teisipäev, 15. september 2020

Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu - Thors Production

Lavalugu "Kiidjärve omast poisist", Kalmer Tennosaarest, Kiidjärve maaliliselt kaunil kaldal on teater, nagu rock-kontsert. Näitlejad-lauljad mikrofonidega esitamas ülelendu või siis läbilõiget Kalmeri elust ja tegemistest, suurele rahvamassile korraga. Hoogsate pildivahetustega, kõigile eestlastele (või noorema sugupõlve puhul kõigi eestlaste vanematele) tuttava muusikaga. Ja mis on ka rikastatud ohtrate naljadega (tõesti hea huumor!). Ain Mäeots on ju teada-tuntud meister lavastamaks selliseid suuri mänge ning kõik tõesti töötas ka siinses lavarežiis nagu valatult ja viimistletult, detailideni produtseeritult, peaaegu nagu maailma edetabelite popmuusika. Kui poleks olnud mõningaid (tegelikult tervikut arvestades tühiseid) inimlikke konarusi, nagu näiteks selgelt ei raatsitud kärpida kõike üleliigset, vaid pigem kui keegi oli vaja sisse tuua, kui mõni laul oli vaja ära laulda, siis leiti selleks ikka mõni ajastuga seotud tegelane või vähemalt teatud tüübi kehastus. Mis omakorda tekitas olukorra, et mõni tegelane oli "nagu õhust võetud". Tuli ja laulis, näiteks vastava tunde/atmostfääri tekitamiseks ja otseselt sisu või karakterina ei olnudki suurema loo osa. 

Minu teatripeegeldus baseerub sellel, et istusin 26.reas ning nõnda jäi ka lavastuslike detailide jälgimine ja näitlejate töö tavalisest fragmentaarsemaks ning kohati isegi tõesti vaid "üldiseks" ja kaugeks. Tribüünid olid sellise mastaabiga "kontsertetendusele" kohaselt suured ja kõrged. Seesamune 26.rida oli nii lavast kaugel ja kõrgel (siinkasutatud foto näitab hästi ära nähtavuse ja see on veel 2x zoomiga lähemale tõmmatud), et esimese vaatuse esimene pool paistis päike üle lavakatuse otse silmadesse ning ega näinud ka sellepärast, mis seal täpsemalt toimub. Lava kõrvale asetatud ekraanide kaudu sai pisut abi, aga sedagi alles siis kui päike juba allapoole vajus. Ega siis ju pärast nii pikka teatripausi ei saanud teatrit vaatama minnes toetuda taaskord "ekraanile", seega kasvõi silmad kissis, aga ikka lavalt otse oli vaja seda vaadata! Mõneti tegelikult lavastajale kriitika, ehk tekkis küsimus, kas prooviperioodil ta ise vaatas mõnikord sellel kellaajal lavale viimastest ridadest? Või oli lihtsalt ilm tollel korral kui see juhtus, lihtsalt teistsugune... Kuigi, kes siis ikka sellise asja pärast pikalt toriseb, käed varjuks ette ja sai aimu küll, mis toimub. Olulisem oligi ju KUULDA!

Ja isegi nii kaugele paistis (ja loomulikult kuulis - heli oli vägagi okei!) ära Sepo Seemani sobivuse Kalmeriks! Mõte küll jooksis ka sinna, et kahju, et Mart Sander sedapuhku ei saa seda rolli teha, sest minu arvates oleks ka tema ideaalselt Kalmeriks (mitte ainult lauljana, vaid isegi teatava välimusliku sarnasuse tõttu) sobinud. Aga võitjate üle kohut ei mõisteta - Sepo ka ju tabavalt Kalmerlik. 

Kalmerile lisaks mängiti ka rida teisi karaktereid teatrimällu. Nüüd kus ka (vähemalt tänavusuve) viimane etendus mängitud ja rahvasuu teatrisuve ühel ja teisel moel ja kohas meenutab, on üle Eesti suveteatrilavadelt kõigil (kel õnnestus Vana klaverit näha) huultel 1 nimi - Priit Strandberg! Tema Hardi Tiidus on pisut ka parodeeritud vormis, aga lisaks kogu hoogsus ja huumorikuld! Tundub, et ka Ott Kilusk on erilise hoole ja armastusega just vana hõbeda teksti naljadega tööd teinud. Rahvesuu ei valeta - see on kuldaväärt roll nii tekstilises kui esituse mõttes. Irooniline, et Priit ise on trupi üks noorimaid meesnäitlejaid, aga mängib teistest vanemat meest, sest Tiidus oli ju vanem nii Kalmerist kui ka Valdo Pandist. Valdo rollis Priidule partneriks Veikko Täär, kes ka muusikalides juba varemgi ilma teinud ning vast ehk mõneti keerulisem luua, sest Pant polnud nii karikatuurne päris elus kui Tiidus (ma olen Veikost vaid natuke noorem, ent me mõlemad Pandijärgsest ajastust, kuid Tiidus on ometi meeles... samas Tiidus oli enne Priidu aega...). Kahekesi koos nad seal toimetavad, nagu omal ajal mälumängudes (koos Voldemar Pansoga) ja istuvad telemaja vastas asuvas Kungla baaris... Kuna minagi veetsin oma lapsepõlve sealkandis (kodumaja nõuka ajal, kuni välismaale kolimiseni, asus aadressil Lomonossovi, tänapäevase nimega Gonsiori 25, mis on see ainuke maja, mis jääb tele- ja raadiomajade vahele ning otse Kungla (tänapäeval Park hotell) vastas ning ema oli kõigi nende baaridaamidega seal tuttav, siis oli see nagu killuke ka minu lapsepõlve - sattuda taas "Kunglasse" :) Toona töötasid seal näiteks Ade ja Valli ja igasuguste teiste naisenimedega inimesed, ent ühtegi Annet (nagu siin etenduses) ma seal baaris ei mäleta... Kuigi kes teab, võibolla mingil hetkel oli kah (nagu see oleks tähis)... igatahes selliste suurte krässus juustega tädisid oli seal ju küll :) 

Nagu öeldud, siis Sepo Seemani Kalmer oli täistabamus. Seda nii laia joonega lõbusates ja laulu sisaldavates stseenilõikudes kui ka dramaatilisemates ja peenemates misanstseenides. Naerusuise ja lõbusa, jämedama pintsliga tõmmatud õnnestunud rollijoonistes on ta kõigile teada-tuntud tegija näitlejana, kuid seda naudingulisem oli taaskogeda seda psühholooiliselt sügavamat Sepot (näiteks elutsüklis kui ta oma abikaasa ja lapse emaga jõhkralt ja valusalt tülitseb). Kalmeri karakter oli jagatud kahe näitleja vahel. Nooremates aastates oli samas rollis Kalle Sepp. Kallega on kuidagi üles ja alla. Otseselt puuduvad etteheited siin Kalmeri seisukohalt, viga ongi vast eelkõige selles, et Sepo ka seda rolli edasi viib ja minu arvates tema kasuks see Kalmeri karakteri kandmine läheb. Probleem oli antud juhul rohkem isiklik, sest Kalle nasaalne laulmismaneer ei ole minu isiklik maitse ja seega ei saanud ma päriselt sellest üle ega ümber, et ka karakter pisut kahvatus. Seevastu nautisin täiel rinnal tema karikatuursemat lähenemist, millega Kalle lõi Onu Bella. See on üks värvikamaid ja vahvamaid värvilaike selles karakteritevoolus, millega vaatajaid igal, kiires ajavoolus voolaval hetkel kostitati. Kuidagi juhtus nii, et nüüd meestest räägin kõigepealt ja olulisematest on mainimata jäänud vaid Peeter Oja, kes ühtviisi naerutab nii veneaja ohvitserina kui ka telejaama juhina. Ta toob juba ainuüksi slepiga kaasa koomika, mis tervikut toidab, ent lisab mängu veel oma üllatavaid krutskeid, mida ühest küljest nagu ootad, ent üllatud sellest hoolimata (näiteks tema Artur Rinne!)

Samas kui mehed mängisid rohkem väliselt, mis ongi selliste suurlavastuste tavavorming, siis seda üllatavam ja hingelõikavam oli kaasatud naisnäitlejate psühholoogilisem sügavus. Ennekõike olekski pidanud alustama Liina Tennosaarest, kes siin ju mängis iseenda vanaema ning tegi seda erilise süüvimise, hinge ning tunnetusega. Ega mõnes mõttes polegi ju imestada - ta mängib iseenda sugulast ja (arvatavasti) oma armastatud vanaema, et see on niivõrd hingeliselt sügav ja murdest hoolimata või just nimme sellega koos tugevalt kaasatõmbav. Mahlaselt elav ja elus laval, mitte niivõrd tehtud kui just ON päriselt. Samuti seal kõrval mängiv Ingrid Margus, Kalmeri abikaasana. Tõeliselt suure austusega mängitud (tegemist on ju etendustki võib-olla vaatava inimesega). Ingrid on ise nii piltilus ja sestap mängides tegelast, kes meestel silmad krõlli ajab, selles on rohkemgi usutavust kui lihtsalt mänguline tabavus ja sügavus. See oli ka just tema, kes selle kõige-kõige dramaatilisema stseeni selles lava(elu)loos mängib, kus isa lapse juuresolles nõnda nõmedaks muutub. Suurest egost tingitult, mis sellises olukorras paratamatult vägagi võikalt välja kukub... arvata võib, et ju nii see mõjuks sellises olukorras kõrvaltvaatavatele lastele ka päris elus (minulgi kogemused vaatet üksühele oma isast-emast vastavas olukorras).

Saara Nüganeni rollideks erinevad vahvad ja naljakad tuntud naised, millest mõni karikatuurne, teine jälle imeliselt tabav ja ehe Valentina Tereškovast (milline lauluhääl!!!) Reet Linnani välja. Inga Lunge laulis minu jaoks etenduse vast ehk ilusaima laulu ning figureerib ka mitme naise kehas läbi etenduse. Üldse jäigi kogu näitlejate trupist hämmastav multitalentne tunnetus - näitlevad, laulavad, tantsivad, viskavad nalja, aga on ka sügavad ja tõsised - täpselt nii, nagu parajasti misanstseenid või suured pildid nõuavad... nii nagu elust läbi lauldes ja tantsides teised inimesed sellel kiirteel möödudes kõrval tunduvad. Ses mõttes veel eriliselt õnnestunud näitlejate valik. Vaataja seisukohast ka kogu aeg huvitav - kes järgmiseks "vanadest tuttavatest nägudest" mängu siseneb ja kuidas, kas ja kui kiirelt ta ära tunneb ning ühtlasi milliseid nostalgilisi seoseid loob.

Ott Kilusk on kirjutanud ühe tõeliselt vahva (suuremas osas ja selles osas mis polnud vahva, oli teisi tugevaid emotsioone tekitav) teksti nii Kalmer Tennosaare elu kui ka tänavu 65ndat juubelit tähistanud ETV ajalugu segades ja just "vana hõbeda" karakteri tekst kubiseb lausa paroolilikest ja headest kildudest. Britt Kõrsmaa seatud liikumine, mis sisaldab kõikvõimalikke telesaadete tantsunumbreid kui ka parajasti tükis toimuvale ajastukohast sobivat ja ühtlasi huvitavat ning stiilset koreograafiat. Üks aasta tugevamaid koreograafiatöid teatris, mis pole ju otseselt tantsuteater! Isegi liiga lihtsad on pahatihti muusikalide liikumisseaded, et lauljad ja näitlejad suudaks need ära tantsida, aga siin on kaasatud tantsijad ja ka näitlejad saavad koreoga hakkama. Ja muidugi võrratu Siim Aimla oma bändiga. Lahe ja energiline ning väga kõrgel tasemel!

Kui nad nüüd ka järgmisel suvel seda veel peaks mängima (tükk oli ju vägagi populaarne ja õigusega), siis ettevaatust tagumistes ridades istuvate vanainimestega - nad ei oska üldse teatris käituda - kommenteerivad iga asja kõva häälega - arvates ilmselt, et suur rahvamass ja lavalt kaugel asuvad istekohad ning nõnda tundub nagu normaalne juttu ajada... Isegi naabermaja pidevalt haukuv pauka ei häirinud pooltki nii palju, olgugi, et häälekalt iga teisele laulule oma viisi nõutas kõrvale. 

Hinnang: 4

Kindlasti üks suve meeldejäävamaid teatrielamusi, ainuüksi juba erilise ja autentse mängukoha pärast. Ent ka selletõttu, et ise on saanud Kalmeri muusikaga üles kasvada. Kuigi peale Entel-Tenteli laulude väga tema muusikat kaasas pole läbi elu kandnudki. Nimilaulugi tõi teadvusesse esimesena alles Lenna Kuurmaa, kui ta sellest mõni aasta tagasi oma hiti tegi. Samas nüüd täiskasvanuna on neid teisigi Kalmeri laule raadiost kuulates ette tulnud üllatusega a la "Ohhoo, see on ju ka tema laul". Ja etenduses kõlavad vahvad laulud olid juba peaaegu kõik vähem või rohkem tuttavad ning mõni isegi vägagi armas. Aga eks see ole ju sugupõlvede asi. Kalmer lihtsalt oli "suur" napilt enne minu aega. Mina väikse põnnina olin kõrvuni armunud hoopis Entel-Tenteli plaadi kaanel olevasse (minust 10 aastat vanemasse) Klarika Kuusk'e... tema ilus juukseseade tollel fotol oli see, kuidas terve lapsepõlve tüdrukuid joonistades proovisingi nende juukseid joonistada... Nii mõjuv võib olla "noor armastus" :) Kalmer ise, ausalt öeldes, mõjus minule tsipa imeliku onklina. Selline pehme moosinägu. Kahtlane :) Minu jaoks olid cool-id Ivo Linna ja Rock Hotel. Marju Länik ja Anne Veski... kõik ülejäänud jäid välismaa lauljate varju. Linnavanaema kuulas Suveniiri (aga sellest muusikast mina aru ei saanud), vanaisa tõmbas lõõtsa ja õpetas meile lastele selliseid laule purjuspäi, mille peale vanaema oleks kreepsu saanud. Vaevalt, et seal Kalmeri repertuaari sisaldus. Maavanavanematel polnud üldse aega muusikast huvituda. Nemad kuulasid heal juhul kui mina neile viiulit kääksutasin või laulsin "Kriips Kraaps kriibus kraabus"... Mu isa hüüdiski mind terve lapsepõlve "Kriibus"eks... Ja seegi ju Entel-Tenteli laul... nii palju ühist siin väikses Eestis - kõik oleme kaudselt või lähemalt seotud, tuleme sarnastest lapsepõlvedest ja tunneme samu staare. Ja staar kahtlemata Kalmer ka oli... ent selle eest tuli ka maksta teatavat hinda... nii temal endal kui ka lähedastel. Lõpuks, aga oleme kõik inimesed, oma heade ja vigadega. Ühel on ühed, teisel teised. Ära tunneme neid kõik. See isiklik äratundmine nii mitmel tasandil oligi vast kõige suurem vaatamisväärtus. Soe nostalgia, draama ja lõbusad naljad, muusika ja tantsud - teater, nagu rock-kontsert.

----------


Tekst lavastuse kodulehelt: 

„VANA KLAVER ehk suusabaasis on tantsupidu“

Muusikal armastatud lauljast Kalmer Tennosaarest

Kalmer Tennosaar oli üks Eesti esimesi poptähti, kelle sametine hääl viis une tuhandetelt naistelt. Pärast seda, kui Kalmerist sai Eesti Televisiooni esimene meesdiktor, vallutas ta peagi kõik suuremad estraadilavad nii siin- kui sealpool Nõukogude Liidu riigipiiri. Tema välimus püüdis pilku: Elvise maneeridega, naeratav härrasmees, kena ja alati hästi riides.

Eriti kuulsaks sai ta bel canto stiilis itaalia lauludega: Cuccucia, Solenzara, Volare jpt. Tuntust lisasid ka Karulaane jenka, Ristikhein, Postipoiss, Just nii, kui enne, Jamaika hällilaul, Vana klaver ja palju teisi laule. Enneolematult suur populaarsus saabus aga laste laulukonkursiga „Entel-tentel“, mis oli üks paljudest muusikasaadetest, mida "onu Kalmer " tollases noorukeses ETV-s toimetas ja juhtis.

Muusikal „Vana klaver“ on ühe legendi teekond läbi 60ndate aastate kuni tänapäevani välja. Kalmer Tennosaare kõrval näeme Eesti muusika märgilisi tegelasi nagu Georg Ots, Heli Lääts, Onu Bella, Jaak Joala jt. Tema parimate sõprade hulka kuulusid tollased telelegendid Valdo Pant, Hardi Tiidus ja õepoeg Mati Talvik ning Nõukogude Liidu kangelane, kosmonaut German Titov.

See on lugu lihtsast ja südamlikust maapoisist, kellest saab saatuse tahtel lavatäht ja tuhandete lemmik.

See on lugu vastamata armastuse elukestvast valust ja romantilistest unistustest, liivajooksnud suhetest, suurest ja väikesest õnnest.

PEAOSADES:

Sepo Seeman

Kalle Sepp

OSADES:

Peeter Oja

Inga Lunge

Liina Tennosaar jt.

AUTOR:

Ott Kilusk

LAVASTAJA:

Ain Mäeots

MUUSIKAJUHT:

Siim Aimla

KUNSTNIK:

Karmo Mende

Koreograaf

Britt Kõrsmaa

INFO:

Etendused Kiidjärve pargis Põlvamaal (Taevaskoja lähedal)

Juulis ja augustis 2020

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar