Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet / #Monet2Klimt

"Maagiline" on esimene sõna, mis pähe tuleb, kirjeldamaks Goltsman Ballet'i loodud lavastust Mone2Klimt multimeedia kunstinäituse sisse.

Mäletan,, et see oli juba nüüd päris tükk aega taga, kui selline näitus Tallinnasse saabus. Ja millegipärast jäi mulje, et tegemist on rändnäitusega, mis liigub siit edasi ning kodulinnas saab seda vaadata-kogeda vaid teatud aja. Kuid ei - see pöörleb ühes Tallinna vanalinna Saunatänava saalis oma kolmveerandtunnise pikkusega muudkui ringiratast - polegi tegelikult vahet, millisel hetkel sinna saabud, astud aga sisse ja vaatad nii kaua kuni ring saab täis... või kasvõi mitu ringi, sest näitus toimub 360 kraadi Sinu ümber ja vaatamist on palju, sest igal pool toimub midagi erinevat ja pidevalt! Korra kuus, aga antakse sinna saali veel üks "meedia" juurde. Nimelt rikastavad kogu esitust tantsijad ning kõik need Van Gogh'i, Monet ja Klimti maalid muutuvad veelgi elavamaks!

Kui mina kohale jõudsin, oli saba uksest välja. Vahepeal sõelusid seal ka turistid, kes arvasid, et saavad soodsamale, ehk tavalise maalide ja muusikaga esitusele minna, kuid natuke aega mõelnud, said ka nemad aru, et nüüd on harukordne võimalus ja arvestades kaaspubliku reaktsioone, siis usun, et kõik me olime selles vana Heliose saalis lummatud kogu aktsioonist, mis meie ümber toimus. Mõnikord jääb 2 või isegi 3 korda pikematest etendustest tühi või "vähe saamise"-tunne. Siin antakse 45 minuti jooksul niiii palju. Ega tegelikult kõike detaile ei suudagi sealt ühe vaatamiskorraga noppida. Ei jõuaks ilmselt isegi kahe vaatamisegagi.

Kõike seda silmailu on veel kroonimas imeilus muusika. Klassikaliste teoste pärlid - Bach, Beethoven, Brams, Chopin ja kindlasti veel teisedki, kega kõrv kohe nimega kokku ei viinud, kuid tõesti üks lemmiklugu teise järel!

Ja siis muidugi need liikuvad maalid koos tantsijatega... Van Gogh'i põlluväljad, millele järsku kasvavad peale tema "Liiliad" ning tegelikult võtavad kogu maali sedasi üle. Päris nutika, maitseka ja läbimõeldud stsenaariumiga. Ühes teises stseenis baleriinid tantsimas, tema vilkuvate tähtedega tähistaevas taustal. Või hoopis süütamas tulesid öisetes linnamajades. Imeilus!

Monet vesiroosid, mille vahel sillerdakski nagu tõesti vesi. Umbes kogu etenduse keskel oli ka ilmselt minu jaoks kogu etenduse lemmiklõik või -stseen, mida etendati koos Monet Rijinsburg'i tuuleveski ees (tema "Tulbiväljade maalilt"). Veski on võetud sealt keskseks elemendiks ning kogu lugu saabki alguse selle veski detailist, kuidas ta on maalile kujunendud. Kui maal valmis, tulevad sinna ka kaks tantsijat - kaks noort armunut (tantsijateks etenduse lavastaja-koreograaf Maria Goltsman ise, koos Märt Agu'ga) -  nii ilus, nii romantiline ja õrn. Millegipärast tuli vaadates meelde Turgenjevi Aadlipesa, kus see romantika on ka just nimelt selline aimatav ning tunnetuslik. Ütleks, et ka "kerge kui udusulg", aga professioonaalsest kretinismist mõni vanakooli tantsuõpetaja võiks ühes kohas krimpsutada nina, et üks tõste oleks pidanud mõjuma kergemalt... Ent tavavaataja jaoks see on ju elav ja kohapeal sündiv kunstivorm, milles inimlikkus vaid rikastab tervikut.

Kui kahe eelneva kunstniku puhul on nende rikkalik kunstipärand väga suur ja võis mõni vägagi tuntud maal sealt puududa või siis lihtsalt olid silmad suunatud vastassuunas hetkel, mil just seda näidati (näiteks Van Gogh'i "Päevalilled" jpt), siis Klimt'i osas olid vast kõik tema kuulsamad ja olulisemad maalid esindatud. Minu isiklikku lemmikut temalt - "Suudlus"t näidati eriti ilusalt, uhkelt ja suurelt ning lisaks ka detailidele lähedale minnes.

Kõigil kolmel maalikunstnikul oli nagu oma stsenaarium ning loomulikult kuna nende stiilid on erinevad, oli nendes ka erinev tunnetus. Ühtlasi andis see ka koreograafile võimaluse liikuda erinevatel tundemaastikel. Kui mul enne etenduse nägemist olidki mõned kahtlused, et kas see tants võib sinna kuidagi sissesurutud mulje jätta, siis vaadates ei tulnud see enam meeldegi, sest see oli tõesti täienduseks kogu näitusele - rikastas nagu ühe tasandiga veel kogu elamust. Ja nii nagu mina ise, nõnda märkasin, et ka ülejäänud publik tegelikult jälgis suurema osa etenduse ajast ikkagi tantsijaid. Nemad andsid sellele elavale näitusele päris hinge sisse. Kuigi jah, eks vahepeal tuli pöörelda seal ja vaadata ka selja taha, et haarata igas hetkes võimalikult palju.

Võib-olla just nimelt sellepärast polegi etendus, kuhu minna otsima otseselt koreograafilisi, lennukaid tantsunumbreid - siis võtakski tants liiga eristatud meediarolli tervikust endale ning asi ei toimiks sümbioosis. Näituseruumi pimedus, põrand ja üldse vaatamise eripära, kus on vaja kõikjale enda ümber pilke suunata, ei anna ka tantsuloojatele täit vabadust. Kuid siin on liikumisel pigem just tunnetuse lisajana kõige tähtsam ülesanne. Näiteks "armastajate paari" jalutuskäik Pariisi bulvaritel, väike valss tänaval või baleriinid kui haldjad öistel põldudel tähevalguses oma maagilisi ja imeilusaid saagikuse võlutantse tegemas. Justnagu tantsijad oleks ka piltide sees - sellest ka etenduse pealkiri - "Maal, mis tantsib".

Kõik kokku nii ilus, et mitu korda tulid külmavärinad!

Ma ei hakka eraldi hinnangut andma, sest see poleks antud juhul õiglane ega ka võrdeline draamalavastustega samasse rivistusse pannes. Igal juhul tasub selline eriline elamus enda pagassisse korjamist. Täna õhtul on just nimelt augustikuu esituskord!

Tekst lavastuse ja Monet2Klimt kodulehtedelt (Daria Kondrat'i tehtud fotod on pärit Goltsman Ballet FB seinalt):

„Maal, mis tantsib“

Goltsman Balleti interdistsiplinaarne tantsulavastus on osa multimeedia näitusest #MONET2KLIMT

Näituse käigus klassikalise muusika saatel elustuvad Gustav Klimti, Claude Monet ning Vincent van Goghi kujundid mitte ainult ekraanidel, vaid ka ruumis. Muusika ja liikumine, maalikunst ja video: suland, kooskõla, harmoonia. Ekraanil liikuvad kujundid, ruumis liikuvad kehad, muusikat kõlab õhus. Maalikunsti ja liikumise suland, mis ümbritseb vaatjaid ning viib neid endaga kaasa värvilisse ja maagilisse maailma.
Tantsivad: Märt Agu, Maria Goltsman, Sandra Laura Luhtein, Jelena Tode, Eva-Maria Kangro, Olga Grishina, Ksenija Gudoshnikova, Kärt Kurvits, Aida Marin

Etenduse kestus 45 min

NÄITUSEST

Näitusel “Monet2Klimt” näidatakse klassikalise muusika parimate palade ja helieffektide saatel rohkem kui 140 kuulsate kunstnike Monet, Van Gogh’i, Klimti animeeritud maale. Kolm geeniust – igaüks omal alal – olid pioneerid teel klassikalisest kunstist modernismini. Nende talent ja maailmanägemine on meie inspiratsioon ja võimaldab uskuda, et kunst on vaba vaimne maailm.

GUSTAV KLIMT

Gustav Klimt (14. juuli 1862 – 6. veebruar 1918) oli Austria maalikunstnik, sümbolist. Ta on silmapaistvamaid Viini juugendi esindajaid. Tema loomingu hulka kuulub maale, seinamaale, skitse kui ka muul kujul loodud kunstiteoseid. Klimti meelisteemaks oli naisekeha ning tema töid tuntakse kui erootilisi – seda on enim tunda tema pliiatsijoonistustes ja skitsides, mis said laialdasemalt tuntuks alles pärast kunstniku surma.

OSCAR CLAUDE MONET

Oscar Claude Monet (14. november 1840 – 5. detsember 1926) oli prantsuse maalikunstnik, impressionismi rajaja ja peaesindaja. Impressionismi vool sai nime tema maali “Impression, soleil levant” (“Impressioon. Tõusev päike”) järgi. Monet’lt pärineb umbes 2500 maali.

VINCENT WILLEM VAN GOGH

Vincent Willem van Gogh (30. märts 1853 – 29. juuli 1890) oli hollandi maalikunstnik, postimpressionist. Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10 aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte lilledega, portreesid ning maale küpressidest, viljaväljadest ja päevalilledest. 37-aastaselt sooritas ta enesetapu. Oma eluajal oli tal vähe edu, kuid surmajärgne kuulsus kasvas kiiresti, eriti pärast näitust Pariisis 17. märtsil 1901 (11 aastat pärast surma), kus oli välja pandud tema 71 tööd.

Siddharta - Goltsman Ballet/Tervendavad helid

Kui ma esimest korda kuulsin, et Goltsman Ballet ja Tervendavad Helid ühistöös Herman Hesse Siddhartat mängivad, siis valdas mind terve trobikond mõtteid. Esiteks, et "Siddharta" ja teatris... kas see on ikka mõistlik... aga tegemist ju ikkagi tantsuga jutustatava looga, seega kui üldse, siis just nii. Samas ei olnud ma kunagi ühtegi Goltsman Ballet'i etendust varem näinud, kuigi teadsin, et selle taga ja sees on profid tegijad, siis ikkagi... ja siis veel see "Tervendavad" helid... Mina olen esoteerikast kaugemal kui kõige kaugem tähtkuju maast... Ja üldsegi, mis tähendab "tervendavad" helid... Ju see mingi umbluu on... samas temaatikaga ju isegi natuke kaudselt sobituv... Kuid ikkagi, kuidas 2 naistantsijat saavad jutustada "Siddharta" -loo?!

Pähh... järjekordne tõestus sellest, et eelarvamused võivad olla saatuslikud ning piirata võimalust kogeda midagi enda maailmapiire avardavat. Õnneks sai uudishimu võidu ning seadsin sammud vanalinnas asuva etenduspaiga suunas.

Juunikuu keskpaiga ilm oli lämbe. Kohale jõudes ei olnud ma esialgu päris kindel, kas ma tõesti olen õiges kohas... aga no "Tervendavate helide" plakat ja kirjad ka - järelikult õige koht.

Astusin sisse. Välisuksel tuli kohe kingad jalast võtta ning edasi suunati saali, kus sai valida nii istuva asendi mõnel toolil või kasvõi lamada maasolevatel madratsitel. Ma targu igaks juhuks istusin - võõras koht, võõrad inimesed - no kuidas ma nüüd siis viskan end sinna siruli... tööpäevast veel pintsak ka seljas... Tublimad ja targemad siiski oskasid enda olemise seal mugavamaks teha. Ega publikut eriti palju ei kogunenudki - kusagil 10 ringis ja selline eksklusiivsus tiivustas kuidagi eriti kõike ümbritsevat nii vaatama, nägema kui ka tajuma/tundma. Etenduse saal oli oma olemuselt black box, mis oli tinglikult jagatud kolmeks. Esimese kaks kolmandikku saalis hõlmas enda alla suurimas osas tantsulava ja publiku matid/madratsid/toolid ja tagumine kolmandik oli täis kõikvõimalikke pille, nii tuttavaid kui kummalisi ja mõned väga huvitavad...

Kell tiksus algusajale ning lavale astusid 2 idamaistes hõlstilikes riietes tantsijannat, pillide vahele sukeldusid üks mees- ja naismuusik ning Siddharta rännak võis alata.

Kohe alustuseks tuleb öelda, et kogesin midagi erilist ja harukordset. Jah, mõjutused Herman Hesse maailmaklassikast olid olemas, aga ega see polnud otseselt just selle india mehe rännakutest... Rännati küll, aga kuna tegemist oli kahe tantsijaga, siis rännati koos, rännati vaheliti, rännati kordamööda, rännati kui üks ja rännati eraldi, rändasid nii tantsijad kuid rändas ka publik. 

Jah, just eelkõige rännakuna iseendasse mõjust see veel eriti. Aga kas mitte Siddharta jaokski polnud see tema rännak iseendasse... geniaalne!

Tegelikult, oleme ausad, seda kogemuse fenomeni lahtiseletada või -mõtestada on praktiliselt võimatu. Saan parimal juhul vaid peegeldada ning mainida mõningaid seletamatuid tundeid, mida tundsin.

Tantsulises mõttes ei saa öelda, et see koreograafia oleks olnud midagi vapustavat või isegi uut ja seninägematut, kuid oluline oli seda tantsida just nii, et see tekitaks mõtteid ning kogu asjast vaataja jaoks kooruks välja see oma lugu, mis minu arvates on tantsuteatri juures vaatet kõige olulisem publiku jaoks. See, et tekitaks küsimusi ja/või annaks vastuseid. Kuigi tantsud ja muusika oli ühes pidevas voolamises - teekonnas, siis ometi vahetusid stseenid. Lavastuslikus mõttes oli kasutatud nii palju huvitavaid erinevaid nõkse, et neid kõiki ridamisi üles loetleda oleks mõttetu, sest nagunii nende mõistmiseks tuleb igaühel seda "teekonda" endal kogeda. Mainin vaid, et näiteks ühes lõigus jagati publikule silmadele katted ning toimus vaid muusika ja helide aistimine. Siis jälle liiguti publiku seas ringi - kaugemalt ja lähedamalt. Kui üks põhilisi aistinguid, ehk nägemine on ära võetud - kui palju tugevnevad on siis kõik ülejäänud inimtundlad! Samas keset tantsuetendust oli selline nõks ehk isegi pisut kummaline - "silmade katmine", aga oi-oi kui mõjuv! Ja nõnda see lugu sealt välja kooruski mitmetasandiliselt ja pani iga väikseimatki nüanssi ja liigutust jälgima ja kaasa mõtlema. 

Põhimõtteliselt oli koreograafilises mõttes tegemist moderntantsuga, mille keskel siiski üks väike vürtsikas lõik balletti - ikkagi Goltsman "BALLET" ju! Ja seegi mõjus - pikk varvaskingadel seis ja õrn keerlemine muutis teekonna samaaegselt aeglasemaks ja teravamaks. Üldse huvitav, et kuigi tantsijad ju praktiliselt terve etenduse olid seal ühe võrdlemisi väikse ala peal, siis ometi oli see dünaamika ja lõi efekti edasiliikumisest... rännakust... teekonnast... 

Ja siis muidugi see muusika! Või helid? Tervendavad helid tõesti! Tegelikult oli kõik nii omavahel seotud ja sümbioosis, et vahet polnud, kas helid olid tantsule saateks või vastupidi. Kõik see kokku oli midagi hingele, midagi ilusat ja sõna otseses mõttes imet pakkuv! Ühe "ime" tahaks ka näitena siinkohal jagada, mida ma jällegi normaalse mõistusega seletada ei oska.

Nimelt, nagu ma mainisin oli väga palav päev. Ja seal ruumis ei olnud mitte jahedam kui õues. "Siddharta" mõttes ju jällegi vägagi sobilik. Ja siis ühel hetkel, üsna etenduse keskpaigas, võtab Lilia Märtmaa, kes on üks kahest muusikust laval (teine on Deniss Vinogradov) selle pilli, mida oma häbiks ma nimetada ei oska, aga kui teate sellist kahelt poolt membraaniga kaetud käsilöökpilli (nagu lame pärsia dohol), millel oleks nagu mingid herned või terad sees. Ja kui siis järsku Lilia seda seal hakkas keset kõike kallutama ja need herneterad sabinal jooksid seal sees, siis mõjus see nagu järsku oleks saabunud vihmapilved ning silmapilguga oleks pihta hakanud jahutav India mussoon koos oma paduvihmaga. Keset seda palavust oli mu järsku nii külm, et kananahk tuli peale ja ma olin nagu puuga pähe saanud! Jah, oma silm on kuningas ja oma kõrv on kuninganna - nüüd ma usun - helid võivad tervendada, helid võivad täiesti uskumatult mõjuda ning seda vaid sekundi murdosaga Sulle peale voolata! 

No ega rohkem ei olnudki vaja, olin hüpnotiseeritud! Ahmisin edasi veelgi enam kõike seda endasse, mida nägin, kuulsin või tundsin. Ühes lõigus tegi Deniss klaasi ja kausiääri hõõrudes helisid, mis samuti puhastasid nii õhku kui kuulajat. Mõned inimesed rändavad selleks Indiasse või kuhu iganes kukesuhu, et kogeda selliseid seletamatuid tundeid... tegelikult saab need kätte ka siitsamast Tallinna vanalinnast! 

Mõlemad muusikud olid üdini sümpaatsed ja terve selle tund aega kestva Siddharta-teekonna jooksul pidevas aktsioonis erinevate muusikariistadega. Tantsijad, ehk Maria Goltsman ja Kirsi Mari Lepik tantsivad nii koos kui ka eraldi, kord koos siis ükshaaval fookuses. On hetki, kus tants ehitatakse üles vaid sõrmede ja käte liikumisest, aga on suuremaid pöördeid ja hoodsaid duette. Nii sünkrooni kui ka (peamiselt vist isegi) erinevaid liigutusi tehes. Hämmastaval kombel mõjuvad nad paarina kuidagi koos üheselt - kumbki pole lühemat kasvu või sellise hoiakuga, kes kasvõi kogemata jääks hetkeks märkamatuks laval. Ometi on neil väga erinev tantsijatunnetus. Maria on ülimalt professionaalne ja temas on teatavat enesekindlust, sest (ma arvan, et) ta teab ise ka, et ta ON vinge tantsija. Ja sellest võrdlemisi väheste ahhetamapanevate elementidega koreograafiast hoolimata on selgelt aru saada, et ta oskab ja suudab tantsus kõike. Kirsi Mari's oli jällegi teatavat huvitavat otsingulist. Ma ei mõtle siin ebakindlust, vaid nad olid seal laval tantsijatena nagu 2 kunstnikku, kellest üks joonistab graafikat kindla joonega (seda küll vajadusel õrnemalt ja siis jälle tugevamalt, kuid igas hetkes, igas väikses detailis teades, mida teeb ja kuidas see välja paistab ja mida ta näidata tahab), samas kui teise (Kirsi Mari) joonistusjoon on otsinguline, mitte konkreetne joon, vaid pigem õrnemad või tugevamad visandlikud joonekesed, mis moodustavad ka kokku kontuuri, kuid mitte nii selgepiirilise. Sellised tantsijad justkui täiendavad teineteist, nad võivad ka moodustada ühe inimese kaks külge ja nii vähemasti mina neid ka tõlgendasin. Seda polnud küll kordagi märgata, aga tunnetasin, et kahe tantsijaga tantsus, kus eriti sünkrooni nõudvates kohtades on vaja üheaegsust, siis Maria oli juhtiv ja Kirsi Mari muganduja. Kuigi, nagu tantsus ikka, on kõik tunnetuslik ning nii see ei pruukinud üldse olla. Kahe tantsijaga tantsudes töötab sisekeemia lihtsalt nii.

Mingis mõttes, nagu "teise vaatusena", ehk pärast etendust (hiljuti ka NUKU "Ikaaria mängudes" kasutatud vorm) raputasid tantsijad ja muusikud endalt rolli- ja kunstnikumaskid ja tulid publikuga iseendana vestlema. Armsalt intiimne, kammerlik ja pisut ehk isegi kohmetunud olek, sest nagu mainisin, publik lamas ja istus seal kuidas juhtus ja meid polnudki eriti palju, seega keegi küsimuste peale väga pikemalt sõna ka ei kippunud võtma (kuigi mõned julged siiski ütlesid, mis nad tundsid ja arvasid). Kuid loojad ei heitunud sellest, vaid ju juba kogemusest oli neil teada, mis inimestel meeles mõlgub ning mida oleks vaja natuke enda poolt avada. Nii saigi natuke teada tegijate mõtetest selle lavaloo loomisest. Kus kohast tuli idee ja kokkumäng tantsu ja muusikaga ning mis mõtted neid ennast selle loomisloo ja lavastamise juures saatsid. Huvitav, et ka näiteks tantsijana tugevama poolena mõjunud Maria osutus hoopis õrnaks ja sõnades otsinguliseks kuid Kirsi Mari, kes rääkis küll vähem, kuid hoopis kindlamalt. Tants on elu ja elu on tants, aga kui seda segada muusikaga ning kaunistada koreograafiaga, siis ilmnevad veel igasugused huvitavad vormingud, mis annavad võimaluse minna sisemistele rännuteedele ja -avastusretkedele. 

Ma ei oska, ega suuda seda hinnata draamaetendustega võrdsel skaalal. See pole üldsegi oluline ka antud kontekstis. Oluline on see, et sain tõesti väga huvitava elamuse osaliseks ja mitmete imede tunnistajaks. Kogu teatrikülastusest jäi väga armas järelmaitse. Korra mainiti, see mida seekord esitati oli nö. kammerlik versioon, kuid neil on oma koostööd plaanis arendada ning sellest väikevormist ka midagi edasi kasvatada...

Minu jaoks oli see nii Goltsman Ballet'i kui Tervendavad Helid tegijatega esmakohtumine ning kohe kindlasti mitte viimane!

Pärast teatrisaalist lahkumist ja kingade jalgapanemist, läbi vanalinna koju jalutades, nägin üle pika aja linnas taevast. Ja ma ei mõtle siin, et lihtsalt vaatasin taevast - ei! Ma tõesti nägin... pilvi ja nende liikumist, värve, toone ja kujundeid... Tuli meelde kuidas kunagi Soomes elades vaatasin taevast ja tõdesin, et sealne taevas ja pilved olid hoopis teistsugused. Ja kuidas Rootsis elades vaatasin taevast ja tõdesin, et ka seal on hoopis kolmandat moodi taevas... Kindlasti ka Siddhartal seal Indias oli täiesti isemoodi taevas... Ja nüüd jälle üle pika aja Eestis... kodus taevast vaadates... Mingi sõnulseletamatu helgus saatis kogu tee koduni välja. Käisin vist korraks kusagil väga kaugel... 

Olin ja olen siiani lummatud... Aitäh! 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Tervendavad helid FB seinalt):

GOLTSMAN BALLET ja TERVENDAVD HELID esitlevad

SIDDHARTHA
Elava heliga meditatiivne tantsuetendus

Tunnetades elavaid gongi- ja helikausside vibratsioone ja jälgides kõrgprofessionaalsete tantsijate võluvaid liigutusi, aeglustad elurütmi, vabaned pingetest ja lähed rännakule omanäolise maailma. See on retk, mille ajal muutub kõik võimalikuks ning ajavool kaotab oma tähtsuse...

"Siddhartha“ on minimalistlik, meditatiivne, mitmekihiline, rahuliku rütmiga täidetud õhtu, mille idee toetub Herman Hesse samanimelisele romaanile. Katsetamise, otsingu, valikute tegemise ja kannatliku ootuse kaudu leiab rändaja oma sisemise rahu, vastuse oma põhiküsimusele. Ühe olendi mitmekülgsus sulab maailmanähtuste erinevuste ühtsusega. Pimeduses kompamine vaheldub teadmisega, välimine peegeldub sisemises, vaikus kõlab, liikumatuses peitub ülim dünaamika. Seest leiad selle, mida otsisid väljas. „Siddhartha“ on voolava rütmiga täidetud ruum, kus toimuvad rändaja otsingud: me otsime ennast, me otsime armastust, me otsime miskit, millel polegi nime.

Õhtu kestus orienteeruvalt tund aega.

HELI: Deniss Vinogradov, Lilia Märtmaa
LIIKUMINE: Kirsi Mari Lepik, Maria Goltsman