi omade karikatuursusele. Minul oli lõbus ja saalist kostus ka ülejäänud publikust pidevalt suuremaid ja väiksemaid naerupurskeid ja -turtsatusi - see on kindel ja hea märk sellest, et lavastus läheb vaatajatele korda. Esietendusel oli publik üsna täiskasvanutevõiduline, seega võib väita, et sellist lastelavastust sobib lastel ka oma vanemad kaasa võtta vaatama. Muidugi siis tuleb lastel neil ka korraliult silm peal hoida, et nad liiga ülemeelikuks ei läheks oma naerupugistamistega. Paha ju ka selliste lastevanemate pärast häbeneda :) Kuid vapruse värinate jõul saab ju kõigega hakkama! :)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinset fotod, mille autoriks on Andres Roosileht):

Vapruse värinad

1 H 15 MIN|KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Jõulud 2019 NUKU teatris:
"Vapruse värinad" – julgusest, hulljulgusest ja tõelisest vaprusest.
Jõulukuul jõuab publikuni uus eesti näitemäng, lugu tänase Eesti laste elust – pärisinimestest pärismaailmas, kus hakkavad juhtuma asjad, mis meie kõigiga iga päev juhtuda võivad, ja kus inimesed pole head või kurjad, vaid sellised, nagu nad parasjagu on. Kui oskame märgata ja hoolida, saab väike lugu suurest vaprusest olla ühtaegu realistlik ja veidike maagiline.
Ühes väikeses Eesti linnas elavad kaksikud Villi ja Volli, kuuenda klassi poisid, kelle jaoks nende vanematel töö tõttu sageli aega ei ole. Nõnda mõtlevad poisid välja julguseproove, mis enamasti paksu pahandust tekitavad. Ohtlikud mängud lõpevad sageli õnnetustega ja nõnda võiks juhtuda selleski loos, kui ootamatult ei tuleks abi sealt, kust seda keegi oodata ei oska...
Näidendi autor Ott Kilusk: Ühel õhtul tuli mulle meelde üks heategevuslik saade kangelastegudest. Justkui iseenesest hakkas lugu ennast kirjutama ja mind huvitama, mida üks või teine tegelane kardab ja kuidas ta käitub olukorras, kui on vaja üles näidata tõelist vaprust. Usun, et meie kõigi sees on olemas terake tõelist vaprust puhkudeks, kui seda tõesti vaja läheb. Nõnda sündis näidend üksteise aitamisest, eneseületamisest ja teineteisemõistmisest.
Lugu sobib suurepäraselt jõuluaega, sest just siis pööratakse üksteisele rohkem tähelepanu, hoolitakse pisut rohkem nendest, kes meie kõrval ja üleüldse – soovitakse, et kõik oleks hästi. Kõige lõpuks pistsin loosse ka näpuotsaga muinasjuttu, sest ega me ikka päris kõike ka ei oska ära seletada, mis meie ümber tegelikult toimub.
Mis meie ümber siis tegelikult toimub ja kuidas kõike nähtut mõista? Just jõuluajal tasub lastel üheskoos vanemate või õpetajaga keerulisi teemasid arutada. Kindlasti üheskoos!

Mängivad

Getter Meresmaa või Doris Tislar
Laura Nõlvak või Lee Trei
Karl Sakrits või Risto Vaidla
Mait Joorits või Mart Müürisepp
Mihkel Tikerpalu või Taavi Tõnisson
Helle Laas või Tiina Tõnis
Autor ja dramaturg Ott Kilusk
Lavastaja Kaili Viidas (Endla teater)
Kunstnik Illimar Vihmar
Heliloojad Henry Kõrvits ja Paul Oja
Helikujundaja Markus Robam
Videokunstnik Epp Kubu
Valguskunstnik Priidu Adlas
Esietendus 1. detsembril 2019 Ferdinandi saalis.
Kestus 1 h 15 min
Vanusele 5+

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar