Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet / #Monet2Klimt

"Maagiline" on esimene sõna, mis pähe tuleb, kirjeldamaks Goltsman Ballet'i loodud lavastust Mone2Klimt multimeedia kunstinäituse sisse.

Mäletan,, et see oli juba nüüd päris tükk aega taga, kui selline näitus Tallinnasse saabus. Ja millegipärast jäi mulje, et tegemist on rändnäitusega, mis liigub siit edasi ning kodulinnas saab seda vaadata-kogeda vaid teatud aja. Kuid ei - see pöörleb ühes Tallinna vanalinna Saunatänava saalis oma kolmveerandtunnise pikkusega muudkui ringiratast - polegi tegelikult vahet, millisel hetkel sinna saabud, astud aga sisse ja vaatad nii kaua kuni ring saab täis... või kasvõi mitu ringi, sest näitus toimub 360 kraadi Sinu ümber ja vaatamist on palju, sest igal pool toimub midagi erinevat ja pidevalt! Korra kuus, aga antakse sinna saali veel üks "meedia" juurde. Nimelt rikastavad kogu esitust tantsijad ning kõik need Van Gogh'i, Monet ja Klimti maalid muutuvad veelgi elavamaks!

Kui mina kohale jõudsin, oli saba uksest välja. Vahepeal sõelusid seal ka turistid, kes arvasid, et saavad soodsamale, ehk tavalise maalide ja muusikaga esitusele minna, kuid natuke aega mõelnud, said ka nemad aru, et nüüd on harukordne võimalus ja arvestades kaaspubliku reaktsioone, siis usun, et kõik me olime selles vana Heliose saalis lummatud kogu aktsioonist, mis meie ümber toimus. Mõnikord jääb 2 või isegi 3 korda pikematest etendustest tühi või "vähe saamise"-tunne. Siin antakse 45 minuti jooksul niiii palju. Ega tegelikult kõike detaile ei suudagi sealt ühe vaatamiskorraga noppida. Ei jõuaks ilmselt isegi kahe vaatamisegagi.

Kõike seda silmailu on veel kroonimas imeilus muusika. Klassikaliste teoste pärlid - Bach, Beethoven, Brams, Chopin ja kindlasti veel teisedki, kega kõrv kohe nimega kokku ei viinud, kuid tõesti üks lemmiklugu teise järel!

Ja siis muidugi need liikuvad maalid koos tantsijatega... Van Gogh'i põlluväljad, millele järsku kasvavad peale tema "Liiliad" ning tegelikult võtavad kogu maali sedasi üle. Päris nutika, maitseka ja läbimõeldud stsenaariumiga. Ühes teises stseenis baleriinid tantsimas, tema vilkuvate tähtedega tähistaevas taustal. Või hoopis süütamas tulesid öisetes linnamajades. Imeilus!

Monet vesiroosid, mille vahel sillerdakski nagu tõesti vesi. Umbes kogu etenduse keskel oli ka ilmselt minu jaoks kogu etenduse lemmiklõik või -stseen, mida etendati koos Monet Rijinsburg'i tuuleveski ees (tema "Tulbiväljade maalilt"). Veski on võetud sealt keskseks elemendiks ning kogu lugu saabki alguse selle veski detailist, kuidas ta on maalile kujunendud. Kui maal valmis, tulevad sinna ka kaks tantsijat - kaks noort armunut (tantsijateks etenduse lavastaja-koreograaf Maria Goltsman ise, koos Märt Agu'ga) -  nii ilus, nii romantiline ja õrn. Millegipärast tuli vaadates meelde Turgenjevi Aadlipesa, kus see romantika on ka just nimelt selline aimatav ning tunnetuslik. Ütleks, et ka "kerge kui udusulg", aga professioonaalsest kretinismist mõni vanakooli tantsuõpetaja võiks ühes kohas krimpsutada nina, et üks tõste oleks pidanud mõjuma kergemalt... Ent tavavaataja jaoks see on ju elav ja kohapeal sündiv kunstivorm, milles inimlikkus vaid rikastab tervikut.

Kui kahe eelneva kunstniku puhul on nende rikkalik kunstipärand väga suur ja võis mõni vägagi tuntud maal sealt puududa või siis lihtsalt olid silmad suunatud vastassuunas hetkel, mil just seda näidati (näiteks Van Gogh'i "Päevalilled" jpt), siis Klimt'i osas olid vast kõik tema kuulsamad ja olulisemad maalid esindatud. Minu isiklikku lemmikut temalt - "Suudlus"t näidati eriti ilusalt, uhkelt ja suurelt ning lisaks ka detailidele lähedale minnes.

Kõigil kolmel maalikunstnikul oli nagu oma stsenaarium ning loomulikult kuna nende stiilid on erinevad, oli nendes ka erinev tunnetus. Ühtlasi andis see ka koreograafile võimaluse liikuda erinevatel tundemaastikel. Kui mul enne etenduse nägemist olidki mõned kahtlused, et kas see tants võib sinna kuidagi sissesurutud mulje jätta, siis vaadates ei tulnud see enam meeldegi, sest see oli tõesti täienduseks kogu näitusele - rikastas nagu ühe tasandiga veel kogu elamust. Ja nii nagu mina ise, nõnda märkasin, et ka ülejäänud publik tegelikult jälgis suurema osa etenduse ajast ikkagi tantsijaid. Nemad andsid sellele elavale näitusele päris hinge sisse. Kuigi jah, eks vahepeal tuli pöörelda seal ja vaadata ka selja taha, et haarata igas hetkes võimalikult palju.

Võib-olla just nimelt sellepärast polegi etendus, kuhu minna otsima otseselt koreograafilisi, lennukaid tantsunumbreid - siis võtakski tants liiga eristatud meediarolli tervikust endale ning asi ei toimiks sümbioosis. Näituseruumi pimedus, põrand ja üldse vaatamise eripära, kus on vaja kõikjale enda ümber pilke suunata, ei anna ka tantsuloojatele täit vabadust. Kuid siin on liikumisel pigem just tunnetuse lisajana kõige tähtsam ülesanne. Näiteks "armastajate paari" jalutuskäik Pariisi bulvaritel, väike valss tänaval või baleriinid kui haldjad öistel põldudel tähevalguses oma maagilisi ja imeilusaid saagikuse võlutantse tegemas. Justnagu tantsijad oleks ka piltide sees - sellest ka etenduse pealkiri - "Maal, mis tantsib".

Kõik kokku nii ilus, et mitu korda tulid külmavärinad!

Ma ei hakka eraldi hinnangut andma, sest see poleks antud juhul õiglane ega ka võrdeline draamalavastustega samasse rivistusse pannes. Igal juhul tasub selline eriline elamus enda pagassisse korjamist. Täna õhtul on just nimelt augustikuu esituskord!

Tekst lavastuse ja Monet2Klimt kodulehtedelt (Daria Kondrat'i tehtud fotod on pärit Goltsman Ballet FB seinalt):

„Maal, mis tantsib“

Goltsman Balleti interdistsiplinaarne tantsulavastus on osa multimeedia näitusest #MONET2KLIMT

Näituse käigus klassikalise muusika saatel elustuvad Gustav Klimti, Claude Monet ning Vincent van Goghi kujundid mitte ainult ekraanidel, vaid ka ruumis. Muusika ja liikumine, maalikunst ja video: suland, kooskõla, harmoonia. Ekraanil liikuvad kujundid, ruumis liikuvad kehad, muusikat kõlab õhus. Maalikunsti ja liikumise suland, mis ümbritseb vaatjaid ning viib neid endaga kaasa värvilisse ja maagilisse maailma.
Tantsivad: Märt Agu, Maria Goltsman, Sandra Laura Luhtein, Jelena Tode, Eva-Maria Kangro, Olga Grishina, Ksenija Gudoshnikova, Kärt Kurvits, Aida Marin

Etenduse kestus 45 min

NÄITUSEST

Näitusel “Monet2Klimt” näidatakse klassikalise muusika parimate palade ja helieffektide saatel rohkem kui 140 kuulsate kunstnike Monet, Van Gogh’i, Klimti animeeritud maale. Kolm geeniust – igaüks omal alal – olid pioneerid teel klassikalisest kunstist modernismini. Nende talent ja maailmanägemine on meie inspiratsioon ja võimaldab uskuda, et kunst on vaba vaimne maailm.

GUSTAV KLIMT

Gustav Klimt (14. juuli 1862 – 6. veebruar 1918) oli Austria maalikunstnik, sümbolist. Ta on silmapaistvamaid Viini juugendi esindajaid. Tema loomingu hulka kuulub maale, seinamaale, skitse kui ka muul kujul loodud kunstiteoseid. Klimti meelisteemaks oli naisekeha ning tema töid tuntakse kui erootilisi – seda on enim tunda tema pliiatsijoonistustes ja skitsides, mis said laialdasemalt tuntuks alles pärast kunstniku surma.

OSCAR CLAUDE MONET

Oscar Claude Monet (14. november 1840 – 5. detsember 1926) oli prantsuse maalikunstnik, impressionismi rajaja ja peaesindaja. Impressionismi vool sai nime tema maali “Impression, soleil levant” (“Impressioon. Tõusev päike”) järgi. Monet’lt pärineb umbes 2500 maali.

VINCENT WILLEM VAN GOGH

Vincent Willem van Gogh (30. märts 1853 – 29. juuli 1890) oli hollandi maalikunstnik, postimpressionist. Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10 aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte lilledega, portreesid ning maale küpressidest, viljaväljadest ja päevalilledest. 37-aastaselt sooritas ta enesetapu. Oma eluajal oli tal vähe edu, kuid surmajärgne kuulsus kasvas kiiresti, eriti pärast näitust Pariisis 17. märtsil 1901 (11 aastat pärast surma), kus oli välja pandud tema 71 tööd.

dekameron - EMTA/Martin Kirsiste

Martin Kirsiste nimi tekkis ja jäi pähe seoses EMTA lavakooli 28.lennu diplomilavastusega "...ja peaksin sada surma ma...". Martin nimelt oli lavastuse ühe väga olulise komponendi - muusika - autor! Suuremas osas folkloori suunda kanduv helilooming sisaldas siiski tänu lavastuse sisu mitmekesisule ka teisi stiile. Igatahes väga põnev muusika oli, üks terve teatriaasta parimaid ning selle mõju on ka veel nüüd - paar aastat hiljem meeles. Sestap seadsin sammud ka EMTA kammersaali möödunud pühapäeval, et näha ja eelkõige kuulda, mida noor looja on võtnud ette, kui kogu lavastus on tema loodud. Kindlasti ei puudu seal ju ka see huvitav helikeel, mida ta viljeleb!

Ei puudunudki.

2019. aasta teatrikuu tõi Eestis "noorte jõududega" välja 2 Giovanni Boccaccio väga eriilmelist "Dekameron"i tõlgendust. TÜ VKA üliõpilaste koostöö VAT Teatriga, mis oli selgelt komöödia ja osaliselt isegi muusikali-võtmes, sest sisaldas laulu ja liikumist, lõbus ja kelmikas. Ja nüüd see EMTA ja Martin Kirsiste tõlgendus, mis on vastupidiselt vägagi tõsine - apokalüptilise, epideemia-katastroofiliku maailma paigutuv, erinevaid meediume mixiv, rohkem atmosfäärile ja isegi futuristlikule olmeolustikule rõhuv lavastus.

Kammersaal, ehk ruum, millesse publik siseneb on nagu katastroofijärgne, siin seal ripub kile, pappi ja paberiräbalaid, publiku toolid on segamini, osalt tagurpidi või hoopis maha kukkunud. Siit saalis on lahkutud väga kiiresti ja hirmuga. Suure laua ümber toimetavad 4 inimest - 1 vastabiellunud noorpaar (Martin Kirsiste ja Astra Irene Susi) - neil on veel isegi pulmariided seljas, 1 natuke rahulikum naine (Grete Rahi) ja 1 närviline kasukaga naisterahvas (Anita Kodanik). Kuna see närviline isend käib pidevalt ringi ja oleks nagu endast natuke väljas, siis kisub ta tähelepanu endale. Sündmuste käivitajaks on ragisevast raadiost kuuldav uudis, et mingi kahtlane viirus on levimas, mis inimesed zombistab... Muidugi ei lähegi kaua, kui see närviline naine korraks kaob, endalegi see kahtlase viiruse suudab hankida, sureb... ja tõuseb uuesti... ning ühtlasi toob selle epideemia ka siia majja...

See käivitab sündmusteahela, mis läbi maailmalõpueelse seisunditunde, surmade ja sakraalsete visuaalsete ja helikujunduslike elementide ning isegi sisse segades õudusfilmidest tuttavaid motiive, tekitas kokku lummava loo. Muusikalise taustaga lavastaja kõige suurem õnnestumine seejuures ongi just nimelt muusikaline pool. Segades live's klaverihelisid, kirikukelladele viitaivaid helisid ja siis veel see kõige magusam ja mõjuvaim muusikalise taustaga lõik - kooriosa! See koorimuusika oli küll keset lavastust, ent minu jaoks just see oligi lavastuse tipphetk. Sinnamaale toimus peas lahtimõtestamine ja teatav pinge kasv ning sealt edasi jäi pinge sisse kuni lõpuni välja. Lavastuses kasutatakse ka videofilmi (väga hea videokunst muide ning ei teagi, kas see laudadest tekkinud taust või juba videos endas loodud tunne andis omakorda veel teatavat stiili juurde. Lisaks multimeediakomponente veelgi sisse tuues, kuvatakse projektoriga arvuti kaudu ka 2 lauset vaatjatele, sisse tuuakse kujundeid loovat performance-kunsti ning live-helindust veesolinate, klaaside ja klaveriga... kõike kokku siiski mitte üleliia ja vaadates mõtlesin kui küps otsus noortelt hoida tempo väga rahulik, et vaataja jõuaks kõike hõlmata, harjuda ja mõtteid koondada ning tekiksid ka visuaalides saadavad kujundid selgemini. Üks kiriklik, jumalaema ilmestav stseen oli eriliselt mõjuv.

Eks selliste lugude puhul on lõpp nö. "paratamatu"... kuid siin on kasutatud üht väga põnevat lavastuslikku nõksu ka publikule (Hoiatus! Hüppa järgmise lõigu algusesse, kui plaanid seda lavastust kunagi vaatama minna!!!), nimelt on "surm" üks groteskset katkutohtri maski kandev koletis, kes kõik laval olevad hinged endaga kaasa viib, kuid käib ringi ka publiku seas, vaadates keda kaasa haarata! Mõnus, mõnus, mõnus! Ja päris ebameeldiv tunne tekkis kui selle maski "silmad" Sinul korraks peatuvad - ega liigutada ei taha, järsku viibki kaasa! :) Igatahes idee töötas!

Mis seal salata, olin natuke skeptiline, sest etendusega seoses kasutati sõna "eksperimentaalne". Kuid nüüd tagantjärgi tervikule mõeldes, siis eks see oli pisut rabe ja esmaettekandeks (nii tore, et muusiku lavastatud etendus ei ole mitte esietendus, vaid nagu muusikateoste puhul - "esmaettekanne"!) vast veel õige pisut toores. Rekvisiidiks olnud lamp lendas hoogsama liikumise tõttu puruks, siin seal olid mõned traagelniidid lavastuses paista, kui tegelikult tervik oli väga hästi ja korralikult läbimõeldud ja -komponeeritud. Seega pigem ei olnud see mitte eksperimentaalne, vaid väga teadlikult lahendatud lavastus. Vast suurimaks miinuseks hoopis selle lühidus, kuigi samas tuli see ka kasuks, sest hetkekski ei hakanud igav - nii palju oli pidevalt kuulda ja näha, isegi kui üks teema lõppes, siis enne teise algamist sai nautida eelmist. Kuid see lühidus jällegi ei lasknud tekkida sügavamat tervikut, pigem mõjus kogu etendus nagu fragment laiemast loost.

Tüdrukud laval olid päris huvitavad ja kõik 3 vägagi erinevad. Muidu selliste töödega võetakse ka "need, kes võtta on", kuid Martin oleks nagu teadlikult valinud just need inimesed. Igatahes oli see nii või naa, aga lavastaja ja ainuke meesnäitleja laval võib oma partnerite üle küll väga uhke olla. Neid kõiki oli põnev jälgida ja kuigi ju piisavalt kammerlik, siis nad kõik kogu aeg tegutsesid läbiva, selgrooks oleva loo sees väiksemate piltide loomisega ja see kõik oli nii avastuslik.

Dekameroniga ühendus oli vast ehk peamiselt läbi surma-teema, aga ega ma neid kõik 100 lugu ei mäleta ka... samas tegijad ütlevadki, et see on "kaudne" tõlgendus.

Hinnang: 2+ (palun seda numbrit siin mitte eriti tõsiselt võtta, see on väikevormist lähtuv hinnang ning sugugi mitte teostuse tervikule või sellele kui huvitav seda oli jälgida. See on hinnang, kui ma asetan selle terviku täismahulistest teatrietendustest saadud elamuste pingeritta. Tegelikult oli mul isegi üllatavalt huvitav seda kõike jälgida, mis laval toimus. Muusikalisele kujundusele ja kompositsioonile oleks hinnang 5! Muusika ja kogu helindus pakkus erinevatest lavastuse komponentidest suurima elamuse. Kiidaks eraldi ka lavastuse tempostamist selliseks rahulikuks, kuigi temaatika nagu eeldaks vastupidiselt kaootilisemat ning närvilisemat lähenemist. Sedagi pakuti, aga vaid kulminatsioonis, õiges kohas. Kuna sõnadega ei priisata, siis loomulikult annab kogu etendus tõlgendusteks vabad käed ning kindlasti mõni teine vaataja loeb siit hoopis midagi muud välja. Mina igatahes hoian Martin Kirsiste nime suhtes nüüdsest palju laiemalt silmad avatuna, sest olen veendunud, et sellest mehest me teatri kontekstis kuuleme veel ja veel!)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt ja kavalehelt:

Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeediaetendus "dekameron"

Esiettekanne 24.03 / EMTA kammersaal
Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeediaetendus “dekameron” (esiettekanne)
Laval Astra Irene Susi, Martin Kirsiste, Grete Rahi (EKA), Anita Kodanik (EKA)

Dekameron on paik, kuhu inimesed tulevad, et pajatada oma lugu. Lood valetamisest, petmisest, armastusest, kadedusest ja paljust muust. See, kellel on õigus ja kellel mitte, kes saab oma patud andeks ja kes mitte, jääb igaühe enda otsustada, sest dekameronis on kõik võrdsed.

Esiettekandele tulev “dekameron” on Giovanni Boccaccio samanimelise teose kaudne tõlgendus eksperimentaalse multimeediaetenduse võtmes. Laval on abstraktsed kujud, helid ja tegelased. Mitte miski pole nii, nagu esmapilgul tundub.
Martin Kirsiste

Kes on Martin Kirsiste?

Martin Kirsiste (1997) muusikaline teekond algas Tallinna Muusikakeskkooli mudilaste muusikastuudios. Sama kooli esimesse klassi astudes jätkusid õpingud klaveri erialal. Paralleelselt alustas Martin laulmist ka Rahvusooper Estonia poistekooris, kus ta sai osaleda erinevate ooperite ettekannetes ja näha kõrvalt esimest korda lavastusprotsessi. Varajases teismeeas avastas Martin enda jaoks kaasaegse muusika, kunsti ja teatri. Tundes, et see on valdkond, milles ta tahab tegutseda, vahetas Martin üheksandas klassis klaveri eriala kompositsiooni vastu ning jätkas õppimist Tauno Aintsi juures. Gümnaasiumis liitus Martin Noorte Segakoor Vox Populiga, mille koosseisu kuulub ta siiani. Vox Populis sai ta osaleda kontsertetendustel, mida lavastasid Anne Türnpu ja Eva Koldits. Hetkel lõpetab Martin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kompositsiooni eriala Helena Tulve juhendamisel.