Mitteinimene - On Teater

On Teater tõusis minu jaoks Eesti teatrimaastiku "kaardile" kui vaatasin eelmisel sügisel selle suhteliselt noore teatri (loodud 2015) eelmist lavastust "Maailma ilusaim tüdruk". Sain isiklike seoste ja huvitava lavastusliku ülesehituse, hea mängu ning põneva ja liigutava loo pärast puudutatud. Vahelduva eduga jälgides tegijate (Kaisa Roover ja Siim Maaten) teekonda nende uue lavastuseni läbi On Teatri FB seina ja sealsete blogiviidete, sai natuke aimu, mis järgmiseks tulemas on. Ilmselgelt on tehtud palju taustatööd materjalidega, et neist inspireerituna kirjutada oma lugu. Lugu, mis omakorda inspireeriks kaasamõtlejaid, kaassüdantvalutavaid ja keskkonnateemadest huvituvaid inimesi. Ilmselgelt puudutab teema tegijaid südame- ja hingepõhjani. Tegelikult peaks puudutama igaüht meid siin pisikesel planeedil, mida katastroofilise kiirusega hävitame. Saeme oksa, millel istume, teadmata ja oleme ausad - ka huvitumata, mis siis saab kui ühel hetkel tõesti see oks raksatab ja meie koos sellega alla prantsatame... Aga kuhu me kukume? Kas jääme ellu? Vaevalt...

"Manjana" epideemia on juba nii sügaval geenides, et noored muutuvad üha pohhuistlikumaks, räägitakse Y-generatsioonist, keda ei huvita enam miski, on ainult nemad ja nende nabaümbrus... näiteks ei tahetagi enam tööd teha, vaid ainult lõbutseda, kohustused või tegelikult kõik visatakse homse varna, küll kuidagi ikka asjad laabuvad... Z-generatsioon on muidugi lootus uus ja lootus on On Teatril, et kui asjadest rääkida ja inimeste südametunnistusele koputada, siis ehk midagigi on võimalik veel ära teha. Kui kasvõi ühte inimest selle lavastusega suudetakse mõjutada, on juba kogu ettevõtmisel väärtus meie kõigi jaoks!

Lavastuse kõige positiivsemaks teguriks osutubki see, et ei räägita ainult probleemidest ja sellest kui suures jamas me oleme, vaid tuuakse ära ka konkreetseid lahendusettepanekuid! Seda selliste lugude puhul tavaliselt ei juhtu. Ikka on lihtsam piirduda näpuga näitamise juures ja ajada vahtu ning hirmujutte. On Teatri lähenemine on selles mõttes positiivselt teistsugune, et eks hirmutada on ka natuke (kasvõi läbi lillede) vaja, see on ju kogu teema mõjuvuse eelduseks, sest kui kohe nüüd ja praegu reageerida, on ehk veel võimalik tõesti miskit ära teha - saastumisprotsessi pidurdada või vähemalt aeglustada. Mure ongi ju selles, et loodus aitaks ka kaasa kui me oleksime normaalsed. Võtame kasvõi CO2... probleem ongi ju selles, et seda liiga palju toodetakse...

Kahtlemata oluline tekst ja on väga hea, et keskkonnna-teemat tõstatakse ka teatris - kõikjal peakski see meile vastu vaatama, sest ainult nii võib inimestele kohale jõuda kui oluline see ikkagi on. Olen kindel, et kui keegi kuuleb ka Siimu sellel etendusel ütlemas, et kas oleme tähele pannud kuidas meie aastaajad on viimasel ajal segasemaks muutumas, siis keegi oma peas ütleb talle vastu, et kas polnud siis ometi üks hea talv sellel aastal - sai lund ja suusatada ning ebameeldivalt liiga külm ka ei olnud. Eks loll on see, kes endale õigustust ei leia. Paraku on see vaid lühinägelik. Ega kliimamuutused ei toimugi üle öö või märgatavalt iga aasta. Keskmised temperatuurid ja sagenenud kliimakatastroofid räägivad siiski enda eest. Rääkimata sellest, et näiteks viimase 60 aastaga on maakeralt hävinud 50% üks tundlikumaid organisme - korallrahnud. Praeguseks peetakse juba üsna kindlaks, et seda protsessi ei olegi enam võimalik peatada, ega tagasi pöörata. Aeglustada küll, aga peatada enam mitte. Ilmselt veel meie või meie laste eluajal on korallrahnud muutunud värvituks halliks surnud massiks. Mõni võib mõelda, et korallid on kaugel ja mis meil neist... Aga kui Eestist rääkida, siis alles see oli kui meilgi uputas Pärnumaal, inimesed olid sunnitud kodudest lahkuma... kui peaks käima mingi tõsisem asi meist üle, alles siis hakkavad inimesed mõtlema. Kahjuks võib siis olla juba liiga hilja, nagu korallrahnudegagi...

Kui rääkida lavastusest endast, siis pean tunnistama, et minule jäi selline mulje, et esietenduseks ei olnud see lavastus veel päris valmis. Jah, tegijate hea tahe ning sügav soov kõnetada oma teksti ning mängulise loenguga oli olemas, kuid näiteks Siimu mäng oli veel liiga rabe. Sellest andis aimu tahe väga täpselt teksti edastada - tegemist on ju paljuski numbrite ja teaduslike näidete, väidete ja tõdedega, aga siis nende sõnade otsa korduvalt komistades või neid parandades-täpsustades. Nii teaduslikud faktid kui ka mängulised võrdlused baseeruvad siiski millelgi ning seega ongi ülioluline iga sõna edastada täpselt - just nii, nagu see näidendiks uuritud-kirjutatud on. Vastasel juhul võib kogu teooria osutuda vale numbri või väljendusega blufiks või segaseks. Ning kui sellise teksti edastus ei ole päris 101% kindlameelne, selge ja täpne, siis hajub kohe ka vaataja tähelepanu ning on oht, et kuulaja ei usugi enam neid huvitavaid populaarteaduslikke allegooriaid. Sellest tulenevalt võib asja point, ehk vaataja harimine, mõjutamine ja/või keskkonnateadlikumaks muutmine luhtuda.

Pean tunnistama ka seda, et pärast pikka ja väsitavat tööpäeva ei suutnud ma sellist faktiderohket teksti vastu võtta. Puht mentaalselt pole nii palju faktipõhist teksti võimalik selliselt, just nagu kuulipildujast vaataja-kuulaja pihta lastes lihtsalt omastada. Selle mille kõrvad kinni püüdsid ei jõudnud kõrvade vahelisse sisemisse protsessimisse veel siseneda kui juba tuli järgmine ja järgmine ja järgmine ja järgmine informatsioonikild... Kui ma oleksin koolis ja kuulaksin värske peaga hommikul sellist läbimõeldud ja inforohket keskkonnateemalist loengut, siis võiksin suure tõenäosusega vaimustuda ning nautida veel eriti tabavaid ja huvitavaid võrdluseid ning selgitusi maailma hetkeseisust ja sellest kuhu oleme teel. Näiteks fikseerisin küll näitleja tekstis ära, et ta pakkus välja, mida me tegema peaksime ühe või teise teemaga, aga mitte midagi meelde ei jäänud. Kui päris aus olla, siis ei mäleta ka milliste keskkonnaprobleemidega tegelemiseks neid lahendusi pakuti. Kusjuures ma pingsalt keskendusin ja kuulasin kogu loeng-etendust.

Kaks ülestunnistust ei saa jääda kolmandata - huvitavast ning originaalsest kontseptsioonist ja ülesehitusest hoolimata selline lavastuslik vorm minu arvates ei tööta seekord päris nii, nagu tegijad seda ilmselt soovisid realiseerida. Kogu lavastus sai tegelikult alguse juba On Teatri FB-lehel jagatud YouTube videotega. 3 meest - Aivo, Kalju ja Raivo (kujutan elavalt ette kuidas soome juurtega tüki dramaturg Kaisa nautis nende nimede valikut tegelasteks, sest soome keeles tähendavad need sõnad vastavalt - aju, kiilakas ja raev), kes on erineva taustaga ja kõik natuke ummamuudu - neid kõiki kolme kehastab nendes videotes Siim Maaten. Lavastuses on need 3 meest justkui komisjon või kuulajad või publik. Nähtamatud tegelased, kes istuvad lava eesnurka asetatud laua taga. Peategelane (antud juhul ainuke lihast ja luust tegelane laval), ehk Maakera kehastus Gaia - Siim Maaten esineb ja räägib kogu seda monolavastuse juttu nendele kolmele ettekujutatavale kaastegelasele. Pealtvaatajad on justkui kõrvalised. Kuna näitleja praktiliselt ei esine publikule ja vaatab väga harva publiku suunas, siis jääb ka tema kui tegelasega kontakt saamata. Teatripublik ju eeldab, et lugu peaks jutustatama kohale tulnud vaatajatele, mitte nähtamatutele, kõrvalistuvatele tegelastele, kellest ilmselt On Teatri sotsiaalmeediaga mittekursis olevad inimesed midagi ei tea. Samas võib muidugi olla ka keeruline lugeda epistlit inimestele, kes on vaatama tulnud, sest paljud meist on võib-olla vägagi keskkonnateadlikud. Niimoodi on turvaline, sest need 3 pealtvaatajat pretensioone ei esita ja kui midagi peakski mõjuma pealesunnitult, siis nemad seda ju ei tunne. Kuid selline riski tuleb ikkagi tegijatel võtta ning ikkagi publikule seda asja esitada. Pealtvaataja reeglina tunnetab neljanda seina toetavat kaitset kui otseselt kedagi lavale ei kaasata, ega sõrmega ei osutata. Plusspunktid lähevad tagaseinas läbi terve etenduse jooksvale filmile, sest sellise monoetenduse puhul ei pea jälgima tegelast ning võib ju ka näiteks kuulates vaadata hoopis veealust maailma ning luua mõttelisi assotsiatsioone - nõnda on ka laval killuke seda "hävitatavat looduskeskkonda", millega tekst on seotud. Olgugi, et kinolina vahendusel.

Lavastus on lühike - napp tund aega. Pärast lavastust toimub kohtumine ja arutelu teadlastega. Esietendusele kutsutud teadlane oli haigestunud ja minul kahjuks polnud võimalik jääda vestlusringi nagunii, seega tunnen end just sellise "oravarattas" oleva indiviidina, kelle jaoks see tükk oleks pidanud olema see mõjutaja.

Seoses "Mitteinimesega" tuli mulle meelde eelmisel aastal Teatris Kelm nähtud "Minu India", mis samuti tegeles otsapidi keskkonnateemaga ja ökoloogilise krahhiga (prügi üleküllusega), mis maailmas üha rohkem levib. Seal oli Kristjan Sarv kehastunud jumalikuks olendiks Šivaks (vs Siim Maateni Gaia - kusjuures Kreeka mütoloogias on Gaia "maajumalanna"... kuigi siin pole ilmselgelt see otseseks kontekstiks, lihtsalt imelik kokkusattumus. Siin on Gaia maa kehastus, vahet pole siis mis sugupoolt.. on ju ka loodus nö."emake"... Gaia ongi see "Mitteinimene") ning sisu ja mõtteid, dramaatikat ja dramaatilisust ning jälgitavat "lugu" palju rohkem. Mul on aimdus, et läbi allegoorilisemate lugude on võimalik inimhingele lähemale jõuda kui otse puust ja punaseks asjadest rääkides, nagu need mõlemad etendused tegid, kuigi "Minu India" kasuks räägib see, et selle ümber oli rohkem lugu, ehk tegelikult oli see teema suurema loo osaks. Raskem on seda nö. hingepuudutavaks looks muuta läbi loengulaadse teatri. Tänapäeva infoühiskonnas oleme küll üldisemas plaanis ju teadlikud nendest teemadest, aga vaja olekski just nimelt mõjutada läbi kavalate prismade - näiteks lugude ning teiste emotsioonitekitajate abil, et jõuda inimese hinge liigutamiseni ja seeläbi ka neid nii enda kui meie kõigi maailma muuta.

Samas on ka Siimu ja Kaisa maailmamuutmisplaan igati teretulnud ja loodan, et võimalikult paljud just teemaga mitte eriti kursis olevad inimesed selle lavastuse üles leiaksid. See võib nii mõnegi faktiga üllatada ning mõtlema panna. Kaldun küll arvama, et seda lähevad peamiselt vaatama ikkagi need, kes ise ka teemast huvitatud on ja juba vähemalt mingeid samme keskkonnasõbralikuma maailma suunas astuvad.

Isiklikust seisukohast võin tuua ära, et ise olen juurutanud oma igapäevaellu prügisorteerimise, kohaliku toodangu eelistamise, looduse hoidmise (reostamist võimalikult palju vältides - jah ma olen autojuht... aga kohe kui ilmad lubavad, hakkan kesklinnast TTÜsse tööle käima jalgrattaga), ennast ümbritseva keskkonna (vajadusel ka ühiskondliku ruumi) koristamise ja mesilastepidamise (just sellel nädalavahetusel selgus, et mu mesilaspered on edukalt talve üle elanud ja esimesed tulid tarust välja end tuulutama päikse kätte!), ehk mõned väikesed sammud selles suunas on juba tehtud ja jätkan pidevalt uute keskkonda säästvate ideede rakendamist.. Kõik me saame midagi ära teha!

Hinnang: 2 (Kahjuks esietenduse põhjal jäi nii esitus kui ka teostus veel natuke ebaküpseks. Lisaks oleks tahtnud, et seda oleks esitatud minule, mitte kellelegi, kes istub kusagil "kõrval". Nii teksti teaduslike viidetega ambitsioonikusest kui ka esituse hingega esitamisest oli selgelt näha, et Kaisa ja Siim ajavad õiget asja ja jagavad ka teistele mõtteid, mis neile endale väga korda lähevad. Ainult sellises meeleseisundis inimesed võivad ja suudavadki oma head tahet levitada ja inimeste paksu peakolba läbi kusagile sügavamale tungida. Minule hea teatrina mõjumiseks oleks pidanud selles olema veel palju lisandeid ning tekst mitte nii karmilt teaduslik ja isegi selles mõttes loengulik. Oleks tahtnud ka mingit "lugu". Kes mida teatrist otsib, eks. Maitsed on muidugi erinevad. Soovin igal juhul Kaisale ja Siimule edu selle väärt teema kajastamisel teatrilavadel ning loodan, et see äratab võimalikult palju inimesi mõtlema, märkama ning hindama keskkonnasõbralikkust.)

----------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit On Teatri FB-lehelt ning on tehtud tund enne esietendust):

ON teatri monolavastus „Mitteinimene“

Planeet Maa kehastub Gaiaks ning astub inimeste ette, et päästa nad nende elustiiliga kaasneva iseenda väljasuretamise eest. Ta räägib neile selle ajastu kõige dramaatilisema loo ja alustab inimeste otsingut, kes suudaksid välja mõelda, kuidas inimliiki kui loodusjõudu ära kasutada, et päästa meri. Kes päästaksid selle sinise, selle eluhoidmise süsteemi, sest kui päästetakse meri, mis tundub olevat pöördumatult rikutud, siis pääseb ka inimene.

Universum on 14 miljardit aastat vana. Kui kujutame seda ette kui üht kalendriaastat, siis planeet Maa sündis kusagil septembris. Esimesed eluvormid tekkisid sama kuu lõpus. 31. detsembril kell 23:59 tehti Euroopa koobastesse esimesed koopamaalingud. Kogu inimtsivilisatsioon mahub aasta viimase minuti sisse. Selle minuti jooksul on kannatatud näljahädade, nakkushaiguste ja sõdade käes ning selle sama minuti jooksul on need ka võidetud. Esimest korda ajaloos sureb inimesi rohkem ülesöömise kui nälja kätte. Rohkem inimesi sureb vanadusse kui nakkushaigustesse ja rohkem inimesi sooritab enesetapu kui sureb sõduri, terroristi või kurjategija käe läbi. Kõik on saavutatud tänu pidevale majanduskasvule, millega koos on inimliik muutnud planeedi Maa toimimist nii võimsalt, et praegust ajastut kutsutakse inimvõimu ajastuks ehk Antropotseeniks.
Ent suure edu taga varjab end suur oht. Aastal 1992 allkirjastas 1 700 teadlast avaliku hoiatuskirja, milles prooviti tähelepanu juhtida aina süvenevale keskkonnakriisile ning inimkonna senisele tagasihoidlikule reaktsioonile. 25 aastat hiljem (november 2017) allkirjastas samasuguse avaliku hoiatuskirja 15 364 teadlast. "Peagi on hukatuseni viivalt suunalt ära keeramiseks juba liiga hilja," hoiatab teadlaste kiri. "Peame tunnistama nii poliitika kui ka argielu tasemel, et Maa koos kõige eluga, mis siin elab, on meile ainus kodu."

ON teatri monolavastus “Mitteinimene” vaatleb, kuidas inimliik käib ringi planeediga Maa ja kui võimsaks on ta selle käigus muutunud. Võim on läinud üle käte ja elu rikastamise asemel kahaneb liigirohkus hirmuäratavas tempos. ON teater tahab pakkuda teadjatele hääletoru. Tunnustatud autorite ja teadlaste tekstid on monolavastuseks seadnud Kaisa Roover ja Siim Maaten. Laval Siim Maaten. Lavastuse teaduslikul tõel hoiavad silma peal PhD Aveliina Helm ja PhD Lauri Laanisto.

Esietendus 15.03.2018 Teoteateris, Tallinnas.

Maailma ilusaim tüdruk - On Teater

Hoiatus ja vabandus! Võin järgnevas loos kasutada mõnd vulgaarset väljendit, ajastule kohase mõttemaailma ning teiste inimeste väljendite autentsuse mõttes...

90ndate algusaastad. Suveöö. Seekord olime sõpradega jõudnud pidupanemisega Lucky Luke nimelise ööklubi juurde... See oli tollel ajal üks pop disco-baar, mis asus Linnahalli taga ning üsna tihti lõpetasime seal oma klubituuri, sest see oli kaua lahti ning linnale ligemal kui näiteks Pirital asuv Piraat. Elasin sellel ajal Soomes ning Eestit külastades oli mul raha nii palju, et suur kari sõpru said ka sellega joonuks. Ühel sõbral elas onu kesklinnas, kuhu sai 2-3 sõbraga koos maanduda selgeks ennast magama ning minu emal oli korter lasnamäe alguses, kuhu vajadusel ka suurem kamp ööbima mahtus. Ema ise oli tavaliselt Soomes ja seega polnud ka "häirivaid tegureid". Eriti kui oli vaja klubist leitud naistega kuhugile "maanduda".

Tollel soojal ööl kui jõudsime klubi uksetaha järjekorda, oli akende läbi näha, et rahvast sees palju ja seega ka uksetaga päris korralik mass sissesaamist ootamas. Seisime seal, ülbed, aga lõbusas meeleolus noored nolgid, ninad pidused ning kindlasti mõni pudel omavahel ringlemas, lõbu laialt ning meri muidugi põlvini mistahes teemal... aga eriti naisteniitmises.

Klubi ukse eest mere suunas vaadates olid ülesmineva trepi järel purskkaevud ning selle ees üks kivist lai kõrgem kaitse või iluääris. Sellel tantsis üks blond, lopsakate pikkade juustega tütarlaps. Üdini seksikas oma liibuvas roosas kleidis, avara dekolteega, mis ulatus alt napilt üle aluspükste. Härga täis, nagu ma olin, ütlesin teistele, et ma lähen "võtan" selle tüdruku. Teised hakkasid naerma ja narrima, et jeee ta tuleb minuga. Mina vastu, et veame kihla... Ei mäleta, kas jõudsimegi kihlveoni, aga järgmisel hetkel olin mina juba seal kiviääre otsas koos tüdrukuga tantsimas. Sõber MJ tuli ka ja hakkas ta seljataga tantsima... nii me seal siis tantsime hetke, kuni ta hakkas komplimente tegema (nagu naised ikka läbi aja on teinud) mu tantsimise kohta. Mina sellepeale, et läki tantsime sees edasi... selleks ajaks oli ka ülejäänud kamp meie juurde tulnud ning vinguma hakanud, et rebigu me MJ-ga oma pruut kaasa ja läki sisse. Tüdruk tuligi meiega kaasa...

Sees läks eriti mölluks ja tüdruk tantsis hästi. Talle selgelt meeldis minuga tantsida ka. Muidugi sai ka juttu aetud. Muuseas sain teada, et ta nimi on Kairi. Siis nägin ma kedagi teist silmarõõmu ja mõtlesin teha Kairi armukadedaks ning õrritada natuke tantsides teise tüdrukuga. Kuid ühtlasi hakkaski mul selle teise tüdrukuga tants ja jutt jooksma ning samal ajal Kairi tutvus rohkem MJ-ga. Ühel hetkel, kui suurem osa meie kambast laiali olid valgunud. Luckysse olime jäänud mina, mu tüdruk, mu sõbrad MR mingi tüdrukuga ning MJ koos Kairiga. Otsustasime minna Lasna, et seal edasi juua ja juttu ajada. Minuga tantsinud tüdruk siiski viimasel hetkel otsustas pipardama hakata ja koju minna (ei mäleta enam ettekäänet, vist oli vaja hommikul vara kooli või tööle minna, aga vahet pole, selge oli see, et ta ei olnud valmis mingite kaakidega kusagile lasnamäe korterisse pidu edasi minna panema... teadagi millega see ju oleks lõppenud). Kuid Kairi tuli... ei mäletagi enam kindlalt, kas tüdruku nimi oli Kairi või Kaire. Aga sellel pole antud juhul tähtsust...

Igatahes olin MJ peale kade, sest Kairi tundus olevat tollel hetkel maailma ilusaim tüdruk ja mina olin ta ju ikkagi meiega kaasa saanud alguses... Lasnas ajasime veel juttu ning Kairi tegi mulle selgeks, et ma olevat tema "hingesugulane". Tal olevat ka maal (kus ta elavat) keegi selline hingesugulane kunagi olnud, kellega sai alati kõigest rääkida ning nüüd olevat selleks saanud mina (hetkel viibis ta Tallinnas kellelgi külas ning pidi varsti hoopis välismaale sõitma). Aga ta ei taha seda hingesugulust minuga "ära rikkuda" ja sellepärast läksid MJ ja Kairi ühte tuppa, mina teise ja MR oma tüdrukuga kolmandasse.

Igatahes pärastlõunal kui ärkasin, oli naistest plats puhas. MR oli niisama magama jäänud ning ei teadnudki millal temaga tulnud tüdruk ära kadus, aga MJ oli vähemalt paar korda jõudnud Kairiga seksida. Nad pidid ka uuesti kohtuma või MJ temaga kontakti võtma vms. Kuigi päris kindel ta selles tollel hetkel ei olnud, sest Kairi oli alaealine ning MJ sõnade järgi tal ei minevat märjaks, sest onu olevat ta 15 aastaselt ära vägistanud. Ja "kuivalt saagida" olevat valus... MJ sai temaga ikkagi uuesti kokku, aga ma ei tea kus, sest mina olin kahe MR-iga kusagil mujal pidu panemas. Ta kohtus temaga vist isegi veel mõned korrad ja Kairi saatis ikka ka oma "hingesugulasele" terviseid, aga uued naised tulid peale ja nõnda ta ka üpris peatselt ununes. MJ ütles, et ta nimi on ka midagi muud, kui see, kellena end esitles. Aga sellel polnud enam vahet, sest tundus, et meie kõigi elust kadus ta jäädavalt...

Kerime aasta või paar edasi...

Olime suvisel ajal kusagil (vanalinnas?) jälle hängimas MJ ja ülejäänud gängiga kui meist sõidab mööda valge uhke mersu. Auto läigib päikse käes ning millegipärast pöörab meie tähelepanu sellele... auto aeglustab ning peatub meist natuke eemal. Sealt tuleb välja mingi imekaunis beib ja viipab MJ-le. Muigame ja kehitame MJga õlgu, aga ta muidugi läheb selle tüdruku juurde. Räägib temaga juttu. Tüdrukul on päikseprillid ees ning mina teda ära ei tunne. Kui MJ tagasi tuleb, selgub, et see on see "Kairi", aga nüüd ta kasutab mingit kolmandat nime. Ta nimelt töötab Šveitsis tantsijana ning on Eestis mõnda aega käimas... naersime, et kindlasti strippar, et sellist autot saab lubada või siis on tal mingi rikas sponsor...

Pikk sissejuhatus, aga mul on tunne, et Siim Maateni ja Kaisa Rooveri näitemäng jutustab just sellest "Kairist"... või siis on iga inimese elus selline tütarlaps, kelle onu ta lapsena on ära vägistanud ja kes on leidnud tee Šveitsi "tantsijaks"... ning kes kasutab teisi nimesid... jne jne jne... nõksu võrra liiga palju kokkusattumusi... isegi "hingesugulase" väljend, mis muidugi võib olla ka dramaturgide lisand, mitte "päevikutekst", aga ka mitmed muud asjad läksid kahtlaselt tihedalt kokku... Kahju, et mälu enam pole nii terav ja MJ-ga on ka elu eri radadele lükanud ning temalt detaile üle küsida praegusel hetkel siin Raplamaa metsade vahel keset ööd seda teksti kirjutades ei saa. Aga tükki vaadates mõtlesin ja imestasin ning järjest tuli tuttavaid asju välja, mida ma "juba teadsin ette" või meenusid seoses tolle ammu mu elust läbiastunud ilusa tüdrukuga.

----------

Siim Maaten tuleb publiku ette ning on justkui kohmetunud. Tagantjärele mõeldes, kuidas siis muidu ta tulema olekski pidanud ning kogu kontekstis ka üksi pisikesel laval ja intiimselt väikses saalis, kus sõna otseses mõttes on ta justkui vaatajatele vastu vahtimist, viib paratamatult mõtted sellele, et see lava on selle loo jutustamiseks küll sobivalt pisike ja intiimne, ent Siimu kui näitleja jaoks kaugelt liiga väike. Ta täidab selle terve lava ja terve saali. Ja ma ei mõtlegi ainult füüsiliselt, sest kuigi Siim on pikk on ta kõhn, aga ta on intensiivne ja liikuv ning tal on mõjuv aura. Ja kuna ka saal on välja müüdud viimse kohani, siis ongi nii lava kui tõesti ka saal "liiga väike".

Kõige suurem võlu peitub minu jaoks selle teatrielamuse mõttes dramatiseeringul ja lavastusel. Kuigi kaugeltki mitte esmakordne, siis antud kontekstis igati geniaalne idee - jutustada ühe naise inimsaatusest temaga kohtunud meeste läbi.

Veel huvitavalt sidudes selle "maailmalõpu kohviku" mõttega, kuhu meie kui publik oleme tulnud "ekskursioonile" ning ühtlasi saame võimaluse vaadata üht lugu, mis seal tolknevate meeste jutustuste läbi meie ees lahti rullitakse. Tabavalt on muusikalise kujundusena (võib-olla ongi idee tõukunud sellest?) kasutatud Vennaskonna laulu "Maailma lõpus on kohvik":
On leinad, on leinad möödas
siis kui lõppu jõuab laev.
On seinad, on seinad piimjad,
kohvikus, kus lõpeb vaev.
On melu, on melu siin ja
sõbrad, kelle näol on hurm.
On elu. On elu ees ja
ammugi on möödunud surm.
On imed. On imed siin, siin
kohvikus kus lõpeb ilm.
On nimed, on nimed seinal,
nagu siis, kui lõpeb film.

See laul ja need sõnad on ka sissejuhatuseks ning atmosfääriloojaks järgnevale, natuke üle 2 tunni kestvale teekonnale. Ühe tütarlapse kurva alatooniga eluloole, kes on pärit Lõuna-Eestist, aga jõuab läbi erinevate riikide ja karmide elu keerdkäikude ning kahtlaste meeste voodite, otsaga Londonisse. Selles maailmalõpukohvikus on koos mõned mehed, niiöelda need "kõrvalosalised", kelleks näitleja Siim Maaten kehastub tüki jooksul - peategelast "mateeriana" laval, kehastab kätevahele kammitsetud, lambijuhtmeotsas hõljuv, lauallebav või maas nutsusolev - rätik.

Mõtlesin, et kuna need mehed on surnud ja nad on seal "kohvikus", aga naist ei ole... siis ehk tema polegi surnud, aga see selgub alles päris tüki lõpus... selles mõttes püsib ka pinge või ootus/lootus kuni lõpuni välja... Mis ikkagi saab - kas ta leiab lõpus on õnne või õnnetu otsa? Justkui test - kas klaas on pool täis või pool tühi... Kuigi aimad halba, siis loodad ju parimat... Aga et selline lõpp... ootasin ju küll "sellist lõppu", aga ikkagi see teatud mõttes "üllatas"... Kuigi natuke ebaselgeks jäi, et kellele see sms ikkagi saadeti... ja kes saatis? Ja kas see on tõde? Ja kui palju oli üldse juurde dramatiseeritud?

Lavastus on jagatud justkui elulooraamatu-peatükkideks. Iga peatüki pealkirjaks on mehenimi, kes on ka laval. Kokku oli neid mehi 6 ja Siim ise seitsmes. Sealhulgas nii eestlased, venelane, soomlane, britt kui ka asiaat. Siim mängib nad erinevateks ja toob nende igaühega lavale natuke erineva tundmuse. Ajastule ja iseloomule vastavalt teatraalsed kuid peeaegu kõik täiesti usutavad. Pani mõtlema kui raske ikkagi on niimoodi ümberkehastuda ja paratamatult ju ka mõnede puhul tüpaaži-vastaselt mängida, sest kuigi osalt tüüpe on ka natuke sama sotsiaalse klassi või inimtüübi esindajad, siis mõni on täiesti erinev. Minu jaoks briti puhul oli natuke liigset ületegemist, aga võib-olla tegijad dramaatilisuse saavutamiseks soovisid seda (minu meelest antud olukorras vajamatult) veel eriti liigselt rõhutada. Igatahes jäi see tüüp ainsana minu jaoks natuke võõraks. Kuigi mõnede puhul kasutab Siim loomulikult stereotüüpseid nõkse, paneb ta igasse neist tubli annuse ka originaalset siimmaatenlikku eripära. Mitte, et ma teaksin või tunneksin tema näitlemisstiili - teatrilaval nägingi teda alles nüüd esimest korda mängimas, aga väga huvitavaks mängis ta selle loo ja oma karakterid, kuigi neist justkui linnulennul üle lendas, ehk vaid väga lühikest aega viibis ühe mehe kehas korraga.

Sisulises mõttes lisaks eluloole endale ning kuidas igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja ning kuidas ilusatel tüdrukutel võib olla raske ning kuidas mõnikord võivad inimesed, kellega me kohtume või otsused, mida me vastu võtame viia meid valesse kohta, veel vääramate inimeste või otsusteni. Kuidas striptiisitantsimine on lõks - kerge raha on üleskäigutrepist allaminek ning nagu nõrgad narkootikumid viivad tugevamatoimelisemateni, võib ka striptiis viia järgmiste "tehinguteni", kuni oledki nii sügavalt sees, et sealt välja tulla (ainult enda jõuga) polegi enam võimalik (ja kas siis ongi enam kedagi lähedal, kellel oleks vahet?). Ent lisaks oli ka muid filosoofilisi või muidu mõtlemapanevaid või silmiavavaid mõtteterasid sisse pikitud. Näiteks üks, mis mind mõtlema pani oli see, et vanemad, kes julgevad oma lapse nähes eksida või ebaõnnestuda ja seda tunnistada, need lapsed suurema tõenäosusega julgevad ka oma ebaõnnestumisi või muresid oma vanematega jagada...

Hinnang: 4 (piletihinna ja kvaliteedisuhte mõttes 5... üle kahetunnise emotsionaalse rännaku pilet maksab vaid 10 eurot.... See tase on kahtlemata väärt kõrgemat piletihinda... Tüki tugevused ja nõrkused avalduvad samas kohas - kammerlik, intiimne ja hingepugev, ent samas liiga väike ja tagasihoidlik ja millegipärast häiris pisut, et näitleja nagu peaks kõikvõimalike muude asjadega ka tegelema - valgus, muusika, riided, lavakujunduselementide liigutamine ja kas laval ei olnud ka avatud läpakas kus näitlejal ka midagi lavastustehnilist oli vaja teha? Kuigi muusikat ja valgust mingil hetkel oli märgata, et reguleeriti ka mujalt. Tugev ja läbikomponeeritud dramatiseering. Huvitav ülesehitus ja mõjuv lugu. Lõpus oli kuidagi imelik plaksutada... mitte, et poleks rahul olnud esituse või elamusega, vaid sisulises mõttes see kõik ning eriti lõpp justkui raputas täiesti läbi. Näitleja tundus elavat ka sellesse hetke niimoodi sisse... ja see Urmas Alendri laul seal lõpus... ning temalgi läks justkui hetk aega, et sellest välja tulla. Igal kummardamatuleku korral üha rohkem naeratades. Minu kõrval istunud proua oli selgelt läbi tüki lavaltpakutavast vaimustunud, niheledes, naerdes või ehmatades erinevatele stseenidele, aga ka tema oli selle sama tunde sees, millesse see tükk lõpus viib ja aplodeerimise ajal ei plaksutanud kordagi... mõistsin teda täiesti.)

PS. Lisaks sellele "häirivale" äratundmisele või küsimärgile, mis õhus hõljus (kas see lugu räägib "Kairist" ning iga uue äratundmisega üha häirivamaks muutus, häiris mind veel üks asi. Nimelt istudes näitlejale suhteliselt lähedal, kaasati mind nö.tegelasena tükki. Soome mees - Tomi (kes on muide veel üks ehedamaid karaktereid) -  vaatas mulle otsa ja ühmas viidates selgelt minule kui "idioot" Makkele. Asi oleks olnud ok, kui teistkordsel viitamisel oleks näitleja valinud kellegi teise selleks "idioodiks", aga ei - seekord lausa käega viide ja veelgi solvavam. Varem on mõned korrad naisnäitlejad lavalt kaasanud mu sisusse kui "ilusa mehe" ja see on ju olnud muidugi meelitav. Alles hiljuti tuli mul kaasa mängida Indrek Taalmaa tegelasele "Sinised kilesussid jalas" tükis, tookord läbi huumoriprisma ja selles mõttes ka ok. Mõned aastad tagasi Cabaret' etenduses tuli Tanja Mihhailova Vene Teatri ridade vahele minu juurde ja justkui tiris pitsaluspüksid (või olid need rinnahoidjad) mu põuest ning lehvitas neid rõdul olevale Kaire Vilgatsile, et ta sai oma eile unustatud püksikud kätte... aga siis toodi mu naisele (keset vaatust) vaikselt tasuta pits konjakit ning vabandati ja see oli ka okei. Aga kui Siim Maaten kolmandat korda minule kui idioodile viitas, siis mõtlesin, et näitan talle keskmist sõrme, tõusen ja kõnnin minema :) No okei, ei mõelnud päris nii... aga mõtlesin, et pärast etendust, kui ta koridoris ootas ning raamatuostjatele vajadusel autogrammi andis, siis vabandab või ütleb midagi... aga ei... eks igaühel on oma kasvatus ja võib-olla ta arvas, et vaataja jaoks on väljavalituks osutuv austav vms. Ei ole! Aga tegelikult vahet pole ka. Huvitav oli hoopis vaadata, et kuidagi ebaeestlaslikult inimesed siiski läksid seal temaga ka raamatut ostmata rääkima ja tänama... tükk oli ju tõesti mõjuv ja esitus väga hea!

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (ülalolev foto on pärit On Teatri FB lehelt):

Maailma ilusaim tüdruk

Siim Maateni ja Kaisa Rooveri kirjutatud ja lavastatud, tõestisündinud loole toetuva monolavastuse “Maailma Ilusaim Tüdruk” sügisesed etendused Eestimaa erinevais paigus. Seiklusliku uurimisretke võtab laval ette näitleja Siim Maaten.

“2011. aastal saatis Anne meile oma päevikud ja soovis, et me avalikustaksime tema loo. Päevikutest tuli päevavalgele, et tüdruk oli pidanud enda kaitsmiseks, 34 aasta jooksul elama 5 erinevat elu - iga elu uue nime ja identiteediga," tutvustavad materjali Roover ja Maaten. "Läbi päevikute, veinipudelite, seksitööstuse, psühholoog Alice Milleri teooriate, Eesti ja Euroopa lähiajaloo ning Siimu kehastatud tüdrukut kohanud tegelaste joonistub pilt armastusest, ilust ja ellujäämisest. Pilt Maailma Ilusaimast Tüdrukust."

Juhtlause 1996. aasta päevikust:
“Ta on ägedaim erutavaim armastatu, kes mul kunagi on olnud. Ta on uje ja tark ega lase kellelgi end petta. Ta on kaunim kui pornograafi unistus. Ta võib olla suureline ja kapriisne ning samas andestav ja armastav. Ta on tõeline pühapäeva laps, magus kuninganna…”

Etendus sisaldab seksi, uimasteid ja vägivalda. Pere nooremad liikmed soovitame selle etenduse ajaks koju jätta, kui ei viitsi neile laval juhtuvat selgitada. Etenduse pikkus 1h 40min