Esmaspäev, 19. veebruar 2007

Tammsaare Tõde ja õigus 4. osa

See siin pole raamatukriitika. Ma ei julgeks kunagi kritiseerida Tammsaaret. Ma ei saagi seda teha, sest olen põlvili maas ja härdalt kummardan - I'm not worthy...

Minu lemmik Eesti kirjanik. Hands down! Tõeline sajandi eestlane. Tema kirjasulg on sellise voolavusega ning hämmastava sügavusega, et tema kõrvale on raske ka välismaalt leida võrdseid. Ma arvan, et ülistan ma teda kui palju tahes, ma ei suuda ikkagi sõnadesse laduda seda armastust, mida ma tunnen tema loomingu vastu. Olen ju viimased 9 aastat lugenud ühe raamatu tema kogutud teoste sarjast ja nüüdseks siis täpselt poole peal, kuna sarjas on kokku 18 raamatut.
Ja ometi sai seda raamatut alustatud juba jaanuaris ning alles nüüd veebruari keskel sai lõpetatud. Usun, et see siiski polnud seotud raamatu vaid muu eluga. Lihtsalt on mõtted nii laiali ning ei taha raisata seda pilla-palla olekut sellise raamatu poolehingeliseks lugemiseks. Samas on ju Oscarite gaala sellel pühapäeval ning palju vaba aega on kulunud ka nende kandidaatide vaatamiseks. Lisaks trenn ja tormiline aeg tööl.
Lugu ise räägib Paas -ide perekonnast. Kus on ema ja isa ning neil 2 tütart. Lisaks on nad kaotanud oma poja. Samas on ümberringi toimumas kahekümnendate majanduskriis, arstiteadus pole arenenud, armastati seltskonnaelu ja kunsti. Inimesed oli ebausklikumad ja televiisor ei seganud tundeelu. Selletõttu oli ka igapäevaelu emotsiooniderikkam. Sugupooled olid erinevamad kui praegusel hetkel. Kuid kusagilt sealt ongi see hägustumine alguse saanud. Naised nö. iseseisvusid, mehed mandusid oma rahamurede käes ja otsisid ka naisi kelle kulul elada.
Kuid eelkõige on ikkagi tegemist Karin -i ja Indrek -u suhtega. Karin on kergelt öeldes üliemotsionaalne. Et mitte öelda natuke labiilne. Kuid mu süda ja kaastunne kuulus ikkagi temale. Sest ainus mida ta thtis, ootas ja lootis oli killukenegi armastust oma mehelt. Indrek seevastu on tavaline, keskmine Eesti mees. Selline mömm, kes ei oska ega taha oma tundeid näidata. See pole tema jaoks oluline. Ja mul on isegi tunne, et tal on kompleks. Ma usun, et ta arvab, et pärast lapse surma, pole sobiik olla tundlik väljaspoole. Muidugi on tõenäoline, et ta on lihtaslt inimlikult kasvatanud endale müüri ümber, et keegi tema tunnetele rohkem haiget ei saaks teha.
Kusjuures, ma teadsin seda lõppu millegipärast juba ette. Ning arvasin ka selle ära kuidas see juhtub, sest tekstis endas on vihje selle kohta. Osava kirjaniku märk, osata tulevased sündmused peita osavalt eelnevasse testi. Avastamisrõõm on üpris oluline. See teeb teksti inimese jaoks hingelähedasemaks.
Seni on kõige parem Tammsaare raamat minu jaoks Kõrboja peremees. Teiseks parim Tõde ja õiguse 2.osa ning kohe selle kannul tulebki see 4.osa. Võimas ja sügav psühholoogiline sugupoolte sõda. Mitmes kohas tundis ära ka ülikoolis arutletud filosoogia koolkondade õpetused. Ja kõigele lisaks on Tammsaare ka omi filosoofiaid selles neljandas osas välja mõelnud. Tõeliselt suurepärane teos. Seda lugedes on uhke olla eestlane, õigemini Tammsaare kaasmaalane.
Oh, unustasin ju rääkida kõige olulisemast kõrvalliinist. See, et teisest osast tuttav Tiina (see kellega Indrek lubas abielluda) on siin neljandas osas jälle sees. Nüüd juba täiskasvanud ja ajab oma "suure saladusega" Karini hulluks. Ma pidevalt ootasin ka Indreku ärkamist, et ta paneb 1+1 kokku...
Igal juhul on kindel, et nii see suhe neil ei jää... ja viies osa on ju veel ees!!!

Kommentaare ei ole: