pühapäev, 11. juuli 2021

Kasuema - Emajõe Suveteater


Sellest on nüüdseks juba 2 aastat, mil Emajõe kaldal esietendus publiku poolt armastatud ja ühise kiidulaulu pälvinud, Silvia Rannamaa romaani "Kadri" alusel tehtud kogupere muusikaline lavastus. Juba siis anti välja veksel, et ootama võib hakata ka järge, ehk sama kirjaniku "Kasuema" ja nõnda saab sellest diptühhon ka Emajõe Suveteatri repertuaaris (nii nagu kunagi "Vinski"ga). Ja kuna Kadri puges nõnda hinge ning selle mõju kestis tükk aega läbi vestluste lapsega, kellega seda tookord koos vaatamas käisime, tekkis väike lootus, et ehk juba eelmise aasta suvel saab ka järge näha. Kuid maailmal olid teised plaanid ja pandeemiasegaduses lükkus see määramata ajaks edasi. Õnneks siiski tegijatel endal ka lubadus meelest ei läinud ja LÕPUKS ometi on ka järg (ja mõnus, et ka selles samas mängukohas) lavalaudadel kohal!

Nagu ilmselt sissejuhatava lõigu ridade vaheltki võib aimata - ootus OLI seda väärt! Ja kuidas veel! Lähen isegi nii kaugele, et ütlen - minule meeldis nüüdne veelgi rohkem! Miks? Aga ilmselt sellepärast, et minu kui vaataja hingepaeltega mängitakse siin veelgi osavamalt, veelgi tugevamalt, veelgi mõjusamalt. Nutt oli kurgus vähemalt kolmel korral! Ja ikka naeru ja südantsoojendavate lõikudega segamini - mõnikord nukramal põhjusel, mõnikord hoopis rõõmu pärast. Tuleb meelde üks intervjuu Maria Klenskajaga, kus ta tõstatas ka imestuse, et miks meil nii harva viimasel ajal tehakse teatrit, mis "liigutab". Olen seda ise ka mõelnud. On ju küll kurbi lugusid... aga need on tihti üdini kurvad või siis lugusid, mis raamatulehtedelt loetuna liigutavad pisarateni, ent laval siiski mitte. Ilmselt vajab see teatavaid lavastuslikke ja dramaturgilisi keerdkäike ja ülesehitust ning siis just õigetele vaatajate emotsioonimaastiku nuppudele vajutamist... ja selleks on vaja eelkõige muidugi materjali, aga ka oskust jutustada, õigeid mängutoone ja puhtalt tehnilist misanstseenide-seadmise valdamist, mis tooks need tugevad emotsioonid ka publikul välja. Ja kuigi nagu Kadris, nii ka Kasuemas, mõnedes stseenide üleminekutes võis täheldada Andres Dvinjaninovil siin-seal konarusi (eks esietenduse ärevus ning veel mitte publikuga sissesõidetud lavastus on ka juba selleks ehk piisavateks põhjusteks) ja dramaturgiliselt on Aidi Vallik saanud küll väikse imega hakkama (kes lugenud, see teab kuivõrd mahukas "Kasuema" on), sest sellisest teosest vaid olulisemale keskendumine võib kaasa tuua terviklikkuse kaotuse ning Rannamaa romaani (minusuguste) austajate pahameele tänu lihtsustustele... Ja kuigi on tõesti mõnes  lõikekohas mõned traagelniidid paista, siis tegelikult häirib see vaid ehk seda, kes luubiga vaatab. Kuna tervik sai nii-nii südamlik ja omade rõhuasetuste ning vajalike ja oluliste teemade väljatoomisega ja lapsed, noored ning professionaalsetest näitlejatest rääkimata, kes kõik selle esimesest hetkest kuni viimaseni täiesti lavastuse kihtide vahele haaratud publiku silme ees elustavad, siis see kriitika antud juhul tundub kuidagi kohatu. Jah, mängiti ju mikrofonidega ning mõnikord kostus mõni tekst mujalt kui sealt kus oli tegelane, paar korda kadus tuule tõttu heli (kuigi millestki sellepärast ilma ei jää, sest ka näitleja suust on siiski kuulda) - raadiomikrofonide värk... Ent kuna tegemist on tegelikult siiski päris (suve)muusikali mõõtu muusika-lavastusega, siis on mikrofonide kasutamine absoluutselt õigustatud. Näitlejateks ju ka suuremas osas koolitamata häältega noored näitlejad, kellele on ka eeldatavasti häälele võimendavat tuge tarvis, seega teisiti polekski see mõeldav.

Suurem osa järjes mängitavatest lastest on ka tuttavad juba "Kadri"st, kuigi tegelastest on siin ju samad lisaks Kadrile ja tema isale vaid Entu. Isegi Anne, kes on Kasuemas küll sama nimega tegelane, ent siiski teine Anne kui Kadri parim sõbranna esimeses osas. Kadri rollis jätkab esimeses osas võlunud Ella Cecilia Claesson. Kuigi ilmselt ka selle paari aastaga kasvanud, on ta ikka see sama Kadri. Keeruline kaksikroll selles mõttes, et vahepeal tuleb tal tegevustikust niiöelda kõrvale astuda ja olla jutustajaks, siis jällegi mängus sees. Jutustaja-roll on raske ka koolitatud täiskasvanud näitlejatele ja eks see etlemise kerge mekk tahab ligi tulla, kuid kui seda teeb laps, siis on see kuidagi loomulik. Ella Cecilia kannab Kadri südameheadust, oma noore inimese keerulise elu-olukorraga toimetulekut ja noore tütarlapse sisemist segadust poiste tähelepanu tuultes ideaalselt lavale. Isiklik eripära tuleb ta mängule veel omakorda kasuks nii näiteks ehmunut või teiste eriliste emotsioonide mängimisel. Rääkimata professionaalsusest kui temal tuli edasi mängida, aga publik tahtis aplodeerida keset etendust! Paar (Anne Veski Roosiaia kuningannalikku) käeliigutust ja kogu rahvas oli hetkega vait kui sukk.

Mikk Kaasik paipoisiliku noore klaverivirtuoosina, pintsak seljas, kanaliseerib ehk pisut imelapse olemust. Tema üks soolo-laul (mille ta on muide ise kirjutanud) on südantlõhestavalt ilus ja nii hingeliselt ette kantud, nagu seda teevad lauljad oma kontsertidel - sellel ühel hetkel oligi see Miku kontsert! Ja kui ta ära joostes hõikab Kadrile, et ta toda "kasvõi ootama jääbki", oli see üks nendest hetkedest, mis noore armastuse ilus tahab pisaraid kiskuda. Karl Kristjan Puusepp elustab oma Entu-rolli ja sümpaatselt hoiab sama tagasihoidlikku joont - vähese jutu vaikse sarmiga võidetaksegi tüdrukute südameid. Mitmed keerulised olukorrad, aga noore näitleja kohta hämmastavalt küps - ka sõnatult lavahaaramise oskusega on see läbi kahe lavastuse omamoodi stiilipuhas karakteriloome. Ainult päris lõpus pikkade pisarate asjast mina päriselt aru ei saanud (mis ei tähenda muidugi, et sellel poleks olnud oma mõte ja eesmärk). Teised poisid - Robin Haga ja Mairo Libba on samuti näitlejatena tuttavad juba Kadrist. Robin eelmine kord hea poiss, seekord vastupidi. Ja kuigi paha peaks olema nagu kergem mängida, siis tema hea meeldis (vist) minule isegi rohkem, oli kuidagi üllatavam...ent samas oli seekord roll ise ka väiksem ning seega ka vähem aega karakteri loomiseks. Mairo on üks tulesäde. Silmad ja kogu olemus. Tal polekski justkui seda sära ka endal tahtes võimalik vaka all hoida. Nii nagu Kadris nõnda ka seekord. Lisaks veel üks soololaul bändiga.

Tüdrukutest lausa jahmatas kui loomulikud ja ehedad ja seda eelkõige sellepärast, et mõlemad ka karakterrollid(!) teevad Hella Niitra ja Jaana Sommermann. Hella mängis küll ka Kadris, ent seal ta kuidagi eriliselt eraldi (veel) silma ei jäänudki, aga siin on tegemist sulaselge loomuliku andega. Rühmavanem ja sellepärast tähtsam ning teiste kallal näägutav tegelane on vaja ju välja mängida ja Hella saab sellega suurepäraselt hakkama. Kerget kadedust endas kandev, samas üdini hea tüdruk tuleb jälle Jaanal nii hämmastavalt osavalt. Jaana on ka muidugi selline näitleja, kes isegi tahtmatult endale tähelepanu röövib - täiesti seletamatutel põhjustel on teda laval kogu aeg nii huvitav jälgida. Unustamata üht inglihäälset unelaulu soolot! Vau!

Ja muidugi suured publiku lemmikud - pisikesed Kirke Kallaste ja Tuule Õige. Üks armasam kui teine ja seda kordmööda ja korraga :) Nunnumeeter oli kogu aeg laes kui nemad laval kas stseenis, laulus või tantsus osalemas. Publiku lemmik oli ka Katrina Laur, kelle tegelasele jagub kõige rohkem keerulistest olukordades lõbusaid väljatulekuid, aga ka üks tõsisem stseen. Seevastu Stella Seim jäi silma juba Kadris ning siin on tal üks soolalaul - "Murtud lubadus", mida ma tahaksin tema esituses ka etenduseväliselt kuulata! Ta teeb seal soolos oma häälega ühe keerulise trillerduse, mis annab aimu, et selle tüdruku elus mängib muusika ka muidu suurt rolli. Ilusa Tinka rollis Emily Mäesepp on meigitud ja tõesti näed, miks teda oma toa kaunitariks peetakse. Haiglaõdedena teevad "täiskasvanute rollid" (! - hoopis sedapidi) muidu internaaditüdrukuid mängivad Gerda Lehis ja Janeli Remmelkoor ning ühe vahvalt lõbusa, aga muidu olukorra tõsidusele olulise vastukaalu annab Emily Susanna Knotts, muutudes korraks ka piletööriks. Minu nähtud versioonis olid internaattüdrukute seas ka Kärt Tõnissaar ning Maarja-Liis Nurja (kellest teine on ka Ohvitseride Maja üks bändiliikmetest), ent Kärt näiteks mängib teises koosseisus ka Tinkat.

Lapsed mängivad kõik sellise pingega ja on tõesti näha, kuidas nad ise seda naudivad ja see juba ainuüksi alatajus kandub üle ka publikusse. Eks kindlasti on tehtud ka suur töö, muidu poleks võimalik sellist tulemust saavutada. Sellise silmade sära ja tegemistahte tunnistajaks olla on ju ka publikupoolel nii-nii hea. Dvinjaninov on küll julge lapsi usaldades, aga see tasub siin meile kõigile kohe kuhjaga. Ja eks ole ju ka näitejuhtimine üks oluline lavastajatöö komponente ning lavastajal peaks küll rahulolust suu kõrvuni olema. Professionaalsetest näitlejatest on Kasuema-trupis Ülle Kaljuste, Ingrid Isotamm ja Riho Kütsar. Ülle on selline tõmbenumber, et tõesti, võiks ju ainuüksi tema pärast juba sammud seada etenduse suunal ning Üllet siin on (kuigi peaosades ongi lapsed)! Üllel on teatav Ülle-võlu, tema kohalolu laval on jäägitu - isegi kui ta on taustal, tunned, et ta on kohal. Üllatuseks veel üks laul, mida Ülle klaverit mängides esitab. Karakterina on see internaatkooli kasvatajanna kui valatud tema jaoks, aga see karm, aga õiglane hoiak, millega ta truppi rikastab on veel üks nüanss, mis sobitub, nagu õige pusletükk tervikusse. Riho Kütsar Kadri isana hoiab täpselt sama tegelase joont nagu "Kadri"s (isa on laval vaid etenduse algusstseenides). Kuid juba mitmendat rolli järjest hämmastab Ingrid Isotamm ning tema karakteriloome sügavus. Saatan, nagu öeldakse on peidus detailides. On see siis "kasuema" viimane sõnatu, põlgust täis pilk, mille ta lavalt lahkudes Kadrile viskab, mis tegelikult on vaid silmapilk ning stseeni üleminek, ent täidab kogu etenduse ajaks tegelase olematu kohaloluga ja jääb ka muidu kauaks-kauaks meelde (oleksin tahtnud seal temale keset etendust aplodeerida, aga see oleks muidugi antud olukorras olnud veel eriti kohatu). Või siis Entu emana ilmumine - ehmatav, mahlase ja käreda aldiga rääkimine - sa tead ja tunned selle tegelase ära... selles on austusega viiteid Mari Lille Naerata ometi joodikust emale, kes last lastekodusse on tulnud vaatama, aga ka siin haigla ees Kadrit kohates lapse "litsiks" sõimamine lõikab nii luust ja lihast läbi ja purustab arusaama, et "tabusid enam tänapäeva maailmas ei leidu" just sellepärast kuidas Ingrid seda oma vastiku tegelase läbi edastab. Jah, just Ingridi detailid on need, mis teevad temast erilise. tema on ju siin tegelikult "nimitegelane" ja see nimitegelane kogu tegevustiku põhjustajaks. Üks senise teatriaasta tugevamaid naiskõrvalosasid!

Kõiki laule saatmas internaadimaja akendest lives ansambel Efektiiv (koosseisus Lota-Loviisa Rohtla, Mattias Mäesalu, Kaspar Kiisk ja vahepeal klaveril ka Mikk Kaasik). Mõnikord sealt akendest ka otse lavale astudes. Muusikajuhiks on Ele Sonn, kes on (targalt) valinud mitmeid Heldur Karmo sõnadega tuttavaid ja mõningaid ka ajastuga seotud laule, ent lisaks avastas siinkirjutaja ka ühe väga laheda Ele enda (Joel Sang'a sõnadele kirjutatud) senikuulmata laulu, kus ei lubata lapsi lüpsta ega tillist tõmmata! :)

Ja nagu ühele korralikule muusikalile kohane, ei puudu ka tantsud. Ja sellest võiks kirjutada eraldi ja pikalt täiesti oma loo, sest Heili Lindepuu on loonud need ütlemata ilusad, aga lisaks ka muu liikumise ning mis veel eriti eriline - pannud ka kõik tantsima nii, et ei jää üle kui imestada - nagu tegemist polekski tantsivate lauljate, vaid hoopis laulvate tantsijatega! IMELINE! Veel pisikesed liikumissutsud siia-sinna vahele, kohati ka lihtsamad, aga tihtipeale lihtsuses peitubki ju geniaalsus. Kuid siiski ilma allahindluseta, vaid hoopis just täpselt võimete piiril. Ent ka suured, pea terve trupiga tantsud, mis annavad kogu lavastustervikule nii palju juurde! Twistist, valsist, tausta ja soololauljate liikumisest ja seltskonnatantsuelementidega seadete ning poptantsu-liigutusteni välja). Tekitas nälja, et tahaks tema liikumisseadeid näha ka draamalavastustes palju tihedamalt! Kunstnik Arthur Arula ei koorma lava - maja ise, mõni pilt ja riietus annavad edasi ajastut ja selle usaldamine on end siin õigustanud. Hea, et ka suurem osa tegevusest toimub kõrgemal laval, sest näiteks teine rida on madalamal kui esimene ja sealtki vaadates ei läinud midagi kaduma.

Jah, ma olen Emajõe Suveteatri 25nda hooaja juubelilavastusest vaimustuses! Milliseks tegijaks teatriks, igal hooajal kõrgeid kunstilisi teoseid pakkuvaks ja meie tervet teatripilti rikastavaks on nad kasvanud (koos Karlova teatriga)! Viimasest korrast kui Rannamaa raamatut lugesin on juba aastakümneid ning ei mäleta enam, milliseid mõtteid ühel või teisel korral see lugu täpsemalt tekitas. Isiklikematest seostest kirjutasin juba pikemalt ka "Kadri"ga ühenduses. Seekord ei vaadanud seda lapsega koos - polnud millegipärast nõus seda vaatama tulema (ta on uues koolis ning seal teda ei kiusata), aga minu täiskasvanust teatrikaaslane on vähemalt sama suures vaimustuses! Me mõlemad tundsime kahjumeelt, et lapsed kaasas ei ole, sest see on "pereteater" ning juttu nendest teemadest jaguks pikemaks kõigile pereliikmetele. Mind hammustas seekord vast kõige kibedamalt äratundmine, kuidas me inimesed tihti "eeldame" ja teeme selle alusel kaugemaleulatuvad järeldused. Olgugi, et sedasi võime teha liiga (ja tegelikult tavaliselt teemegi) nii iseendale kui ka teisele inimesele. Eks see ole üks ego tunnus - mina ja maailm. Ka tahtmatult, kogemustest johtuvalt või eneseõigustuseks ja vast eelkõige just enesekaitseks. Seda saavad ka siinsed tegelased nii ühes kui teises olukorras tunda. Eks me eestlased oleme ka loomupoolest natuke endassetõmbunud ja sellestki tingitult ei julge teise inimesega rääkida - "eeldada" on ju lihtsam. Arvata, mida teine inimene arvab. Selle edasiarendused on ka märgistamine ja hukkamõist üheinimesekohtus kus kohtupidajaks oleme me ise. Ning süü ei tohi ju õhku jääda ja süüdi on alati keegi. Keegi teine.

Hinnang: 4+
Minu poolt küll kindel soovitus! Tasub eelarvamused laste mängu suhtes alla suruda (kui kellelgi on need takistuseks) - need lapsed on teinud ära tõesti suure töö. Lisaks tõeliselt suurepärased rollid Ülle Kaljustelt ja veel eriti Ingrid Isotammelt, justnagu "kauba peale"! Suvemuusikal, mis pole küll eriti kerge, sest teemad on sellised. Aga mõnus, et kõik muusikalid ei olegi kerged ja üdini lõbusad, ega isegi suhkruimalalt ilusrõõmsa lõpuga. Jah, lõpp on siin just nimme seetõttu eriti väärt, et see on mitte-ameerikalik... eestlaslik? Täitsa võibki nii olla! Ent siiski lahkudes etenduselt jääb kandma tunne, kui hästi ja südamega need lapsed mängisid ja kui tugevaid tundeid see lavalugu tekitas, mis omakorda on südantsoojendav ja siiski mitte nii kurb.


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsetest fotodes on 1 pärit teatri FB seinalt ja 2 sealt viidatud koreograaf Heili Lindepuult):

KASUEMA
muusikaline koguperelavastus
ESIETENDUS 9. JUULIL 2021 STAADIONI 48 HOOVIS TARTUS
LAVASTUSEST

AUTOR SILVIA RANNAMAA
DRAMATISEERIJA AIDI VALLIK
LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV
KUNSTNIK ARTHUR ARULA
MUUSIKAJUHT ELE SONN
LIIKUMISJUHT HEILI LINDEPUU
OSADES ÜLLE KALJUSTE (EESTI DRAAMATEATER), RIHO KÜTSAR (VANEMUINE), ELLA CECILIA CLAESSON, KARL KRISTJAN PUUSEPP, MIKK KAASIK JT.

„Kasuemas” kohtume taas juba „Kadrist” tuttavate tegelastega. Uus elukorraldus viib Kadri internaatkooli ja seal leiab ta omalaadse perekonna: üheskoos elades lihvitakse vastastikku iseloomude teravaid nurki, õpitakse hindama nõudlikku sõprust, ära tundma tühisust ning avastama sisemisi väärtusi. Selles loos, nagu elus endaski, on nukrust ja valu ning noorte omavahelised suhted on tihti pingelised, kuid samas ka palju soojust, rõõmu ja hingeminevat südamlikkust.

Katkend „Kadri. Kasuema” Silvia Rannamaa kirjutatud järelsõnast:
„Me elame sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega. Me raiskame seda, mida peaksime hoidma. /–/ Me unustame liiga kergesti, et „igavikust” meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega, ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. /–/ Mida tõsisemalt me aga suhtume peamisse elus, seda rohkem on meil põhjust naerda ja õnnelik olla.”

Silvia Rannamaa 1963. aastal ilmunud noortejutustuse „Kasuema” ainetel valminud dramatiseeringut pole teadlikult püütud kaasajastada, vaid lavastus viib meid rännakule kuuskümmend aastat tagasi. See, kuidas toonast aega mäletatakse ning mida üldse meenutamisväärseks peetakse, ei ole meie lavaloos üldse tähtis – sõltumata valitsevast riigikorrast on noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka ühesugused – pigem on meie loos kübeke (iroonilist) nostalgiat mineviku suunal. Lähiajaloo mäletamise viise on mitmeid, ehkki ükski neist pole ainuõige või vale ning arusaama minevikust kujundab alati meie praegune vaatepunkt. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

„Kasuema” etendub Tartus, Staadioni tänav 48, 1878. aastal ehitatud ajaloolise hoonekompleksi pargis.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar