teisipäev, 8. november 2022

OKTOOBER 2022 - parimad teatris ja filmis


Selle aasta sügis on kuidagi malbe ilmega, temperatuuride mõttes, ehkki sombuse ja hämarduvana mõjub ta ka, aga no ei saa vähemalt külma üle kurta. Seega teatrisaali sooja just põgenema ei pea, küll aga rambivalguses toimetavaid näitlejaid vaatama, seda küll... Ja kinosaali ka, sest vaikselt hakkab see auhindade-hooaeg filmidel pihta. Teadupärast just aasta lõpus tahetakse välja lasta neid aasta parimaid, et siis akadeemiate ja žüriide jaoks oleks just SEE film kõige paremini meeles. Teatriloome protsess on selles suhtes hoopis teistsugune. Lavastaja võtab materjali ette, hakkab oma tainast sõtkuma, lisab, ehk siis valib/saab trupi, mis hakkab seda maitset looma, paneb proovisaali ahju ning 2-3 kuu pärast on lavastus küps ning otse lauale/lavale - publikule nautimiseks. Ei mingit strateegilist sättimist. Mõnikord veel natukenegi, kui on kellegi sünniaastapäev vms. ent protsess ikkagi arvestuslikult ühtmoodi. Filmi valmides saab väheste nägijate peal testida, isegi midagi siis veel juurde filmida ja/või ümber lõigata... olenevalt muidugi ka eelarvest. Siis saata seda festivalidele, lootes, et vastu võetakse just sellele kõige ihaldatumale... Näidata festivalidel, tekitada kumu, suust-suhu reklaami, igatsust vaatajates, et millal ükskord näha saab... Ise näiteks ootan Veneetsia festivali järgselt (kui esilinastus ka teatris vägagi tuntud näitekirjanik) Martin McDonagh'i uusima näidendi põhjal, autori enda tehtud filmi "Banshees of Inisherin", mis lõpuks ometi linastub tänavusel PÖFFil. Tegelikult ootasin seda materjali juba ammu meie teatritesse ka, aga kellelgi ei hakanud vist hammas peale või siis ei kõneta see meie lavastajaid nii palju kui mind... Kuigi näiteks Üllar Saaremäe on küll maininud oma McDonagh'i lembust. Mina saan olla tänulik Tiit Ojasoole, kes kunagi NOs lavaletootud McDonaghi kirjutatud Padjamehega mu ajud krussi ajas ja sellest peale fänniks muutis... Nii fänniks, et nüüd seda tema uut filmigi kuidagi ära oodata ei jõua... Kuid oktoober, nagu sai mainitud, kinkis aasta tippfilmide nimistusse mitmeid ja ise jõudsin ka tavalisest rohkem - tervelt 39 filmi vaadata... ent eks läheb ju nüüd vähemalt kuni aasta lõpuni muudkui aina filmirohkemaks (ja kuna jaanuaris on kohe ees Sundance'i festival, siis tegelikult hooga kevadesse välja), veel eriti kuna novembris on ju PÖFF... Seda on plaanis siin blogis ka taas kajastada nii palju kui vähegi jõuab (hetkel on plaanis 67 filmi vaadata, ent kahtlen, kas suudan, isegi selleks ajaks võetud puhkusegi abiga)... Lisaks kuidagi suutsin jälle samasse ämbrisse astuda, ehk PÖFFi ajal on veel 4 teatrietendustki kavas vaadata.... Samas siis on ju jälle omakorda ka novembri kohta võimalik teatrikokkuvõtet siin blogis jälle teha :)

Kui nüüd Oktoobrile kui teatrikuule üldises plaanis peale vaadata, siis oma 15 erineva nähtud lavastusega suures plaanis just eriti rahule ei jäänud. Mitte koguse, vaid tasemega. Selgelt eristusid 7 suurimat elamust, mida julgeb ka kindlamalt teistele soovitada, edasi 4 olid sellised "okeid" parimal juhul, aga arvatavasti mitte kõigile ja 4, mis liigitusid senise teatriaasta 10 kuu jooksul nähtud 10 ebameeldivama, ennast mittekõnetava või suisa mõttetu teatrielamuse sekka, mis oleksid võinud jääda vabalt minu silmadest puutumata... Tegelikult nende esimese 10 seas selle paremusjärjekorra mõttes on ses suhtes segased lood, et mõni madalamal andis vaatet elamuse mõttes aasta suurimate sekka kuuluva lataka kirja, aga kuna mu siinne hindamine toimub just TEATRI vaatest lähtuvalt, ehk arvestades ka vastava lavaloo sisukust/dramatiseeringut, siis sellest tingitult on need kaardid mõneti hoopis tunnetuslikult segamini. Tagantjärgi targana sellest 15st võin käsi südamele pannes öelda, et mul on hea meel, et nägin neist viit - kõigest! Ülejäänud 10 ning nende seast ka mõni selline, mis ehk terviktabelis mõnest neist mainitud 5st enda jaoks olulisemast kõrgemalgi, oleksid vabalt võinud jääda ka nägemata. Okei... ilmselt on see jahumine siin liiga krüptiline, et selgelt aru saada kui pole pealkirju juures. Aga haarame siis härjal sarvist ja toome need "oktoobrikuu parimad" aupaistele:


OKTOOBRI SUURIM TEATRIELAMUS

1. Ajurünnak - Rakvere Teater
2. Tiit Pagu - Tallinna lavakooli 31.lend/Tallinna Linnateater
3. Meister Solness - Eesti Draamateater

Olgu lisatud, et mul oli ka väga hea meel, et õnnestus näha Fine5 "Eutopia", Piip ja Tuut Teatri "King nr.39" ja Eesti Tantsuagentuuri revüüteatri Starlight Cabaret "The GreatEST Show". Kõige rohkem mõtteid ärgitasid Ajurünnak ja Eutopia. Kõige elamuslikum oli The GreatEST Show. Visuaalselt silmale kõige ilusam oli Eutopia. Lavakooli noorte arengut jälgida on nagu lisandväärtus Tiit Pagu'le, aga see oli ka lavastustervikuna huvitav. Tekitas silla nii mõnegi varasema lennu diplomilavastusega oma (mitte otseselt kunstilise kujunduse vaid üldtunnetusliku) esteetikaga (ehkki siin oli huvitav lisand veel pöörlev lavaosa).  Ajurünnak on selline hoogne ja üha hoogsamaks muutuv teekond ning mitmeti tänapäevane, ütleks, et suisa "põnevusteater", aga see põnevus on ka mõnusalt lavastatud ja mängitud sinna koodi sisse, mitte ainult tekstis endas. Solness on päris uueks tehtud, aga tuttavad pinged on sees. Kõigile neile mainitutele lisaks julgen vast soovitada ka Tallinna Linnateatri "Revident"i ja lastele ja lasteteatri sõpradele kohe päris kindlasti Kellerteatri "Kunksmoor"i! Olenevalt inimesest isegi erinevas järjekorras kui siin välja toodud.


OKTOOBRI PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Jaak Prints - Tiit Pagu
2. Marek Demjanov - King nr.39
3. Taago Tubin - Ajurünnak

Jaagul on Pagu huvitavalt pulkadeks lahti võetud ja lavale mänguliselt ja nagu ka lugu olemuselt, ehk (elu)teekonnana kokku pandud. Lisaks Krossi vaimustavale tekstile, oli ka liikumiskombinatsioonide ja tegelaste erinevate, just lavastuslike seadete korralikku ajuraginat taustal tunda, ehkki laval vaataja jaoks liigub kõik kui valatult. Mareki sümmeetriamängud ning samuti just mängulisus režiis, tegelikult ju imepisikesele lavale loodud lavaruumis, ei mõju sugugi ahtana, ehkki ongi nagu "mängutoos" või lastetoa "nukkudega mäng", aga ka mängijate vahetused stseeniti, leidlikult humoorikad väiksed detailid (sõrm-nagi, kogu "Luule"-stseeni täppismäng ja finiši lõõtsaorkester jne jne jne) ning lisaks loo jutustamisele sõnadega, seda ka lavale loodud mängudega tehes, annab nii palju dünaamikat ja põnevat lustlikkust muidu ka lustlikule lastekrimkale raamiks. Taago oskus vaikselt ja märkamatult pinget kruvida, eks seda ju ka tekstile toetudes, aga just psühholoogilist usutavust ebausutavusest (mida konspiratsiooniteooriad kõrvaltvaatajale ju alati on) hoolimata kaotamata. Abiks ka ehe kontorimiljöö kunstnikult, mis omakorda seda ehedust lisab ja mis tervikus just eeltingimusekski, et see kõik nõnda toimivalt ka publiku endaga haaraks, lavastuse kulgedes tekkivad küsitavused järjest, aga need lõhutakse üksteise haaval kindlameelselt pihuks ja põrmuks.


OKTOOBRI PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA

1. Carmen Mikiver - Pimevalge
2. Grete Jürgenson - Ajurünnak

Tahaks ainult need 2 nime esile tuua, kuigi kahtlemata oli väärt mänge veel (Ragne, Laura, Liia, teine Grete). Carmen ju tegelikult oli rolli eest eelmisel aastal Teatriliidu žürii poolt nomineeritud ning nüüd seda autisti-mängimist ise tunnistada saades, ega ei imesta. Pinge ja Carmeni täielik ümberkehastumine on võimas. Aga hei, võtame mistahes suurusega viimaste aastate Carmeni rollid - üks suurepärane ajab teist taga... isegi Melchior'i filmis! Grete on alguses selline terav bossnaine ja kuidas see tema karakter hakkab tükk tüki haaval lagunema, ehk psühholoogiliselt närvesöövamaks muutuvate pöörete tulemusel hulluma - magus ilmselt ka näitlejale endale, aga seda magusam veel omakorda vaatajale.


OKTOOBRI PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA

1. Allan Noormets - Revident
2. Tõnu Oja - Meister Solness
3. Mikk Jürjens - Revident

Oh seda Allani bravuuri... kui temas lasta "see" loom lahti, siis saab teda terve lava täis, isegi stseenides, kus ta ei osale, on tema aura kohal. See üks sammumise-stseen keevitus lausa sügavale mällu ja kogu higistamaajavalt äge lömitamine rebaskavala libarevidendi ees on üks kogu lavastuse naelasid ja seetõttu kuidas Allan oma rolli loob. Ma ei tea kuidas teistega, aga mina nägin Tõnus on seekord mingit nõksu, mida ma vanameistri juures varem pole näinud-tunnetanud. Muidu ju väga isikupärase mängumaneeriga näitleja puhul on see nii värskendav, justkui tema ise on saanud selle rolli enda jaoks kätte ning seetõttu saanud sellega mängida (kui mõistad, mida öelda tahan). Mikk pole juba tükk aega suuremas peaosas olnud ja siin on mõnusalt tunda, et ta teeb seda 101%lise mõnuga ning see jõuab ka vaatajani. Nad on Allaniga nii erineva tunnetusega näitlejad ning see vastandlikkus on lavastajal siis hästi tööle pandud, mitte otse ja vasta vahtimist, aga justkui vaid distantsilt nähtav. Mikus on ju veel nii palju peidus, mida me veel näha pole saanudki ja tasahilju hakkab sinna segunema ka teatav küpsusenoot, mis ma loodan muudab ta üha huvitavamaks. Siin ilmutab see hoopis tugevamalt kui varem, ent vana, poisilik kelmikus pole ka veel kusagile kadunud. Huvitav sümbioos, mis selle rolli teenistuses hästi tööle tal pandud.


OKTOOBRI PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. Kersti Heinloo - Meister Solness
2. Laine Mägi - Meister Solness
3. Elisabet Reinsalu - Revident

Kiusatus oleks siia lisada ka Haide Männamäe väike suts, kus ta kontrolöris oma vana sõbranna Luule ära tunneb - üks teatriaasta koomilisi pärle :)
Kuid Solness naine ja õpilane/armuke/konkurent on 2 väga erinevas mõttes head õnnestumist. Kerstil on see roll alguses lõpuni kellekski teiseks kehastumine. Roll, mis sõna otseses mõttes loodud terviklikuna. Sinna juurde kuulub ehk juuksevärvist tulenev erinev olemus, ent mitte ainult. Täiesti isemoodi käitumismudel ja siiski mitte nagu nähtavalt mängitud, vaid just nimelt kehastatud psühholoogiline tervik. Lainel jällegi isa ja poja vahelise kemplemise vahel nii ühe kui teisega suhtlemise elulised toonidevahetused, samas kui naise ja emana ennast kehtestama panev. Üks mu lemmikuid Laine rolle läbi aegade. Elisabet oleks nagu tema tegelase meest mängivalt Allanilt saanud inspiratsiooni ning loonud vastavate naiselike võtetega tüübi. Uhkete lehvivate juustega, ise veel kaeru tahtes, aga tütre ja tolle õnne kahtlase teesklejaliku ussina seal vahel vingerdades. Ooojaa . lisaks psühholoogilisele draamale on Elisabet ka vinge komödienne.


OKTOOBRI PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA

1. Alo Kõrve - Revident

Tahaks muidugi rohkemgi esile tuua, sest kõik Revidendi kõrvalosad on värvikad ja lahedad (kõik naised ka), iseäranis Simmul ja Kadastu. Samuti King nr.39st Stefan ja Toomas, kes tegelikult oleksidki siin kohtadel 2. ja 3. Ja ega Elari blondi hindut Ajurünnakuski unusta niipea. Aga metsikult tugevate meeskõrvalosade aastal on Elari roll hetkel aasta 100ndal kohal... ja Alo 25ndal... See lihtsalt on selline "meeskõrvalosade-aasta". Ja Alo on oma pingestatud mängu ja koomiliste misanstseenidega millegipärast eriliselt mõjuv kogu mõjuvalt naljakate, üks teisest paremate koomikute, vahvate Revidendi ja linnapea ümber mängivate nupukeste seas... vähemalt minu jaoks. Iga kord kui ta laval askeldas seal prügikotihunnikute seas, siis täiesti arusaamatul põhjusel kippusid silmad teda ka kesksematele tegelastele lisaks otsima. Kuigi tegelikult ju ei revident ega ka linnapea ise kah teabmis peaosad ole - kõik nati sellised "keskmise suurusega".


Lasteteatri rollidest ei hakka eraldi tabelit siin tegema, sest õnnestus ju näha vaid paar, ent tahaks eraldi ära märkida neist rollidest parima, ehk Liia Kanemägi Kunksmoori nimiosas. Nakatava naeru ja pille mängiva ning võlutrikke manava nunnu nõiamoorina.


OKTOOBRI PARIMAD UUED NÄITLEJAD (ehk need, keda varasematel aastatel näinud pole)

Ei hakka neid siinkohal järjestma, aga Tiit Pagu lavakanoori ju näinud juba ka varem, ent osasid neist alles sellel aastal esimest korda. Minu jaoks selles lavastuses eriti meeldisid meestest Karl Birnbaum ja Herman Pihlak ning naistest Hanna Brigita Jaanovits ja Emili Rohumaa, ent need 4 on absoluutselt igas oma rollis meeldinudki. Seevastu tõeliselt suure hüppe on järsku teinud Kristin Prits ja Markus Andreas Auling... kas ehk varem lihtsalt ei ole nad saanud (nii) õigeid asju mängimiseks? Samuti olid väga tugevad ja meeldejäävate lõkudega Lauren Grinberg ning Alice Siil... rääkimata mitmetest, keda ka juba varasematel aastatel saanud näha (Astra Irene, Heke-Riin, Rasmus, Edgar jne).
The GreatEST show's osales Allar Valge, kes juba paaris erinevas rollis varem see aasta on lasknud oma ägedat liikumist avastada. Ent lisaks terve pikk nimekiri suurepäraseid ja isikupäraseid tantsijaid - Paul Reinolt, Liisi Org, Sem Prygorodov, Egle-Riin Rüütel, Miia-Liisa Musting ja Ingit Tamm (aga sealgi oli osalemas veel mitmu, kellega juba varasematest aastatest lavatuttav - Loviise, Maria jne).


OKTOOBRI INDIE-TEATRITE PARIMAD

Selgelt eristusid 3 (8st) - Starlight Cabaret "The GreatEST Show", Tantsuteater Fine5 "Eutopia" ja Piip ja Tuut Teatri "King nr.39".


Oktoobrist sai täiendust ka Laste-, Noorte- ja Pereteatri kogu teatriaasta TOP10 kahe lavastusega - Piip ja Tuut Teater "King nr.39" ning Kellerteatris esimest korda lavastanud Jaanika Juhansoni mõnus töötlus "Kunksmoor"ist! Samuti Tantsu- ja Muusikateatri teatriaasta TOP10 kahe lavastusega - Tantsuteater Fine5 "Eutopia" ja Starlight Cabaret "The GreatEST Show"


Avangard või postdramaatilise teatri alla tinglikult võiks liigitada ja ühtlasi kuu parimaks - Ugala "Kolm ahvi", mis mul "sinna suunda" 4st nähtud asjast sõelale jäi.


OKTOOBRI PARIM KOMÖÖDIA

Konkurentsitult Tallinna Linnateatri "Revident", kuigi 4 nalja sisaldavat lavastust said veel üles märgitud.


OKTOOBRI PARIM PÕNEVIK

Rakvere Teatri "Ajurünnak", aga põnevust jagus veel mitmetest, millest lastekrimkana peaks ära märkima ka Piip ja Tuut Teatri "King nr.39" ja Ugala antiutoopa "Kolm ahvi" (paradoksaalne, aga selle võiks tegelikult sama hästi ka komöödia all välja tuua - kas pole intrigeeriv?!)


OKTOOBRI PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Huvitav, aga kõik 4, mis siin esiletoomist väärivad, jäid napilt kogu teatriaasta tippude TOP10st välja:

1. Kristjan Suits - Meister Solness (nii äge, et see tagumine osa oli pidevas liikumises - lummav, aga ka sisulise seosega. Kuid kogu arhitektibüroo ja ühtlasi mängutasemete loomine (millele lavastaja kaasa veelgi lisaks).
2. Arthur Arula - See suvilalik korter väiksele lavale luua oli paras koerustük, ent ka sisu ja lavastusega kaasamängivad detailid.
3. Jaanus Laagriküll - King nr.39 - Oh kui hästi mõjub sümmeetria laval. Üldse kogu lavaruumi täiesti uueksloomine, aksid ja muu ning kingakarpide idee, mis sisuga käsikäes. Vaimustavalt leidlik, kuigi lihtne. Aga lihtsuses peitubki geniaalsus.
4. Kristjan Suits - Ajurünnak - nii ehe kontor oma koosolekutoaga ja tervet lava ideaalselt täitev. Ei imesta grammigi, miks lavastajad Kristjaniga koostööd tahavad teha.


OKTOOBRI PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Ursula Goldstein, Marja-Liisa Pihlak, Laura Oolma, Piret Mikk, Elo Unt - The GreatEST Show
2. Kristjan Suits - Tiit Pagu

Need kaks tööd eristuvad kerge vaevaga. Ja neist omakorda see esimene... aga eks ole ju ka 5 loojat siin koos, samas ka kostüüme nii palju erinevaid... Ja üks põnevam kui teine, mõni lihtsam, mõni keerulisem, aga meelde jäid nii mitmed. Puusalt tulistades ja fotosid mitte appi võttes näiteks peegelseelikud, näiliselt kui vaid ehetest koosnevad napid, aga väga ilusad... meesteriidedki olid läbimõeldud ja moeloojallikult põnevaid materjale kasutatud. Homaažina originaalile, nagu näiteks Gaultieri Madonna riiete ümbertöötlused või siis futuristlik või rokilis või sambalik riietus, mis vastavalt muusikastiiline. Kostüümikunsti pidu ja pillerkaar!
Aga ka Kristjani ühtse ja silmipaitava stiiliga Tiit Pagu kostüümistik. Nauding vaadata ja uudistada ja ühtlasi aitasid luua ajastut.


OKTOOBRI PARIM GRIMMITUBA

Tallinna Linnateater "Revident" ja Eesti Draamateater "Meister Solness". Mõlemas eelkõige just naistele tehtud. Teises ka väikse üllatusena mõjunud Kersti tegelase parukas, ent ma ei tea kas ja kui palju isegi Laine seatud juustes on grimmitoa kätt, aga väga ilus ja sobiv soeng. Helenal vast vähem, aga ei saa ju antud kontekstis jätta kuidagi mainimata kui kena (ja särav) tema ka on :)  Samuti nagu Maikeni ilumeik Revidendis :) Elisabeti oma muidugi ka versus Küll meelega jäetud "teistsuguseks" :) Kaspari verist nina unustamata.


OKTOOBRI PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Airi Eras - Eutopia
2. Laura Maria Mäitsa - Kolm ahvi

Kui muidu on naisvalguskunstnikud kogu teatriaasta varjus olnud, siis nüüd ühes kuus kohe 2 sellist head tööd! Airi valgus oli vaatet pool Eutopia lavastuse mõjuvusest, tantsijatele, koreograafiale ning etenduskohale lisaks! Lummav sõna otseses mõttes! Laura Maria pidev kaasaelav valgusrežii samuti lavastust loov ja nii huvitav jälgida selle (kaas) mõjusid ning läbimõeldud detaile.
Naiste sabas sõrgivad seekord sellised valguskunsti suured nimed (kellel on küll ka tipu seas töid ette näidata), nagu Priidu The GreatEST Show, Rene King nr.39, Priidu Meister Solness ja teise Rene Revident.


OKTOOBRI PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. Kenneth Flak/Thomas Jourdan - Singulaarsus

Üles märkisin veel ka Laura ja Carmeni tööd, ent kuigi ma Singulaarsus'esse seekord hästi sisse ei saanudki, tunnetasin sealt ära vaid fragmente ning mul on tunne, et jäi (paremast) dramaturgitööst vajakka, siis see videokujundus lõi selle lavastuse ning eredamad hetked, mõtted ja tunded tekkisid just sümbioosis selle ja kehaga. Iseäranis üks neonoranžide äärtega moodististe kuvamine inimese peal... aga ka taamal kogu okste, külma ja emotsioonetekitava kaasamäng.


OKTOOBRI PARIM ORIGINAAL HELILOOMING LAVASTUSELE

1. Aleksandr Žedeljov - Eutopia
2. Jakob Juhkam - Kolm ahvi
3. Matis Leima - Meister Solness

Lisaks veel ka Argo, Kirilli ja Felixi loodud muusika, aga ka neist kolmest esile toodust kolmandat enam hästi ei mäleta. Seevastu Saša ja Jakobi muusikad on tugevalt meeles. Aleksandri tegelikult just 4-5 pala jagavad ka kogu lavastuse osisteks, mis on oleks nagu režii aluseks. Ja no nauding nii koos tantsuga, aga ka täiesti eraldiseisva heliloominguna. Jakobi toonideloomine, mis nii helikujunduse kui muusikana ja eriti lõpus üheks retsitatiivseks laulukski tõuseb - seegi loob lavastust kaasa omalt poolt.


OKTOOBRI PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

1. Kärt Anton (muusikajuht), Kärt Anton/Kaarel Orumägi/Siim Aimla (muusikaseaded) - The GreatEST Show

No kas see saabki olla teisiti kui terve trobikond lemmiklaule seatakse nii huvitavalt ümber ja mugandatakse show jaoks... millele omakorda annavad ka tantsud ja liikumine ning lauljate suurepärased esitused veel omad tiivad. Rõõm ja nauding!
Üles tähendasin ka Argo valikud ja Liia esituse ning Arbo kujunduse.


OKTOOBRIS PARIM TEATRILAVASTUSES KASUTATUD EESTIKEELNE LAUL (mida varem pole kuulnud)

"See on minu nimi" Ugala "Kolm ahvi" lavastuses. Mõjuv(õimas)!


OKTOOBRI VINGEIM KOREOGRAAFIA

Liisa Laine, Elo Unt, Sergei Kuznetsov, Kardo Kukk, Hele-Liis Peedosk, Marie Loviise Mänd, Marion Saarna-Kukk, Julia Koneva, Allar Valge, Paul Reinolt, Ingrid Jasmin, Rene Köster, Sandra Põld, Irena Pauku, Argo Liik, Eghert Sören Nõmm, Jevgeni Grib, Kertu Raja, Liisi Org - The GreatEST Show
Renee Nõmmik/Tiina Ollesk - Eutopia 
---
Eve Mutso - Tiit Pagu

Seekord löödi ehk ka massiga, ent tegelikult oli seal asju, mida varem pole näinud, samas ka vana-head-tuttavat huvitavalt ära kasutatud, kas austusavaldustena originaalile ja no nii eripalgeline ja kõige otsesemas mõtte VINGE! Kuid Renee ja Tiina tähenduslik ning loomulikult hoopis teisest puust ja teise tuumaga koreo on samaegselt nii lugusijutustav, aga ka emotsioonel, tunnetustel-aistingutel-aimamistel mängiv. Draamalavastuste liikumistest tooks oktoobrist esile vaid Eve, mitmetes misanstseenides tantsudeni või ka vaid tantsulikkuseni jõudvad seaded.


OKTOOBRI PARIMAD TANTSIJAD

Draamale kaldu lavastustes:
Tallinna lavakooli 31.lend "Tiit Pagu"s ja Johannes Richard Sepping "Übermench"is.
Füüsilisele kaldu lavastustes:
The GreatEST Show tantsutrupp ja Eutopia tantsutrupp. Kui eraldi mõlemast vaid 3 välja tuua, siis viimasest Richard, Tiina ja Helen ning esimesest Paul, Allar, Maria ja Loviise... deem tuligi juba 4... seal oli ju nii palju rohkem, aga tegelikult ei saa ju kedagi kummastki välja jätta, sest kõik mõlemas lavastuses olid sama head.


OKTOOBRI PARIMAD MUUSIKUD LAVAL

King nr.39 trupp - ei olegi midagi lisada - mine ise vaatama ja saad aru miks :)


OKTOOBRI PARIM LAULJA (DRAAMA)LAVAL

Emili Rohumaa - Tiit Pagu - Vau!


OKTOOBRI PARIM LAULJA (MUUSIKATEATRI)LAVAL (arvestades ka "mängu)

Kalle Sepp - The GreatEST Show - appi, ma pean paljusid oma varasemaid kriitikasõnu sööma hakkama niimoodi! Aga oi kui hea ja mõjuv ta kabareelaval on - Bravo!


OKTOOBRI PARIM EESTI ORIGINAALDRAMATURGIA

Kuigi mul on ka mõningaid probleeme sellega, siis võibolla need olid need tingitud lavastusest endast, aga head sõnaseadmist ja olulisi teemasid-olustikku-tegelastüüpe on tõstatatud ja seetõttu tõstan ka mina esile Katariina Libe "Võrsed". Lisaks kuna tegemist debüüdiga, siis eriti väärt esiletõstmist!


OKTOOBRI PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA (mida meil varem pole lavastatud)

Aaron Loeb - Ajurünnak
Nii hea oli, et olin suisa sunnitud tagantjärgi ise ka vaatamisele otsa selle lugema, et "järsku saab veel mingeid vihjeid juurde"... (ei saanud :))


OKTOOBRI PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Siret Campbell - Meister Solness
(praktiliselt uueks kirjutatud)
Jaak Prints - Tiit Pagu
Liis Sein - King nr.39


OKTOOBRIS NÄHTUD TEATRIELAMUSTEST TOP10 ISIKLIKKU DETAILSET TEATRIIMET/-LEIDU/-RÕÕMU

1. The GreatEST Show - "What's love got to do with it" lavaseade - tantsijad, laulja ja kogu minilavastus oma täppisvalgustuse ja kostüümidega
2. Simson ja Deliila - ootamatult tuli mul endal täita Theatrumi lavastuses Aleksander Suure roll, kes Aristotelese naisega salaja omavahel näpistas ja sellega naise mehele vahele jäi :) Mu partneril, Laura Petersonil oli pisar laugel (mida nägin vaid nii lähedalt vaadates)... aga aplaus oli võimas…ma tänan! :)
3. King nr.39 - Luule-intsident rongis (kus Haide Grete mängitud maskeeritud kontrlöri enda sõbranjeks pidas :))))
4. Eutopia - Valguse ja varju mängud inimestega laval - tõeline ime!
5. The GreatEST Show - Kõik Kalle Sepa lavaosalused-nii laulmine kui kelmikad mängud, liikumine ja eritit rokilikumad kärinaga hääles lauldud laulud
6. The GreatEST Show - Kostüümikunst ja kuidas sellest kumas läbi viiteid originaalidele
7. Revident - suits nagu ise hüppaks Simo Andre Kadastu suhu :)
8. Kunksmoor - helidega mängimine - lummav!
9. Kolm ahvi - kahe poisi võitlus tüdruku muside pärast
10. Ajurünnak - finaal - mis siis ikkagi sai? See polegi oluline, oluline on "protsess"... aga teooriamängudel on ka oma võlu...
---
lisaks veel 1 - Terje Pennie lugemas Kolmes ahvis luuletust vanast Marabuust :) Nohja kõik need Ajurünnaku teooriad ning isegi need tobenaljakashirmsad välja mõeldud, kuidas viirust kandjaid---


----

OKTOOBRIS NÄHTUD PARIMAD FILMID (39st):

Väga oluline dokfilm ja seda nii vihmametsade ning loomade päästmise mõttes kui ka humaansusest laiemalt, aga ka mentaalsest tervisest ja kuhugile kuuluvuse ja vajalikuna olemise vajadusest. Mõtlemapanev, liigutav ning meisterlikult mitmekihiline. 9/10

Östlundi järjekordne inimhinge hämaramate osaalade uurimus ja väljapanek läbi klassiseisuste vahe, aga ka sugupoolte normide. Juba kolmandat korda sel aastal Harris Dickinson ekraanil, peale siinsest tunduvalt kehvemaid filme "Kus laulavad langustid" ja "Mõrv teatris". 8,5/10

Robotitest kaksikõdede Spirit ja Opportunity missioon Marsile pidi kestma vaid 90 päeva...aga tegelikult... Pisarateni liigutav dokfilm Steven Spielbergi ja George Lucase produktsioonifirmadelt. Isiklikult ka sidusus, sest sai just JPL-is käidud, kus USA marsioperatsioone juhitakse...instagrammis on sealt ka videod-fotod, muuhulgas juba selle doku robotitest järgmise (ja juba marsile saadetud) kulguri kokkupanekust! 8,5/10

Võimsa kinematograafiaga Saksa suurfilm. Sõjafilm, Remarque'i romaani põhjal. Kahjuks siiski lõppu on muudetud raamatust kehvemaks, mis omamoodi kaotab pealkirja mõtte. Aga sõjafilmina väga korralik. Suursoosik parima rahvusvahelise filmi oscari võitjaks. Noored mehed 1.maailmasõjas. Kuigi peaosaline oli uus suur avastus näitlejana, siis tõelised filmisõbrad ilmselt saavad veelgi rohkem imestada-imetleda eelmisel, ehk Pöff2021 parima meespeaosa preemia võitnud Albrecht Schuch'i kameeleonlikkust peaosalisega koos üsna filmi lõpuni vastupidava sõbra Katczinskyna! 8/10

Lea Seydoux mängib üksihooldaja ema, kelle isa on Alzheimeri küüsis ning kes hakkab oma sõbra armukeseks, kes pidevalt lubab oma naise maha jätta. Kuid lootus ja päiksekiired pole ka puudu...eluline filmilugu. Lea 2.korda sellel aastal ekraanil (peale Crimes of the future'it... aga Hansen-Love film on siin sisulises mõttes tunduvalt huvitavam kui Cronebergi oma minu arvates... Ja järgmine aasta peaksime teda ka nägema vähemalt kahes filmis - Düün 2 ja The beast). Tuleb ka PÖFFile! 8/10

6. Joyland 
Hämmastav, et sellise sisuga filmi on islamiriik Pakistan saatnud end esindama Oscaritele - gay armastuslugu, kus mees armub transsoolisse ja hakkab tolle taustatantsijaks...kes omakorda tahab teha soovahetusoppi, aga see ju mehele ei meeldi...samas kui kodus on tal omal rase naine. Lisaks huvitavat kultuurierinevust ridade vahelt. 8/10

7. Bad Axe 
Dokfilm mis jälgib Covidi algusest aasta aega ühe Ameerika aasialaste peret ning nende restoranipidamist, olukorras, mil väikelinna valdav enamus on Donald Trumpi toetajaid ja ühtlasi tuli neil võidelda ka oma etnilisuse tõttu. 8/10

Tõestisündinud loo dramatiseering, kus üks haiglaõde muudkui inimesi tapab, haiglad ise on ringkaitses, ent politseid ühe kolleegi abiga asja katsuvad välja nuhkida. Psühholoogilises mõttes see sombuse atmosfääriga film on lausa õudukamõõtu, sest mis siis kui ise (või peategelane) sellise hullu ohvriks satuks... Film ei saa alguses käima, aga anna talle hetk aega. Eddie Redmayne just teise filmiga (esimene oli üsna mage Fantastilise elukad) sellel aastal silme eest, aga teda võiks vabalt rohkemgi olla! 8/10

9. Corsage 
1877-1878, ehk aasta Austria-Ungari keisririigi keisrinna elus. Sissi läks ajalukku kui enda näljutaja ja korsetiga võimalikult kitsaks keskkoha tõmbamisega. Ent tegelikult on film ühe positsiooniga naise siseilmast ja frustratsioonidest ning ängist, päris omapäraste vaatenurkade ja kunstiliste leidlike lahendustega. Vicky Krieps teeb praegu vinget tähelendu...osaleb mh, ka järgmise aasta prantslaste suures "Kolm musketäri" kaksikfilmis. Tuleb ka PÖFFile! 7,75/10

Dokfilm mehest, kes tegi liba-kuulivesti ja laskis ennast 192 korda, loomulikult suremata, ent USA politseidest, kellele müüs oma veste 100000, suri mitu. Vana on täiesti süüdimatu. 7,75/10

Bideni karjääri ilmselt suurim plekk siiani - USA armee äratoomine Afganistaanist ja sealse hetkega Talibani võimu alla langemisest. 7,75/10

Väike Iiri kaluriküla, kus poeg teeb miskit koledat ja ema aitab tal varjata seda, ent siis hakkavad emal süümekad. Film pole ilmselt kõigile, aga minu jaoks mõjus. Juba teine sellel aastal nähtud Paul Mescal'iga film (esimene, ehk "Aftersun" oli tugevam) 7,5/10

Iseäranis tugevate muusikadokkide aasta tundub praegusest kujunevat. Ja kes siis ei armastaks üht korralikku comeback'i?! Tanya oli minu lapsepõlve üks esimesi country-lemmikuid, aga siis järsku 2000ndate alguses ta lõpetas laulmise ja kadus pildilt. Miks? Seda saab teada filmist. Nüüd 17 aastat hiljem, tõi üks noor countrystaar ta tagasi. Nii tagasi, et kohe kandideeris Tanya ka parima aasta laulu ja muidugi ka aasta country-laulu ja lisaks veel 2-le Grammyle! Ja mitte "ainult" ei kandideerinud, vaid... Südantsoojendav, et kunagi pole liiga hilja alustada või taasalustada midagi. Ja Tanya hääl ei ole pausist ega vanusest hoolimata kusagile kadunud, võibolla isegi veelgi käredamalt kähisev. 7,5/10

Tugeva autorikino pitseriga, järjekordne Quentin Dupieux vaimusünnitus, kus sedapuhku vananev abielupaar ostab endale uue maja, mille keldris on peidus kinnisvara tegelik väärtus - nimelt auk, kuhu sisenedes liigud ajas 12 tundi edasi, aga su keha muutub 3 päeva nooremaks. Ei lähe kaua, kui "noorenemine" muutub naise jaoks kinnisideeks. Ent kogu asjal on nii psühholoogilised, füüsilised kui muidugi ka sotsiaalsed kõrvalnähud. Pisut kreisi film, aga Dupieux austajad vähemat ei ootagi. 7,5/10

15. To Leslie 
Pealtpoolt üks tavaline lugu alkohooliku eluraskustest. Seestpoolt siiruviiruline ja valus lugu naisest, kes oma parima tahtmise juures ei suuda sellest "haigusest" jagu saada...isegi oma poja armastuse nimel. Filmis sisaldub ka üks senise aasta parimatest naispeaosadest - Andrea Riseborough'lt 7,5/10

Kääbuskasvu, kiilaneva, kõrgeltharitud, töötu gay-mehe ja seksitöötajast, näiliselt lihtsameelse naise roadtrip USAst Kanadasse, sest naine tahab minna kohta, kus tulnukad ta enda juurde uurimiseks viivad. Huumorile viitavast sisust hoolimata pole see grammigi komöödia, vaid sügav draama sellest, mis tähendab olla teistsugune ning ühtlasi ka inimlikust ligimese hoolimisest. 7,5/10

1800ndate lõpp. Noor Taani papp läheb Islandile usku viima ja kirikut ehitama. Ka fotograafiaga tegelema. Film põhinebki seitsmel fotol, mis on tollest ajast säilinud. Pmst selle usumehe teekonnast, mis ei saagi hästi lõppeda ja metsikust loodusest mida ta sellel teekonnal läbib. Loodusest, mis on nii hinge- ja elu täitev, et kas ja kui palju see usk sinna enam mahubki. Isegi kui ise tahaks. Filmitud mitme aasta jooksul. Kogu kiidulaulu tulemusel filmile, minu jaoks siiski pisuke pettumus tekkinud kõrgete ootuste tõttu, aga film väärib siiski oma eripärade ja aeglase kulgemise ning mõteteseadmiseks antava aja tõttu kogemist. Juba teine Elliott Crosset Hovega film, mis nähtud see aasta (peale pisut nõrgemat The Great Silence'it). 7/10

----
Ülal on kasutatud Kalev Lilleoru tehtud fotot oktoobrikuu suurima teatrielamuse kinkinud Rakvere Teatri Ajurünnakust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar