kolmapäev, 14. oktoober 2020

Üleminekuaja inimesed - Vaba Lava


Kui ma Vaba Lava "Üleminekuaja inimesed" vaatama hakkasin, tundus see esialgu nagu "jälle üks integratsiooni-lavastus", teemaks Narva inimesed" või siis mingist nõuka ajast ülemineku-teemasid lahkava asjana. Ilmselgelt mõjutatuna "Lõhe", "Punainimese lõpp" ja muudest viimasel 3 kuul nähtust. Jõudsin juba teatrikaaslane sosistada "igav" ja hakata lõppu ootama...

...Kui järsku sisenes jutustajana Ene-Liis Semper (Liina Tennosaare kehastatuna) ja sain aru, et see ei räägi üldse sellest, millest arvasin. Polnudki otseselt Liina esitus, vaid just Ene-Liisi jutt, mis mind sisse tõmbas. Siis ka Gert Raudsepa "vuntside" tegemine, sest see, keda Gert esitas, selle video kuvati ekraanile ning tollel inimesel olid vuntsid... Alles siis sain aru, et kõik näitlejad esitavad erinevaid kunstnikke. Ja neid ülemineku aegu tunnetavad kunstnikud igaüks isemoodi ja erineva ajahetke kohta. 

See põimik hakkas järsku tööle. Ei, kõikide "jutud" pole huvitavad, aga huvitav oli näiteks siduda see iroonia, mis tekstis kõlab, et "kunstnikud eksponeerivad iseennast" sellega, et mõned näitlejad ka iseennast siin loos "eksponeerivad"... Kas see oli nüüd lavastaja iroonia või dramaturgi oma, seda ei saagi ilmselt teada. Kui näitlejad isegi aru said, siis ju väga hea, et "kunsti nimel", kui mitte, siis... nojah ongi edev rahvas ja selle võib ju andeks anda. Näiteks isegi heategevus saab imeliku ja kahtlase varjundiga mõõtme, kui seda "eksponeerida" - võõrastav kogemus... tuleb meelde üks lugu, kus keegi helistas kellelegi ja mängis kõige ilusamat klaveripala... pärast lihtsalt sulges telefoni ja kõne saaja ei saanudki kunagi teada, kes helistas ja kes teda selle imelise muusikaga kostitas... See on heategevuse kõige ilusaim vorm- omakasupüüdmatuse väikseimagi algeta... Aga kui seda "eksponeerida", muutub see järsku millekski koledaks... Lihtsalt selline vastu vahtimist tähelepanek.

Mõned neist katsusid ka karakteriseerida kunstnikke, aga vaid ehk Evi Pärn (taaskord Liina esituses) sai teatava äratuntava oleku. Ja ehk ka Liis Lindmaa jõulisemalt meeskunstnikku esitades. Gert Raudsepa tegelased olid (positiivses mõttes) isemoodi ning Dan Jeršov, kuigi vene aktsendiga, aga väga huvitavalt kehastas oma tegelasi. Näiteks see, kuidas ta "pohhui" ütleb eesti aktsendiga vene keeles oli vahva väike detail. Ingrid Margus on lõpuks ometi eesti laval tagasi ja seda on saanud oodata (nägin etendust juba aasta alguses, enne pandeemiat). Karl Andreas Kalmet esitas kedagi ja Hendrik Kalmet publiku seast naeris tagaridadest äratuntavalt, see mõjus omakorda naljakalt... ja mitte ainult minule, vaid tervele saalile, sest omakordi naerdi sellele...

Kuigi tegemist on dokmaterjaliga ning päris elust ammutatud, siis ikkagi on see eelkõige lavastajateater. Venemaalt külalisena väga isenäolise lavamaailma erinevate sirmide ja videotega loonud Mihhail Patlasov on kõik kujutava kunstiga tervikuks sidunud. Eraldi äramärkimist vajab Mihhail Ivanovi ja Evi Pärn'i videokujundus!

Hinnang 3+


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Sergei Stepanovi tehtud fotod):

ÜLEMINEKUAJA INIMESED

Korraldaja SA Vaba Lava

OSALISED

  • LAVASTAJA Mihhail Patlasov
  • DRAMATURG Alina Škljarskaja
  • KUNSTNIK Alina Tihonova
  • VIDEOKUJUNDUS Mihhail Ivanov, Evi Pärn
  • HELIKUJUNDUS Daniil Koronkevitš
  • VALGUSKUJUNDUS Priidu Adlas
LAVAL:
Dan Jeršov
Karl Andreas Kalmet
Liis Lindmaa
Ingrid Margus
Gert Raudsep
Liina Tennosaar
Mis on üleminek? Kes on üleminekuinimesed? Üleminekute või muutuste suhtes kõige tundlikumateks inimesteks peetakse kunstnikke. Seepärast esitasimegi küsimused just neile. Marc Shagallist kuni tänapäevani on kunstnike, nende tõeliste üleminekuinimeste looming ja lood avanud varjatud konflikte põlvkondade, rahvuste ja riikide vahel. Üleilmsed sotsiaalsed ja kultuurilised muutused ei seostu ainult poliitilise režiimi teisenemisega, vaid ka näiteks rändelainetega. Kunstnikud vastavad küsimustele iseenda, aja ja keskkonna kohta, milles nende looming sünnib või jääb sündimata. Need vastused jõuavad meieni ajas ja ruumis muutuvate isiklike lugude kaudu. Iga lugu määratleb üleminekut omal moel, iga uus koht võib anda loomingule uue suuna. Mille nimel maksab tänapäeval kunsti teha? Vastuseid on palju ning igas neis peegeldub kaasaja igapäev.
“Adusin, et elu ise lavastab kõige paradoksaalsemal, hirmsamal ja paremal moel. Sellest ajast tean, et dokumentaalne tekst vastab mu küsimustele palju paremini kui see, mida näitekirjanikud välja mõelda suudavad” (Mihhail Patlasov, 2020).
Lavastaja Mihhail Patlasov on rahvusliku teatripreemia „Kuldne Mask“ kahekordne laureaat ja Peterburi kõrgeima teatripreemia „Zolotoi sofit“ laureaat. Peterburi Aleksandriski teatri lavastaja.
Lavastus on koostatud vestlustest, milles osalesid: Ene-Liis Semper, Marko Mäetamm, Alexei Gordin, Raul Kurvitz, Olesja Katšanovskaja-Münd, Artemy Troitsky, Maria Bonchuk & Sergei Haragoriev, Dmitri Filiminov, Andrei Kedrin, Sergei Minin, Ingrid Margus ja Martin Saar, Bita Razavi, Edith Karlson, Darja Popolitova, Varvara & Mar, Dénes Farkas, Evi Pärn, Alina Tihhonova, Daniel Kolpaktši, Aleksandr Openko, Eduard Zentsik.
“Üleminekuaja inimesed” kuulub Vaba Lava 2020/2021 hooaja kuraatorprogrammi, mille teemaks on “Murranguaja inimesed”. Fookuses on aastad 1989–2019 ning Baltimaad ja nende lähinaabrid: Venemaa, Valgevene ja Ukraina. Kuraatoriks on leedu näitekirjanik Marius Ivaškevičius. 
Etendused eesti keeles venekeelsete subtiitritega.
Kestus: 1h 15 minutit.
Esietendus 29. jaanuaril 2020 Vaba Lava Narva teatrikeskuses

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar