Musi, Maggie & Mõtetud Mured

Mul on kõht täis. Riinal mängib arvutist Maggie Reilly. Igatsen oma K järele. See igatsus on nii magusalt valus. Tegelikult ei lähegi ju enam aega kui natuke üle kolme tunni ja siis ma näen teda jälle. Saan musi temalt. Kristin kingib mulle naeratuse ja S viskab mulle tsauka. Patrikuga kohtun juba enne teisi. Tema pean lasteaiast peale korjama. Tema kasvataja oli hommikul nii rõõmus, et ta jälle lasteaias tagasi.

K on üks kummaline kompott. Samas nii õrn samas nii tugev. Rohkem ikka tugev, aga oma olemuselt nii habras. Ja pisike. Ja eilse päeva sõna - nummi - käib ka tema kohta. Varsti oleme temaga veel tihedamalt seotud. Võõras ühiskonnas kaitsmas ja hoidmas oma peret.

Mul on täna töötegemise kriis. Mul ei tule vaimu peale. Ometigi on just praegu kõik enamvähem korras ja motivaatoreid hulgi. Aga mul lihtsalt on mingi sisemine väsimus. Ja nohu on ka. Krooniline.

Homme lähevad Linnateatri aprillikuu piletid müüki. Seekord proovin veel neti kaudu. Järgmine kuu lähen Statoili. "Nii see on kui Teile nii näib".

Öös on mõtteid

Uskumatu - kell on jälle 1 läbi ja mul pole uneraasugi. K ja Kristin magavad siin mu kõrval juba teist tundi. Mõlemad nii vaiksed, et vaevalt hingamist on kuulda. Patrik ja S on kõrvaltoas. Patrik norskab nagu vana merekaru. Vaesekene. Ei tea kas ta nina saab kunagi korda? Ta on juba vist täiesti harjunud elama nii, et nina kaudu ei hinga muidu kui öösel magades.

Täna oli üks hea päev. Sain veidikenegi selgust Rootsi mineku plaanidesse. Kõigest hoolimata peaks see ikkagi toimuma sellel suvel. Samuti sai selgust rahaasjadesse. Viimasel ajal polegi nagu raha peale nii palju pidanud mõtlema. Ja see on hea. Ma hea meelega ei mõtlekski kohe üldse ja ilmselt mõtleks hoopis vähe, kui K mulle seda nii tihti meelde ei tuletaks. Sest ega tegelikult ju ka - lapsed peavad saama süüa, muust pole nii väga vahet. Või siiski - teatri jaoks on ikkagi raha vaja ja raamatute...

Täna lugesin ma lastele Krabat -i kolm peatükki. Tonda suri ja me jõudsime esimese aasta lõppu. Patrik oli muutus päris kurvaks. Ma ise ka. S on seda juba varem korra lugenud ja talle ehk ei mõjunud see nii tugevasti. Tundub, et see on üks parimaid lasteraamatuid - ja ma loen seda alles nüüd - täiskasvanuna. K-le lugesin Kaitsekraavi tee -d. Soomlase kirjutatud, päris omapärane lugu mehest, kes tahab oma peret tagasi.

Lisaks vaatasime Amazang race -i 11 hooaja teist saadet. Jobud kukkusid välja. Lisaks veel War at home. See on just nii minu kui K maitsele kirjutatud. Tegelikult suhteliselt tavaline ameerika komöödiaseriaal, kuid selle naljad lähevad korda. Heh, seal peres on ka kolm last.

Tööl oli siiski headele uudistele lisaks ka kurbi asju. Riina plaanib aprillist lahkuda. Ei tea kes siis mu vastu tuleb istuma? Riina on nii muhe. Lisaks, kogu maja käib meil külas tänu temale ning seeläbi olen ka mina saanud sõpradeks nii mõnegagi, kellega mul muidu poleks mingit kokkupuudet. Krista, Andrus, Sven, Meelis, Merly...
Sama looga tuli lagedale ka Kristi. Ta läheb märtsi lõpus rahanduministeeriumisse. Mul on tegelikult nende üle hea meel. Riina hakkab saama korralikku palka, mida ta on väärt ja Kristi saab hakata tegelema asjadega, mida ta on ülikoolis õppinud. Lisaks ka muidugi korralikum palk. Tore, et neil läheb ülesmäge. Sest minulgi on ju sinnapoole teel. Ma olen ju ka täna õnnelikum kui eile. Ja see on nii hea tunne. Tegelikult on mul lihtne. Mul piisab mõelda nendele piigadele, kes mul siin voodis praegu õrnalt nohisevad ja õnnetunne valdab mind täielikult.

Lisaks käisin täna trennis, aga trenni ei teinud. Rääkisin trennaga natuke juttu ja sõitsin koju tagasi. Natuke kahju, aga ma ei saa praegu hakata riskima sellega, et jään veel haigemaks kui ma olen. Ma ei tohi, saa ega taha töölt puududa. Ja trennis pesta ka ei saa, sest vesi on kinni külmunud. Higisena koju minna, see oleks hetkel väga riskantne. Kuigi, jah 9. aprill on vaja Salme Kultuuripalees lavale rminna. Ma ei teagi mis üritus see tegelikult on, aga see on ka trenna sünna...ja selleks peab tantsu meelde tuletama ja kõvasti võhma tegema. Praegu on mu vorm küll natuke käest ära järjekordselt.

Pagan, praegu tuli meelde, et lubasin Evelynile Robbie Williamsi plaadi homme viia. Huhh, hea, et meelde tuli. Riina Shrek on ka vaja ära viia. Väikese inimese pisikese igapäevamured.

Tegelikult olen ma hirmus õnnelik. Sest mul pole igapäevaelus midagi hullu viga. Armastan oma peret, oma tööd ja seda kuhu see kogu kupatus on liikumas. Ma ei vaeva oma südant mingi valimisjuraga. Ma tean, mida ma Eestile soovin ja ma tean keda valima lähen. Seda teevad minu arvates kõik edumeelsed ja mõistusega Eesti kodanikud. Ja eks siis oleme ju seda väärt, kelle enda eest otsustajaks valime. Loodetavasti, saab võim olema võimalikult laiali pillutud, siis saab otsustamise juurde erinevamaid vaatenurki ning otsused saavad ehk olema sellevõrra rohkem läbimõeldud. Samas see kõik pole minu jaoks üldse nii oluline. Vähemasti praegu kell pool kaks öösel, täna.

Täna on minu jaoks oluline, et lapsed oleks rõõmsad ja et neil tuleks homme tore päev. Patrik läheb ju üle kahe kuu jälle lasteaeda. Talle nii hirmsasti meeldib seal. Kasvatajad hoiavad teda, sest ta on jube lahe tüüp. Selliseid on nii vähe! Ja ma ei ütle seda lihtsalt ainult sellepärast, et ma olen ta isa. Tundub, et ka Kristin on õigel teel. Ta kogu aeg naerab ja pillub oma naeratusi siia sinna. Kuigi viimasel ajal on ta tihti kukkunud ja pead ära löönud. Aga eks see käib selle kasvamise juurde. Nädala pärast saab ta 8 kuuseks ja ta juba paar nädalat kõnnib toe najal ise. Läheb käpuli kuhugi tooli või laua juurde, ajab end üles ja siis proovib püstijalu tugede najal ise liikuda ühe tooli küljest teise külge, sealt edasi diivani vastu jne. Vapustav. Ta saab juba hästi aru, et potil pissitakse ja tal on kolm hammast suus. Üks igavesti lahe mutt. Täielik päiksetera.

S saab ka päris häid hindeid koolis. Temaga võib päris rahul olla. Tundub, et ka lota õps on ta kiusamise rahule jätnud. Sest kuidas Sa ikka kiusad last, kes ilusti ära õpib ja teistes ainetes puha viisi saab. Eks kindlasti S-is on ka seda viga endas natuke. Aga samas on ta nii nunnu. Oscarite jagamistki tulid nii S kui Kristin minuga vaatama. Mõlemad küll kustusid enne lõppu, aga nunnud on nad sellegipoolest.

Aaah, La vita e bella!

Demain il ya une autre jour... mmmmmuah!

Oskar --ite jagamise öö kokkuvõte

Best Picture: The Departed
Arvasin õieti. Samas oli see ka minu meelest parim, seega õige võitis.

Best Director: Martin Scorsese, The Departed
Kaua tehtud kaunikene. Nii ma arvasin ja nii ma ka soovisin. Kahe tule vahel on ülistuslaulu väärt!

Best Actor: Forest Whitaker, The Last King of Scotland
Arvasin õieti ja see oli ka minu lemmik. Ausalt öeldes ei oleks osanud kedagi teist nähagi võitjana. See film ja see roll on tõelised saavutused.

Best Actress: Helen Mirren, The Queen
Jälle arvasin õieti ja pakkusin ka õieti. Kuigi viimasel hetkel nähtud Judi Dench Ühe skandaali märkemed - filmist oleks võinud sama vabalt võita, või siis ainuke "ameeriklanna" Meryl Streep. Siiski, tegelikult polnud kindlamat võitjat kogu õhtul. Tundus, et Mirren on ka juba kivikõvaks tehtud nende auhindadega, mis talle sellel aastal pähe on sadanud.

Best Editing: The Departed
Olen erinevates kohtades arvanud nii seda kui Babelit. Samas lõpuks pimestas mu oma soov ja tahe, et eriline montaaž mis Babel-i filmi kandis on igati oscarit väärt. Aga samas võitis väga hea ja hoogsa montaažiga, super film!

Best Original Screenplay - Little Miss Sunshine
Nunnu, kõige originaalseim originaalstsenaarium võitis! Vinge! Õiglus on ilmas! Nii arvasin seda kui ka tahtsin, et see võidaks.

Best Adapted Screenplay: The Departed
Arvasin ja tahtsin Departed -i võitu. Juba originaal oli sellel filmil väga hea!

Best Supporting Actor: Alan Arkin, Little Miss Sunshine
Kerge üllatus, sest tegelikult oli enam vähem kindel et Eddie Murphy võidab. Samas mingid märgid olid ka olemas, et Arkinile avaldatakse austust. Eddie oligi vist olnud ülivihane. Minule meeldis hoopis Jackie Earle Haley Väikesed lapsed, ehk Little children filmist.

Best Supporting Actress - Jennifer Hudson, Dreamgirls
Arvasingi, et endine American Idol saates osaleja selle mehikese saab, kuigi lootsin, et hoopis Babel-i lapsehoidja korjab võidu.

Foreign Language Film - The Lives of Others
Hmm, mõnevõrra üllatuslik, et Pan's labyrinth jäi sellest Oscarist ilma, samas ehk ikkagi täie õigusega. Saksa spioonifilm oli üks vähestest viimase Pöffi pärlitest.

Best Cinematography: Pan's Labyrinth
Hmm, arvasin, et võidab Children of men ja lootsin, et võidab unenäolik Illusionist. Samas nüüd saan aru küll miks Paani labürint võitis.

Best Costume Design: Marie Antoinette
Arvasin Marie Antoinette-i, lootsin, et võidab Curse of the golden flower. Hiina film polnud just suurem, asi, aga need kostüümid ja ehted olid midagi üleloomulikku. Aga jah, sellegipoolest olen võitja üle rõõmus!

Makeup: Pan's Labyrinth
Ainuke variant!!!

Art Direction: Pan's Labyrinth
Ainuke variant!!!

Visuals Effects - Pirates of the Caribbean: Dead Man's Chest
Ainuke variant!!!

Sound Mixing: Dreamgirls
Ainuke variant!!!

Sound Editing: Letters from Iwo Jima
Arvasin, et Piraadid võidavad, aga lootsin just nimelt Iwo Jima kirjade võitu.

Best Original Song - I Need to Wake Up, Inconvenient Truth
Yess. Ma ei arvanud, et see võidab, ei lootnud ka, aga showd vaadates sain aru, et see oli ikka parim!

Best Original Score- Babel
Ainuke tõeline üllatus. Ei osanud oodata, et mees paneb võidu taskusse kaks aastat järjest.

Best Animated Feature: Happy Feet
Arvasin ja lootsin autode võitu. Kuigi õhus oli oht, et pingviinid lähevad paremini peale.

Documentary - An Inconvenient Truth
Jah, eks ta üks jahmatav ettekanne oli ja arvata oli, et see võidab, kuid kartsin, et selline lihtne ettekanne ei lähe läbi. Et vaja on ikka sisukust ja muud visuaalset kui ainult peamiselt üks ettekanne.

Documentary Short - The Blood of Yingzhou District
Arvasin, et see võidab, kuigi pole näinud ühtki neist lühidokkidest. Sisuks ju aidsilapsed...Lootsin siiski, et tantsuga seotud film võidab.

Live Action Short: West Bank Story
No ma ei tea. Selline tobe muusikal...Binta oli palju armsam ja teistes filmides oli palju rohkem idu. See võit oli minu jaoks küll arusaamatu. Kuigi alternatiivina just tunduski, et see võiks ka võita.

Best Animated Short: The Danish Poet
Yesss, selle võidu üle on mul kõige parem meel. See multikas on nii armas. Ja Liv Ullmani jutustamisviis on kuidagi nii lapsepõlvelik ja armas. Sisu ja teostus kõik super. Arvasin küll, et Disney fännidest ameeriklased annavad Disney firmale võidu, ehk siis Little Matchgirl-ile. Aga tegelikult oli üldse tugevad kandidaadid kõik 4 mis mul õnnestus enne gaalat näha. Lühikestest katkenditest tundub, et ka viimane, ehk Lifted oli hea.

Ma pakkusin kõiki neid kas võitjateks või alternatiivsena võitjaks. Kõiki peale filmimuusika, sest ma ei uskunud, et sama helilooja võidab 2 aastat järjest. Muidu oli gaala selline igavapoolne. Ehk just sellepärast, et suur üllatus jäi tulemata. Kuigi Ellen oli päris hea konferansjee...

Superkinoklubist sain küll auhinna heade arvamistulemuste pärast, aga oleks võinud veel paremini minna.

Oscar -ite ennustusvõistlus

Esimest korda elus, olen näinud ära kõikide mängufilmikategooriate kõik kandidaadid (peale lühimängufilmi, kus on viiest üks veel nägemata).
Staarid on juba hakanud saabuma Kodak -teatrisse. Jodie Foster, Will Smith, Gwyneth Paltrow, Emily Blunt, Al Gore, Jennifer Lopez, Maggie Gyllenhaal, Peter Sarsgaard, Jennifer Hudson jne jne.
Viimane aeg on oma ennustused kirja panna. Kirjutan selle, kes/mis arvan, et akadeemia valib, kes oli minu meelest parim ja lisaks veel K. meelest parim. Ning lisaks veel enda meelest alternatiivi. Siit nad tulevad:

Actor - Leading
Arvan - Forest Whitaker - The last king of Scotland
Minu meelest - Forest Whitaker - The last king of Scotland
K. meelest - Forest Whitaker - The last king of Scotland
Alternatiiv - Peter O'Toole - Venus

Actor - Supporting
Arvan - Eddie Murphy - Dreamgirls
Minu meelest - Jackie Earle Haley - Little children
K. meelest - Jackie Earle Haley - Little children
Alternatiiv - Alan Arkin - Little miss sunshine

Actress - Leading
Helen Mirren - The Queen
Helen Mirren - The Queen
Helen Mirren - The Queen
Meryl Streep - Devil wears Prada

Actress - Supporting
Jennifer Hudson - Dreamgirls
Adriana Barraza - Babel
Abigail Breslin - Little miss sunshine
Abigail Breslin - Little miss sunshine

Animated feature
Cars
Cars
Cars
Happy feet

Art direction
Pan's labyrinth
Pan's labyrinth
Pan's labyrinth
Pirates of the Caribbean 2

Cinematography
Children of men
The illusionist
Pan's labyrinth
Pan's labyrinth

Costume design
Marie Antoinette
Curse of the golden flower
Devil wears Prada
Dreamgirls

Directing
The departed
The departed
Letters from Iwo Jima
Letters from Iwo Jima

Film editing
Babel
Babel
Babel
The departed

Foreign language film
Pan's labyrinth
Lives of others
Pan's labyrinth
Lives of others

Makeup
Pan's labyrinth
Pan's labyrinth
Pan's labyrinth
Apocalypto

Original score
Pan's labyrinth
Notes on a scandal
Pan's labyrinth
Notes on a scandal

Original song
Listen - Dreamgirls
Listen - Dreamgirls
I need to wake up - An inconvenient truth
I need to wake up - An inconvenient truth

Best picture
The departed
The departed
Letters from Iwo Jima
Letters from Iwo Jima

Sound editing
Pirates of the Caribbean 2
Letters from Iwo Jima
Letters from Iwo Jima
Letters from Iwo Jima

Sound mixing
Dreamgirls
Dreamgirls
Apocalypto
Flags of our fathers

Visual effects
Pirates of the Caribbean 2
Pirates of the Caribbean 2
Pirates of the Caribbean 2
Superman returns

Screenplay - Adapted
Departed
Departed
Borat
Children of men

Screenplay - Original
Little miss sunshine
Little miss sunshine
Letters from Iwo Jima
The Queen

Ja nüüd kategooriad, kus pole kõiki filme näinud, kuid siiski päris mitu:

Documentary feature (2 viiest nägemata)
An inconvenient truth
An inconvenient truth
Deliver us from evil
Deliver us from evil

Documentary short (4 neljast nägemata)
The blood of Yingzhou district
Rehearsing a dream
Rehearsing a dream
Two hands

Short film - Animated (1 viiest nägemata)
The little miss sunshine
The danish poet
The danish poet
The danish poet

Short film - live action (1 viiest nägemata)
Binta and the great idea
Binta and the great idea
Binta and the great idea
West bank story

Homme saab kokku võtta...õigemini juba täna...
Kõik nii ootavad, et Scorsese saaks lõpuks oma esimese oscari. Kahju, et Kate Winslet, kes juba viiendat korda kandideerib jääb ilma ka seekord. Huhh kõik siin ümberringi juba mahavad, aga -K. ja S. tahtdis, et ma nad üles ärataksin...
Ja nüüd showd vaatama - ikka staarid saabumas!

Kavalus

K. (32 aastane) nõudis Patrikult (6 aastane), et ta aabitsa tooks ja lugemist harjutaks. Patrik ütles, et ei too, sest ta on kavalam. K muidugi vastu, et ei ole. K ise on kavalam.
Patrik tegi imestusest suured silmad ja küsis: kuidas niiii vana võib olla kaval?

Kolm on kohtu seadus

Kristinil ilmus eile kolmas kiku igemest välja. Ülemine esihammas.
Issi nunnu päiksekiir muudkui kasvab.
Vaesekesel on ainult nohu ja nuusata veel ei mõista. Käib pidev nina nokkimine.
Me kõik neljakesi nokime tema nina.

Patune

Eile sain tulumaksu tagasi. Juba eelnevalt olin otsustanud, et 10% sellest kulutan raamatutele. 10% teatripiletitele. Teatripileteid veel pole jõudnud ostma minna (praegu ootabki järge ainult Ugala külalisetendus Tallinnas 19.03. Krabat), aga ostukavas on ju ka järgmised:
R.A.A.A.M - Under; Sõdur
Linnateater - Nii see on kui Teile nii näib; Kivid Sinu taskutes; Kuidas ma õppisin sõitma
Draamateater - Sortsid; Kuu aega maal
No99 - Nafta; Hirvekütt; Kajakas
Vanemuine - Tähed hommikutaevas (kui nad kunagi sellega Tallinnasse ka jõuavad); Beautiful bodies
Rakvere - Oscar ja Roosamamma; Johannese passioon
Vat - Klammi sõda
Pärnu - Kokkola; Karge meri; Koduabiline; Võikollane üü (Fantastiline - lõpuks on ka Endlas Rekkori lisaks veel üks hea meesnäitleja - Indrek Taalmaa)

Aga Apollo riilulid tühjenesid eile selliste raamatute võrra:
Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu
Bryson - Kõiksuse lühiajalugu
Musil - Kasvandik Törlessi hingeheitlused
Paet - Ajuleke
Sibold/Ots - Rein Purpur
Axelsson - See, kes ma kunagi ei olnud
Banville - Meri
Kass - Käru Kaarel
Aleksejev - Valge kuningriik
Luik - Kogutud luuletused
Hmm, kas ma nüüd unustasin ka midagi, ei tea...

Aga märksa rohkem jäi ostmata, näiteks -
Kershaw - Hitler;
Dovlatov - kohver;
Pamuk - Lumi;
Kull - Oskar Luts;
Politkovskaja - Putini Venemaa;
Nykänen - Raid ja poiss;
Sauter - Vere jooks;
Baturin - Sõnajalg kivis;
Vetemaa - Vaba vaimu vennaskond;
Kivirähk - Leiutajateküla Lotte;
Rannap - Roheline kindlus;
Saaremäe - Käpipuu vennaskond;
Sauter - Laiskade laste raamat
Suurtelt väikestele
Kavvadias - Vahikord;
Dovlatov - Leivatöö. Võõramaa naised.
Fitzgerald - Sigade saaga;
Denežkaja - Anna mulle
Aarma - jaanus orgulas.
Bicnick - Ülemnuuskur Oskar;
Toomet - Supersünnipäev;
Gide - Elada et surra

Lisaks on veel praegu Varraku ja Tänapäeva soodusmüük...õu mai gaad!

Teater.Muusika.Kino. Teatriankeet 2005/2006

Mul ikka enda jaoks kombeks teha TeMuKi teatriankeedist kokkuvõte, et mida siis lugupeetud kriitikud ja teatriloolased arvavad eelnevatest teatrihooaegadest (inimesed nagu Pille-Riin Purje ja Lea Tormis ning mõned teised..). Sedapuhku siis 2005/2006 hooajast

Ja sain sellised tulemused. Ma toon ära top3-d (jämedalt on minu arvamus):

OLULISIM ALGUPÄRANE EESTI TEATRITEKST:

3. jagavad 4 punktiga:

Nagu poisid vihma käes

Teatriparadiis

Koidula

Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4.osa

2. 6 punkti

Keeleuuenduse lõpmattu kurv

1. 10 punkti

Adolf Rühka lühikene elu

OLULISIM TÕLKENÄIDEND:

3. jagavad 2 punktiga:

Adolf

Kodukoht

2. 4 punkti

Juveliiri poe ees

1. 6 punkti

Kuningas Ubu

TUGEVAIM LAVASTUS:

3. jagavad 3 punktiga:

Koidula

Kirsiaed

Syrrealistid

Troll-poiss

Kuningas Ubu

2. 5 punkti

Keeleuuenduse lõpmattu kurv

1. 11 punkti

Karin. Indrek.

PARIM MUUSIKA ja/või KUNSTNIKUTÖÖ:

3. 5 punkti

Eesti teatri laulud

2. 6 punkti

Kuningas Ubu

1. 8 punkti

Karin. Indrek.

PARIM NAISPEAOSA:

3. jagavad 3 punktiga:

Minu oivaline lahutus - Ülle Kaljuste

Kuningas Ubu - Marika Vaarik

2. 4 punkti

Jänese aasta - Mari Abel

1. 10 punkti

Karin. Indrek. - Hele Kõre

PARIM MEESPEAOSA:

3. 5 punkti

Kauka jumal - Jaan Rekkor

2. 6 punkti

Adolf Rühka - Risto Kübar

1. jagavad 8 punktiga:

Karin. Indrek. - Indrek Sammul

Müügimehe surm - Lembit Ulfsak

PARIM MEESKÕRVALOSA:

3. jagavad 3 punktiga:

Adolf Rühka - Aleksander Eelmaa

Adolf Rühka - Ivo Uukkivi

Anna Karenina - Aivar Tommingas

Teatriparadiis - Aivar Tommingas

Karin. Indrek. - Rain Simmul

2. 4 punkti

Jänese aasta - Juhan Ulfsak

1. 8 punkti

Teatriparadiis - Raivo E.Tamm

PARIM NAISKÕRVALOSA:

3. jagavad 2 punktiga:

Gösta Berlingi saaga - Ita Ever

Karin. Indrek. - Anu Lamp

Karin. Indrek. - Helene Vannari

Müügimehe surm - Mari Lill

2. jagavad 3 punktiga:

Adolf Rühka - Elina Reinold

Adolf Rühka - Mirtel Pohla

1. 4 punkti

Karin. Indrek. - Evelin Pang

OLULISED ETENDUSED, MIS JÄID NÄGEMATA:

3. 5 punkti

Eesti naiste laulud

2. 6 punkti

Kuningas Ubu

1. 7 punkti

Sada aastat..

Lisaks kokkuvõtteks mainiti enim järgnevaid lavastusi:

10. Koidula

9. Keeleuuenduse lõpmattu kurv

8. Jänese aasta

7. Syrrealistid

6. Kauka jumal

5. Müügimehe surm

4. Teatriparadiis

3. Kuningas Ubu (26 punkti)

2. Adolf Rühka (32 punkti)

1. Karin. Indrek (56 punkti)

Kas tahad poega või tütart?

Küsisime Patriku käest, et kas ta tahab poega või tütart kui ta suureks kasvab.
Patrik vastas, et ta tahab mõlemat kolme.

Tantsu areng läbi aja...

Alates Elvisest, läbi moonwalk-i ja walk like egyptiani kuni tänapäeva disconi välja...

Parima Montaaži; Parima Grimmi; Parimate Visuaalefektide; Parima pika multifilmi Oscarikandidaadid

Seni oli ainus terve nominatsioonide nimistu mis nähtud - Meeskõrvalosatäitja Oscarikandidaadid. Seal ma loodan, et võidab Jackie Earle Haley Little children -ist (Väiksed lapsed), kuid arvan, et võidab kandidaatidest kehvim, ehk Eddie Murphy Dreamgirls filmist.

Nüüd võin sõna võtta ka mõnede teiste kategooriate kohta.

Best editing

5. Children of men - Inimeste lapsed.

Road film, mille põhiline väärtus minu jaoks oli kaameratöö. Jääb montaaži kandidatuuri mõttes täiesti üllatuseks. Oleksin rida teisi filme eelistanud.

4. Blood diamond - Vereteemant.

Väga põnevaid leide pakkuv ning nominatsiooni väärt. Samas järgmised kolm on ilmselt tõesti selle aasta kolm parimat montaaži...

3. The departed - Kahe tule vahel.

Aasta film, mis nii mõneski mõttes võlgneb oma headuses tänu montaažile. Tänu selle toimimisele koos kaameralahendustega on asi põnevam ja komplitseeritud sisu on vajanud päris rasket ja läbimõeldud montaažiplaani.

2. United 93.

Efektne montaaž lennukiõnnetusefilmis on kindlasti aidanud lisada dramaatilisust. Tegemist ju ikkagi piiratud ruumiga. Lisaks veel see lõpp! Ainuüksi sellepärast on tegelikult editi tegija Oscarit väärt. Kuigi jah, kuidas muud moodi ka seda teha?

1. Babel.

Mitme loo kokku põimimine ning lisaks sellele veel ajaga mängimine. Kui üldse mõni film on montaažioscarit väärt, siis Babel! Selles filmis on see juba kunst omaette. Sellise montaaži tegemiseks on vajalik juba kõrgemat matemaatikat - samuti nagu näiteks oli seda vaja ka Mementos.

Best Make-up

3. Click

See tavaline make-up, mis akadeemiale meeldib, ehk noor tehakse vanaks, kõhn tehakse paksuks. Ehk mitmeski mõttes kummi kasutamine ja hõbedase värvi... minu meelest oli kohati see vanaks tegemine kuidagi kehva, paksuks tegemine oli küll ehe ja naljakas.

2. Apocalypto.

Kehamaalingud ja nii meeste kui naiste ihuaugud koos ehetega ning vastavate ornamentidega. Eriliselt vinged olid soengud! Igati kandidatuuri väärt.

1. Pan's labyrinth - Paani labürint.

Tõeline võitja. Nii oma efektsete vägivalla make-up-i kui paljalt valge monstrumi pärast. Vapustav, efektne ja muinasjutuline! Tõeline võitja!

Best Visual effects

3.Poseidon.

Arusaamatu see kandidatuur. Kohati oli päris võlts ning sellise filmi puhul oleks võinud märksa suuremaid ja uhkemaid ja ehtsamaid kaadreid teha.

2.Superman returns.

Hmm, raske hinnata. Oli kohti, kus efektid mõjusid võltsina kuid oli ka originaalseid ja huvitavais effekte.

1.Pirates of the Caribbean 2: Dead man's chest.

Tõeline visuaalefektide extravaganza! Alates Bill Nighy piraadist, lõpetades kogu kunstilise saavutusega. Super!

Best Animated feature film

3. Monster house.

Millegipärast kiidetud ja ma isegi mõistan, et mõni leiab seoseid lapsepõlvega jne. kui arvestada lapsi, siis minu omadele meeldis see neist kolmest kõige vähem ja minule samuti. Huvitav oli ainult Kathleen Turneri hääl, ülejäänu polnud ka halb, kuid kuidagi väheoriginaalne.

2. Happy feet.

Nunnud pingviinid, kes tantsib kes laulab. Diskrimineerimise alltekstiga. Väga raske on otsustada kumb on parem multikas kas see või esimesel kohal olev. Kuna see minus väga sügavaid emotsioone esile ei kutsunud, otsustasin Autode kasuks.

1. Cars - Autod.

Pixari geeniuste viimane meistriteos. Põnev, õpetlik, emotsionaalne. Kuid kindlasti mõjutas selle multika hindamisel ka eesti näitlejate dubleerimine. Aarne Üksküla ja Harriet Toompere ning mitmed muud. Koit Toome küll kiskus natuke alla seda hinnet, kuid ei suutnud päris ära rikkuda - oli ju ka peategelane alguses natuke selle hääle tüüpi, hiljem küll enam mitte. Aga siiski pani niimoodi kaasa elama kui ükski teine selle aasta multikatest. (Lotte pole ju Ameerikas kinos olnud)

Tammsaare Nüganen - Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.

Karini ja Indreku lugu Linnateatris on just selline teater, mis oleks kui minu jaoks tehtud. See on nii hea, et ükski ülistuskõne ei suuda ülistada seda lavastust piisavalt. Seda peab ise nägema, kogema, haistma ja osalema.

Pean tunnistama, et läksin seda lavastust vaatama juba ülimate ootustega. On ju kriitikud nimetanud seda eelmisel aastal esietenduse saanud lavastustest parimaks, samuti kõiki lavastuse komponente ülistatakse ülivõrdes. (Vaata näiteks TMK 2005/2006 teatriankeeti)

Kuna ka raamat alles värskelt loetud, siis võrdlus raamatuga oli niivõrd lähedane, et see oleks potentsiaalselt võinud ära rikkuda ka teatrielamuse. Seda õnneks ei juhtunud. Nüganen on ka kogu raamatu selle nelja ja poole tunnise lavastuse sisse ära mahutanud. Ainukesed kaks stseeni, mis meenuvad raamatust, aga näidendist puudusid, olid absoluutselt mitte-oluline lugu sellest kuidas Indrek ühe paki prügikasti peidab ja pealtnägijad selle sealt omale koju tassivad. Ja teine, mis iseenesest ju oluline, kuid raamatut lugenuid kindlasti häirima ei jäänud - see osa lõpus, kui Indrek läheb kodust ära ning siis revolvri pärast tagasi koju läheb. Nüganen jätab tagasituleku põhjuse lahtiseks - Indrek lihtsalt tuleb korraks koju tagasi hetkel kui Karin ja Rönee suudlevad (või täpsemalt Karin Rönee huultelt verd imeb). Ka muidu ei järgi täpselt instseneering raamatu kulgemist, kuid seda huvitavam. Nüganen on toonud sisse ka Indreku ema loo põhjendades teadmatutele mõnevõrra tema kohtusaali teksti. Samas toovad need lõigukesed emaga ka teistsuguse dimensiooni lavastusele ja samuti on see emotsioon koos sobiva muusikaga hoopis tasasem ja vaiksem ning lihtsamalt kurb põhiliinidest.

Lavastaja Nüganen on päris palju teinud oma lavastuslikku põhja ära instseneeringuga. Kuid sellele lisaks viskab ta sisse hulga effekte, ideid ja toorest geniaalsust. Purjus, riidepuudel rippuvad inimesed, Palagan ja kurbmäng samal hetkel kahes erinevas lavaosas. Koreograafia (vapustavalt hea, mis sellest et imetillukeste ja ebaoriginaalsete võtetega - on saavutatud täielik lisakomponent lavastuse tarbeks). Massilised "õlakehitused", ilmestamaks seda, et inimestel pole tegelikult vahet teistest inimestest. Ainus mis neid huvitab on oma naba. Inimesed jäävad mingil hetkel pinkidele pikali ja tõusevad misanstseenide vahetudes - natuke ootamatult! Nii lihtne vahend, aga tõeliselt elavaks muudab see kogu seda lavastust. Tugevalt oli näha ka valguskunstiku kätt. Erinevad toonid, valguse suunamised, pimeduse kasutamine - kõik aitasid kaasa just nimelt lavastaja nägemuse nutikustele.
Kui ma ei eksi siis tänu Šapirole, on Linnateater saanud tuttavaks ka oivalise kostüümikunstnikuga, kes ka siis näitab oma ajastutaju (kuigi näiteks Simmulile oleks võinud ka veel ühe lipsu teha, peale selle punase)
Üks oluline asi oli minumeelest pauside kasutamine. Nii kolmel neljal korral on etenduses kohad, kus keegi ei ütle midagi, vaid inimestel lastakse hinge kinni hoida. Siinkohal tahaksin tänada ka publikut, kes tõesti peaaegu kõik need kolm kohta lasid tõeliselt vaikusel anda oma mõju ("peaaegu", sest ühel korral siiski keegi otsustas just oma šokolaadi sööma hakata).

Kunstnik - Riia Andris Freibergs on leidnud fantastiliselt hästi toimiva raudteejaama ja raudtee motiivi põhiliiniks. See ilmestab mitmeski mõttes teksti. Samas seinad on sellised vanade bürooseinte moodi. Ehk kohtusaalid ja koduseinad, kuid vajadusel ka kooliseinad - pruunikashallid ja ametlikud, kuid mingis mõttes klassikalised ja antiiksed. Samuti ootesaali ümmargused pall-lambikuplid. Vapustavalt meeleolukas. Lisaks ebamugavad vanad puust rongipingid. Mis heli mõttes hästi kolisevad ja seda on samuti lavastuses hästi ära kasutatud.

Linnateatri näitlejateansambel, kellest mitte küll absoluutselt kõik, kuid suurem osa lavastuses osalesid, kandsid lavastuse vaatajatele hinge. Õhus oli pinget, mida ma näitlejate hea töö tulemuseks pean. Jääb tunne, et nad tõesti elavad seda elu, koos kõikide komejantlike efektidega. Et kõik see mis nad mängivad on hoolimata oma teatraalsusest nii eluline, et võib hetketi unustada, et tegemist on näitlejatega. Iga pisikene roll tehakse täie hingega ja neid pisikesi komponente on päris palju.
Millest kõige eredamalt särasid ehk naised - Anu Lamp, Piret Kalda ja Helene Vannari. Meestest olid huvitavad Argo Aadli ja Margus Tabor (arusaamatuks jääb Andero Ermeli ja Ardo Ran Varrese kasutamine, eriti viimase külaliseks kutsumine). Tabori õpetajakuju oli kahtlaselt sarnane tema tegelaskujule Tõde ja õiguse teises osas. Ma ei ole küll uurinud, võibolla need ongi üks ja sama tegelane. Aga minule jäi mulje, et see joonlauaga tagumine oli taotluslik assossatsioon just eelmainitud lavastusega. Samuti on minu oma kiiksudest johtuvalt alati tore näha Anne Reemanni. Ta hääl on nii vinge!

Eraldi tahaksin ma aga süveneda Anu Lamp -i näitlejameisterlikkusesse. See pisike Ida roll oli nii mahlakalt (ei leidnud siia sobivamat sõna, kui ehk tundeküllaselt ja sügavalt) esitatud. Tabatud oli just õigeid noote ning minu jaoks oli see kõige tundeküllaseim stseen kogu lavastuses - see kus nad Kariniga hommikul vestlevad meestest, ehk eelkõige Ida mehest, kes ta oli maha jätnud mingi noore plika pärast. Just seal on ka üks hästi oluline paus. Ja ma mäletan kuidas külmavärinad üle mu selja käisid. Imelikul kombel suudab sellele stseenile tagasi mõtlemine tekitada minus vaat et sama tugeva emotsiooni kui teatris olles. Anu Lamp oli täiesti klass omaette.

Ehk ka ainuke, kes küündis peateagelaste tasandile. Sest see ime, see teatriime, mis sündis Linnateatri Põrgulaval Hele Kõre ja Indrek Sammuli kehastuses on selline, mida heal juhul kohtab korra aastas. Ja nüüd lühikese aja jooksul juba teist korda (meenub Triinu Meriste), sest sama juhtus ka novembris Ugala väikeses saalis Anna Kareninas.

Alustades sellest särasilmsest Karinist Hele Kõre kehastuses. Ma jälgisin tema silmi läbi etenduse. Nad tõepoolest säravad (meenub noor Elizabeth Taylor) alati kui ta ise säras ja kui ta nuttis (tõesti pisarad voolasid!) siis ta silmad olid ähmased ning säragi oli kadunud. Mul ei jätku sõnu selle rolli tõeliseks mängimise oskuste ülistuseks. Hele tõepoolest oli Karin. Oma tobeduses, labiilsuses, närvilisuses, armastusejanus. Kusjuures tekib tunne, et temas on tõesti mitu naist korraga. Ehk nagu Indrek ütleb, ta armastab kolme naist. Karin seepeale, et kes need kaks ülejäänut on. Ja Indrek ütleb, et nii teine kui ka kolmas on Karin. Tekib tunne, et Hele ise on sama emotsionaalne (kindlasti küll mitte nii rumal), kuid vähemalt on temas kõik need tundmused ja emotsionaalses peidus. Samas nii ebaeestlaslik. Raamatus kusjuures ei olnud Karin "nii" rumal, ehk Tammsaare Karinist on kuidagi kergem aru saada kui Hele Kõre Karinist (ja see on hea!). Ta on nagu mingis mullis elanud, tänapäeva tibimõtetega maitsestatud tegelane. See hämmastav oskus emotsionaalselt niimoodi üles alla käia on nii inimlik, kuid teatris kohtab kahjuks seda harva. Üldse on ju selliseid rolle naistele kuidagi vähe, kuid seda olulisemad. Ja Hele Kõre mängib selle rolliga kindlalt minu 100 lemmiku Eesti näitleja hulka.

Temale täiesti võrdne partner ning minu kujutlustes Indrekule üris lähedane on Indrek Sammul oma rollis. Tema hääl on nii võimas ja kõlav. Kahtlemata üks parimaid "hääli" tänapäeva Eesti teatris. Temas on siiski tsipakene rohkem tundeid, kui selles Indrekus, keda ma raamatus lugesin. Vahemärkusena tahaksin öelda, et raamatut lugedes nägin ma Indrekuna filmi Indrekut ehk Harry Kõrvitsat. Sellest hoolimata pean tunnistama, et minule meeldiski Sammuli Indrek rohkem. Ma tahaksingi et Indrek oleks selline. Täpsemalt öeldes tahan on vale väljend, vaid ma tahan, et Indrek minule kuvastuks sellisena. Sest minu meelest oli ta märksa möhkamim kui Indrek Sammuli tegelaskuju oli. Ehk on siin ka Nüganeni käsi mängus. Talle meeldib Indrek kui tegelane ilmselt rohkem kui minule. Ma nii tundsin Karinile kaasa! Ja seda nii sisu poolest, kui selle karmuse pärast, mida Sammuli vapustav rollitõlgendus Karini jaoks oli.

Ja kõigele sellele lisaks on lavastusel veel lisaväärtuseks temas pakutud lahendus, kuidas Karin trammi alla jääb. See kroonib kogu raamatut ning jääb kroonima ja ilmestama ka etendust. Indrekul aga polnud täiesti ükskõik, sest muidu poleks ta tulnud tagasi ja Karin ju seda alati lootiski - väikseimatki tähelepanu oma mehe käest. Kõige väikseimatki... P.S. Soovitan ka lugeda blogipostituse pealkirja alt avanevat Linnateatri lavastuse kodulehelt leiduvaid artikleid, see ülistuskõne saab sealt veel omad toonid...vapustav, fantastiline - Eesti Teater on Maailmaklass!!!

Tammsaare Tõde ja õigus 4. osa

See siin pole raamatukriitika. Ma ei julgeks kunagi kritiseerida Tammsaaret. Ma ei saagi seda teha, sest olen põlvili maas ja härdalt kummardan - I'm not worthy...

Minu lemmik Eesti kirjanik. Hands down! Tõeline sajandi eestlane. Tema kirjasulg on sellise voolavusega ning hämmastava sügavusega, et tema kõrvale on raske ka välismaalt leida võrdseid. Ma arvan, et ülistan ma teda kui palju tahes, ma ei suuda ikkagi sõnadesse laduda seda armastust, mida ma tunnen tema loomingu vastu. Olen ju viimased 9 aastat lugenud ühe raamatu tema kogutud teoste sarjast ja nüüdseks siis täpselt poole peal, kuna sarjas on kokku 18 raamatut.

Ja ometi sai seda raamatut alustatud juba jaanuaris ning alles nüüd veebruari keskel sai lõpetatud. Usun, et see siiski polnud seotud raamatu vaid muu eluga. Lihtsalt on mõtted nii laiali ning ei taha raisata seda pilla-palla olekut sellise raamatu poolehingeliseks lugemiseks. Samas on ju Oscarite gaala sellel pühapäeval ning palju vaba aega on kulunud ka nende kandidaatide vaatamiseks. Lisaks trenn ja tormiline aeg tööl.

Lugu ise räägib Paas -ide perekonnast. Kus on ema ja isa ning neil 2 tütart. Lisaks on nad kaotanud oma poja. Samas on ümberringi toimumas kahekümnendate majanduskriis, arstiteadus pole arenenud, armastati seltskonnaelu ja kunsti. Inimesed oli ebausklikumad ja televiisor ei seganud tundeelu. Selletõttu oli ka igapäevaelu emotsiooniderikkam. Sugupooled olid erinevamad kui praegusel hetkel. Kuid kusagilt sealt ongi see hägustumine alguse saanud. Naised nö. iseseisvusid, mehed mandusid oma rahamurede käes ja otsisid ka naisi kelle kulul elada.

Kuid eelkõige on ikkagi tegemist Karin -i ja Indrek -u suhtega. Karin on kergelt öeldes üliemotsionaalne. Et mitte öelda natuke labiilne. Kuid mu süda ja kaastunne kuulus ikkagi temale. Sest ainus mida ta thtis, ootas ja lootis oli killukenegi armastust oma mehelt. Indrek seevastu on tavaline, keskmine Eesti mees. Selline mömm, kes ei oska ega taha oma tundeid näidata. See pole tema jaoks oluline. Ja mul on isegi tunne, et tal on kompleks. Ma usun, et ta arvab, et pärast lapse surma, pole sobiik olla tundlik väljaspoole. Muidugi on tõenäoline, et ta on lihtaslt inimlikult kasvatanud endale müüri ümber, et keegi tema tunnetele rohkem haiget ei saaks teha.

Kusjuures, ma teadsin seda lõppu millegipärast juba ette. Ning arvasin ka selle ära kuidas see juhtub, sest tekstis endas on vihje selle kohta. Osava kirjaniku märk, osata tulevased sündmused peita osavalt eelnevasse testi. Avastamisrõõm on üpris oluline. See teeb teksti inimese jaoks hingelähedasemaks.

Seni on kõige parem Tammsaare raamat minu jaoks Kõrboja peremees. Teiseks parim Tõde ja õiguse 2.osa ning kohe selle kannul tulebki see 4.osa. Võimas ja sügav psühholoogiline sugupoolte sõda. Mitmes kohas tundis ära ka ülikoolis arutletud filosoogia koolkondade õpetused. Ja kõigele lisaks on Tammsaare ka omi filosoofiaid selles neljandas osas välja mõelnud. Tõeliselt suurepärane teos. Seda lugedes on uhke olla eestlane, õigemini Tammsaare kaasmaalane.

Oh, unustasin ju rääkida kõige olulisemast kõrvalliinist. See, et teisest osast tuttav Tiina (see kellega Indrek lubas abielluda) on siin neljandas osas jälle sees. Nüüd juba täiskasvanud ja ajab oma "suure saladusega" Karini hulluks. Ma pidevalt ootasin ka Indreku ärkamist, et ta paneb 1+1 kokku...

Igal juhul on kindel, et nii see suhe neil ei jää... ja viies osa on ju veel ees!!!

Rootsi eurolaulu 3.eelvoor

Üks finalist: Måns Zeimerlöw - Cara mia



Ja teine:Sebastian - When night comes falling

Aasta oodatuimad filmid - kogu list - 130 filmi

Täpsustustega edetabeli ilmutan mõne päeva jooksul - koos näitlejate ja lausega sisu kohta...

300
Across the Universe (Julie Taymor Beatles musical),
America
American Crime (Catherine Keener stars in child abuse drama),
American gangster
And when did You last see your fatehr
Atonement
Balls of fury
Battle in Seattle
Becoming Jane
Bee movie
Beowulf
Bernard and Doris
Black irish
Black book
Black snake moan
Boss of it All (Lars Von Trier)
Brave one
Breach
Bucket list
Bug
Case 39
Cassandra's dream
Charlie Wilson's war
City of your final destination
Clara
Colossus
Coraline (another Neil Gaiman adaptation),
Dark matter
Dedication,
Diary of the Dead,
Disgrace
Displaced
Disturbia,
Drunkboat
Eastern Promises (Cronenberg),
El Cantante (JLo and Marc Anthony),
Eleanor & Colette
Emotional Arithmetics
Enchanted
Evening
Fantastic Four 2
Flawless
Fred Calus
Fur
Georg
Georgia Rule (actress heavy. i'm a sucker for that),
Golden Age (Elizabeth sequel),
Goya's ghost
Grace is Gone (John Cusack, sundance hit),
Great buck Howard
Grindhouse
Hairspray
Harry Potter and the order of Phoenix
Hey, hey, It's Esther Blueburger
High falls
His dark materials
Hoax
Hostel 2
Hot fuzz
Hottest state
Hounddog,
I am Legend (sci-fi),
I could never be your woman
I'm not there
Inkheart
In the Land of Women,
In the valley of Elah
Into the Wild,
In tranzit
Invasion
Jindabyne (Australian with Laura Linney),
Julia
King of California
Leatherheads
Like mind
Lions for lambs
Live free or die hard
Lucky you
Lust, Caution
Man from London
Margaret (Kenneth Lonergan's You Can Count on Me follow up),
Margot at the wedding
Michael Clayton
Mighty Heart (Angelina Jolie),
Miss Potter
Mist (Horror),
Mongol
Morgan's summit
Mr. Magorium's Wonder Emporium
Mr. Woodcock
My Blueberry Nights (Wong Kar Wai),
Mysteries of Pittsburgh
Namesake (Mira Nair),
Nanny diaries
Never Forever,
Next
No Country for Old Men,
Oceans 13,
Other Boleyn Girl (Portman vs. Johansson),
Other side
Pirates of the Caribbean 3
Puffball
Ratatouille
Rendition
Rescue Dawn (Werner Herzog with Christian Bale),
Savage Grace (julianne moore),
Savages (Hoffman and Linney in Sundance hit),
Shrek 3
Sicko (Michael Moore),
Signal,
Sin City 2,
Southland tales
Spinning into butter
Spring Breakdown (parker posey and more funny ladies),
Stardust
Sunshine
Sweeney Todd
Zodiac
Talk to Me,
Telepathy
Tenderness
There will be blood
Tiger's tail
Tourist
Trick 'r treat
Untitled (Kimberly Pierce's Boys Dont Cry follow up),
Untitled Alan Ball project
Wanted
Year of the Dog,

Chubb Chubbs

Kui nüüd tõesti keegi pole veel näinud, siis siin on hea võimalus vaadata üht aegade parimat lühimultikat.

THE CHUBB CHUBBS

Hurm Hubane Huulte Uulitsalt

Tegin täna mingi tobeda testi, mis andis tulemuseks, et ma usun enda oskustesse. Kummaline, ma pole seda endale otseselt teadvustanud. Pigem just kahelnud, kas saan hakkama või mitte. Sellistel kahtlushetkedel tuletab mu naine mulle meelde, kuidas ma 22 aastaselt hakkasin Londonis giidiks. Võtsin hunniku inimesi siit Eestist kaasa ja seal viisin nad hotelli. Iga päev oli mul kindel koht kuhu ma nad viisin ja nii nädal aega.

Kuna ma ise polnud Londonis kunagi varem käinud, ega teadnud midagi muud kui seda, millises kohvris mul on Londoni kaart, siis pärast hotelli laekumist ja enne päevaseid tuure, tegin ringi Londoni peal ja õppisin kuidas ja kuhu ma rahva kõige hülpsamini saan. Samuti uurisin teele jäävate vaatamisväärtuste kohta, et saaksin nagu muuseas võimalikult palju infot oma turistidele jagada.

Mäletan kuidas kõik ahhetasid, kui rääkisin Henry 8nda naistest ja Kuninganna Annest, kelle kuju on Püha Pauli Katedrali ees ja kellel oli 17 last, kuid suri ilma järglasteta.

Eneseusuga saab nii mõnestki uskumatust ülesandest jagu. Tuleb tegutseda ja endasse uskuda. Ja üldse, kui tahad saavutada midagi või Sinu huvides on, et asi oleks tehtud, siis kõige kindlam tee selleni on ikka kui ise käärid käised üles ja asja ära teed. Julge pealehakkamine on pool võitu!

Tänase päeva mõtted

Eile õhtul, vabandust öösel, täitsin tuludeklaratsiooni. Selgus, et tagastatakse nii umbes 13-14 tuhat. Ma ise arvasin, et tsipa vähem, aga noh, kes mina olen vaidlema arvutite arvutamisoskusega. Mida rohkem seda uhkem. Tööle tulles teatas Marion, et tema täitis oma deklari juba kella 21 ajal. Et sattus Päevalehe kodulehele, kus oli uudis, et saab juba täita. Ja mina ootasin ikka südaööd. Tobu.

Eile vaatasime Apprentice-it, Desperate housewives-i ja War at home-i. Viimase ajal K. kustus. Kristinil on hammaste tulemise aeg, ta oli kuidagi ärevil ja ei saanud und. Patrik kuulas Mõmmi CD-d ja S. ei teinud midagi erilist. Selline sõbrapäev siis seekord. Ahjaa sõime mingil hetkel õhtul ka nuudleid pihvidega. Pagana head pihvid olid.

Meil on pesumasina torud jääs ja mul pole täna õhtuks trennipükse. Ilmateade lubas küll, et paari päeva pärast tulevad pluss kraadid. Ma ei jõua seda ära oodata. Üks dressimure on pidevalt. Trenna kindlasti arvab, et mul on trennitegemise huvi langenud. Ja eks ta mõnes mõttes on ka, sest mingi suur väsimus kõige selle äreva aja pärast on sees. Rootsi lepingut ju ikka veel pole, kõik on kuidagi laokil ja pillapalla ja pooleli. See võtab kõik võhma ära. Kõige tipuks raha ka pole. Ja see väsitab veel eriti. Sest kuigi minu meelest pole raha eriti oluline, aga kui seda ikka üldse pole, siis ei ole ka hingerahu.

Pronkssõdurijama ka ei lõpu, muudkui jagelevad. Ja eelkool muutub lastele kohustuslikuks. Uuriti välismaa õunu, selgus, et need on mürgised. Eriti Poola omad pidid mingeid mürgiühendeid täis olema. Robbie Williams läks oma 33ndal sünnipäeval võõrutusravile ja Mait Malmsten ning Harriet Toompere said oma teise poja - Hugo. Ozzy Osbourne ja Missy Elliot tulevad Eesti.

Mul algab 10 minuti pärast koosolek. Tsau!

Top 20 2007.aastal ilmunud raamatud, mida tahaks osta

Mõned, nagu näiteks Sajandi Sada Sõnalavastust ja Hiirelõksu raamat on juba olemas, aga need siin nimekirjas on kogutud Apollo internetilehekülje sisestuskuupäevade järgi. Seega

TOP 20 2007. aastal ilmunud raamatut, mille nägemist oma riiulis ma kõige rohkem soovin.

20. Agatha Christie - Saladuslik härra Quin
Christie on kindla peale minek. Mulle on alati meeldinud ära arvata, kes tema raamatutes on mõrvarid. Natuke kohutab mind see, et selles raamatus pole ei Poirot-i, ega Marple-it. Hiljuti ilmus ka Poirot-i lühilugude kogumik, aga need lood on mul suuremalt jaolt olemas teistes raamatutes.

19. Hammett - Daini suguvõsa needus
Selle raamatuga ma olen natuke reklaami ohver. Seal kasutati selliseid lauseid, mis huvi eriti äratasid, aga Hammett-i eelmine raamat, mida mul samuti pole, seda peetakse üheks eelmise sajandi 150 parema raamatuks, niiet asi on igat pidi huvitav.

18. Lynn/Jay - Jah, härra minister
Telesarja ma ei jälginud, küll oleksin tahtnud seda jälgida. Tegelikult nägin paari esimest osa ja see rafineeritum briti huumor võlus mind küll. Usun, et sellise teema ja tegelastega oleks raamat huvitavam kui teleseriaal.

17.- 16. Marinina - "Surma helge pale" ja "See kes teab"
Marininat ma pole jõudnud veel lugeda, küll on tema austaja K. ema ja K-le endale ka see vist nagu meeldis. Mina usun, et mind võluks vene tänapäevane krimka. Selles on mingit omalaadset atmosfääri.

15. Himmler - Vennad Himmlerid
Kõik mis on seotud natsidega, see mind huvitab. Ma tean, et see tekitab minus mingi kaastundepurske, mis väljendub mingite sügavamate emotsioonidega minu sees. Himmler oli ju igati tuntud ning temast ma eriti midagi ei tea ka, seega oleks huvitav teada saada.

14. Aleksejevitš - Tšernobõli palve
Üle elatud tuumajaama plahvatus - õnneks minu jaoks kaugelt, nende perede lood sealt lähemalt, need võibad päris hinge minna. USA raamatukriitikute aastaauhinna võitja veel pealekauba, ju siis on väärt asi.

13. Toomet - Õnnelik lapsepõlv
Toomet on mu vana lemmik. Sellel aastal on küll ilmunud temalt ka kaks teist lasteraamatut. Ta on armas ja kirjutab hästi. Selle raamatu puhul pole ta küll ise seda kirjutanud, rohkem nagu koostaja, aga ta oskab...see sarnase formaadiga mänguasjade raamat oli väga ilus ja vahest ma ikks võtan riiulist ja tunnen äratundmisrõõmu.

12. Nykänen - Raid ja poiss
Sommid oskavad kirjutada häid raamatuid ja teha häid filme. Minule lähevad nad tavaliselt korda. Viimati loetud Lehtolaine oli päris hea. Usun, et kuna Raid on Soomes päris pop, siis ju ta on tasemel.

11. Jüri Paet - Ajuleke
Päris nutikad ütlemised ja mõttekõigud. Paetisme lendab nii, et mine või varju alla. Ta on andekas, kahtlemata.

Ja ongi TOP10 käes:
10.Dovlatov - Leivatöö.Võõramaa naised
Topeltromaan. Kaks eraldiseisvat raamatut ühtede kaante vahel. Dovlatov ju kunagi Tallinnas ka elanud ja tema teemad riivavad mind lähedalt. Need kaks on väga huvitavad!

9. Politkovskaja - Putini Venemaa
Jah, eks ikka sellepärast, et miks Putin laskis Politkovskaja mõrvata?

8. Kull - Oskar Luts
Sirvisin seda juba raamatupoes. Luts ju üks suuri lemmikuid, vähemalt mis puudutab kevadet ja suve. Ma eriti temast ei tea ka, seega oleks vajalik lektüür.

7. Sibold/Ots - Rein Purpur - Eestlaste pöörane reis läbi Euroopa
Kui ma ei eksi, siis selle projektiga on seotud ka Uhkeloom. Ja nii naljakat ning andekat koomikut pole juba pikemat aega mu teadvusse jõudnud. Üldse kujutan ette, et naljakad juhtumid reisidelt on mind huvitav teema.

6. Pamuk - Lumi
Kommentaarid ilmselt liigsed. Auhinnasadu, respekt ja lisaks veel nii mitmetasandiline sisu. Selle ma pean saama!

5. Piper - Kunstiajalugu
Väga võimas. Selline teos peaks igas kodus olema. Vahepeal oma ilumeelt rahuldada ning targemaks saada.

4. Dovlatov - Kohver
Väga hea idee! See on minu kui faabulate austaja olulisim asi raamatu juures. Lisaks veel Punane Sari, mis on juba ise kvaliteedimärk (mõnede eranditega muidugi, nagu näiteks Suvi Baden Badenis)

3. Kershaw - Hitler, 1.köide
Aukartustäratav, paks teos Hitlerist. Ja natsiteema-lembusest ma juba kirjutasin. Hitler oli natsi umber 1. Selle hullu kohta peavad kõik kõike teadma, et ära tunda ning ära hoida sarnased sündmused, mis 40-ndate alguses Saksamaal toimusid.

2. Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu
Mul on selline kahtlane tunne, et see raamatu on midagi sarnast Rehepapile. Ja Rehepapp on üks Eesti kirjanduse parimaid. Kui see oleks pooltki nii hea, siis piisaks, et panna teda nii kõrgele kohale!

1. Bryson - Kõiksuse lühiajalugu
Yes, kordustrükk on ilmunud! Selle peab ruttu minema ära rabama, enne kui on jälle otsas. Vaevalt, et nad kolmandat trükki enam teevad. Lugesin seda kunagi inglise keeles ja päris hea oli. Kõigele lisaks saab seda raamatut lugedes märksa targemaks. Hästi ladusalt kirjutatud. See on mu soovitud raamat number 1.

Vabandage mind...

...kallid sõbrad ja tuttavad. Sest täna ma ei mõtle Teie peale. Ok, saatsin mõned sõnumid (peale kodu, trenni ja töö on mul ikka pagana vähe sõpru), kuid edasine päev kuulub minu Valentiinale....

Ainsale ja õigele! Meil läheb koos juba 14-s aasta...ja üha tugevamalt. Ehk on asi selles, et ma jumaldan... ehk on asi selles, et ma tean, et on olemas üks inimene siin ilmas, kes peab mind kõige tähtsamaks, kes armastab, hoolib ja muretseb minu pärast ning ma olen alati tema number üks. Isekas, kas pole. Aga samas annan endast kõik, et ka tema tunneks samuti. Jah, meil on hetkel rasked ajad, kuid meil on raske koos ja sellepärast polegi midagi nii hullusti. Ma olen seda usku, et nii kaua kui meil on omavahel koos hea ja niikaua kui me oleme koos, saame kõigest üle ja kõik probleemid tunduvadki tühised.

Oma hädised kingitused andsin juba eile pärast südaööd - ma ei suuda hoida selliseid asju vaka all. Aga täna mõtlesin, et küpsetan talle koogi. Tean, et talle meeldib kondenspiim... ja sobivasti tööjuures Kristi just rääkis ühest koogist ning tõi täna retsepti... panen selle siia kirja, sest see pidi olema üks väga väga hea kook!

Šokolaadi - karamellilõigud

Vaja läheb:

200g purustatud šokolaadiküpsiseid

100g sulatatud magedat võid

2 teelusikatäit kookosehelbeid

125g magedat võid

400ml magusat kondenspiima

90g (1/3klaasi) peenikest kristallsuhkrut

3 supilusikatäit vahtrasiirupit

250g tumedat šokolaadi

2 teelusikatäit õli

Määrige 30 x 20 cm madala äärega koogivorm ja vooderdage küpsetuspaberiga, nii et see kahest pikemast küljest üle ääre ulatuks.

Segage kausis kokku küpsised, sulatatud või ja kookoshelbed, seejärel pressige segu vormi põhja ja siluge pind.

Segage väiksemas kastrulis kokku või, kondenspiim, suhkur ja vahtrasiirup. Tõstke tasasele tulele ja segage umbes 15 minutit ehk kuni suhkur on sulanud ning segu on ühtlane, paks ja kergelt pruunikas. Tõstke tulelt ja laske veidi jahtuda. Valage segu küpsistest põhjale ja siluge pind. Tõstke külma 30 minutiks ehk kuni kiht on kõvastunud.

Hakkige šokolaad väikesteks ühtlase suurusega tükkideks ja pange kuumakindlasse kaussi. laske kastrulitäis vett keema tõusta ja võtke tulelt. Asetage kauss kastruli kohale nii, et see vastu vett ei puutuks. Segage šokolaadi aeglaselt, kuni see on sulanud. Lisage õli ja segage ühtlaseks. Laotage šokolaad ühtlase kihina karamelli peale ja laske seista, kuni kook on korralikult kõva.

Väike Prints

Pühapäeval tuli Klassikaraadiost kuuldemäng - Väike prints.

Üle pika aja kuulasin ühe kuuldemängu otsast lõpuni ning tagatipuks tegin veel lastele sellest CD.

Lugu on ju vana hea tuttav. Ei hakkagi sellele sisule siin keskenduma. Kuid tahaksin eriliselt kiita neid kõrvalnäitlejaid, kes seal osalesid. Väikese printsi osa luges Dajan Ahmetov, ja ka temal polnud suurt viga, kuid eriliseks tegid selle kuuldemängu just fakt, et seal olid koos:

Jüri Krjukov, Aarne Üksküla, Heino Mandri (ja Andrus Vaarik). Rääkimata teistest kõrvalosalistest, ka nemad olid kõik eranditult tasemel. Aga kuulata Krjukovit, Üksküla ja Mandrit ühes kuuldemängus - paljast mõttest käivad külmajudinad üle selja. Ja nüüd terve igaviku saan seda kuulata ühe uuesti ja uuesti ja uuesti. Ok, ma tean, olen friik selles suhtes. Aga see raadioteater oli tasemel!!!

Hiirtest...

USA teadlased avastasid, et isased hiired tekitavad paariliste meelitamiseks kõrge sagedusega ultraheli, mida võib ka hiirte serenaadiks nimetada.
Selle avastuse tulemusel lisatakse hiired nüüd nende haruldaste imetajate hulka, kes laulda suudavad. Seni on imetajatest lauluvõimeliseks peetud vaid inimesi, nahkhiiri ja veeimetajaid.
Washingtoni ülikooli teadlaste meeskond uuris isaste hiirte kõrgsageduslikke piiksatusi, mida nad tekitasid siis, kui oli tunda emaste hiirte lõhna.
Teadlastel õnnestus hiirelaulu ka salvestada ja see inimkõrvale kuuldavaks muuta. Uurijate sõnul on hiired võimelised tekitama regulaarselt korduvaid häälitsusi, mis sarnanevad linnulaulule.

Eile õhtul muterdasin tangidega hiirelõksu kallal. Seni olin sellega hiiri söötnud juba oma 5 korda. Nüüd vajutasin otsa lühemaks ja lõksulaud tõusis kõrgemale. Hommikuks oli hiir lõksus. Kasutasin vetsupoti ummistuse jaoks ostetud kollaseid kummikindaid. Toona polnudki neist kinnastest kasu, aga nüüd sain nene abiga hiire lõksust prügikasti. Oli teine päris kange juba. Vaeseke ei jõudnud ka juustu eriti palju nautida. Kogu tükk oli peaaegu lõksus alles. Läksime S-iga kodust ära kell 8. Enne veel panin lõksu samasse kohta üles. Kui tööle jõudsin, saatis K. msn-i teate, et 8.05 oli uus hiir juba lõksus. Yesss. Saab ehk enne kevadist poegimisaega neid tsipakenegi vähemaks. Nad on ju nunnud küll, aga nii vastik kui õhtul tahad rahulikult vaikuses filmi vaadata, aga mingi hiir krõbistab kööginurgas. Eile Efter Brylluppet-i vaadates just nii oligi ja taluvusel on piirid...nüüd rõõmuga mu silmad näevad, kuidas hiired lõksu jäävad!

Ptüi, vastikud elajad.

Veel 4. Oscari lühimultika kandidaat

See on Norra ja Kanada ühistööna valminud "Danish poet"...minu meelest senisest neljast parim. Aga Pixar-i Lifted onikka nägemata. Kui keegi teab kus kohast seda võib leida, siis andke märku!!!

Siin on siis DANISH POET, kui ei mängi kliki siia....




Ülejäänud 3, mis on netis olemas, leiate siit.

2007. aasta esimese pooleteise kuu telemaastik

Viimasel ajal tundub telekast täiesti tühi olevat. Osaliselt mõjutab seda muidugi Oscari filmide vaatamaine, osaliselt ka filmide tase ning tahtmatus vahtida todbedaid telesaateid. Siiski kui nüüd kokku hakata lugema, siis on ikkagi üht koma teist, mis silmade kaudu telepurgist ajju tungib.

Mulle meeldivad reality sarjad, komöödia ja põnevus, seda võib näha ka nimekirjast:

9. Melodifestivalen - Rootsi eurolaulude eelvoorud. Jah, neid vaatan juba vanast harjumusest. Sellel aastal on väga vähe häid. Esimesel osal polnud nagu palju vigagi, aga teises eelvoodur polnud ainsatki head laulu. Vastupidi - üks oli hullem kui teine.

8. DanceLife - Reality sari kuuest tantsijast ning nende läbilöömisest tantsumaailmas. Ühtedel lihtsalt on rohkem särtsu ning neil on lihtsam läbi lüüa, teistel - tantsigu nad nii hästi kui tahes, ikka on keegi kõrval, kes särab eredamalt. Üks kuuest on ka Blake McGrath, see sama mees, kes So You think You can Dance esimesel hooajal oli minu meelest parim tantsija (ta küll ei võitnud, sest rahvas teda tema ülbuse pärast ei armastanud). Ka selles sarjas lööb tema iseloom ja üleolek välja. Igatahes on päris põnev vaadata elu, mida ma oleks tahtnud elada. Ja võibolla oleks ka elanud, kui poleks omal ajal tantsimist katkestanud ning USAsse kolinud...

7. War at home - Lahe pooletunnine komöödiasari perekonnast, kus paps on keskmisest närvilisem oma laste "õigest" kasvamisest. Igal juhul on positiivselt originaalne koos lõikudega tegelaste mõtetest ning karismaatilisest ema ja isa näitlejatest. Lapsed on ka lahedad 8ja neid on 3, nagu minulgi)

6. Top design - Project runway stiilis reality sari, kus iga nädal sisekujundajatest osalejad disainivad mingi hoone või eseme ja siis žürii hindab ning saadab kehvema koju. Tegelikult olen näinud alles esimest osa, aga tundus päris põnev. Eriti sellepärast, et nad teevad seal midagi oma kätega ning oma nägemusega. Esimeses osas oli üks jube lahe tuba, koos liivakastiga ja kiigega. Täiesti originaalne lahendus!

5. The Apprentice - Kunagine lemmiksaade Donald Trumpiga, on kolinud selleks hooajaks Los Angeles-i ning kaotanud oma sära. Tegijad üritavad küll pakkuda huvitavaid pöördeid ning nõkse, kuid tegelikult tundub see kõik ikkagi juba vanana. Võibolla muutub saade põnevamaks, kui juba tekivad eelistused, et kes võitma peaks. Aga hetkel vaatangi seda ainult selles ootuses. Heidi on nagu selline esime võimalik variant, aga eks näis.

4. American Idol - meilgi peatselt Eesti otsib superstaari - Ameerika variant. Hetkel on küll ainult olnud eelvoorud eetris, aga juba sellel nädal on poolfinaal ja siis läheb alles päris asjaks. Aga neid imelikke tüüpe, kes kõik arvavad, et nad hästi laulavad ning võiksid saada superstaariks...suuremalt jaolt on nad kõik naljakad ja naeruväärsed või siis jälle nauditavalt head lauljad. Põnevaks läheb!

3. Entourage - Sex and the city meestele. Lugu keerleb ühe uue tõusva meesnäitleja ümber, kelle parim sõber on tema isiklik manager. Lisaks on veel kambas üks teine sõber, kes on ühtlasi autojuht ja asjade organiseeria ning vanem vend, kes näeb täiesti erinev välja kuid saab tänu oma superstaarist nooremale vennale ka kõrvalosasid filmidest. Lisaks veel manager, kes rolle otsib ja hulk naisi, kes nende meeste elu ümber keerlevad. Tihti külastavad sarja ka päris staarid. Seega mitte tavaline pooletunnine komöödiasari, aga üsna sarnaselt Seks ja Linn sarjale südamliku dramöödiaga.

2. Desperate housewives - Eelmisel aastal ikka mu lemmiksari olnud, on viimasel ajal vindi nii üle keeranud, et olen ta seekord pannud teiseks. Kuigi esimese koha sarjaga on ikka see Vestman all Piibeleht peal effekt. Eriti Bree, Gabrielle ja perekond Scavod on need, mis mind selle sarja juures huvitavad. Wisteria Lane-l küll ise elada ei tahaks, verejanulised kättemaksjad ning laibad mis on maetud tagaaedadesse on küll parem, kui jääks telesarjadesse. Aga kogu selle kompoti koosluse peale saab alati ühe kõhutäie naerda. Felicity Huffman ja Marcia Cross näitlevad ka pagana hästi!

1. Prison break - See on terve meie pere fanatism. Lapsed kaasa arvatud, passime koos, kuidas vendadel läheb oma nime puhastamisega. Siiani pole nad veel kedagi tapnud. Jah, nende pärast on tapetud ja nad on olnud tapjatega sõbrad. Kuid ise on nad täiesti puhtad sellest patust. Hämmastavalt hästi kirjutatud ja pidevalt üllatusi ning üllatavaid pöördeid pakkuv telesari. Ja neid üllatusi mahub igasse osasse mitmeid. Samas ka armastust ja peresuhteid...täiuslik põnevussari.

Kes kardab Virginia Woolfi

See lugu algas sellest, kuidas ma uurisin raamatut "Sajandi sada sõnalavastust". Pean tunnistama, et teatriajaloolase pisik on mul küll imepisike sees. Jah, mind huvitavad küll näiteks "Teatriromanss" -i tegelaste huvitavad inimsuhted või Panso-maagia või kaasaegsete "vanade heade" näitlejate kunagised suurrollid, kuid tegelikult on minu jaoks ikkagi palju huvitavam just praeguse aja teater ning laiemalt teater, mis on sündinud minu elu jooksul. Vähemalt nii on mingid raamid. Sest seda eelnevat on väga vähe kättesaadaval. Kodusest videokogust meenub esimese hooga ainult Leedi Windermere'i lehvik...

"Sajandi sajast sõnalavastusest "on minu elu jooksul ilmunud 52. Sellest raamatust ning ülejäänud 99-st mõni teine kord. Praegu aga eksisin leheküljele 134 ja 135, kus räägitakse 1977. aastal esietenduse saanud Adolf Šapiro lavastusest "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Raamatust saab teada, et Linda Rummo ja eelkõige Aarne Üksküla lõid femnomenaalseid lained omal ajal selles lavastuses. Ka minu jaoks juba ammustest aegadest on just see lavastus nende mõlema näitlejameisterlikkuse musternäidiseks. Raamatust sain teada, et 1987.aastal leidis Üksküla ülima enesekriilisisusega, et tema lavatee ainsaks saavutuseks on "Virginia Woolf". Muidugi pärast seda on ta teinud ka sellised tipprollid lavastustes "Isad ja pojad"; "Tõde ja õigus. Teine osa"; "Pikk päevatee kaob öösse"; "Ja anna meile varjud". Kaht viimast ma pole küll ise näinud, aga eriti "Pikast päevateest" räägiti päris palju. Loodetavasti on ta tänaseks leidnud ka muid saavutusi, mina igatahes olen.

Isiklikus plaanis on nii armas mõelda, et ta on mu koolivend. Mis sellest, et mitte samaaegne, aga tema kulutas kunagi neid samu treppe ning võibolla mõni noortest õppejõududest oli minu "vana hea" õpetaja... Igal juhul on armas nii mõelda. Mäletan, et meil oli ka kunagi autahvel kus olid kirjas "meie kooli vilistlased" ning seal ilutsesid minu mõlema lemmiknäitleja nimed Aarne Üksküla ja Jüri Krjukov. Muidugi mõista oli see nimekiri pikk ja aukartustäratav, ka muid unustamata, näitena siin veel Heino Mandri ja Anu Lamp, aga seda teemat uurin ma kunagi veel täpsemalt...

Tulles tagasi tema "George" -i rolli juurde. Selle kirjeldamine on nii raske. Kahjuks polegi ma seda teatris näinud. Minu jaoks on see tele-ülesvõte ainus võimalus olnud. Jumal tänatud ETV ei lasknud seda mööda...

Lapsepõlvest, kui televiisorist seda vaatasin, sellest ajast meenub mingi maagiline tumba keset tuba ning kaks karjuvat näitlejat roosas ruumis. Samuti ka paar kummalist külalist. Aga mäletan, et juba lapsena see etendus mulle meeldis. Nüüd kus ta mul juba aastaid videokassetil olemas, olen seda vaadanud ainult ühe korra ning ka seegi kord juba aastate taga. Raamatu tekst, näitlejate enda laused lavastuse kohta äratasid hirmsa jällenägemise isu. Kuidagi ebateadlikult olen ma hoidunud seda uuesti vaatamast. Kartes, ei-tea-mida. Võibolla seda, et kõik muud teatrietendused selle kõrval kahvatuvad või äkki mälestus sellest on nii magus, et uuesti vaadates muundub mälestus millegiks muuks.

Ilmselt on asjatu öelda, et hirm oli asjatu. Täna, 30 aastat pärast lavastuse esietendust, pole etendus kaotanud kõige vähematki oma särast ja särtsust. Seda eelkõige näitlejate pärast, kuid ka lavastus ja tekst loomulikult on väga väga tugevad. Olen ju vahepeal näinud ka Elizabeth Tayloriga filmiversiooni, mis kahtlemata küündib samale tasemele. Ja veel Linnateatri 90-ndatel lavastatud versiooni Ülle Ulla ja Raivo Trassiga. Ka see oli hea, kuid jääb kahtlemata oma kahele kaasversioonile alla. Siin ma siiski keskendun just "uuesti" vaadatud versioonile, ehk Rummo ja Üksküla Ilutulestikule.

Kõik algab sellest, kui Geroge ja Martha saabuvad mingilt peolt koju ning George mõtleb vaikselt voodi suunas ööks valmistuda. Martha aga teatab tõsiasja, et neil on tulemas külalised. Külalisi mängivad Villem Indrikson ja Tiia Kriisa. Mõlemad on sisuliselt headeks mängunuppudeks Martha ja George-i mängulaual, kuid eriti Indrikson ei mõju 28-aastase noore õppejõuna. Kuid see ehk polegi oluline. Pigem peab ta sobima Martha Toy boy-ks. Ja sellena ta on usutav. Tiia Kriisa on väikese koduhiirest naise prototüüp. Igati pingestatud oma oksendamiste ja nõrganärvilisusega. Aga nendest ma täna siin kirjutada ei taha. Sest tegelikud staarid säravad siin nii võimsalt, et sellest tekib lavasusele täiesti oma dimensioon või tasand. Seda seetõttu, et George ja Martha tõesti tegelikult ei pane eriti tähelegi nende külaliste kohalolu. Vaesed külalised mõjuvadki kui malenuppudena, mida kaks "päris" mängijat oma suurel valedemängu - laual liigutavad.

Mõlema tegevus ja sõnad on ju tegelikult suunatud ainult teineteisele, isegi hetkedel kui nad vestelevad oma külalistega. Mäng väljub mingil hetkel kontrolli alt, sest tegelikult on sõda alanud juba esimesest kaadrist. Mänguks tundub olevat teineteise närvi ajamine. Ilmselt lastetul, keskealisel paaril, pole muud lõbu oma elus. Muud kui teineteise närvidel mängimine. Naine valetab, et neil on poeg. Seda mängu nad ilmselt mängivad tihti omavahel. Mees, aga ei taha, et teised sellest mängust teaksid või selles osaleksid. Mees teeb alatu lükke ning omavoliliselt ja üksi teeb kättemaksuks otsuse tappa see "poeg" ehk sellega lõpetada see mäng. Ehk mõlemad on süüdi kättemaksmises, mõlemad on süüdi omavolitsemises. Samas süüdlaseid siin mängus ei otsita, nad kõmmutatakse sõnadega maha.

Aarne Üksküla ja Linda Rummo keemia ja koostöö laval saavutab täiesti ülima taseme Virginia Woolfis. Seda pole enam võimalik ületada, küll ehk saavutada sama (näiteks Krjukov ja Lutsepp Malvius -e Ämbliknaise suudluses). Nad täiendasid laval teineteist, toetasid ning ka rütmiliselt lõid duelli. Kui üks väsis, sai teine hoogu - milline eluline psühholoogiline saavutus! Nagu kontsentreeritud paarisuhte rütm. Vapustav!
Kõige oskuslikumad hetked, mis kohe väga sügavale teatriteadlikusse minu jaoks mälupiltidena salvestuvad on Üksküla, hetkel kui ta tuleb ideele, et ta kohe räägib Martale, et tuli teade, et nende poeg on surnud. Ja Linda Rummo, kui ta naudinguga räägib, et Georg-e ei ole mitte keegi, ainult üks mömm, kes poleks ilma tema "papa"-ta mitte keegi. Oh, kui nüüd järele mõelda on terve lavastus täis neid hetki. Tõeline Eesti Teatri tippsaavutusi.
Hinne 5++++++
Seda ma vaatan veel ja veel ja veel!!!!!!!!!!!!

Lisaks lühendan siia ühe artikli, kus lavastaja Adolf Šapiro seoses Aarne Üksküla 60-jubeliga kirjutab nii Ükskülast kui Virginia Woolfi loomisloost:

Kui Aarne Üksküla sündinuks kusagil Ameerikas, tunneks teda terve maailm. Ta mängiks Hollywoodi filmides ja teda saatvad austajannad ei laseks tal limo'st väljuda, kui ta mõnda järjekordset prestiizhset auhinda vastu võtma sõidab.
Kuid esiteks – kui Aarne poleks sündinud Eestis, ei oleks ta enam Aarne, vaid üks sootuks teine näitleja. Pole sugugi välistatud, et me teda imetleksime, ent hoopis teisiti, mitte nii nagu praegu.
Ja teiseks – käigu see Hollywood kuradile! See-eest teab Üksküla nime iga tema sünnimaa elanik. Ning kui teda ka tänaval pintsakureväärist ei sikutata ja autogrammi ei nõuta, siis üksnes seepärast, et taoline ekspansiivne tunnete näitamine pole eestlasele loomuomane.

Olen korduvalt tajunud, et kui Aarne lavale ilmub, täidab vaatesaali mingi lummus, mingi tänutunne tema vastu. Selle eest, et ta olemas on; et ta püünele astus; et ta mängib. See pole pelgalt näitleja ja saali vaheline kontakt – need on tõeliselt intiimsed, hingest hinge minevad suhted.

Selle mõistmiseni olen jõudnud aastatega, kuid esmakohtumisel Ükskülaga olin pettunud, isegi ehmunud. See juhtus Pärnus. Valisin osatäitjat, kes hakkaks kehastama George'i Edward Albee näidendis "Kes kardab Virginia Woolfi?". Sõbrad hoiatasid mind, et mul seisab ees kohtumine väga hea näitlejaga. Mikk Mikiver ütles: "Aarne on eesti parim!"
Kuid missugune oli minu segadus pärast "Kolmekrossiooperi" I vaatust, kus Üksküla kehastas Väitsa-Mackie't. "Parim näitleja" näis mulle laval külma ja tundetuna. "Ta lihtsalt ei taha mängida!" hüüatasin ma vaheajal. Eksisin.

Aarne Ükskülale on loodus kaasa andnud vaistliku mõõdutunde. Ta kasutab selle või teise asja väljendamiseks täpselt nii palju jõudu kui hädavajalik. Ei vähem ega rohkem. Seepärast tunduski Üksküla agressiivses Brechti-lavastuses, kus enamjagu lavalolijaid prostituutide ja varaste rollides "kaifisid", inertse ja väheväljenduslikuna. Hea maitse hoidis teda mängitsevate partnerite seas liidripositsiooni eest võitlemast. Ta andis neile lahinguta järele. Ja võitis etenduse.
Tasapisi köitis too kummaline, tagasihoidlik näitleja üha rohkem tähelepanu. Sai üha selgemaks, et ta pole sugugi lihtsakoeline. Tema lavamaneeri elegantsus lummas.

Mul on olnud au töötada Aarnega ülalmainitud Albee kallal, kus tema partneriks oli sädelev Linda Rummo. Sellele järgnes Karenin Tolstoi "Elavas laibas". Ja siiski tundub mulle, et ma ei tunne teda sugugi. Aarne näitlejavõimetes näib peituvat mingi ammendamatus, varjatud potentsiaal, mis alles kasutamist ootab.

"Kes kardab Virginia Woolfi?" proovidesse tuli Aarne koos ingliskeelse tekstiga ja võrdles väsimatult tõlkeid. Eesti-, vene- ja ingliskeelseid tekste võrreldes lahkasime me märkamatult ära ka kogu näidendi. Täpseima sõnalise vaste otsingud viisid meid autori kavatsuste tabamiseni, aitasid kaevuda tegevuslike algeteni. Kuid selleks, et nii juhtuks, peab tööpartneriks olema näitleja, kes austab sõna sedavõrd nagu Aarne Üksküla. Isegi mulle, kes ma eesti keelt ei mõista, on tunnetatav see, kui meisterlik on Aarne keelekasutus. Kui terav, läbitungiv on tema sõna, kui täpne ja kerge tema fraas.

George'i rollis langesid Üksküla sõnad hetketi aeglaselt ja helisedes just nagu kivid kaevu, kohati lendasid kiire valinguna nagu professionaalse laskuri nooled, mis järjepannu kümnesse tabasid, viivuti aga paiskusid õhku ja jäid sinna rippuma nagu vikerkaarevärviline ilutulestik.
Kuid tähtis on hoopis muu – ükskõik kui keerulisi piruette Aarne ühest emotsionaalsest seisundist teise liikudes poleks sooritanud, ükskõik millise näilise kergusega ta ka keeruka rolli kõrgeid noote ei võtnud, ei demonstreerinud ta vaatajale kunagi, et "vaadake, kui vingelt ma mängin!".
Kas olete märganud, et on olemas professori-tüüpi artiste, kes annavad laval näitliku õppetunni? Ükskülas pole midagi seesugust. Ta allutab kõik tähendusele, ei vaheta olulist peenrahaks. Ta on näitleja, kes oskab kanda teemat.

Andekad näitlejad stimuleerivad lavastajakunsti. Annavad rezhissöörile ainulaadse võimaluse kontrollida oma oletuste paikapidavust. Niisugused näitlejad nagu Aarne Üksküla suudavad anda lavastaja visioonidele täpse kuju ning avavad sellega nii viimaste puudused kui ka voorused. Just seepärast on töö Ükskülaga rezhissööri õnn. Enese ja oma loodud konstruktsioonide paikapidavuse kontrollimine.

Kui Elmo Nüganen pidas minuga hiljaaegu läbirääkimisi lavastamise üle Linnateatris, ütlesin ma kohe, et tahaksin ilmtingimata kasutada ka Aarne Ükskülat. Elmo sai minust liigsete sõnadeta aru, rõõmustas, andis nõusoleku, ent mitmesugustel tehnilistel põhjustel ei saanud meie kohtumine teoks.

Küll on hea, et Aarne ei sündinud Ameerikas. Sest nüüd ei ole tema nägemiseks vaja viisat taotleda ja ookeani taha lennata. Lähen teatrisse, võtan mugavalt istet, naudin tema mängu, meenutan ühiseid töid ja mõtisklen selle üle, mida me võiksime üheskoos veel ette võtta. See on raske ülesanne. Sest Aarne Üksküla suudab palju, väga palju. Ja see on küll asi, mille puhul tahan õnnitleda nii teda, eesti teatrit kui ka vaatajaid!

Loogikaküsimus...

Arendasin just siin üht mõtet. Nimelt ma kutsun oma beebit beebiks, aga teiste omi tittedeks.

Naine võiks oma meest kutsuda meheks ja võõraid mehikesteks.

Kui aga mees selle sama loogika järgi kutsuks oma naist naiseks ja võõraid naisukesteks... siis minu meelest oleks see "natuke" kummaline, kas pole?

Lumekuninganna

Tuleb kustutada üks vanavana võlg. Juba jaanuarist...nimelt Vanemuine ja tema külalisetendus Eesti Draamateatris - Lumekuninganna.

Ma kahtlustan, et alateadvuses on olnud mingi hullem tõrge selle etenduse kohta kirjutamiseks. Oli see ju nö. Olav Ehala - mu lemmiku Eesti helilooja muusikal. Peaosas Liisi Koikson, kes samuti minule meelt mööda. Lisaks veel seniks viimane Inglise Kolledžist päris näitleja. Pluss päris hea promo OP saatest. Ja täpina i peal Merle Jääger. Ehk ootused ja lootused üpris kõrgel. Kas ehk see saigi saatuslikuks?

Et plusse kogu lavastuse juures nii vähe, siis mainin need kohe alguses ära:
Olav Ehala muusika on V A P U S T A V !!! Ilus, nüansirohke, mõnesmõttes tema kunstnikukäe järgi. Taevalikult ilusad meloodiad, nagu alati Olkult võib oodata.

Kostüümid ja kunstikutöö. Vahva ja lapsesõbralik. Et mitte öelda nunnu. Ka fotolt näha olev suur "põdrapea" ning kõik kõik erinevad tegelased ja ka valgustus. Eriti püro-osa. Seda lapsed tahavad. See on nende jaoks tähelepanuväärne, põnev ja meeldejääv.

Täielik avastus minu jaoks oli Merle Jalakas. Oh kus ta on olnud peidus terve minu elu?! Kui ilus hääl ja sümpaatne esitus. Palun, palun, palun kasutage teda rohkem väljaspool ooperit!!! Ta hääl oli nii ilus selles kogu kontekstis ja kahjuks ainuke....hääl.

Ja positiivsete asjadega ongi kahjuks kõik. Kui ei taha negatiivset kriitikat kuulda (lugeda), siis on sobiv katkestada lugemine siin, sest negatiivseid teemasid on nii palju, et mul pole aega ega tahtmist kõigest kirjutadagi. Jah, asi on nii hull. Tegelikult oli kogu lavastus täielik sasipundar. Teksti mõttes kohati kõrvadele isegi valus, hingest rääkimata.

Teatrietenduse, rääkimata lasteetenduse jaoks täiesti sobimatute naljadega vürtsitatud. Näiteks see kui Merle Jääger, kes mängib nõida, tuleb saali kaudu lavale ja pakub rahvale mingeid flaiereid või pileteid ise öeldes, et te siin Tallinna rahvas, teil rohkem raha, võite oska neid kalleid pileteid. Vastik, nõme ja lame. Kusjuures, ma ei tea kas süüdistada selles nõmeduses näitlejat või teksti autorit. Sest see võis ka olla improvisatsioon. Aga neid nõmedusi jagus ka lavalt teksti seest. Ei või olla, et Leelo Tungal, kes libreto kirjutas on ka selle teksti autor?! Ma mõtlesin, et võtan oma poja ühes ja jalutame selle teksti pärast sealt minema. Ikka üks kehvemaid (tahtsin öelda, et aasta, aga aasta ju alles algas, niiet võrdlusmomendina jääks ta kesiseks).

Liisi ja Martin - mis teiega on? Miks nii puised, nii pealiskaudsed emotsioonid? Ei sügavust, ei pinget. Lauluhäältele ju ei saagi otseselt midagi ette heita, kõik oli ju puhtalt lauldud, aga oi kui kuivalt. Ma mõtlesin, et mu kõrvade trummikiled pragunevad nagu maa pärast pikka kuivusperioodi. Ja kes oli see õudne ülepakkuv näitleja röövliplika rollis, kes ka mõnes teises osas üles astus...vist Siiri Koodres... vabanda Siiri, kui see polnud Sina, aga igatahes, see näitleja oli ikka uskumatult võlts. Kas ta on üldse näitleja või mõni Vanemuise ooperkoorist vms? Minu jaoks rikkus ta seda lavastust veelgi rohkem kui ta juba muidu oli.

Üle pika aja tundsin, et minult oli minu raha välja "petetud". Kui mina oma tööd teeksin sellel tasemel, nagu teatri mõistes oli see lavastus, siis ma saaksin vastu päid jalgu. Kui poleks olnud Ehala ilusat muusikat, mis muideks õnneks vahepeal mängiti ka üle näitlejate lauluhäälte, oleks olnud täiesti maha visatud aeg. Küsisin pojalt ka - nüüd, mitte veel kuu aegagi pärast, etendust, et mis ta mäletab sellest. Ta ütles, et seda, et see oli hirmus, see paugutamine. Aga sisuliselt mitte midagi. Hinne 2-...muidu annaks ühe, aga Ehala polnud süüdi.