1946.aasta rollid Georg -i filmis

Täna astusime eilsest aasta hilisemasse ellu, ehk siis aastasse 1946. Tegevus toimus jälle Kuku klubis. Kus sedapuhku oli Georg Otsal jälle pidutsemine pärast lavastust. Ja mu lemmikstseen terves stsenaariumis, ehk see kuidas Asta kallab Georgile šampust pähe.

Päev ise algas kell 10.45 Allfilmi kontoris, kus kõigepealt kostüüm selga ja siis grimmi. Seekord oli kostüümist Tuuli massis ja Merike kallas mulle geeli pähe ja tõmbas lakiga üle. Praegu kui käega läbi juuste tõmban, siis sõrmed isegi jooksevad läbi. Eile oli see ollus mu peas küll nagu kivist.

Liisi ja Kristina olid juba grimmeeritud ja kostüümis, täna palju kurvemates toonides, nagu saksa natside naised. Soengud ka mõnevõrra teised, kuid mitte väga. Ave saatis sõnumi, et ta peab tsüst -iga opile minema ja ei saa filmi tulla. Küllo helistas ka, et kas ta üldse tuleb kui Avet pole. Aga muidugi oli teda väga vaja ja ta tuli ka kohale. Kuigi hiljem selgus, et ega ta nii väga ei saanudki kaadrisse, aga mingil määral vist ikkagi. Liisi isa pidi ka minema arsti juurde ja ei tulnud. Võte toimus jälle Kanuti Noortemaja keldrisaalis. Atmosfäär oli pimedam ja tõmmum ja inimesed olid rohkem purjus. Esimene stseen selline, kus Marko Matvere tuleb Renars Kaupers -i ja Nastjaga. Vidrik -ut ehk kriitikut mängiv Toomas Suuman tuleb selja tagant ise ka purjus. Stseenis osalevad ka Laine Mägi ja Garmen Tabor. Suuman on freaky ja see mõjub ägedalt. Laine Mägi on freaky, aga see mõjub arusaamatust tekitavalt, et kas ta ikka on näitleja? Ei saa ma aru...ta mõjub kuidagi võltsina. Naljakas oli küll kui ta Garmenile hõikas Garmen, Garmen...siis too vastas Mida Ma teen... tuli selline assossatsioon Terminaatori lauluga...tal tuli see nii loomulikult, et ju ta on seda ka varem pidanud ütlema. Armas. Siis kui Kaupers ja Matvere mu kõrvale jõudsid, pidin ma pintsaku selga panema ja kohendama salli ning Liisi käevangus hakkama ära kõndima, ise imestades, et ohhoo Georg Ots on siin või olen ehk liiga purjus, et aru saada. Edasi kui Ots ja austajannad seal midagi sebivad, siis me jääme Liisiga sinna seljataha otsima Liisi kotti või midagi. Edasi läheb tegevus saali. Seal istume Liisiga otsa Georgi ja Asta laua kõrval. Meie kõrval lauas on Kristina sõber Egert, aga täna hoopis teise tüdrukuga. See teine tüdruk pidi Otsale sülle kukkuma või kaela..oleneb milline versioon lõpuks valiti. Ja siis Egert läks teda Otsa küljest lahti rebima. Meie Liisiga vaatasime imestunult ja tegime näo, et kes kurat ennast nii purju joob, et ei lase teistel rahulikult olla. Mingil hetkel tuleb sinna ka Beatrice ja Asta kallab šampust Georgile pähe. Mina lähen just parajasti aga lauast ära nii pean osalema ka järgmises stseenis, kus ma just enne Astat saalist välja lähen ning Asta tuleb mulle järgi jääb Bert Raudsepp - a tegelasega midagi sebima, mida ma enam ei näe, sest lähen uksest välja. Siis tuleb mingi aeg lõunapaus. Täna pakutakse pastat hakklihaga.

Nii Astat mängiv Anastasiya kui Cesarit mängiv Renars Kaupers on võrratult sõbralikud ning kõik muudkui pildistavad nii neid kui nendega. Nastja näeb vapustav välja oma valges õhtukleidis. Emotsioonid on vinged, mis tal välja tulevad Matverega tülitsedes. Naljakas, et ta oma teksti edastab vene keeles, aga ilmselt siis vastavalt vajadusele pärast dubleeritakse vastavalt riigile, kus filmi näidatakse. Venemaal näiteks Matvere tekst...ja minu oma ka!

Renars Kaupers igal vabal hetkel vilistab mõnda viisijuppi või istub klaveri taha klimpsima. Pakkus kõigile šokolaadi ja oli üldse selline headus ja viisakus ise. Samuti nagu Nastja. Matverega aga jälle mu teed väga palju ei ristunud...kuigi ta ütles tere ja oli ka väga tore ja viisakas ja rääkis ühe naljaka loo õues. Jüri Aarma -le kleebiti jälle habe ette ja ta on hästi lõbus ning sõbralik ja jutukas. Esitas ühe huvitava, aga loogilise küsimuse Küllole ühe saksa vehkleja kohta, vastus oli väga hea ja seega kogu küsimus. Kuna ma aga juudist vehkleja nime ei mäleta, kes Natsisaksamaa eest vehkles Olümpia mängudel, siis jätan selle siinkohal küsimata.

Egert saigi siis vabaks ja kadus kuidagi märkamatult. Liisi ja mina pidime ka vabanema, aga kuna Krissu pidi veel stseeni jääma, siis me mõtlesime, et ootame ta ära. Võtsin pintsaku seljast ja ei muud kui Tanel kes meid masse kamandas pani mu ka teise seina äärde mängima...kelnerit. Tagatipuks pandi Liisi raamatupidajaks tšekke kontrollima. Nii ma siis samal ajal kui istun teisel pool saali Georgi ja Asta kõrval...väljun teisel pool saali uksest kahe pudeliga...hehee naljakas, näis kuidas see filmis kõik paistab...ilmselt teevad nad uduseks need ümber toimetavad kehad. Aga Simm oli ka fakti ees, sest suurem osa massist olid ära läinud ning hea oli, et me sinna "tolknema" olime jäänud...

Sellega sai aga näitlemiskarjäär tõesti jälle otsa. Omamoodi kurb. Nagu oleks mingilt reisilt tulnud, mis otsa sai. Talvel peaks Patrikuga koos veel korra nende inimestega kokku saama, aga kes teab, mis talveks on juba juhtunud. Võibolla on neil selleks ajaks stsenaarium ümber kirjutatud või lihtsalt neil muud plaanid. Homme on Eestis sedapuhku viimane võttepäev ning edasi minnakse filmima Venemaale ja Soome. Nii kurb...nii tahaks veel. Inimesed olid lahedad, tegevus oli lahe. Tõeliselt kahju, et see kõik otsa sai. Ma ei uskunudki, et see kõik mulle nii korda läheb nagu ta läks. Aitäh Peeter Simm, et käisid Draamateatris meie tantsukontserdil ja mind sealt üles noppisid. Ja aitäh Kaisa ja Ly, et andsite veel teise ja kolmandagi maitse filmitegemise maagiast! Üks lahedamaid kogemusi mu elus!

Homme aga tagasi argiellu...hunniku menetlemata taotluste juurde ning tugeva trenni ja vast ehk ka dieedi liinile. Oi homme ongi ju käes see päev, kui Ants Tael -a juurde tantsima minek. Appi, ei tea, kuidas mu tantsupartneri tervis ka on...hmmm nüüd juba öö, ei saa teada enne hommikut.