Parima Meeskõrvalosatäitja Oscarikandidaadid

See on esimene kategooria, kus kõik kandidaadid on nähtud. Panen nad siin enda arvamuse järgi paremuse järgi ritta. Jõudes lõpuks selle näitlejani, kellele hakkan pöialt hoidma.

5. Eddie Murphy - Dreamgirls

Selle aasta suurimas muusikafilmis, on vana hea komöödiastaar saanud kanda mõnevõrra tõsisema rolli. Ehk enda meelest "suur staar", kes oma pingeid lahjendab narootikume ninna tõmmates. Dreamgirlis on muusikaga seotud rollid täidetud pigem lauljatega. Eddie Murphy on muidugi peamiselt tuntud näitlejana, kuid samas on temalt ilmunud ka muusikaplaadid, ehk ka tema puhul on mõnes mõttes tegemist "päris" lauljaga. Seega see ei saa olla akadeemia võlumise põhjuseks. Ta täidab oma rolli täiesti ning täiuslikult. Kuid roll ise ei anna mänguruumi. Minu meelest pole see piisavalt dramaatiline. Rohkem ikkagi nagu laulja, kes annab endast kõik ja rohkem veel. Samas ei astu ta välja EddieMurphylikult tutvaliselt alalt. Ta ei paku midagi uut. Seega usun, et see et ta kandideerib on nagu austus sellele kõigele mis ta 80-ndatel tegi.

4. Alan Arkin - Little miss sunshine (Väike miss Päikesepaiste)

Rändava pere vanim liige. Vanaisa, kes aitab pisikesel lapselapsel harjutada missivõistlusteks. Kas pole armas juba see lähtekoht ise? Näitlemine on Alan Arkini tavalises - kivinäo stiilis. Tegemist ilmselt jälle austusavaldusega pika resümeega näitlejale. Koomiline potsentsiaal on just tema isiklike omapärasuste pärast mõnevõrra suurem, eriti kui tihti komöödiafilme ei tee. Usun, et tegelikud võimalused võita on üpris kasinad. Kui siis ainult nostalilistel põhjustel.

3. Mark Wahlberg - Departed (Kahe tule vahel)

See ja kaks järgmist on täiesti kandidatuuri väärt. Otseselt on rolli täitmise pärast, mitte mingitel nostalgilistel või ei-tea-mis-põhjustel. Ma pean küll tunnistama, et oma väga heast näitlemisest hoolimata oli ta minu meelest neljast kesksest tegelasest kõige nõrgem näitleja. Kuna minu jaoks üldse parim meeskõrvalosa, oli selles samas filmis - Jack Nicholson, siis tema näitlemine jäi kuidagi see varju ning ma isegi ei mõelnud kaugemale. Kui nüüd meenutada, siis tegelikult oli ta väga hea. Nii räuskava politseinikuna, kui vaikse ja tasase "tegijana". Et mitte minna detailidesse. Igal juhul väheste vahenditega on ta loonud endale karakteri.

2. Djimon Honsou - Blood diamond (Vereteemant)

See on juba tõeline näitlejameisterlikkus - alahuule väristamine ilma lõua väristamiseta, mängida silmadega välja hirm kui Su oma poeg Sind püstoliga ähvardab. Juba mitmendat korda Oscarile kandideerimas, kuid minu meelest esimest korda asja eest. Ainuke häiriv faktor on see, et tegemist ei ole mitte kõrvaosaga vaid peaosaga. See võib talle osutuda saatuslikuks. Kuid kui ta peaks ka võitma, poleks ma kurb. Tõeline action/põgenemis roll, on igas mõttes raske sellisel tasemel filmiekraanile tuua. Ja Akadeemia pani seda tähele.

1. Jackie Earle Haley - Little children (Väikesed lapsed)

Lasteahistaja roll on juba oma tõsiduse astmelt väga raske kanda. Tõeline maniakk, kes filmi lõpu poole avaneb ka kui tundeid omav ja tundlik inimene, kellele kaasa tunda on keelatud, kuid paratamatult tema näitlejameisterlikkus ei jäta ühtki inimest külmaks ning võibolla muudab meid - mitte maniakke kaasa tundma. See kuidas ta läheb ujumisbasseini paljaid lapsi passima ning jäädes vahele peab kogu rahva hulga tähelepanu ees lahkuma, see pinge mis ta suudab luua oma vastiku väikese olemisega, toob judinad seljale. Tema suhtlemine ema või suvalise armuobjektiga, kõik mängitakse välja õudsalt aga hästi. Yäkk, selliseid inimesi on tõesti meie seas. Selliste rollide jaoks tavaliselt kasutatakse make-up-i või muid ebaausaid võtteid. Aga Jackie paneb täiesti naturaalselt. Oh, õudust! Aga oi kui hästi ta sellega hakkama saab.