Sattusin sellel aastal juba teist korda teatrisse. Esimesest korrast pole jõudnud veel kirjutada, sest Oscari - kandidaatide teemad on praegu "oi kui tähtsad".
Niisiis - Meeletu. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada jälle päris algusest. Ehk siis töölt koju jõudes - naist peale võttes, selgus, et beebi oli jäänud magama ja S jäi valvesse. Auto ikka S-i vana kooli parklasse ja Taevalava suunas. 4. rida positsioon ja vaatekoht väga hea. Samasse ritta saabus Lembit Peterson oma naisega. "Küll ta on suur! Suured käed, suur pea ja laup. Vapustav presentatsioon." Taevalava kõrval olevas vaatesaalis on Voldemar Panso kuju. Selline suur ja lahmakas. Ja aukartustäratav. Jah, just see ongi õige sõna sellele suursugususele. Ja seda sama õhkus ka Petersonist. Võimas! Pean tunnistama, et vahepeal silmanurgast jälgisin, kuidas ta suhtub või käitub mingite naljade või teemaarenduste peale. Keset tükki oli üks koht, kus rahvas spontaanselt hakkas plaksutama millegi peale. Ja mind on kasvatatud nii, et mingite lavastuse sees toimuvatele asjadele poole pealt ei ole sünnis aplodeerida. Samuti nagu laulude peale, kui need lavastuse sees on. Aga hr. Peterson plaksutas ka. Ju see siis tähendab, et näitlejaid see ei sega ja ehk annab ka indu rolli sees nautimiseks.
Lavastus ise oli minu meelest väga hästi lavastatud. Eva Klemets - kui ma ei eksi siis see on tema teine lavastus (pärast Et keegi mind valvaks - etendust). Ta on päris huvitav! Temas on mingit värskust. Kuigi nägin kunagi poolteist või kaks aastat tagasi OP-i, kus näidati kuidas Meeletu proovid käisid ja räägiti kunstniku Aime Unt -iga. Ja siis ma sain aru, et Tätte (Meeletu autor) ise võttis ka lavastamisest osa. Ning kui ma õieti mäletan, siis Klemets ütles, et see rohkem sündiski nagu rühmatööna. Sest kui aus olla, siis kunstnikutöö, hoolimata oma minimalistlikkusest oli suureks osaks lavastuse liikumisele ja misanstseenidele. Viltune puukökerdis, mis toimis nii madala talumajana kui pingina, kui lauana kui voodina jne jne.
Üleseshitus - üks mees vestab oma lugu - inimestele kelle seas ta on ja ootab kedagi. Minu jaoks täiesti uudne lähenemine ning annab nii palju mänguruumi! Huvitav, et oli kasutataud ka valguskunstnikku. Sest tuled kustusid ja süttisid ja hämardusid. Ma arvasin isegi vahepeal, et tüdruk, kes peategelasele pidevalt ilmus, ongi petrooleumilambi vaim.
Ehk siis raamistik oli lavastusel tugev. Tugevad olid ka näitlejad. Publikuga vestlev Rain Simmul. Tema päevaliblikana mõjuvat pinnapealset naist mängiv Piret Kalda. "Lambivaim" Hele Kõre, külahullud - Allan Noormets, Andres Ots, Ago Roo, Marje Metsur. Kõik tasemel. Kaugemateks jäid Andres Raag ja Bert Raudsep, kuid teise puhul kindlasti sellepärast, et ta eriti peale okei seal oma rollis öelda ei saanudki. Kahtlemata tõusis esile Hele Kõre oma kõrvalosaga. Temas on seda maagilist sära, mis teeb näitlejast "staari". Ta oli just see tegelane, kes ta laval oli, mitte Hele Kõre kes mängib kedagi. See on juba midagi. Nojah, võtmata Rain Simmulilt tema sära, ka tema mõjus täpselt samuti.
Milles siis viga? Miks jäi tulemata WOW? Ehk sellepärast, et ma ei tundunud peategelasele kaasa. Kui ta tõesti armastas oma naist ja poega, miks ta võtab ette aastaks metsa kolimise? AASTAKS?! Kes teeb nii kui ta tõeliselt armastab? Eriti nähes, et naine on kuidagi ära voolamas ta käte vahelt. Ainult luuser! Tühja sellest rahast, sellest loobumine on lihtne, aga oma inimsuhetest. See, et ta pereliikmed temast juba tegelikult enne metsa minekut ei hoolinud. Selles oli ta ilmselgelt ise süüdi. Tal polnud neist ennem vahet, ega ka pärast. Ennem rabas raha kokku. Pärast tahtis neist lihtsalt lahtki saada. Huvitav kas Tätte tunneb samuti? Siis tunnen ta perele kaasa. Oleks ju vähemalt võinud neid kaasa kutsuda!
Üldse natuke kumas läbi seda Tätte lepingut Linnateatriga, et "nüüd pean kirjutama aastas 1 näidendi Linnateatrile. Ei tule midagi paremat pähe, ah kirjutan enda elust erakuna ja sellest kuidas maale elama läksin". Ei ma ei heida ette seda temale, eks iga inimene teeb oma eluga mis tahab ja ma usun, et tema kindlasti kutsus ka oma naise kaasa, mitte nagu see Meeletu "tolvan".
Minu meelest on Meeletu Tätte seni kõige nõrgem tükk (Ja milline CV tal on!!! - Sild, Palju õnne argipäevaks, Ristumine peateega, Kaev). Selline 15, 16-aastastele tüdrukutele lihtsate elufilosoofiatega ilustatud kirjutis. Nagu Eesti oma Coelho. Ehk "paneme inimese mõtlema" stiilis põhimõttega. Minule mõjus see ikkagi natuke nagu vägisi tehtud värk. Ei tea. Võibolla olen natuke ülekohtune. Sest tegelikult mulle ju see tükk meeldis. Ma leidsin sealt oma ivakese + Hele Kõre ja Rain Simmul. Aga faabulafanaatik nagu ma olen, vajan ma sisukust. Sügavamat sisukust, mitte nii pinnapealset ja "on your face".
Hindeks 4 ja meeldetuletuseks Aasta tegijateks: Meespeaosa - Rain Simmul; Naiskõrvalosa - Hele Kõre, Piret Kalda, Marje Metsur; Meeskõrvalosa - Andres Ots, Allan Noormets; Aasta Kunstnik - Aime Unt; Aasta lavastaja/lavastus - Eva Klemets/Meeletu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar