Suudlev tuul

Minu Raplamaal asuva maamaja nurgal elab üks kuldvihma põõsas. Ei, üldsegi mitte see uhke kaunitar siin fotol. Ehin seda lugu "võõraste sulgedega", näitlikustamaks paremini, mida mõtlen, mida öelda ja jagada tahan. Maamaja neiu on sellest hoolimata armas, kuigi polegi uhkustamiskõlbulik. Sellest hoolimata ikkagi "enda istutatud". Kuigi jah, mis seal salata, istutatud saigi ta just nimelt lootuses, et temastki ehk kunagi sirgub midagi "sellist". Tegelikkuses, aga juba aastaid ta kökutab, just ei kiratse, kuigi eriti ei kasva ka, aga ega tal ka mingit erilist "kuldset vihma" kunagi ei ole... Mõned kollased õied siin-seal, kuid siiani ei ainsatki (fotolgi paistavaid) võimsat kobarat. Aastatest (rohkem kui kümnest!) hoolimata, ma ei ole kaotanud lootust... ikka ootan ja loodan... iga suve alguses.

Just vaatasin seda Raplamaa "pipardajat"... ja nüüd nägin Rootsis elava sõbra jagatud kuldvihma-fotot... kas kokkusattumus või lihtsalt "praegu ju ongi see aeg"... Tegelikult kirjutama ajendas mind hoopis luuletus, mis tal selle foto juures kirjas oli. Minu sees jõudis see kohe esimesel lugemisel kusagile sügavamale...

Tegemist on rootsi luuletaja Hjalmar Gullberg'i luuletusega "Suudlev tuul", mis nägi esmakordselt trükipaberit aastal 1933, luuletaja kogumikus "Kärlek i tjogonde seklet" (eesti keeles "Armastus kahekümnendal sajandil", aga kaldun arvama, et ehk on tegemist hoopis ka päriselt eesti keelde tõlgitud Gullberg'i luuleraamatuga "Armastusromaan" - mul ei ole seda enda koduraamatukogus, seega ei saa järgi vaadata).

Kirjutan siia kõigepealt originaali ja seejärel enda (otse)tõlke...
Rootslased peavad seda üheks oma ilusaimaks suveluuletuseks... kuidas Sinule meeldib?

Kyssande vind

Han kom som en vind.
Vad bryr sig en vind om förbud?
Han kysste din kind,
han kysste allt blod till din hud.
Det borde ha stannat därvid:
du var ju en annans,
blott lånad en kväll i syrenernas tid
och i gullregnens månad.

Han kysste ditt öra, ditt hår.
Vad fäster sig en vind
sig om han får?
På ögonen kysstes du blind.
Du ville, förstås, ej alls i början besvara hans trånad.
Men snart låg din arm om hans hals
i gullregnens månad.

Från din mun har han kysst
det sista motstånd som fanns.
Din mun ligger tyst
med halvöppna läppar mot hans.
Det kommer en vind och går:
och hela din världsbild rasar
för en fläkt från syrenernas vår
och gullregnens klasar.

----

Suudlev tuul

Ta tuli nagu tuul.
Mis vahet tuulel keelust?
Ta suudles Su põske,
ta suudles kogu vere Su nahale.
See oleks pidanud jääma sinnapaika:
sa olid ju kellegi teise,
vaid laenatud üheks õhtuks sirelite aegu
ja kuldvihma kuul.

Ta suudles Su kõrva, Su juukseid.
Mille külge kinnitab tuul
end kui ta saaks?
Silmile suudeldes, suudleb Su pimedaks.
Sa ei tahaks, loomulikult, üldsegi alguses vastata tema ihale.
Kuid varsti on Su käsivars ta kaela ümber
kuldvihma kuul.

Sinu suult on ta suudelnud
viimse vastupanu, mis seal oli.
Su suu vaikib
poolavatud huuled tema omade vastas.
Tuleb tuul ja läheb:
ja kogu Su maailmapilt raevutseb
ühe iili järele sirelite kevadest
ja kuldvihma kobaratest.

Eest Vabariik 100

Olen kaugel või Su pinnal,
Sina oled minu sees.
Istud hinges, tuksud rinnas,
juured südames -

Meri, metsad ja kõik loodus,
kodu, milles hoian oma
armastust ja lootust,
ootust, et kõik oleks hea,
rõõmus, õnnelik ja tean -

Tehes tööd ja hoides sõpru,
hoides vabadust ja rahu,
nõnda headust meie maale
üha juurde mahub!

Elagu Eestimaa, eestlased ja Eesti sõbrad!
Õnne- ja rõõmurikkamat järgmist 100 aastat kõigile!

Olgu see, just täna, just sellisena, Eesti 100ndal sünnipäeval sündinud luuletus, minu tagasihoidlik kingitus Eestile.

Ja kõlagu see läbi aegade üks ilusamaid muusikapalu Eesti auks... Viis, mis saab samuti sel aastal 100-aastaseks. See pala oli nimetu ja unustuses kuni selle noodi käsikiri leiti aastatel 1949-1952 Moskva konservatooriumis. Leidja andis teosele nimeks „Kodumaine viis“. Eller ise oli pala juba peaaegu et unustanud.
Elu on imesid täis, tuleb need ainult üles leida 
❤

Sünnipäevasalm

Sünnitasin just ühe sünnipäevaluuletuse, ehk läheb kellelgi teisel ka vaja :)

Õnne, rõõmu, lusti, sära,
sünnipäeval tantsu, kära,
Vana vanus saada ära.
uus ja huvitavam päral :)

Reedeõhtune melanhoolia

Et mõnedel inimestel ei ole häbi,
ei tule mulle üllatusena.
Ent ometi üllatun,
kui jälle näen inimest,
kellel pole häbi.

Et mõned inimesed on ülbed,
ei tee mulle enam haiget.
Ent ometi tunnen valu,
kui kellegi suhtes
ollakse üleolevad.

Et mõned inimesed teevad meelega haiget,
jookseb mul mööda külgi maha,
Ent ometi ei suuda ma
kunagi unustada,
kes korra selle piiri on ületanud.

Et mõned inimesed on süüdimatud,
saavad nad selle vea vaid korra teha.
Ent ometi ei ole keegi süüdimatu,
kes on terve mõistuse juures.
Süüdimatus on austuse puudumine.

Et mõned inimesed on au ja austuseta,
selle leiavad nad ka enda eest.

Samasugused väärivad teineteist.
Erinevad käivad omi radu.

Kaitsekiht - Jaak Jõerüüt

Ma ei tea, kuidas ma oma elu olen siiani suutnud elada nii, et mulle pole kunagi ette sattunud ühtki Jaak Jõerüüt-i luuletust. Igatahes parem hilja kui mitte kunagi. Ja seda sõna otses mõttes! (Aitäh MP!)

"Kaitsekiht" sisaldab Jaagu 50 luuletust, kõik pisikesed pildikesed, tugeva atmosfääritunnetusega. Kõik kuidagi omal kohal. Mingites luuletustes meenutas mulle väga tuntavalt Juhan Viidingu stiili. Selline jutustav, sõnadega mängiv ja justnimelt mingit kohatunnet või lihtsalt pilti üritada luues.

Põhilisteks teemadeks kooliga seonduv, aga ka naised ja armastus... see on ju luuleraamat... muidugi on suurel A-l oma roll mängida... Samuti vanus ja vananemine. Hmm, see raamaty ilmus, kui kirjanik oli 28 aastane. Mul on tunne, et mõned luuletustest on kirjutatud nooremanagi. Lugesin, nagu mul viimasel ajal luuleraamatutega kombeks, kohe kaks korda läbi. Nüüdseks olen ka kolmanda korra pisteliselt parimad palad üle lugenud. Kui ma esimest korda lugesin, meeldis see avaluuletus Tallinnast, aga ma ei saanud kohe sellesse õigesse tundesse sisse. MP oli seda luuletust mulle lugenud peast enne, aga ma ei suhestunud sellega, ei siis, ega ka esmasel lugemisel. Suhestumine ja selle headuse tajumine tekkis alles siis kui olin üldse Jõerüür-i luulemaailma stiilitundesse sisenenud. See juhtus üsna konkreetselt raamatu viienda luuletuse viimast rida lugedes. Sellest piisas... see oli mu uks...

Ah et kuidas see rida kõlab... no ega ma kade ei ole:

"Koged küll. Aga kogemata."

Just sellised targad sõnadega mängimised võluvadki mind. Selliste leiutamine on para pähkel. Pead ära tabama... ja suurem osa sellistest sõnakõlksudest on ju juba ammu tabatud... Aga Jõerüüt poeatab neid oma luuletustesse veel, mängleva kergusega. Kuid tegelikult ongi ta "viimaste ridade meister". Päris mitu sellist luuletust on, mille headus väljendub selle viimases reas. Omamoodi kaval lähenemine. Luuletuse viimasel real on ju ikka kaalu. Lugeja väljub sellest luuletusest sellist ustpidi. Ja kui see on hea, siis ta tahab veel ja veel ja veel seda kogeda. Mõni luuletus hiljem on tal rida: "Kes muu on saanud, saab ka ülejäägid." - nii originaalne ja samas hämmastavalt pihtas-põhjas.

Jaagu piltlikud kuid samas müstiliselt kujundlikud väljendid on ka tema leivanumber - Naistepäev, mis põske paitab, või saatus, kes nurga taga jalutab... Veel on huvitav luuletuste omavaheline seotus. Tegemist onjustkui luuleketiga. Üks luuletus isegi algas kahe eelmise luuletuse viimase reaga.

Minu kolm lemmikluuletust on siin:

Šabloon

Sa tahtsid olla tark, kuid tahtsid ka mu silmi.
Ning sõnadest sa tegid liiga suure numbri.
Mu isakodu aknast seekord paistis pilvi.
Ja kuude nimesid ei mäletand me kumbki.

See juhtus augustis? Eks siis sain ülikooli.
Ja siis mu kiindumus veel kergelt tiibu rapsis.
See minusse ei puutu. Puutugu või tooli.
Sa siiski kantseldad nüüd teise mehe lapsi.
-------

Eriti selle viimase rea pärast... Kahetsus on nii suur ja valus tunne. Valusam nii mitmestki päris valust. Võibolla mõjus mulle ka see "august".. täpselt nagu praegu... Ja isakodu... mingi kummaline tunne on mõelda, et mu lapsed kunagi võiksid minu kodu pidada oma "isakoduks"...

-------

Selline iseloom

Ta süda valutab, ei ole ühtki embust,
mis hoiaks kinni teda, kui ta otsib lembust.
Kes teda tunneb, kiidab küll ta vaimsust.
Ta mitmust kasutab, kuid rõhutades ainsust.

Kui olud sunnivad, siis saab tast võidusõitja.
Kui mitte muu, teeb elukäik tast võitja.
Ta lapsepõlvest saadik sõpru tahab.
Kuid sõbrad kõik müüb ühekaupa maha.

--------

Selles luuletuses on mitu karakteritahku. ehk iseloomuomadust koos - 2 esimest rida - inimene, kellel pole iial küllaltt - teda emmatakse, kuid ta ei märka neid, vaid otsib igaltpoolt mujalt armastust...
Kolmas-neljas rida - tark, intelligentne, oskab sõnadega psühholoogiliselt mängida.
järgmised kaks rida pole nii oulised, kuid ehk vaid kahe viimase rea olulisuse ja tabavuse rõhutamiseks... tunnen ära selle tüübi...

--------

Portree

Võid võtta monopoli selle õhtu peale.
Aprilliaken. Taevas. Hiirekõrvul aiad.
Lamp, peegel, pleed. Kimp värskeid lilli laua peale.
Seejärel vestlus. Salat. Soojad plaadisaiad.

Käe asend, kuklapöörde kerge elegants,
see pole õpitav, ent võluv seda enam.
On sõõrmeis juukseid, kleite, koolipeod ja tants,
kui pisut hämmastunult ütlen talle "ema!"

------

Minu selle raamatu kõige lemmikuim... Kes mind teab, see saab ehk aru ka millepärast. Teeb mind härdaks... ja kui äratab emotsioone, järelikult on midagi erilist... läheb närvi pihta.

------

Hinnang: 4 (Üks selle aasta avastusi. Tekkis himu tormata antikvariaati ja sealt kõik Jaagu raamatud koju tassida. Kõik luuletused ju pole ka niiiii head, ent üle pooltest võib leida reapaare või terveid salme ning isegi terveid luuletusi, mis korda lähevad. Mõnest paksemast kogust on hea, kui ühegi leiab, mis mõju avaldab. Ja siis võib ju raamatuostu kordaminekuks pidada.
Nüüd pean selle "Kaitsekihi" MP-le tagasi viima... aga ma tahaks ju tulevikus uuesti ja uuesti vaadata mingeid kohti üle. Sellepärast mulle ei meeldigi raamatuid laenutada. Aga tegelikult usun, et mul on lihtsalt ülearenenud omanikuinstinkt. Kui ma midagi käes hoian ja koju toon... see oleks nagu minu oma juba natuke... ja siis see uuesti ära anda... mitte ei tahaks... Eriti nii head luuleraamatut...)

Täna öösel

siin jahedas hotellitoas
kus peatun ma
ja mängin kodu

heidan
võõraste linade vahele
võõra katuse all
võõras riigis

üksinduse käest
põgenen unenägudeta öhe
igatsuse eest
kuutusse pimedusse

seal ei ole halb
seal ei ole mitte midagi


DM2010

Eile hommikul ja täna - Mihkel Kaevats

Mõnus, mustvalgete fotodega rikastatud tundeerk, pisikesi lugusid maaliv väikseformaadiline luulekogu. Lood (luuletused) tihti tugevalt läbiimbunud teatud atmosfäärist, mis annab värvid sellele halli-musta-valgele raamatule. Alapealkirjaks on ju veel "25 luuletust 2004 - 2008". Ehk ma usun, et Mihkel Kaevatsi niiöelda selle nimetatud 5 aasta loomingu parimad palad? Igaljuhul valitud palad, sest mingis mõttes kokku nad ka sobituvad. Kuigi teemasid on päris laialt, on paljud seotud looduse (ilma) või mingi kohaga.

Mõnusat, mis just minule meeldis, oli selles raamatus päris mitu asja. Näiteks see, et kui on lubatud 25 luuletust, siis tegelikult oli peidetud kaane vahele veel ka üks pisike salaluuletus. Polegi varem luulekogudes sellise asja peale sattunud. Muusikaplaatidel on ju tihti, või noh mis tihti, aga mõnikord "peidetud laulud", mida plaadikaanele polegi märgitud. Nii lahe ja kuidagi müstiline :) Meeldisid need filmilikult ettekujutatavad pisikesed lood, mis on küll väheste sõnadega edasi antud, kuid ometi nii detailirikkalt võimalik endale ette kujutada.

Miinuspoolele kirjutan selle, et mitmes luuletuses (umbes 4-5) on kasutatud sõnaühendit, et "pole vahet" või "on ükskõik". See on mu isiklik kiiks, et nendest asjadest pole vaja luuletada, ega üldse kirjutatada, millest on ükskõik. See loob automaatselt tunde, et "pole vahet" ning kogu asi ei poe hinge... vähemalt minuga on nii. Miinuspoolele kirjutaks ka selle, et mõned motiivid või mõttemängud olid minu jaoks juba tuttavad... aga palju neid vaimustavaid uusi mõttemänge üldse enam välja mõeldaksegi, eks? Noh, sellised asjad on kinni juba iga inimese ette sattunud kirjandusest. Ja miks mitte mõnikord sobivasse kohta ära kasutada asju, mis mõttena sobivad. Samuti tehakse ju ka muusikaakordidega... Mõnikord on aga ka tõesti nii, et midagi mille küll ise välja mõtled, selle lihtsalt kogemata on juba keegi teinud/kirjutanud. Kuid ega sellel siiski nii suurt mõju ka polnud, sest üks mu kolmest lemmikluuletusestki sisaldaski ühte tuttavat mõtet.

Viimasel ajal on minu jaoks luulekogu kordaläinud, kui ma suudan sealt leida ühegi, mis mulle hinge poeb. Kaevats-i raamatus on küll vähe luuletusi, kuid nende seast läksid isegi 3 mulle "kohale". Lisaks veel mõned huvitavad mõtted või read siit sealt. Luule oma olemuselt on ju nii isiklik ning sellepärast on ikka väga raske kirjutada oma seest midagi nii sügavat, et see oleks ka teiste inimeste sees sügaval tuttav või et see liigutaks teisi inimesi.

Enne lemmikluuletuste juurde minemist siin üks "lõiguke" näitena, mis mulle ka meeldis:

siin kaheksi läheme trepist üles
ja mõlemad peame peetud sammu
ja mina vaatan vaateid ja väljavaateid
ja tema vaatab justnagu muuseas

Eriti 2 viimast rida on minu meelest vaimustavad! Eriti kuna see tüdruk kõnnib trepil eespool ja on lühikeses seelikus :) Jah, see on ka üks plusspoolele minev asi, et need luuletused ei olnud kõik masendavad, vaid oli väga erineva tundega luuletusi. Ühtlasi kadus vahepeal üldse arusaam, et kas need on meesterahva kirjutatud. Mõned oli nii hellalt õrnad ja naiselikud. Selle kõige paremas mõttes... nagu näiteks Tätte puhul imestati, tema näidendi "Sild" kohta, et kuidas üks mees tunneb nii hästi naiste siseelu. Noh, mina naiste siseelu ei tunne, vähemalt mitte "hästi". Kuid sellest hoolimata tundsin ma mingit mees(luuletaja)tele mitteomast õrnust.

Ja need minu lemmikud kolm luuletust...

20. Selles ongi see teine salm juba tuttav, näiteks Õnnepalu raamatust, aga ka kusagilt mujalt. Kuid just see esimene pool on just eriti mõnus (K lemmik):

ei teagi
kas parem teel on olla
või sellest puhata
ketsid läbimärjad
rattad kuivamas räästa all
ja vend poes ostmas
süüa

mõnikord muudkui räägiks
sellest mis on juhtunud parasjagu
mõnikord ainult vaikiks
sellest mis on juhtunud
liiga palju

Mul tuli oma vend selle luuletusega meelde. Õigemini see, et mul on nii kahju, et me pole nii lähedased... nagu ilmselt luuletaja oma vennaga. Lugesin kunagi kusagilt tema kirjutatud artiklit oma ema kohta. See jättis üldse mulje, et nende perekond on väga lähedane ja soe ja armastav. Jah, siit võib välja lugeda mu siirast kadedust...

Teiseks lemmikuim oli
16. Tee allikani

läbi heleda kevadise vihmasaju
porisel rajakesel lepavõsa varjus
värsked piisad puudutamas
unist hommikust nahka
siin sa siis nüüd oled
taevas
üks pilv mis näeb välja
nagu lohe
puudutab peaaegu
puude püüdlevaid latvu

jalad ongi juba märjad
ta jõuab välule
sellest silmipimestavast
veidi hämarast mälestusest
ei tea see väike ilus tüdruk
veel mitte midagi
tema elavais silmis
peegeldub hommikupäikse
esimene sirutus
taanduvate pilvede tagant

päike sa oled nii soe

ta hingab sisse
ei tea veel et seda hommikut
meenutab ta üle 80 aasta hiljem
taas tüdrukukesena
haiglas
nagu teisigi
pika elu õnnehetki

kui suur ja imeline
elu võib olla

mõnikord on tal niipalju jõudu
et teha raamiga kümme sammu
mõnikord pole niipaljugi
et ulatuda
oma siledate peente kätega
tassini laual mille õde
on veidi eemale nihutanud

janu

täpselt nagu siis
selle teise ajastu
uduvihmasel kevadhommikul
teel allikani

Luuletus on pühendatud D.V.-le... huvitav, kas Debora Vaarandile? Igatahes on tema ainuke DV, keda mina tean. Mulle meeldis selles luuletuses see, et see kokku on seotud ots otsaga, et esimeses salmis sõna "taevas" võib võtta kahel eri tasandil, meeldis see mõte, et et tüdruk ei tea, et ta 80 aasta pärast seda meenutab ning see, et see väike tüdruk oli "ilus". Ja kuigi mulle tavaliselt ei meeldi kui kirjutatakse vanadusest ja haigustest ja haiglast, siis selles luuletuses on tõesti sellist nukrat ilu, mis lihtsalt läheb sügavale hinge... ükskõik kelle vanaemast või kellest vanemast naisest siin juttu ka ei oleks... seda on võimalik omale ka projitseerida.

Ja terve raamatu lemmikluuletus.... tegelikult selle luuletuse pärast ma esiteks selle raamatu üldse ostsingi. Sest isegi sajandat korda seda lugedes, mõjub see samaviisi soojalt ning toob meelde selle kui sai ise tütrel lasteaias igal õhtul aastaid järel käidud ning kui üks laps lõpetas lasteaia, siis sai ju veel ka pojal samamoodi aastaid sinna veel otsa... huvitav, aga selle lapsega ma küll ei samasta ennast, ikka isaga... kuigi sai ju endalgi lapsepõlves lasteaiaelu elatud...

22. Pimedus

olin lasteaias pikapäevarühmas
isa pidi mulle järgi tulema
istusin laial madalal aknalaual
vaatasin ülesse selget musta ööd ja kõrgel siravaid tähti
ega mõistnud miks isa on mu unustanud
ma ei teadnud ajast midagi ma ei tundnud siis kellagi
aga mäletan et istusin seal kaua

kui isa siis lõpuks tuli pimedas pimedas öös
ja kasvataja mind talle naeratades üle andis
ütles ta et olen juba kella 3est nukrutsenud

kell oli 4 ja isa oli töölt varem ära tulnud
---

See elupildike mõjub nii ehtsalt, nagu tõestisündinud lugu :) Kaevats on selle nii mõnusalt suutnud vormistada sõnadesse. Nii armas! Läksin tegin pojale sellepeale pai :)

Hinnang: 4 (Pärast R-iga kirjutamist on mul nii raske, ja eriti raske luulekogule anda hinnangut. See on ju nii isiklik ja selles "Eile hommikul ja täna" raamatus on luuletusi, mis on ju hindamatud. Ja ma väga väga soovitan seda raamatut lugeda. Päris palju jõuab ju ka poes lehitsedes ning kui selline stiil meeldib, siis tasub kindlasti koju kaasa viia! Sest neid luuletusi on ikka ja jälle mõnus üle lugeda. Eriti just selliseid. Ja nii mõnus on, kui miski poeb hinge ning seal selliseid tundeid liigutab, mille olemasolust endal aimugi polnud - ma pean just seda luuletust silmas, mis oli DV-le pühendatud. Nii ilus! Inimene kes selliseid asju kirjutab, sellel peab ka endal ilus hing olema. Huvitav, mis foto on 9. luuletuse ("Üks tüdruk") juures? Tagurpidi veetilk? Või mingi pung? Mõtlen, mis ma mõtlen, aga välja ei mõtle :))

Sünnipäevaluuletus SMS-iga

Ühel toredal tütarlapsel (TK) on täna sünnipäev ja mul hüppas selline sünnipäevaluuletus järsku pähe:

Sünnipäevakooki söö,
õhtul ikka tantsu löö!
Pidu, pillerkaart ja tralli,
sünnipäevaks kalli-kalli!

Palju, palju õnne T!

Sünnipäevaluuletus töökaaslasele

Panen siia üles tänasele sünnipäevalapsele MJ-le kirjutatud lulla. Inspiratsiooni sain sellest, et töökaaslane RK, kes teatas, et MJ-l on sünnipäev nimetas oma üleskutses M-i päiksekiireks, mida ta ju ka on :) Ehk siis natuke selline mitmest kohast veel mugandamist vajav luuletus M-i sünnipäevaks:

Päiksekiire kiirel kiire
kiirgama peab ruttu ruttu
sest et tema kiire viirel
oht on jääda uttu.

M... kui välja läheb
saavad kiired temalt pähe!
Sünnipäeva kiirguses aga
hoopis hoidke varju taha! :)

Olgu suvi või talvevilu
M... me päiksekiir
tema sünnipäevapidu
täna peamegi me siin!

Palju Õnne...

Võibolla kulub mõni teine kord ka marjaks ära :) On ju ka kõige otsituim sõna, millega mu blogi üles leitakse "Sünnipäevaluuletus" :)

"Peaaegu" viimane luuletus

Veetsin eilse öö merel. Pere jäi koju. Merel möllas korralik torm ning lained olid nii kõrged, et mingil hetkel puges hinge hirm. Ei tea, kas saangi Neptuni meelevallast enam tagasi kallite ja armsate juurde.

Olin just kirjutanud järjekordse luuletuse K-le ning mõtlesin, et kui tõesti lained saavad laevast võitu ning mind leitakse uppunult, siis leitakse ka see luuletus. Ei tea, mida K oleks siis mõelnud, tundnud.

Kuigi mul pole kombeks siia oma luuletusi üles riputada. Eriti kuna mu luuleanne ei kannata kriitikat :) mõtlesin, et teen erandi ja kirjutan selle peaaegu mu viimaseks jäänud, K-le pühendatud armastusluuletus -e siia ikkagi üles.

-------------------------------------------------

Ei oska öelda ma enam

kus lõped Sa

ja algan ma

Sa terves ilmas minu jaoks

kõige kenam.

Jah, Sind ma armastan!

Me justkui üks oleksime

ning kui viibin Sinust kaugel -

mõttes tasa

kordan Sinu nime,

õnnest pisar palgel -

Sina oledki mu elu ime.

Tasa helised

mu mõttelõnga pehmes koes.

Silmad sinised

ja säravad

kui minu mõtteid loed.

Neis mustreis leida võid vaid end

nii metsik, nii rahulik -

kuid peamine,

et õnnelik me lend.

Ja teadmine

see tunne ongi armastuse leid.

Ei võtta saa mind Sinult keegi

ja loodan

saatus mullegi on Sinu loonud.

Ka saja aasta pärast veelgi,

vaid Sind

ma oma südamesse olen koonud.

---------------------------------------------

Mõtlesin küll, et kas võib võtta luuletusse keelelise vabaduse ning kasutada sõna "koonud" "kudunud" mõttes, kuid nüüdseks olen kontrollinud ning mitmed Suured Luuletajad on ka seda teinud, miks siis minagi ei tohiks :)

Igatahes on hea jälle kodus olla. Terve pere on koos ja terved...ptüi, ptüi, ptüi (üle vasaku õla).

Istusime just laua ümber ning arutasime, mida õhtuga ette võtta. S-il on õppida, mina loen täna kindlasti lastele Despereaux lõpuni, K sõidab rattaga ja kõik muu on lahtine...filmid? teater? tv?... raamat on meil K-ga ka pooleli... reisilt tõin ka mitu uut jälle juurde :) kõige parem meel oli Rootsis 80-ndatel välja antud eesti keeles (Helga Nõu tõlkes) Kerstin Thorvall -i "Õhtujutud Andresest, varsti 4" üle. Illustreerinud on selle Ilon Wikland ning selles raamatus on lood 3-aastasest Andresest, kellel on suur vend Mati ning muidugi isa-ema. Lisaks elab tema majas juba neljane Lisabet ning muidugi satuvad nad seal kõiksugustesse sekeldustesse. Tundub nii nunnu ja suurtest piltidest hoolimata päris tekstirikas. Olen üritanud neid Rootsis eesti keeles välja antud raamatuid leida, aga need on päris haruldased ja naljalt keegi neid ära müüa ei taha...mõned üksikud siiski olen suutnud oma (laste) riiulisse saada.

Raamatutest rääkides (loe:kirjutades)... Aidi Vallik on kirjutanud ühe raamatu, millel nimeks "Koletise lugu". Kristinile meeldib neid Moritz -a joonistatud pilte sealt vaadata. Kaanel on üks orav, kes end selle nunnu koletise eest end puu taha varjab. Kui Kristinilt küsida, et kes see on? Vastab ta, et ORAV. Ja kui veab, siis küsimusele, et mis häält orav teeb? Saab vastuseks: Määää :) ...aga mis häält oravad teevad??? :))) Tsiki-priki :)))

Lõputu igatsus

Kaugel ära
kuid ometi mitte päral
vaid ikka teel -
teel Su juurde.
Kuid oota mind veel -
saadan suudlused tuulde,
hammustan huulde
ja mõistan,
et see igatsus on päris
mis mu hinges närib.
Nõnda alati.
Kui olen Sinust eemal
maavaikuses või linnakäras,
Kaugel ära
kuid ometi mitte päral
vaid ikka teel -
teel Su juurde.
Kuid oota mind veel
saadan suudlused tuulde...
...


Täna pärast tööd ja raamatupoodi (sain selle Viidingu raamatu, millest ma eile unistasin....ja muidugi umbes kümme raamatut veel, milleta ma lihtsalt ei suutnud poest lahkuda :)), käisin ühel peol. Lillekülas.
Seal oli palju toredaid ja lõbusaid, tarku ja huvitavaid inimesi. Tervelt ligikaudu 20 sellist eksemplari ühes suures Lilleküla rivimaja köögis! Peremees reklaamis ka oma teise korruse raamatukogu, aga see jäigi mul sedapuhku nägemata. sest maja-ekskursioon oli ilmselt päevakavas alles hilisematel õhtutundidel :)

Üks inimene sellel koosviibimisel, keda ma varem ei tundnud ütles, et ta teab mind või on mind varem näinud. Mina aga teda mitte ja see torkas mulle silma ning jäi kõrvataha. Kummaline, kas mälu viskas mulle vimka?

Tore oli ka üle pika aja SA-ga natuke juttu vesta. Ta on minu mõõdupuu järgi tark ja targad inimesed on alati huvitavad vestluspartnerid. Eriti otseselt tööst ei rääkinudki, peamiselt ikka elust, Rootsist, Eestist, inimestest sh. "naistest"(ahjaa ma ju juba ütlesin, et elust:)). Tööst sai VL-i ja MA-ga küll ka vesteldud. Töönarkomaanid!!!

Ühel kolleegil oli kaasas tema u.2 aastane laps...mul tuli seda pisikest nunnut vaadates hirmus suur igatsus oma tibude järele. Ei suutnudki seal nägude ja tegude rõõmsas virrvarris rohkem kui kella 9-ni vastu pidada.

Nostalgitsedes sõitsin Nõmme tee Staap -i (see ju mu vana kodukant) kaudu maale... koju.... Nüüd ma siin siis istun, kell jälle üle südaöö - pole tibusid, pole virrvarri, pole und.
Igatsen ja luuletan.

Spread the love

Okei...kell on juba 3 öösel. Öised hääled tungivad läbi lahtise akna mu tuppa ja mul ei tule und.

Mõtted hüppavad jälle siia-sinna sest päev oli üpris huvitav. Näiteks astus täna mu ellu üks uus inimene. Ma oma mõtetes ei olnud valmis teda vastu võtma, töötasin lausa sellele alatajus vastu, aga mõned asjad lähevad ise vääramatu jõuga...just täpselt nii nagu neil on ette nähtud minna ja meil ei olegi valikut. Ta osutus ülimalt toredaks inimeseks ja ma loodan, et meil on teineteisest rõõmu ning kasu aastateks ning, et ma ei ehmatanud teda eemale oma ülevoolava jutukusega. Vahest mu jutuvool juskui käivituks mingist nupust, mille asukohta ma ise ei tea ja sellepärast ei suuda seda ka välja lülitada :) (muidugi vahest tuleb "mossitamise" või "vaikuse" tuju ka peale:))

Tunnetasin täna mitmel korral inimeste siirast headust ja see on nii hea tunne. Jagasin ka ise armastust ennast ümbritsevatele - nii palju kui võimalik - "Spread the love" on üks minu motodest. Mul on selline ettekujutus, et kui ma üritan enda lähiümbruse võimalikult palju headusega üle külvata, siis osa sellest headusest paratamatult kukub minule endale ka tagasi. Ja neid vilju ma sain ka muuhulgas täna nautida...ja rohkem kui korra...heh...rohkem kui kolm korda!

Natuke kurvema noodiga asi tänases päevas oli see, et S-il tõusis palavik. Ei tea, kas esimese koolipäeva närvide pärast või sai külmetada. Mul oli ju terve nädalavahetus laste rõõmustamiseks planeeritud igasuguse huvitavaga...IMAX-kino ja Loodusloo muuseum, võibolla isegi lõbustuspark...

P oli nii õnnelik, et sai jälle oma A-ga kokku. Nende klassil on uus klassijuhataja sellel aastal. Kui ma ta hommikul kooli viisin, kohtusin vilksamisi ka direktoriga. No ma ei saa aru, kuidas üks inimene võib nii armas ja hea olla...ja veel koolidirektor! Kõigele lisaks on tal veel kõikide oma kooli laste nimed peas. Vapustav inimene!

P viskas muidu ka palju täna kildu...mul pole küll kõik meeles, aga siin on paar...

Laulsin niisama "La la la la la"....
P istus mu kõrval ja sõi pudingit.
Järsku küsis: "Kas tuletasid selle la la la-ga oma lapsepõlve meelde?"

Vaatasime P-ga tema lemmiksaadet "I survived a japanese gameshow"
ja seal on üks (P lemmik)võistleja Justin. P keset kõike vaatab mulle otsa ja ütleb:
"Vaata, mõned mehed ON kõhnad!"
Natuke hiljem, kui Justin sõitis limusiiniga ja unistades vaatas autoaknast välja...ütles P:
"Nagu Sina oleksid seal ja tuletaksid "vanu mänge meelde""(???? :-)). Kui Justin lõpuks võitis ja ta sai auhinna ja tema keskmisest tunduvalt tugevam, uhkete blondide juustega pruut teda kallistas, siis P ütles mulle, "Kui Sina oleksid seal võitnud, siis oleks meil ka kodus selline ilus kuldne auhind ja see ilus naine"...

Oh ja siia otsa tuli mulle meelde mu esimene rootsikeelne luuletus, mis täna mingil hetkel vestluses S-ga üles kerkis:

Fröken
röker
med
spöket
i
köket.

(eesti keeles - "Preili suitsetab vaimuga köögis")

Ja armastuse jagamisest rääkides, tuli meelde, et sain täna täiesti võõralt rootsi tütarlapselt e-mailiga kett-kallistuse. Rootsikeelse...selle said minu lisaks veel paar eestlast ja paar rootslast...valentinipäev on ju veel kaugel...naljakas! Ja mul pole aimugi, kes see on?!

SPREAD THE LOVE, ma ütlen Teile, SPREAD THE LOVE!!!!!

Hmmm....muideks kallis lugeja, kas Sa tead, et Sa oled üks väga tore inimene, päriselt (4 real) ja kui Sa korraksi naeratasid või muigasid kasvõi sisemiselt seda öist jutuvada lugedes, siis oled mu päeva teinud rõõmsamaks... ja ma olen ülimalt rõõmus, et Sa oled rõõmus! Ja Sa oled kena kui Sa naeratad! Ausalt! Kui ei usu, naerata kellelegi teisele ja küsi järgi!

Spread the love!

Hilinenund sünnipäevaluuletus

Ühel üliarmsal inimesel (RK) oli sünnipäev paar päeva tagasi ja ma magasin selle maha. Kirjutasin ka vastava luuletuse. Võibolla sobib ka kunagi teinekord hilinenud õnnitluse juurde kirjutada...

Palju õnne, väike plika!
Viskan Sulle väikse vimka!
Kuigi sünnipäev Sul möödas,
kella tagasi ma pööran.
Õnne täna julgelt soovin,
sest ma Sinust väga hoolin!

Palju õnne kallis...!!!

Et SMS-ile ära mahuks võib ka nii:
Palju õnne,väike plika!Viskan Sulle väikse vimka!Kuigi sünnipäev Sul möödas,kella tagasi ma pööran.Õnne täna Sulle soovin,tulevikus täpsem olla proovin!

Luuletus naistöökaaslasele, kes pimejalgpallis murdis varbaluud

Jalkas tormavad kõik kutid ja mehed
taovad palli ja on laiad lehed.
Kuid kui statale saabub Janne,
tal on jalkas eriline anne!
Sest kõvad plikad löövad nii palli,
et isegi varbaluud ei ole neile kallid!

Laul koduigatsusest e. minu luuletus Eestimaale

Mul on jälle koduigatsuse tunne kummitamas ja Eesti sõiduni on jäänud veel 25 päeva. Pikemat aega on olnud tahtmine kirjutada luuletus selle igatsuse laineharjal. Ehk "Minu luuletus Eestimaale". Aga võta näpust. Nii kui hakkan sõnu ritta seadma, tunduvad kõik sõnad, riimidest rääkimata, banaalsemad ja tobedamad kui teine. Eks katsu Eesti või isamaa kohta luuletust kirjutada...see on üks raskemaid teemasid minu meelest! Tundub nagu liiga püha, et isegi proovida!

Viimaks ometi sain mõtteliblikal tiivast kinni ja jäin pidama real
"Mu armas väike Eestimaa,
ei Sinuta ma kaua saa!"
See on vähemalt midagi, millele ehitada...

See luuletus tuli nüüd selline esimese hooga ja kahtlemata vajab veel kõpitsemist, ehk ma pole temaga veel üldsegi mitte rahul. Aga kuna ta nüüd esimese hooga on selline nagu ta tuli, siis panen ta siia ikkagi kirja, et ei läheks meelest:

Kui Sinu juurest kaugel olen ära,
siis hinges mul on torm ja kära,
Ei leia rahu päeval ööl -
ei kodus, õues ega tööl.

On hetki kui võin anda kõik,
et hetkeks tunneksin Su tukset.
See mingi maagiline võim,
mis lakkamatult kordab oma kutset.

Mu armas väike Eestimaa,
ei Sinuta ma kaua saa!
Ükskõik kui väga püüan vastu seista,
ei oma igatsust ma suuda peita.
Sa ikka tõused pisarana mulle silma
ja kauni lauluna kumised mu peas.
Ma Sinu pinnal naudin isegi ju rajuilma,
sest samal ajal hinges sügaval on soe ja hea.

Igapäeva askeldustes
Su tihti leian jälle üles
nii väikestes kui suurtes sõnades
või lihtsalt luuletad mu mõtetes.

Mu armas väike Eestimaa,
ei Sinuta ma kaua saa!
Ei asenda Sind ükski teine kodu,
isegi kui Sinu kilde sinna sisse olen toonud.
Sa ikka südames mul valu tunda annad
ja kauni, sinirohelisena viirastud mu silmis
Sest kõige kauneimad on Sinu metsad, rannad
veel kaunimad kui muinasjutufilmis.

Mu armas väike Eestimaa
ei Sinuta ma kaua saa!

Minu lemmikluuletaja - Doris Kareva

Doris Kareva on minu jaoks müstiline. See tema oskus luua mingit meeleolu neljarealise luuletusega on täiesti uskumatu. Tema haprus juba tema olekus on midagi nii luuletajalikku. Kui ebamaine haldjas.

Samas läbi selle hapruse õhkub temast mingit kummalist tugevust. Ma pole temaga kunagi elus kohtunud, kuid ometi on mul mulje, et ta on palju läbi elanud, palju kogenud ning palju näinud. Ja see kõik on tema sees pakitsemas ning luule ning ka muudel viisidel välja tulemas.

Mu enda kiiks on see, et ma pean luuleks ainult selliseid "luuletusi", mis on riimis. Küll selliste mööndustega, et kui mõni rida või oluline point muidu riimis oleval luuletusel ei haaku riimiga, siis seda võib veel ikkagi luuleks pidada. Kõik muud "ilusad tekstid", mida samuti luuleks peetakse, kuid mis ei ole riimis, need ei ole "luule" minu jaoks. Ja väga harva kui ka nad mulle tõsiselt meeldiks. Lihtsalt nad ei tekita seda erilist emotsiooni. Piltlikult öeldes on riim nuga, mis lõikab lahti selle paksu koore või haamer, mis lõhub selle paksu müüri - mis mu hinge ümber on... ja kui see on tehtud, siis saab see mida ma loen või kuulen minu tuumani. Doris Kareva riimid ja mõtted lähevad mulle millegipärast väga kergelt korda, tihti seal kus tema luuletustes riimid puuduvad, tunnetan ma ometi neid riime tugevalt. Olematuid riime. Tema riimide nuga on eriti vahe.
Riimiga lihtsalt on palju raskem asju öelda, muidu ilusaid tekstikesi ja mõtteid ritta laduda on liiga lihtne, et see võiks "mõjuda" nii nagu riimiga luule. Kuid siis riimiga või riimita, Kareva luulet pole keegi suutnud ületada (kuigi loomulikult Viidingul, Luigel, Smuulil, Alveril, Underil, Tunglal, Trullil, Traat'il, Alliksaarel, Haaval, Kaplinskil, Liivil, Kanguril, Runnelil ja veel mitmel, mitmel muul on palju häid luuletusi, mis mulle väga sügavale külge on end pookinud).

Kuigi mulle meeldib väga palju tema varasemast loomingust ning kindlasti mitmed luuletused ka hilisemast, siis "Mandragora"-s on neid minu hingele luuletusi koos õige mitu. Kirjutan siia üles need, mis "eriliselt" minule korda on läinud ehk mis on mul on kõvasti südame küljes kinni (kuid suurema osa jätan kirjutamata, et raamatut ennast lugedes oleks avastamisrõõmu, sest seda raamatut tasub ikka ja uusti lugeda. Olenevalt sellest, millises elu punktis parajasti asud, võib tunda ja avastada midagi enda jaoks uuesti ning ka erinevatest luuletustest. Nii see igal juhul on mulle mõjunud).

xoxoxo

Su nimi mus heliseb tasa,
tasa kui templikell
üle mõirgava mere, üle
maavärina, üle tule
ja valangu, valuhell.

Ei ole lahkumisohtu
neil, kes elus ei kohtu,
ei puuduta sama keelt.

Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu,
see tuluke kestab, ei kustu,
ei väärata valitud teelt -
me oleme ühtsama usku,
ühtsama unemeelt.

xoxoxo

Sinu sõnade veini avan vast aastate pärast
ega toibu sest joovastusest:
siis on Sinu sisaldus minus miljon promilli.

Kuni elame,
oleme mähitud siidsesse salajusse,
mis ümbritseb meid nagu hirm,
nagu nahk, nagu kae -
keha pimedad piirid,
päärid ja pääsuke.

xoxoxo

Sa võtad mu lahti kui raamatu
bibliofiil,
loed, lehitsed, loed,
ja ma tunnen suurt uhkust ja mõnu.

Sa tead mind peast -
sellepärast just maitsed
nii aeglaselt, ükshaaval
mu õrnisisimaid sõnu.

Kui see pole luule,
siis mina ei tea, mis on.

xoxoxo

Naine on vesi - selge,
puhas ja igavene.

Mehed on maitseained
sajandi supi sees.

(Ma arvan küll, et siin on Dorisel vastupidi läinud...mehed on selged, naised maitseained :))

xoxoxo

Puhas headus põletab kui hape
selgeks selle, keda puudutab.
Hing jääb hellaks - läbitu ei lõpe.
Kes on saanud tunda,
anda saab.

Päeva pikkusest ei sõltu
õhtu rikkus.

Kes on andnud kõik -
mis võiks tal puududa
veel?

(viimase rea omavoliliselt jätsin siia kirjutamata... see mulle ei meeldi. Kuid "headus" on teema, millest pole kunagi piisavalt luuletusi)

xoxoxo

Ja ma armastan Sind, sest
ma armastan Sind.

Milleks kohtuda -
Sa oled minule õhk.

Kõikjal kohal.

xoxoxo

Panen vaikuse kinni
ja tõusen.

Nii hea oli.
Käisin vist kaugel.

xoxoxo

Langenud saatusesõna
tuul tagasi enam ei kanna.

Vesi võlgu ei võta,
laenuks ei neela leek,
muld vangi välja ei anna.

Siis mida inimlaps teeb?

Õiglus on kuningas, kuni
halastus on kuninganna -
maailma majesteet.

xoxoxo

Varjatud valemi avastamiseks
oled sa kergitand kaasi
kõiksugu kogemustelt,
lõputuilt nõudelt
ja nutuselt nõutuselt,
liigutuselt ja liikumatuselt,
keelatult, keeletult.

Ei selgu see valem,
ei selgi see sulam,
kogetu kullaks ei saa.

Sulavad ühte küll ülem ja alem,
tuli, õhk, vesi ja maa,
mõte ja veri, iga ja liha,
võimatus, võitmatus;
siiski ei leidu teed laugude taha,
sinna, kus sinusus -

armetuseski armastust vääriv,
surreski surematu..

Luuletus salajasest armastusest ja arast poisist

Sa liiga kõrgelt lendad
ja mina liiga madalalt.
Sa endale minus otsid venda
kuid mina armastan Sind salaja.

Ei oska öelda sõnu neid
mis kindlalt võluksid Su ära
Ei tunne ma neid tarku teid
et oleksid Sa ainult minu päralt.

Sind kaugelt imetlen
ning lähedalt julgen vaid olla Sinu sõber.
Sind endale ma mõtlen,
kuid iga tee Su juurde minu jaoks on liiga kõver.

Ma tean, et arg ma olen
ning sellepärast Sind ehk üldse ma ei vääri
ma kindlasti Su maitse jaoks liiga kole
Nii kole, et ka Sinu ilu - su kõrval olles määriks.

Seepärast jään ma imetlema kaugele
ja olen Sulle sõbraks, vennaks, toeks.
Kuigi pisar mul endal tuleb laugele
kui kuulen kuidas haiget saad Sa teiste käest,
ma ise oma nahast välja poeks,
kui siis Sa mõistaks, minu armastust siis näeks.

Ei mõtle ma, ei muust kui ühel päeval
ma kõike seda julgen Sulle öelda.
Ma, tean, et ainult siis Su silmad näevad
kui tegudeks saab millest siiani vaid julgend olen mõelda.

Nii jään ma kaugele ja julgust kogun.
Kuid ometi ma kaardil, sõbrana Su peas.
Kui kõigist Teistest oled loobund.
ma ainukesena siin seisan reas.

Siis näed, siis tead,
et armastust Sa enam otsima ei pea
Ma olen siin Su jaoks
ja mitte kuhugi ei kao.

xoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxo

Ma ei saagi aru, miks see luuletus minust end välja pressis. Ei baseeru tõsielu-ainestel. Ometi kui ma olin 15-16, võisin olla see poiss. Aga armastust ei tohi mingil juhul hoida salajas. See on nii ilus, et peab alati saama päevavalgust, et võiks areneda ja kasvada ja õide puhkeda ;)

Sünnipäevaluuletus

Ole Sa ingel või ole sa kratt,
täna Sul kõvasti suruksin kätt.
Pärast ma tean küll käsi on valus,
põsk saab musidest hell.
Süda on paha
ja khm…khm…
pähe poeb pohmell.

Palju õnne kallis .......!

Kirjutasin selle HS-ile, võibolla läheb veel kellelgi vaja...

Sünnipäevaluuletus V-tähega inimesele

Viissada valgusaastat vanaduseni,
Vaimuvalgust võrratult!
Vett-vilet-valu vingelt vähem.
Viisakusteks viitsimisi.
Võimu vallatut vulinat (siia ees- või perekonnanimi) veskile,
Verstaposti vapustavat vastuvõttu vaaditäie viinaga!

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!

Luuletus lahkuvale töökaaslasele

Töökaaslaseid lahkub pidevalt, eriti suuremates ettevõtetes. Mu sulest tuli selline luuletus välja. Võibolla sobib see ka kellegile teisele, armsa töökaaslase viimase päeva kaardile...

Ei ole Sina ega meie, inimesed need
Kes unustavad aja ühise
Ja kriipsu tõmbavad eilsele ning sellele,
Et kunagi ristusid me teed.

Seepärast (sisesta sobiv tänavanimi) majast mööda sõites
Või siis kui minevik sul hinges tõstab pead
Sa vahest meie juurde uita mõttes
Ja ka meie mõtteis mälestusi läidad reas.

hmmm....pole just superilus...aga äkki läheb ikka hinge ja ikkagi rohkem kui lihtsalt tuult tiibadesse soovida...

Üks variant oleks ka selline mugandus Doris Kareva luuletusest (eriti see algus on superilus):

Ei ole lahkumisohtu neil,

kes elus ei kohtu.

Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu,

see tuluke kestab, ei kustu,

ei väärata valitud teelt
me oleme ühtsama usku,

ühtsama erimeelt.