Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, juuli 31, 2009

Danzumehe blogi sünnipäev :)

Hämmastav, aga blogi esimene sissekanne sai tehtud 31.07.06. ehk siis täpselt 3 aastat tagasi :)

Hetkel on sada asja kirjutamata ning pole aega teha ka tavapärast näitlejate kokkuvõtet, aga teen seda kindlasti peatselt. Täna käisin Amy MacDonald-i kontserdil ning olen täiesti selle lummuses ning ülehomme lähen Lady Gaga kontserdile ja esmaspäeval Eestisse ja teisipäeval arvuti uuesti remonti jne jne jne...

Elu on nii kiire suvel, et lihtsalt ei jõua blogi pidada...
Hmmm... ja mida kõike põnevat on juhtunud... üleeelmisel nädalal näiteks pissis elus lõvi mu auto peale :) mis siis veel muudest asjadest rääkida :) Elu on hetkel PERE, TÖÖ, DIEET, UUED KODUD, MAAMAJA ja AED, TEATER, KIRJANDUS, MUUSIKA, FILM, KOKANDUS ja kõiksugu muu draama ning seiklused veel sellele peale. Tantsida saab viimasel ajal liiga vähe, aga augustis ehk natukenegi... Igatahes on kõik nii põnev ja huvitav praegu!

Sildid: , ,

teisipäev, juuli 28, 2009

Aruitemo, aruitemo / Still walking / Isegi kui Sa kõnnid ja kõnnid (Jaapan 2008)

Režissör: Hirokazu Koreeda
Stsenaarium: Hirokazu Koreeda
Olulisemad näitlejad: Hiroshi Abe, Yui Natsukawa, You, Kazuya Takahashi, Shohei Tanaka, Kirin Kiki, Yoshio Harada


Loo lähtekoht: Peredraama täiskasvanud lastest, kes on tulnud külla oma vanematele. Film keskendub ühele päevale, õhtule ning järgmisele päevale, kuid hüppab lõpus ka ajas edasi. Vanematekodu kutsuvad kõik "Vanaema majaks", seda imestab ka pensionile jäänud arstist perekonnapea, kuigi tema raha ning tööga on see kodu ehitatud. Üks poegadest on surnud, kuid külla saabuvad tütar ning teine poeg. Tütrel on kaasas mees ning tütar ja pojal uus naine, kes on lesk ning naisel on eelmisest abielust poeg. Pinna all pulbitsevad tunded tulevad välja ning tavad, tabud ning perekonnasuhted süttid leekidena põlema. Kõige selle juures süüakse, räägitakse palju jutte, arutletakse, vaieldakse ning kasvatatakse ümbritsevaid inimesi, olgu nad siis lapsed, vanemad või isegi naabrid.

Südamliku huumori, sügava draama, kurbuse ja igapäevasuhete hõrk tasakaal filmis mõjub justkui hea raamat. Kore-eda võitis käesoleval aastal Asian Film Awards -i gaalal 2008.aasta parima režissöri tiitli selle filmiga ning igati õigustatult! Temas on kujunemas auteur, kelle igart uut filmi hakkan ma nüüdsest peale huviga ootama! Tema kirjutatud ning tehtud Dare mo shiranai ehk ingliskeeles "Nobody knows" lastest, kes jäetakse suurlinna omapäi kuudeks, lõi omal ajal Cannes-i filmifestivalil laineid ning oli tõesti sügavalt mõjuv film tänapäeva karmist maailmast. Nüüd siis selline sisekaemuslik film tavalise Jaapani pereelu sügavustesse.

Film on nii mitmekihiline, kuna tegemist on erinevate generatsioonidega. Igal tasandil on omad olulised teemad ning kuna seda kõike ilmestab veel Jaapani vaoshoitud tunded ja väga detailne ja filigraanne tundeerksus. Kõik ei ole silmale nähtav ning inimesed oskavad lugeda ka liigutuste, pilkude või mistahes käitumise taha. Sellepärast on ka peategelasel näiteks raske varjata oma töötust või see kuidas esmakordsel külastusel oma mehe vanemate juurde tunnetab naine kuidas mehe vanemad ei suhtu temasse ja tema poega kui uutesse perekonnaliikmetesse vaid nagu külalistesse (kas tegelikult esimesel kohtumisel peakski see olema teisiti?- võibolla Jaapani kultuuris?). Ja selliseid väga pinna all pulbitsevaid tunded, mida pursatakse välja täiesti omalaadselt rahulikult ja mingil kummalisel piiritunnetuslikul kombel - näiteks see kuidas poeg on tegelikult oma elu ära rikkunud järgides isa soove ja lootusi, valides oma ametiks arstiteaduse. Ometi kutsus selgelt teda kunst. Nüüd kui ta märkab, et tema isa kasvõi väga õrnalt puudutab tulevikuametiunistuste teemat tema kasupojaga, kutsub ta oma isa korrale. Selles stseenis on näha ja lugeda nii palju rohkemat, kui tegelikult sõnadega tegelased väljendavad. See ongi filmikunsti maagia, või tegelikult mistahes hea kunstiteose tunnus!

Väga huvitav ning tegelikult igapäevane on ju sellistes olukordades söömine ning söömise ümber toimuvad vestlused ja toimetused. Muideks pärast filmi koju jõudes otsisin kohe üles ka maisitempura retsepti...see mõjus filmis nii ahvatlevalt. Tegelikult ei teadnudki ma midagi tempuradest enne seda filmi. Huvitav oli ka see, et tavaline jaapani pere ei valmista sushit kodus ise vaid seda tellitakse ikka spetsialistide käest. Ning Sumo on ikka igapäevavestlustes tugevalt sees. Lisaks ka muusika.... Huvitav, et seal räägitakse ka läänemaailma kunstnikest... minu meelest siis Euroopas eriti näiteks Jaapani ning üldse idamaistest kunstnikest ei räägita ega neist ka teata. Kummaline... Kui siis peamiselt seotud manga või animega.

Tõeliselt õpetlik film nii kultuuri mõttes, kui ka elutõdede mõttes. Ka selliste tavatõdemuste meenutamine on alati õiges kohas, nagu näiteks see, et me ikka jääme oluliste asjadega "natuke hiljaks" ja see kuidas me suhtume oma vanematesse mõtlemata tegelikult nendele vaid ikka keskendudes omaenda elule. Aga mündil on ju ikka teine pool ka. Lisaks leiavad käsitlust kasulapse-teema, rahuldutunne ja kättemaksutunne igapäevasel tasandil, inimeste ekstsenrilisus ja õigus sellele, kuidas teise inimesed mõjutavad meie elu, kui kavalalt oskavad inimesed oma mõtteid ja ambitsioone teoks teha... viidates sellele kuidas pereema ei tahtnud, et ta poeg oma uue naisega lapse saaks... laps on ju liialt siduv... ja kuidas ta oma mõtteid nii pojale kui tema naisele välja mängis. See kuidas ta teadis oma mehe armusuhte kohta... oi see oli hästi välja mängitud... eht jaapanlaslikult... Tõeliselt hõrk film eluliste filmide austajatele!

Filmi lõpp on ka väga hea! Haua külastamisest hooolimata üks neid nö. helgemaid hetki... Päris harukorde, kui võib öelda kinokülastuse kohta, et see oli mõtlemapanev, hariv, hea, ilus ja armas elamus!

Hinnang: 5 (Üks aasta parimaid filme. nauding kohe algusest peale. Ja kuigi see oligi tavalise jaapani pere jälgimine, siis need tõed on globaalselt üheselt arusaadavad. Mitmed kohas saab rusikaga otse vastu vahtimist teoreetilises mõttes muidugi ning mitmes kohas saab ka imestada sealseid kombeid-näiteks hauakivi kastmine :) Või siis küllatulevatele inimestele vastu minne põlvitamine. Muidugi kõik need vanad Shogun filmidest tuttavad liuguksed pole ka tänaseks kadunud Jaapani majadest ning sealset kultuuri saab ikka täiest rohujuuretasandilt tunda. Ning muidugi ligimesearmastus.... Kusjuures lisaks kurbadele ning sügavatele tunnetele on filmis ka palju kodusoojust, isegi humoorikaid situatsioone, kuid ikka elulisel tasandil ning armsalt tasakaalustavad. Just täpselt nagu igapäevaeluski! Väga, väga hea film! Soovitan võimalusel vaadata. Ise vaatasin seda Stockholmi väärtfilmide kinos "Zita"-s... peaks tihedamalt seda asutust külastama... Ja isegi kui sa kõnnid ja kõnnid, siis kunagi enam Sa ei kõnni kuid elu läheb ikka edasi ja edasi...)

Sildid:

esmaspäev, juuli 27, 2009

Baby Jane - Sofi Oksanen

Sofi Oksanen - Baby Jane
Kirjastus: Tänapäev
Tõlkija: Tiina Pappel
229lk

Tegevus toimub: Helsingi 1995-2002

Seda raamatut peetakse lesbiromaaniks. Mida ta kahtlemata ka ju on. Juba kaanepildist võib seda eeldada ning sisulises mõttes ju kirjeldab Sofi Oksanen "lesbide" elu. Kuid ometi oli see minu meelest nii paljugi rohkemat kui lihtsalt üks "lesbiromaan". Armastus selles suhtes ületab minu meelest sugupoolte piirid, et mis paarisuhetesse puutub ja armastusse üldisemalt, siis need tegelikult ju on universaalsed teemad. Armukadedus, enese ja teise leidmine, kooselamise mured ja rõõmud, oma koha leidmine nii teises inimeses kui ühiskonnas. Need kõik on ju olulised ka igale heterole, samuti nagu homoseksuaalsetele inimestele. Vahet pole. Kõik me saame ühtviisi haiget, kõik me otsime, vajame ning hindame armastust. See on üks olulisemaid elu tasandeid, selleta oleks väga raske ning ma usun, et mingis mõttes vajame seda nagu õhku, vett või toitu.

Armastusest mõelda oma mõtteid on üks asi, kuid näha seda kõrvalt nii nagu Sofi seda kirjeldab, on justkui olla teise inimeste suhtele nii lähedal, et peaaegu võib tunnetada seda valu, elujanu või janutust, mida tema tegelased tunnetavad. Nii osavalt kirjeldab ta asju, nii osavalt seab sõnadesse tunded, olustiku või ka juhtumid, et ei jää muud üle kui imestada - kuidas ta seda oskab?

Baby Jane on ühe päeva raamat, lühike ja põnev... ehk pigem sobivam oleks öelda kaasakiskuv. Selle elulised olukorrad ning mõtted tekitavad tunded nagu oleks järjekordselt tegemist millegi autobiograafilisega. Nii ehedalt sügava tundemaailmaga on Oksaneni tegelased, et nad tunduvad tõesti nagu tegelased päris elust... meie igaühe kõrvalt.

Lugu on justkui ühe suhte anatoomia. Tütarlaps, kes saabub kusagilt kolkast linna, Helsingisse. Tal tekib esimene lesbiline suhe. Kummaline suhe, mida varjutab armsama lähedane side endise tüdruksõbraga. Koos hakatakse leidma vorme raha teenimiseks, ära elamiseks ning ka lõbujanu rahuldamiseks. Kuid kõik need inimesed on katkiste hingedega. On imelisi kordi kus teine inimene suudab parandada teise inimese hinge, kuid tihti üks katkine hing lõhub teist katkist hinge veelgi enam. On võimalus, et koos kellegi abiga leitakse tee välja oma olukorrast ja on võimalus, et eksitakse veelgi enam ära oma sisemaailma segadustesse.

Võibolla see, et ma leidsin enda eluga paralleele. Tunnen ja tean selliseid inimesi... ja ma ei pea siin silmas üldsegi seksuaalses mõttes, vaid just nimelt selliste mõtete ja tunnetega inimesi. Vähamalt ma ise arvan nii. Kunagi 10-15 aastat tagasi puutusin Soomes kokku ka Turu linna lesbide seltskonnaga. Sellepärast oli see nagu meeldetuletus sellest tunnetusest, mida sellel ajal mõtlesin ning millised tunded mul tekkisid nende elu ning igapäevaprobleeme lähedalt nähes. Oksaneni raamat on selles suhtes autentne... kõige kohta võiks öelda, et nii just ongi.

Ja lisaks sellele tugevale loole, mis on mitmekihiline ja Sofile omaselt huvitavalt kokku põimitud nii ajahüpete kui üldse kogu kombineerimisega. On peamiseks tugevuseks ikkagi need tunded, mis selle raamatu ridadesse on peidetud. Mind isegi mingis mõttes ärritab, kui inimesed takerduvad millessegi nii pinnapealsesse nagu näiteks see, et kes siis lõpuks seal selle tapatöö teeb... Kuid sellele, keda see tõesti huvitab... siis (siinkohal ei tasuks edasi lugeda, kui on plaanis endal seda raamatut lugeda) minu meelest usaldas Pigi ka selles viimase "ülesande" ikkagi Bossale.

Raamatu pealkiri on ehk viide filmile "Whatever happened to Baby Jane?", mis on üks minu suuri lemmikuid... See omakorda tekitas minus mõtte, et kas peategelase nimi oli Jane? Et sellepärast ka pealkirjaks "Baby JANE"... sest nii mõneski mõttes oli see "jane" alles justkui mingi laps, natuke naiivne, natuke isekas, natuke nagu "Baby"...ja lesbipaari "naispool". Kuigi filmiga seoses - seal ju üks õde hoolitses teise eest... kuigi need karakterid iseenesest ei läinud üldse raamatukarakteritega kokku. Minu meelest oleks palju paremini sobinud selle raamatu pealkirjaks hoopis "Ballad of Lucy Jordan"... minu jaoks oli raamatu olulisemate mõtete võti ning seos just nimelt selles viites (Marianne Faithul-i laulu sõnadele). Lauludest rääkides, siis kummaline, et tsiteeritud oli nii Madonnat kui Marianne Faithful-i - esimene on minu suur lemmik ning teise laulusõnu olen alati imetlenud...kuigi tegelikult "selle" laulu on kirjutanud ameerika poeet ja laulukirjutaja Shel Silverstein.

Mõeldes kogu raamatule tagasi, siis olulisemad pidepunktid või mõttesõlmed, mis meenuvad on kõigepealt üldse maatüdruku linnakolimine... edasi see lesbidevaheline kastisüdteem... naiselikud naised pole nö. hinnas... siis see armukadedus Bossa vastu ning soov ise olla see, kellest armastatu "sõltub"...petmine mehega ja kaugenemine - kui õudne on tegelikult see, kui partner petab hoopis ootamatut sugupoolt oleva inimesega. See on nagu löök kuhugi lubamatusse piirkonda. Samuti mõjuks ilmselt heterosuhtes, kui üks partneritest homoseksuaalsesse suhtesse astuks... pussitamine...leppimine...suur "plaan" ja finiš. Vahepealset ilmestamas armastuse keerdkäigud, noorte linnainimeste pidutsemine ning raha teenimine....ja seda siiski üpris ebatavalisel viisil...

Kusjuures ma arvasin, et Pigil on Aids...et sellepärast see tema depressiivsus ning see, et ta ei luba kellelgi peale Bossa oma asju ajada ning üldse kogu see "lõpp"...

Kas sellest suhtest üldse olekski võinud midagi tulla? Juba see kolmas osapool, mis paratamatult pidevalt kummitas... see kurbus, miks Pigi ainult purjuspäi peategelasega oli... ja üldse kaks depressiivsuse all kannatavat inimest, isegi kui neil ongi "erinevad" haigused ning ravimid...kas see pole siiski natuke nagu kahe alkohooliku või narkosõltlase suhe - juba eos hukule määratud?

Hinnang: 5 (seletasin ja põhjendasin ehk piisavalt juba eelneva tekstiga oma tipphinnangut. Lisan vaid niipalju, et Sofi on tõesti üks praeguse aja parimaid kirjanikke maailmas ning ma ei jõua ära oodata tema järgmist romaani! Kõik tema kolm seniilmunud romaani on ka mu aasta lemmikraamatud siiani... ja neid on juba umbes 40 tükki loetud... Baby Jane on kahtlemata üks kurvemaid raamatuid, mida ma üldse kunagi olen lugenud... Pigi oli ju alles 34 aastane... umbes sama vana kui mina... mis küll inimese ajab nii kaugele? Ma ei oska sellest aru saada... elus on ju nii palju põnevat ja huvitavat ja head ja ilusat... olgugi et palju kurba ja ebameeldivat ka, aga lõppude lõpuks kaalub ju ikka hea paha üle... minu meelest küll...ning kunagi ei tea, mis järgmise kurvi taga ootab... Aitäh Sofi nii hea kirjanduse eest! Ja palun kirjuta ruttu-ruttu uus raamat :))

Mõned mõjunud või originaalsed lõigud raamatust:

Olime oma ala pioneerid. Nüüd saab samu kaupu igalt teiselt võrguleheküljelt ja sinna vupsab pidevalt uusi kuulutustekülgi juurde. Aga meie olime esimesed ja sattusime otse spermasoonele, mis oli oodanud meie teenust ja Pigi koorepisaraid.
...
Linnamäele oli Pigi korterist vaevalt pool kilomeetrit. Järgmise suveni oli aasta.
...
Pigi oli rahulik ja minul oli Pigiga koos alati selline tunne nagu oleksin lõbusõidul valges kabrioletis, kus sohver hoolitseb juhtimise eest ja mina lihtsalt olen ja naudin Pariisi suvistel bulvaritel tuult oma palgel.
...
Mu enese depressiooniga ei kaasnenud ärevust, see oli üksnes... kaev, millest ma eriti aktiivselt välja rabelda ei püüdnudki, sest ei jaksanud. Ristisingi oma depressiooni proua Kaevuks, sest lihtsam on hakkama saada asjadega, millel on nimi.
...
Bossa oli maitseta, värvita, kujuta, aga siiski kõikjal. Nagu hapnik. Võitmatu. Võimatu oli temast lahti saada.
...
„Mäletad, kuidas ma alati sinu üle naersin, et sul ei ole ühtki tõelist sõpra?“ jätkas Pigi. „Noh, nüüd olen ma ise sellises olukorras, et mul ei ole isegi kaaslasi. Oma süü muidugi. Mul on kogu aeg automaatvastaja peal olnud ja kellegi helistamispalvetele ma vastanud ei ole. Keegi ei kutsu sind lõputult, kui sa kunagi ei lähe...

Sildid:

Dannebrog, Pitka ja keisrid - Promenaaditeater

Tegemist oli päris omalaadse kuid toimiva ja kokkuvõttes elamusliku projektiga. Ühelt poolt ju teater neljas pildis, samas ka ekskursioon läbi ajaloo ning kahtlemata andis hea raami asjale Loone Otsa muhe persoon ning isiklikud märkused kultuuriajaloolistel teemadel.

Tänaseks on küll juba mitmed faktid ununenud, aga ehk see, mis meelde on jäänud oli siis just minu jaoks oluline. Ja kui tõsiselt nendesse faktidesse lõpuks üldse uskuda võibki kui giid ja etenduse juhendaja pr.Ots juba sissejuhatavas kõnes ütleb, et Stalker võitis Cannes-i festivalil Hõbekaru :) Kui teadupäerast jagatakse Cannes-is Kuldseid palmioksi, ning Hõbekarud on rohkem Berliini festivali rida... aga ega see sellisel ilusal suvepäeval mere ääres polegi nii oluline. Faktid on faktid ja ajalugu on ajalugu... kui palju lõppude lõpuks me kindlalt neid asju teada võimegi, mida täpsemalt toimus 13-sajandil Tallinna külje all. Aga vahva on igal juhul selliseid nägemusi kuulata vaadata. Eriti kui on kaasatud sellised mõnusad ja head näitlejad nagu Marika Vaarik, Hilje Murel, Indrek Taalmaa ja Jüri Aarma. Lisaks oli ju veel osalemas ooperilaulja Väino Puura ning mõned amatöörid, kes oma olemuselt kuidagi sobisid nendesse pisikestesse rollidesse.

Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe olnud, jagati kogu teatripromenaadi lõpuks ka suppi :) Kummaline, aga samas miks ka mitte :) Näidend lõpeb Patarei vanglas ning viimane pilt räägib "Meelusikast"... sellele otsa natuke "vanglasuppi", nagu seda nimetati, süüa - maitses väga hästi :)

Esimene pilt mängiti Linnahalli ääres. Jalgupidi meres. Hilje Murel hoor Kristini rollis olli kui tulesäde. Tahtis ennast "mehe osta", et too temast ausa naise teeks. Aga muidugi kes hoora tahab... Ja naistel ikka kohe kättemaks varuks... ainult et kõik ei lähe ju nii nagu tahaks...

Teises pildis tuleb taevast alla Taani lipp... Loone Otsa teooriad selle kohta olid minu siiani teada olnud infokildudes hoopis erinevad. Lisaks ma ei teadnud isegi seda, et see juhtus mitte kaugel sellest rannaäärsest mängukohast. Indrek Taalmaa ja tema kostüüm ning muidugi ka Mariak Vaarik Vaike rollis olid lausa imelised... kahju, et see kõik oli nii lühike... oleks tahtnud veel ja veel neid vaadata... Ka Rein Pakk oli vahva oma kuldses ürbis... muidugi fantastiline ilm ja sini-sinine meri mängisid ka oma rolli :)

Kolmas pildike oli ehk kõige parem neljast. Juba see kuidas Loone Ots tituleeris Pitka oma tolleaegseks lemmikpoliitikuks. Ju see omapärane austus andis ohjad kirjutamaks ka midagi "loole" kõige lähedasemat. Kuigi ega need pisiked pildid mingit "lugu" väga jutustada ei jõuagi. Aga see paadimüümise jant, toimis minu jaoks hoopis teisel tasandil. Nimelt see kõik mis seda lugu ümbritses :) Alates sellega, et kui Marika Vaarik Ja Rein Pakk tulevad mäest alla ja mingid suvalised inimesed, kes mereäärde on tulnud jalutama küsivad Vaariku käest: "Jõudu pererahvas, ei tea, kas siit üles minnes jõuab kuhugi välja ka?"... Kõik purskasid muidugi naerma... ei tea kui palju on tänapäeval Eestis eestlaseid, kes ei tunne Marika Vaarikut ära, et tema rätikusse ning taluriietesse riietatuna "kahtlust ei ärataks" :))) Edasi need infokillud olid selle looga seoses minu meelest kõige huvitavamad - see, et Pitka oli veelgi suurem kui Indrek Taalmaa. Ja et ta oli ühtlasi nii täiskarsklane (no see pole just midagi erilist, aga...) kui ka taimetoitlane! :) Ja siis see lugu Arthur Ransome-ist. See kirjanik, kes oli kunagi ka spioon Venemaal... nii põnev ajalugu... lisaks, et ta abiellus Tallinnas! Ja tema oli ka Oscar Wilde-i homoseksualismi käsitleva kohtuprotsessi juures kaitsjaks... see ma arvan, oli Otsa pikantne ebatõene fakt... aga Ransome oli Wilde-i uurija küll ning kirjutanud temast ka olulise raamatu Oscar Wilde: A Critical Study (1912).
Lisaks lasti kahurist just selle etenduse ejal pauku, mis oli omakorda plussiks...

Neljandaks pildiks saime lisaks teatrile ka Patarei vangla ekskursiooni :) Loone rääkis muuseas ka Jaan Krossi loo, ehk kui Kross seal surmamõistetute kambris "ootas oma tundi"... siis järsku tuli Saksa sõdur, avas sõna lausumata nende kongi ukse. Ja kadus. Kõik uksed olid avatud ning Kross ning mitmed muud surmamõistetud läksid vanglast välja ning minema sealt... poole tunni pärast tuldi aga ning lasti need tüübid maha, kes ei taibanud sealt vanglast minema minna. Viimased vangid olevat olnud veel tolles vanglas 2000ndate algusaastatel. Päris armetu koht. Tegime P-ga fotosid... sildid "Siit edasiminek keeltud - lastekse maha"... vms... päris omapärane elamus... Ning muidugi need kaks suurt meest - Indrek Taalmaa ja Rein Pakk - ühel on mesi ja teisel lusikas... väga vahva elamus. Igas mõttes!

Hinnang: 3 (teatrina on neid killukesi raske hinnata. Ühelt poolt oli see ju nö ajaloopiltide dramatiseering. Karakterid jõutakse küll kiiruga luua, kuid samas jäävad lood teineteisest kaugeks ning üksikuna liiga pisikeseks sketšiks. Siiski näitlejad on head ning tervikuna kogu üritus igati kordaläinud. Muidugi palju sellele annab juurde hoopis see Loone Otsa giidijutt, mis polegi ju teater. Aga natuke interaktiivne hoiak ning see, et kogu mängimine toimub otse käega katsutavas ulatuses ning lisaks väga suur rõhk on pandud korralikele kostüümidele... see kõik kokku aga jättis kuidagi professionaalse tunde. Kaks tundi läks nagu lennates. Sai midagi teada, natuke mängu nautida ja muidugi lasta ettekujutlusel lennata :) Lavastaja Mäeots ise olevat sealt kandist pärit...)

Tekst etenduse kodulehelt:

Tallinna Merepäevad 2009
promenaaditeater
DANNEBROG, PITKA JA KEISRID
Etendus „Dannebrog, Pitka ja keisrid” on Ain Mäeotsa nägemus merepromenaaditeaterist Tallinna rannal. Omalaadselt lavastatud jalatuskäiku on võimalik nautida ainult Tallinna Merepäevade raames. Merepromenaaditeater „Dannebrog, Pitka ja keisrid“ on uudne keskkondlik teatrilahendus rannapromenaadil, otse Tallinna ajalooliste sündmuste keskel. Jalutuskäik Kultuurikatlast supikatlani neljas pildis – kaks hetke mängivad kaugemas, kaks lähemas minevikus. Igaüks, kes julgeb ajalukku jalutama tulla, saab lõpuks maitsta ka ehtsat eesti kööki! Kumb pool on tugevam, kas need, kel võim, või need, kes Tallinnast lõpuks Eesti linna teevad? Teel Kultuurikatlast Patarei vanglani kohtab võimsaid valitsejaid, kuulsaid kaupmehi ja suuri sõdalasi. Lisaväärtus on tutvumine Patarei vangla sisemusega.
Lavastab Ain Mäeots (Teater Vanemuine), kunstnik Tiiu-Ann Pell.
Koos Tallinnaga mängivad Hilje Murel, Marika Vaarik, Indrek Taalmaa, Rein Pakk, Doris Tislar, Sten Robert Pullerits, Mati Tikk, Väino Puura, Jüri Aarma. Igal etendusel saadab ajarändureid kultuuriloolasest autor Loone Ots.

Sildid:

neljapäev, juuli 23, 2009

Pimedusega löödud - Endla

Ma ei tea, miks ma kujutasin ette, et selles tükis on tegemist narkootikumide smugeldamisega? Ma kardan, et kui ma oleksin teadnud, et olen seda filmatiseeringut näinud ja korduvalt, siis ma polekski võibolla seda tükki üldse vaatama läinudki. Sest see vana Terence Young-i tehtud, Audrey Hepburn -i ja Alan Arkin -iga peosades olnud film 1967ndast aastast "Wait Until Dark" on tulnud televiisorist mitmeid ja mitmeid kordi.

Samas oleks mul kahju, kui ma polekski seda tükki näinud. Nimelt kuigi lugu oli ette teada ning näitlejatestki ainult Raivo E.Tamm selline, kelle pärast ma Pärnu sõidu ette võtaksin, siis lisaks harukordsele võimalusele näha teatrilavalt pesueht trillerit ning lisaks õigustas kindlasti Raivo oma tasemel rolliga selle loo teatriversiooni vaatamist. Kuid lisaks sellele jäin väga rahule ka Karin Tammaru rolliga ning väga vahva pisike, kräsupäine tüdruk tegi lapse rolli... kuigi endiselt arvan, et Eesti lapsed ei oska teatrilaval mängida, siis seekord oli vahva ja harukordne erand - oskavad vahest siiski ning see vahva tüdruk andis isegi tükile väärtust juurde! Ega teistelelgi näitlejatele midagi suuremat etteheita pole. Lauri Kink ja Ahti Puudersell minule lihtsalt ei meeldi näitlejatena ning ma ei saa sellele midagi parata. Puuderselli mängumaneer on puine ning seda ka seekord. Samas etenduse õudsaim hetk oli minu jaoks just nimelt tema osalusel. Olen filmidest ka tähele pannud, et hirmukõditavad hetked on siis kui näiteks inimene kardab ning on oma majas. Väriseb, ootab oma surma või kokkupõrget vaenlasega ning siis ilmub selle hirmuäratava tegelase nägu või keha akna taha.... Sa tead, et ta kohe proovib sisse tulla. Ja ta võib sisse tulla kasvõi jõumeetodeid kasutades. Lavastaja Palu on selle hästi oma lavastusse sisse genereerinud. Sest see hetk oli tõesti "põnevust tekitav".



Muidu tegi suurima töö ära ikka Raivo E.Tamm oma vinge kõlava ja madala häälega. Tõeline psühhopaat! Kogu see teise vaatuse kähmlemine ja kassi-hiire mäng tuli neil Tammaruga väga osavalt välja. Kusjuures Tammaru ei eksinud ka hetkekski. Ma mõtlen seda, et ta mängis ju pimedat naist, kui isegi kogemata ei unustanud ta seda välja mängimata. Selles suhtes on roll ju isegi üpris raske... Hepburn kandideeris oma rolliga kunagi nii Oscarile kui Kuldgloobusele... Tammaru siiski vaevalt Eesti mastaabis samasuguseid loorbereid väärib. Kuid see mingi huvitav positiivsus, mis temas õhkas seda tema mängu vaadates, selles oli siiski midagi erilist. Jaan Rekkori roll on nii väike, et ma ei saanudki aru, miks ta nägu oli grimmeeritud, sest see lugu jäeti lahti seletamata ning niimoodi tundus see kuidagi üleliigsena.

Kunstnik oli kujundanud lava, ehk Susy (Tammaru) keldrikorteri just umbes nii, nagu see seal filmiski oli või lihtsalt nagu ma isegi seda oma vaimusilmas ette kujutaksin. Omamoodi nostalgilisena mõjus vanasti üpris tihti kasutatud telliskivitapeet. Ka riietuse ja Raivo E.Tamme prilliraamide järgi oleks võinud arvata, et oligi üritatud luua selline 60ndate atmosfäär. Ja see oli neil väga hästi õnnestunud.

Hinnang: 3+ (Harukordne võimalus näha Eesti teatrilaval põnevikku tasub kindlasti vaatamist. Isegi tuttava loona oli seal sellist, mida just teatrilavalt oli mõnus vaadata. Ja kuigi lugu oli lihtne ja lineaarne ning mingeid erilisi trikke ega midagi vapustavat sellest versioonist ei leia, siis tervikuna oli ikkagi teatrist lahkudes hea tunne. Meelde jäid kõige rohkem kummitama Raivo E.Tamm -e ning selle pisikese tüdruku mäng - pisike plika läks nii lahedalt õhinasse põneva mängu kaasamängimisel :) Stiilselt ebaeestlaslik oli ta ka :) Kahju, et kavalt ei saanud kindlalt teada, et kumb ta neist tüdrukutest oli? Ju see võõrapärasema nimega... aga lahe kui temast kunagi mingi lavajõud kasvakski :))


Tekst lavastuse kodulehelt:

PIMEDUSEGA LÖÖDUD
Psühholoogiline triller.

Tegijad
Autor Frederick Knott
Tõlkija Triinu Ojalo
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt

Osades
Karin Tammaru, Raivo E. Tamm (külalisena), Ahti Puudersell, Lauri Kink, Nicole Marchesani või Kaisa Metsaots (külalistena) ja Jaan Rekkor

Tutvustus
Sam Hendrix kohtub Toronto lennuväljal ühe meeleheitel naisega ning toimetab tema palvel üle Kanada-USA piiri portselannuku – kingituse naise haigele lapsele. Heausklik Sam ei oska aimatagi, et nukk on täidetud heroiiniga ning et peatselt saabub grupp külmaverelisi kurjategijaid tema New Yorgi kodu ukse taha, mille avab Sami pime ja usaldav abikaasa Susy, kes on üksi koju jäänud. Psühholoogiline triller – žanr, mille tegi maailmatuntuks Alfred Hitchcock – otsib vastust küsimusele, kas hirmutavam on kurjus, mis on silmale nähtav või see, mis on nähtamatu.

Etendus kestab 2h 20min

Sildid:

kolmapäev, juuli 22, 2009

Käsu Hansu ajalootund - R.A.A.A.M.


Sattusin Käsu Hansu radadele Viinistus just parajasti sellel ajal, kui Hans Rootsi kunnilt oma käsu esimest korda sai sellel suvel. Ja piduliku päeva puhul oli ka terve tegijate kamp kohal, kirjanikuhärra kaasa loetud. Ei puudunud ka vihm, kuigi vaevalt, et tema kutsutute nimekirjas oli :) Vahepeal läks see vihm ikka nii liiale, et näitlejatest hakkas kahju... Muidugi suvine soe vihm, mis ta nüüd ikka midagi erilist teeb, aga teatrivaatamisele andis siiski mingi löögi, ei saanud ju päriselt selles mõttes "nautida". Ja näitlejad kah ei saanud täie naudinguga oma tööd teha. Ma ei teagi kas sellepärast ei töötanud see tekst seekord Viinistus kohe üldse. Kuidagi punnitatuna, justkui tellimuse peale kirjutatud jandi maitse jäi suhu.

Tegelikult oli hästi vahva Viinistusse saabuda, sest kaks naerusuist neidu olid just Viinistusse sissesõidu juures suure tahvlliga "Tere tulemast" vms. Samad neiud olid ka pärast etendust "Head teed" sildiga tee ääres. Nii armas!

Tükk ise toimus tünnide vahel, ehk seal kus "Eesti asi", mitte katlamajas. Kuigi Katlamajas oleks sellise ilmaga olnud märksa mõnusam :) Eestimaa suvi on kummaline. Kuna lavaks oli justkui suur liivakast, siis ma kujutan ette, et ilusa päikselise ilmaga oleks töödanud see liivakasti efekt etendusele lahedalt kaasa. Nüüd aga pidid näitlejad oma märgade riiete ja kostüümidega seal liivas liiikuma, aga märg liiv jääb ju kostüümide külge kinni ja teeb plekid. Ok, ega asi nii hull ka polnud. Lihtsalt see lugu mulle tundus liiga lihtne ja liiga vähe oli sealt, mida enda jaoks haarata. Tänaseks päevaks, kui vaatamisest on kulunud juba üle 10 päeva, on suurem osa kogu sellest jamast ununenudki. Ehk see, mille siia kirja panen on killukesed sellest mis meelde jäänud...

Meeldis selline muinasjutuline lähenemine. Kostüümid ja tegelased olid justkui mõnest Vene muinasjutufilmist. Venelased ise said küll tekstis täie rauaga. Nalja visatakse ka rootslaste ja kõrgklassi arvamuste kohta meie, ehk eestlaste maamatslikuse üle. Tegelikkult mulle meeldis üks nali küll - see kui pesunaised rääkisid meeste kohta ülevalt tünnist :)

Lugu ise rääkis Hansust, poisist ja mehest, ehk temast kahes eri vanuses. Sellest kuidas noor Hans valiti kooli parimaks õpilaseks ning saadeti Rootsi, kuninganga kohtuma. Kuningas andis talle käsu levitada oma tarkust, lugemistarkust ka teistele Eestlastele. Ja Hansust saabki õpetaja. Noor ja vanem Hans peavad aga koos tegema päästetöid, sest Hans teab, mis tulevik toob. Ta näeb ja teab asju, mis kunagi kauges tulevikus juhtuvad - isegi Estonia laeva uppumiseni välja...

Samal ajal Rootsi kuninga juurde lähevad ka venelased. Kuningat mõrvama. Tegemist on ilmselt kuningas Karl XI-ga... ja lisaks on hiljem tegemist tema järglase XII-ga. Paralleelloona toimub tegevus ka Venemaal, kus kuri kuninganna valimas järglast. Tal on 2 poega, kellest üks on tulevane Peeter I. Teine poeg aga oma lollusest hoolimata pälvib ema poolehoiu ning Peetrike on plaanis mürgitada.

Vihmar on lavastajana pannud sisse küll huvitavaid lahendeid. Küll kordustena, küll kogu see kahe Hansu ajas sidumine. Kuid kuna tekst ei kõneta millegipärast, siis ei saa midagi parata.

Näitlejad teevad oma tööd tuntud headuses. Mäletan, et vaatasin Teppartit ning hämmastasin kui palju tal on sarnaseid žeste oma poja Jaak Printsiga. Nad teevad näoga mingit sarnast liigutust või ilmet. Teppart koolmeistri rollis oli ka enne etendust ja enne vaheaja lõppu rahvaga vestlemas - neid harimas ja üle vaatamas :) Ain Lutsepp on ka minu jaoks justkui "kindel värk". Postiivselt mõjusid mõlemad kaks noort naisnäitlejat, nii Lill kui Pekarev pole mu lemmiknäitlejad, kuid mõlemad olid ehk kogu etenduse säravateks päiksekildudeks. Nii pesunaistena kui ka Lill Rootsi kuningannana ja Pekarev Hansu emana.

Raimo Pass oma habemega oli väga vahva ja Joost käsutava venelasest matsina äge. Sukk, Luik ja Toome ka mõnusad, aga ma ei oskagi midagi erilist välja tuua. Hääled kandsid läbi vihma, aga emotsioone ei tekitanud.

Positiivse külje peale tahaks veel lisada ka muusikalise kujunduse. See oli tuntav ning sobiv.

Hinnang: 2+ (Minu jaoks oli lahja ja punnitatud värk. Kui poleks sellist muinasjutulist nõksu sees, siis oleks hoopis kuivaks jäänud. Ootasin natuke, et millal see otsa lõpeb. Kahju oli tegijatest, sest see lugu ei väärinud tegijaid...või siis seda ilma... ei oskagi nüüd öelda, et mille nahka see läks? Pärast selliseid lemmiktükke, nagu Viinistus on varem tehtud, siis kahvatus see minu jaoks kõvasti nende kõrval. Võibolla olidki ootused ja liiga kõrgele aetud... Üldiselt polegi palju midagi selle tüki kohta rääkida... ahjaa isikliku märkusena peaks ütlema veel seda, et vaheajal kohalikus kohvikus olid 3 inimest leti taga, aga aeglasemat järjekorra liikumist ma pole ikka tükk aega näinud. Uskumatult kehv teenindus oli.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

„Käsu Hansu ajalootund“

Autor: Mart Kivastik
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Maret Kukkur

Mängivad: Ain Lutsepp (Eesti Draamatetater), Tiit Sukk (Eesti Draamatetater), Mari-Liis Lill (Eesti Draamatetater), Raimo Pass (Eesti Draamatetater), Sulev Teppart, Janek Joost, Ragne Pekarev (Vanemuine), Markus Luik (Vanemuine) ja Mart Toome (Tallinna Linnateater).

Kui Käsu Hans on kümneaastane ja õpib veel Forseliuse koolis, viib õpetaja ta üle mere Rootsi kuningaga kohtuma. Rootsi kuningale meeldib väike Hans nii väga, et ta annab Hansule käsu Eestimaa üle valvata, kui teda ennast enam ei ole.
Nii saab Hans oma Käsu, mida ta jääb igavesti täitma. Ta rändab ajast aega ja hoiatab eestlasi, kui näeb hirmsat aega tulemas. Kõige raskem on rahvast päästa tema enda käest. Hansu ei usuta enne, kui suur jama käes. Tsaar Peeter hävitab Tartu linna koos elanikega.
Hans läheb taas tagasi minevikku ja rändab ajas niikaua, kuni teda uskuma jäädakse, sest temal on kuninga käsk. Kui me teda ükskord kuulda võtame, on meil lootust pääseda ja alles jääda.

Planeeritud esietendus 11. juulil 2009 kell 19.30 Viinistu Kunstimuuseumi vabaõhulaval.

Sildid:

Raimonds - Endla


Läksin millegipärast seda tükki vaatama ootuses teada saada midagi Raimonds Paulsist ja/või lätlastest või midagi sinnapoolegi. Noh, eks sain ju teada seda, et mõned tuttavad laulud lapsepõlvest, nagu näiteks Miljon tulipunast roosi (Pugatšova lauldud Miljon arlek ros), Merevaik (Vello Orumets laulis seda vist) või Rumal süda on Paulsi kirjutatud. Seega on tal päris tugevad mõjutused ka Eesti popmuusika ajaloole. Kuid tegelikult oli see "lugu" ikka hoopis ühest Eesti tüdrukust - Sirjest. Eks muidugi see ajastu, mil Pauls oli "kõva sõna", see ongi justkui Sirje eluloo saatjaks.

Lugu saabki alguse sellest, et kõik näitlejad tulevad lavale ning lisaks Sirjele on nad kõik väham või rohkem seotud Sirjega - vanemad, vanavanemad, endised peikad ja sõbrannad. Iga näitleja ütleb mikrofoni ühe laulu pealkirja, mida nemad üksi või kellegagi koos hiljem esitavad - kuid seda tehakse justkui vana hea vikerraadio soovikontserdi stiilis. Ehk selge - tükk rõhub nostalgiasoonele. See mulle iseenesest meeldib. Nostalgitseda on mõnus... miks mitte :) Kuid veel enne mainib Konferansjeena laval olev Indrek Taalmaa "masu" ning ongi teatrielamus kohe alguses rikutud. Ma ei tea kui palju inimesi tegelikult lähevad teatrisse ning tahavad, et seal neile tuletatakse seda meelde? Seega kerge madalalt lendamise märk on kohe kirjas. Kuid esimese laulu esitab kohe algusesse Ireen Kennik ning teeb seda väga ilusti, tuues mulle millegipärast meelde lapsepõlvest Heli Läätsa, kelle mõned laulud meeldivad mulle siiani (näiteks see Mikk Mikiveriga koos tehtud ilus ballaad - kuigi see ei ole Paulsi laul - tõin siia lihtsalt näite). Aga Kenniku laulule lisaks torkas kohe silma ka naiste kostüümide ilu. Mul on tunne, et oma hingelt olen ma kusagilt sealt ajastust pärit, sest need olid tõeliselt ilusad kleidid ning minu poolest võiks ka tänapäeval naised sellised välja näha nagu selles etenduses. Maitse asi muidugi.

Ja siis sain puuga pähe! Esimese vaatuse teine laul, mille pealkirja ega sõnu ma ei mäleta.... see oli tõeliselt ILUS!!!! Hiljem selgus, et see ongi kogu etenduse nael. Mul tulid külmavärinad! Tambet Seling on ka täiesti vingelt hea laulja, lisaks sellele, et ta on üks Endla parimaid meesnäitlejaid. Vapustavalt ilus!!! (Kui keegi peaks teadma, mis laul see oli, palun jätke kommentaari! Oleksin ülimalt tänulik!) Ma oleksin kogu teatritüki soundtracki nõus ostma lihtsalt selle laulu pärast. Tegelikult olidki minu jaoks Selingu lauldud laulud kõige ilusamad ja paremad. Ka see hilisem duett peaosalise Sirjet mänginud Liis Laignaga oli üks etenduse ilusamaid.

Muidugi eks põlv hakkas nõtkuma ikka nende tuntumate laulude taktis kergemini, nagu Indrek Taalmaa Miljon tulipunast roosi. Sellele aitas kaasa ka punane valgustus. Väga tabav ja hea valguskaart oli üldse. Nii hea kui kasutatakse valguskunstikku, sest eriti selliste etenduste puhul on vaja seda "kunsti" sisse tuua mistahes kõrvalvahenditega.

Ehk siis lugu ise rändab läbi Sirje elu. Alates tema lapsepõlves ja sellest kuidas Stalini ajal tema isa "ära viiakse". Sirje - tarmukas tüdruk nagu ta on (Laigna on täiesti superhästi sobiv sellesse rolli! Ja ülisümpaane, mis siis sellest, et teda on kuidagi kummaline või võõrastav vaadata blondi parukaga - ikkagi "eesti linalakk" ju :)) kirjutab Stalinile kirja, et tema isa on vaja koju saata Venemaalt. Muidugi isa ei tule, aga tuleb vastus Stalinilt...

Edasi Sirje ja meesteotsingud ning esimesed töökohad. Tehasest nopibki ta üle ühe lõnguse, kellega reede õhtuti "teatriõhtut" koos vaadata... muidugi teatriõhtut vaatab Sirje üks...mees jääb kohe magama :) Ja siis ainuke naljakoht - küll juba tuttav nali ja mitu korda igal pool tehtud. Aga see kuidas Taalmaa ja Närep selle välja mängivad on fantastiliselt hea! Nimelt Soome televisiooni reklaamid... vähemalt minu generatsiooni lapsepõlve osa...

Ja nii kuni vanadekoduni välja. Lõpuks saab teada ka sülgikeetmiskunsti saladusi. Sült on üldse läbiva sümbolina pidevalt vahepeal laval ja siis jälle lava taga. Igatahes on see uhke sült justkui püha... (minu lemmiktoit...seega seda kallerdust vaadates esimesest reast hakkas nälg piinama küll :)) Võibolla võiks selle lavastuse olemuslikkuse ja sellise süldimuusika vedada isegi mingisuguseid paralleele. Kuigi etendusel ei olnud midagi tegemist süldimuusikaga... ma mõtles lihtsalt sellise rahvalikkuse tasandilt või just olemuslikult mõttelt.


Nagu juba mainitud olid minu meelest kõige tugevamad lingid selle etenduse puhul Liis Laigna ja Tambet Seling, kostüümid ja umbes 4 laulu. Ja kindlasti ka klaverimängija ning sült :) Näitlejatest/lauljatest positiivselt meeldejäävatena mõjusid veel Indrek Taalmaa, Ireen Kennik ja Kaili Närep. Kohati ka Veljo Reinik, kuid tema osalusel tehtud mingi kajavate sõnadega (teised osalised olid vist Lauri Kink ja keegi naistest - vist Karin Tammaru, kuna nad olid nii kaugel, siis ei saanud täpselt aru), sellest lõigust ei saanud mitte midagi aru. Kogu tekst läks isegi esimese rea jaoks kaduma. Midagi vist Stalinist nad seal rääkisid, tegid mingeid arusaamatuid poose ja häälitsusi mikrofoni, aga tekstist jäi justnagu mulje, et vist lauseid ajaga edasi liikumiseks nad seal ütlesid, aga jah, mitte kui miskit ei saanud aru. Sellepärast ootasin, et see lõik saaks lihtsalt mööda... Täiesti kummaline möödalaskmine. Omamoodi oli näha Enn Keerd-i jälle laval, ei tulegi kohe meelde, et kus ta viimati mängis (vist "Tumedad hirved"). Ta rohkem viimasel ajal lavastajana ja minu meelest üpris hea lavastajana Endla ridades. Lapsepõlves oli ta üks mu Endla lemmikuid lavajõude. Esimest korda jäi vist silma "Naine kütab sauna" filmist.

Minu jaoks oli täiesti müstiline, kuidas alati kui Lauri Kink laval midagi tegi, siis publik reageeris kuidagi eriliselt. Peamiselt naerdes. See on vist pärnakate mingi oma värk, sest minu meelest on teda tavaliselt piinlik vaadata ja tekib alati kerge amatöörlik tunnetus tema mängus, kuigi Revidendis õnnestus tal päris hästi... Igatahes on ta vist Pärnakate enda üks lemmikuid. Aga jah, Raimondsit vaadates ma ei saanud sellest aru. Lii Tedre oli kuidagi kurva olemisega. Eks tema ehk teab kõige paremini seda teekonna aega nendest näitlejatest...muidugi Vlassov ka. Vlassovil on ikka uhke juuksepahmakas :) Triin Lepik ja Ahti Puudersell ei torganud millegagi silma... Lepik oli vist ainus, kes "ainult" tausta laulis...

Ahjaa üks asi, mis veel meenub on see, et Reinik mõjus mingitel hetkedele Krjukovlikuna oma habemega. Kuigi minu meelest oli see kuidagi kummaline, mitte orgaaniline :) Aga ehk see olen ainult mina...eks igaühe enda asi... ei tea, mis "habeme-mood" see noortel meesnäitlejatel viimasel ajal on kasutsele võetud - Võigemast ju kah :)))


Hinnang: 3- (Sellist revüü-teatrit on raske hinnata draamatükkidega võrdselt. Tegelikult on see võimatu. Sellepärast on see hinnang ainult indikaatoriks minule endale. Sest ilusaid laule oli palju, kuid lugu oli liiga lihtne ja lahja. Natuke isegi selline tobedusse kalduv.Aga samas näitlejad olid tublid, suurem osa neist. Mitu huvitavad lauluannet. Raimondsist ei saanud midagi teada, peale tema muusika. Aga ehk see ongi ühele eestlasele piisavalt oluline info läti helilooja kohta, ikkagi oleks tahtnud midagi rohkemat. Soovitada ei julge, samas ajaviiteks, miks mitte. Igav, ega päris piinlik ka polnud, aga ei midagi tõeliselt "erilist", peale selle ühe - Tambet Selingu lauldud laulu. Noh ja kleidid ju kah... Aga sellest tegelikult ei piisa...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

RAIMONDS
Muusikaline lavastus.

Tegijad
Autor ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Lauluõpetaja Toomas Voll (külalisena)
Kontsertmeister Evald Raidma (külalisena)
Osades Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru, Lii Tedre, Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Veljo Reinik, Tambet Seling, Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassov
Tutvustus
„Raimonds“ on lavastus elu pisiasjadest, sekeldustest, unistustest, suhetest – kõigest sellest, millest koosnevad meie päevad. Lavastuses esitavad näitlejad Raimonds Paulsi surematuid laule. „Raimondsis“ on möödunud aastakümnete nostalgiat ja püsimajäävat elujaatust.
Etendus kestab 2t 10min

Sildid:

esmaspäev, juuli 20, 2009

Ballettmeister - Endla



Just see ülevalolev stseen - Balletüdrukud arutamas, et kuidas nende "Vanemuise balletitrupi" juht, võib olla see, kellest nad on just kuulnud. Homo ja vana mees :))), see on üks mu selle suve ja tegelikult kogu teatriaasta lemmikstseene :))) Igatahes meeldejääv. Ja neid ning kogu tükis peaaegu kõiki erinevaid naisrolle (peale Triin Lepiku venelanna rolli) esitavad Liis Laigna ning Kaili Viidas on selle suve suured "avastused". Nad on kahekesi nii vahvad, naljakad, kenad ning täies powerit! See kandub kogu tükile üle! Kuigi ka meeste nelik on väga vinge ja samuti kõik muud kõrvaltegijad.

Vadi kergelt kiiksuga või nihkes maailm võtab siin jälle tuurid üles ning kütab täie auruga! Kusjuures kummaline on kogu selles segaduses ning isegi filmilikus seikluses Eestist Venemaale ja jälle tagasi see, et ühest küljest on tegemist justkui traditsionaalse "jutustava" teatriga, kus "rääkivad peavad" jutustavad, mis toimub ja kuidas ja millal jne. Kuid samas on selles mingit seninägematut värskust ja originaalsust. Esiteks oli originaalne juba see, et lava oli mõtteliselt ja ka kujunduslikult jagatud kaheks. Vahepeal mängiti ühel poolel, vahepeal teisel ja vahepeal üle kogu lava. Mõned näitlejad olid ühes rollis mõned mitmes ja mõni oli hoopis mitme identiteediga. Kõige tipuks oli ka veel pidevalt toetav videomaterjal, mis näiteljate peade kohal omalaadset pildiseeriat edastas. Kohati toetav, kohati sürr. Pean tunnistama, et mina seda videomontaaži jälgida ei viitsinud ning seega jäi mul see "tasand" hoopis saamata, sest laval toimus niigi palju huvitavat ja pidevalt :) Aga eks ma paar korda ikka kiikasin üles kah ning üritasin seda pilti laval toimuvaga kokku keevitada oma mõtetes.


Lugu saab ehk alguse kahest otsast. Päts võetakse kinni ja saadetakse Venemaale vangi. Ta pannakse kinnisesse psühhiaatriahaiglasse kusagile pärapõrgusse. Eestis saab juhuse tahtel ühest tavalisest mehest Pätsu vabastamisoperatsiooni ninamees. Operatsiooni maskeeringuks ongi Eesti meeste tantsurühm "Sõleke", kes vennasrahvastele esinema läheb. Muidugi ei lähe kõik nii ladusalt ning neli keskmist Eesti meest peavad venelastele hakkama ka päris tantsukontserte andma :)

Sekeldusi kui palju, sest lisaks armub üks vene diiva balletmeistrisse, ehk tantsurühma juhti ja koreograafi ära. Kannul jookseb püstoliga purjus sõjaväelane ning kogu seiklusel hoiab silma peal Vene julgeolek ja Nõukogude Liidu kõrgeim riigivõim :)

Ironiseerivaid märkuseid Eesti eksisteerimise kohta, venelaste viinalembus ja palju tuttavaid märke, detaile ja klišeesid lapsepõlvemälestustest Nõukogude Liidust - kokku selline lahe seikluslugu, milles ei puudu huumor ega ka tõsisem sügavam mõte. Inimlikust aspektist paneb mõtlema, et mis tunne on venelasel tänapäeva Eestis. Kõik see kuri, mis nende rahvas on teinud meile, see ei lähe ju kunagi meelest. Võibolla põlvkond põlvkonna järel muutub asi lahjemaks, eks seda näitab aeg. Vähemalt nii kaua kui on meid, kes on elanud "Nõukogude Liidus", nii kaua on sellised teemad alati ärevad ja asjakohased. Ja neid pole kunagi piisavalt palju :) Sellepärast toimib ka Ballettmeister ja tema sisu kõnetab kindlasti igat Eestlast. Olgugi siis, et asjadele on lähenetud läbi huumori ja kindlasti kõvasti nihkes maailmavaatega. Aga eks dramaatilisuse pärast ning loomingulise mõttelennu piiritusest võibki natuke lasta fantaasial lennata. Sest seeläbi jõuab ka see kogu absurdus eriti tugevalt ning mingis mõttes ka ehedalt publikuni. Vähemalt mina tunnetasin küll igasuguseid kummalisi ning omamoodi tuttavaid, häid ja samas ka negatiivseid emotsioone.

Kuigi jõudsin juba mainida seda lavastastuslikku põnevat lähenemist, siis kahtlemata peitus tüki õnnestumise taga ka näitlejate hea mäng. Ennekõike suur aplaus Liis Laignale ja Kaili Viidasele. Need kaks noort Endla näitlejannat pole minu meelest veel väga palju jõudnud mängida, aga selles tükis mängisid nad endid minu jaoks küll sinna Endla lemmikute hulka. Ja kuigi keskseteks tegelasteks on ikka need neli meest, kes Pätsu lähevad päästma, siis minu jaoks tõusid hoopis nemad kahekesi kõige olulisemateks. Või noh, oluline on ehk vale sõna... pigem võiks öelda, et ma pidevalt ootasin, et millal jälle nende stseenid tulevad :) Kuigi Viidas pidevalt koperdas sõnadega, ei häirinudki mind seekord see nii nagu tavaliselt. Laigna kohati naljakalt poisikeselikult tõsise mängimismaneeriga võiks vabalt visata ka mõne meesterolli :) või sõdurinagi oleks usutav. See nukuteater, mis ta tegi, sellised nõksud mulle tavaliselt ei meeldi, kuid lavastaja Noormets on suutnud selle päris koomiliselt ning ägedalt lahendada. Nukk ise tundub ka juskui olevat "sellest ajastust" :)

Ago Anderson, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Priit Loog on siis need neli meest, kellel on missioon. Nende rahvariietesse on peidetud salakoodid pätsu jaoks ning nad peavad Pätsu juurde Venemaale minema. See "salakoodide" teema ajas mind alati naerma, kuni lõpuni välja :) Ja muidugi Kreisraadiolik Pulgatants või vana hea kukepoks. Mehed olid etenduse lõpuks täiesti läbi omadega. Sten Karpov tegi vahepeal publiku suunas suuga liigutusi, et ta ei jaksa enam :) Hämmastava selle kõige juures oli see, et noortest meestest kaks korda vanem ning kaalu mõttes kaks korda suurem Ago Anderson jaksas täiega. Ei tea kas see oli teiste solidaarsus, lavastajatrikk või Anderson lihtsalt on paremas füüsilises vormis on kogukusest hoolimata :) Igatahes väga lahedad olid nad kõik neljakesi. Pidevas hirmus, et neid paljastatakse, samas nautides populaarsust ja laval esinemist. Väike Vadi iroonia "suvetuuride" ja "Venemaa esinemistuuride" suunal sobis ka ideaalselt. Ma küll ei ei tea, kas "Sõleke" päriselt ka kunagi Venemaal tantsuesinemiste "tuuridel" käis, aga Anne Veskid ja Jaak Joalad tegid seda kindlasti , seda ma mäletan :) Ehk ere näide nende nostalgilistest mõtetest, mis teksti ja loo sisse olid peidetud. Aga muidugi nii Sten Karpov, Jaanus Mehikas kui ka Priit Loog on väga hea kamp Andersoni tantsupoisteks. Kõik sellised vahvad poisid. Mingil hetkel (paratamatult) arenes mu mõte ka seda liini pidi, et Karpov ise on ju pooleldi venelane...

Indrek Taalmaa astub jälle üles Pätsuna, kuid ta on ka hämmastavalt sarnane ning ma ei näe põhjust, miks seda Endla ja ka teised "tegijad" ei peaks ära kasutama. Siin on Pätsul esialgu kuidagi väiksem roll, kuid see ahnus, mis lõpuks temast välja koorub, see mingis mõttes tekitab küsimusi, aga samas ei maksagi sellest loost mingeid küsimusi enda jaoks tõstatada, sest see on "pseudo" ja just sellisena lahe. Pätsu haiglakaaslast mängib Tambet Seling. Ta astub ka sõjaväelasena üles. Kaks rolli teineteisest väga kaugel. Seling on kindlasti üks mu Endla lemmiknäitlejaid ning ma alati loodan tema nime leida kavalehelt (nagu Piret Laurimaa, Jaan Rekkor, Helle Kuningas, Carmen Mikiver, Indrek Taalmaa ja eranditult kõik VKA-st tulnud noored.) See sõjaväelase tegelane mind nii väga ehk ei kõitnudki kui see "kaaspatsient". Mõte hakkas jooksma, et kas ta ongi siis see, keda ta väidab või on see ikkagi hullu sonimine. Ja tema tekst oli üldse minu meelest hea.

Mainimata ongi jäänud vist ainult Triin Lepik, kes vaeseke pidi Andersoniga pidevalt musitama-kallistama ning oma uhket kehaehitust avatud seljaga õhtukleidis esitama. Meenus kunagi see, kuidas Kaire Vilgatsit pidevalt tema suurusega ära kasutati. Loodetavasti Lepikul on julgust tulevikus keelduda sellisesse "rolli" tihedalt astuda, et teda ei tembeldataks samasse stereotüüpi, nagu Vilgatsit mingil hetkel kiputi pidevalt toppima. Igatahes on ta kena ja hea noor näitleja nagu teised tema kursusekaaslased.

Kunstiliselt lahenduselt oli nii lava kui kostüümid kuidagi naljakad - justkui linast tehtud kardin, mida siis liigutati ette ja ära. Puitpõrand (mis seisnes mingil agregaadil, kus olid paista neoonvärvi kleepsud - meenusid Ugala Kolme õe tellingud, kus ka mingid naljakad kleepsud olid jäetud kuidagi sobimatult nähtavale), oli justkui lava laval. Mitme funktsiooniga laud, kogu see kupatus mängis lavastusele kaasa. Kunstikena osalemas "külalised" Jelena Girilini ja Mariliis Bassovskaja (kunstniketandemi nimega Girlin-Bassovskaja) võiks nimede põhjal samuti arvata, et tegemist on mingitpidi vene verd olevate inimestega. Igatahes olid lahendused head ning isegi "hallid" meeste tantsuriided justkui sobivalt värvitud. Sest tegelased nende sees olid seda värvilisemad :) Samas õmblejannade kitlid olid just "sellised kitslid", mis lapsepõlvest meenuvad ja isegi Pätsu naljakalt lilleliselt kirev pidžaama oli justkui leid omaette. Vanamehele hästi sobimatu...ja ta oligi ju täiesti oma kujule sobimatus kohas ning kuidagi "nihkes-Päts" :)

Hinnang: 4 (Eesti dramaturgia, hea ja omapärane, minu jaoks igati huvitav. Lugu oli olemas ning kavalehel Vadi intervjuu on tõusnud jutuks veel nädalaid hiljemgi - eriti see teema, et "Kes on president?". Me inimesed oleme igaüks iseenda presidendid. Ja kuigi see oli üdini Vadilik, avastasin end mõtlemast, et Kivirähk on kuidagi sarnase huumoriga. Tekst ja lugu kaldub vahepeal sinna "fantaasialennu" poolele :) Igal juhul võib kanda Ballettmeistri Endla "heade tükkide" nimistusse ning julgen soovitada seda küll. Mitte "lmmik", ega "kõige parem", aga piisavalt hea, et vaadata tasuks ära igatahes! Eriti teatud stseenide pärast, nagu see, millega oma lugu alustasin :))


Tekst lavastuse kodulehelt:
BALLETTMEISTER
Pseudoajalooline põnevuslugu.
Tegijad
Autor Urmas Vadi
Lavastaja ja kujundaja Andres Noormets
Kunstnik Girlin Bassovskaja (külalisena)
Tantsuõpetaja Kati Põldots (külalisena)
Osades Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Viidas, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling
Tutvustus
On südasuvi 1940 Eesti vabariigis. Taevas sirab kolm päikest.
President Päts võtab Oru lossis vanni. Korraga saabuvad hallide mantlitega mehed, kes ütlevad: „On aeg", ning viivad presidendi ära...
Samal ajal toimuvad ühel staadionil kergejõustikuvõistlused. Tuletõrjujad Johannes ja Erik ootavad parasjagu oma vasaraheite järjekorda, kui esimene neist äkitselt minema tormab. Erik vaatab ringi – staadioni ääres seisavad ja sosistavad hallide mantlitega mehed – õhk on ärevusest paks. Murelikuna otsustab ta sõpra otsima minna ning võtab juhuslikult vastu saatusliku telefonikõne. Kuuldud ülisalajane info suunab ta presidendi jälgedele...
Ja see on alles algus.
Etendus kestab 2h 45min

Sildid:

pühapäev, juuli 19, 2009

Kiivad armastajad - Kristjan Üksküla projekt


Noortel, südamega- ja professionaalse tausta ning oskusjõuga-teatritegijatel on mingit sellist värskust ja vahedust, mis mängleva kergusega muudab publiku jaoks tüki vastuvõetavaks ning huvipakkuvaks.

Kristjan Üksküla debüütlavastus, mille ta ise on ka dramatiseerinud ning muusikaliselt kujundanud oli hea juba alates kohale saabumise hetkest (teen kohe siinkohal suure kummarduse Kristjani ees ning tänan teda südamest - sest nii lavastuslike trikkide, muusikavaliku kui ka eelkõige veel dramaturgilise õnnestumisega ongi ta oma talenti tõestanud nii mitmel tasandil ja ühe hoobiga!!!). Domiiklaste kloostri sisehoov, kus etendust mängiti, mõjus sellisele vanale teatrivormile, nagu commedia dell'arte, nagu rusikas silmaauku! Lisaks sellele, et selles hõngus sellist ajaloolisust, on see ka nii ilus koht ning üldse kuidagi teatritegemiseks justkui loodud. Mängiti seal ju ka tihti kunagi 80ndatel ning Vanalinna Päevade raames vist isegi hiljem, aga viimastel aastatel pole minu teada keegi seda vaimustavalt kaunist mängukohta ära kasutanud. Loodetavasti leiavad uued ja uued noorte projektid ja miks ka mitte kutseliste teatrite lavastajad selle koha jälle üles. Siis võib küll väita, et Kristjan Üksküla on see mees (või kes iganes selle koha neist avastas), kes selle lille on teatri jaoks jälle osavalt üles noppinud :)

10 noort näitlejat laotavad selle armsa loo armastusest ning suheterägastikust vaatajate ette. Lugu ise on ehk ka natuke ajastule ning stiilile kohaselt "lihtsake", kuid siiski piisavalt meelelahutuslik ja eelkõige hästi lavastatud ning mängitud, et kõikidele karikatuursetele ja sterotüüpsetele tegelastele saab omamoodi puhtast südamest kaasa elada. Kui nüüd täpsemalt mõtlema hakata, siis on tegelikult selliseid lugusid juba küll ja küll, kuid see, milliste sõnadega ning milliste vahendite ning näitlejatega see seekord ette kanti, muutis ikkagi just nimelt selle loo piisavalt omanäoliseks, ehk nö. lihtne "põhi" töötas just kogu stiilile kaasa - lõigi selle stiilipuhtusele vajaliku aluse. Ja seda vahvam oli kogu seda huumorit endasse ahmida :) Naerda sai tõesti täiega! Ühel hetkel märkasin, et piisas Mikk Jürjensil lavale ilmuda, kui mul juba suu kõrvuni iseenesest tõmbus :)

Kaks Itaalia pereisa, ühel tütar, teisel poeg, lepivad kokku oma järeltulijate abielu sõlmimise. Abieluga kaasneb ju kaasavara... Kuid nii tütrel kui ka pojal on juba omad "väljavalitud" olemas, mis ei ühti sugugi isade plaanidega. Lisaks on mõlemal perel teenrid, kes on armunud nende peretütarde seltsidaamidesse. Ja muidugi kui on härrade suhted risti, siis sama puntras on ka nende alamate suhterägastik. Noored on aga nutikad ning hauduvad välja plaani kuidas sellest kõigest siiski välja tulla ning loomulikult koos kasudega. Lugu liigub edasi stseenidena, kus peamiselt osalevad erinevad paarid - nalja saab nii isade omavahelise nägelemisega (näiteks teemal kas muusikaga või sõnadega saab mõtteid ja tundeid edasi anda), perepoja ja teenri omavaheliste suhtlemistega (teener jääb ju igas olukorras kehvemasse seisu ning peab oma saatusega leppima, kuid miks siis mitte selles olukorras enda kavalusega midagigi välja petta või teise üle naerda), loomulikult armukolmnurgad, ehk kes kellele suudeldes vahele jääb ning kuidas keegi sõnadega seda hullemaks teeb või ära kasutab ja isegi teenrite omavaheline nääklemine on otsapidi kokku seotud... Rääkimata sellest alati huvitavast "meeste-naiste" teemast, mille üle arutledes koomiliselt läbi ka natuke õnnetumate momentide on eriti mahlakas suveõhtuseks meelelahutuseks või kasvõi lihtsalt just nende meie soorollide üle naermiseks ülilahe!

Kuid kindlasti poleks see tükk nii hea kui seal poleks ühte tegelast, keda mängis Mikk Jürjens! Jürjens, kes on alles äsja lavaka kolmanda kursuse lõpetanud, tegi minu jaoks siiani ühe selle aasta parima meesrolli. Natuke Nüganeni "Apelsinide" tüki Pantalone moodi karakatuurne tegelane, kes on küll "sunnitud" rumalamasse ja alamasse rolli, kuid kes väga hästi saab aru ning ei taha seda positsiooni endale. Samuti on ka tema armunud ning loomulikult tüdrukusse, kes end eriti lihtsalt kätte ei anna :) Tüdrukul tunduvad isegi olevat tunded hoopis teise pere teenri suunas. VKA tudeng Mari Pokinen loobki ehk kogu kamba selles mõttes sügavaima või mitmenäolisema karakteri ( :):( ). Temast ei saagi kohe aru täpselt, et mida ta tahab. Kas üht või teist poissi :) Teise pere teenri rollis on Kristjan Üksküla ise (väga lahe, et ta pole rabanud endale seda kõige "magusamat" naerutajat ning on selle andnud Jürjensile, kes tõesti sellesse rolli sobis kui loodult - Üksküle ma sellises läbinisti koomilises rollis ette kujutada praeguse põhjal ei suudakski, temas on mingit haavatud olekut või allasurutud kurbust või siis mingit intelligentset olekut, mis ei ühildu otseselt koomilisusega). Kuigi tema lavastajaandes ning ka dramaturgi andes ei kahtle ma enam juba lihtsalt selle ühe ainsa tüki põhjal, siis näitlejana peab ta end veel natuke tõestama. Ta pole siiani nii palju saanud esil olla kui näiteks tema kursavend Mikk, kuid selle tükiga tõestas ta küll seda, et potentsiaali tundub tal olevat. Eriti teises vaatuses. Millegipärast ei vaata ta publiku poole (ega ka üle publiku peade), ehk jääb mulje, nagu ta päris väldiks pilku publiku suunas. Aga tema tegelasele truuks jääv kokutamine tekitas mingil hetkel tunde, et karakter siiski tekkis. Tema oli ju kogu "põgenemisplaani" aju ning muidugi ei puudunud ka temal oma silmarõõm :) Silmarõõmu mängis Ketter Habakukk, kes näitas ning tõestas oma näitlejaannet juba Wargamäe Wabariigis. Tema, nagu kõik teised tükis osalenud tütarlapsed, on piltilus ning justkui "lavale loodud"! Ma väga loodan, et ta valib selle endale ka tulevikus elukutseks, sest temas on midagi erilist ja pilkupüüdvat ning pilku endal hoidvat, mida ei oska sõnadega ära seletada (see "miski"). Härrasrahva "armastajate paare" mängisid Sandra Üksküla-Kaspar Velberg ja Priit Strandberg-Laura Kalle. Sandra Ükskülal on minu jaoks sama fenomen nagu Ketter Habakukkelgi, kui ta on laval, siis ta paneb mind teda jälgima. Tal on "kohalolek", mis lausa nõuab tähelepanu. Lisaks selge diktsioon ning kelmikas ja mingis mõttes ehk ka natuke terav olek mida veel ilmestab kuidagi temapärane liikumine. Lisaks rollile on ta ka selle projekti tantsude autor. Peamiselt on ehk tegemist ühe sellise "tantsuga" (kuigi väiksemaid liikumisjuppe on veelgi), kus tõesti tantsule anti keskne roll. Ja muideks see tants oli väga lahe ning õnnestunud ja üldse mitte lihtlabane ajastulik kummard ja vaheta positsioone...ei! Alustades Sandra enda tagurpidipööre ja jalaga vastu tamburiini kelmikate sammudega kuni tegelikult kogu tervikuni välja oli tegemist lavastust täiendava mõnusa vahepalaga. ("Danzumehena" ei saa ma seda mitte märkimata jätta :)) Ta võiks kindlasti julgemalt (loe: sama julgelt) tulevikus neid seadeid luua, sest see oli küll väga tunnetuslikult sobilik ning rõõmus ja ilus pisike lõiguke. Arvestades ruumi mõjuks see suuremal laval isegi vingemalt, sest tagurpidi ühel jalal hüpeteks ei olnud piisavalt pinda, samas näitemängu mõttes just parem, et siis ei lähe partner kaduma. Joonis ju sellest hoolimata ikkagi ei kadunud, kuigi oligi selline antud oludes tsipa lopergune. Aga ka tema näitlemises on mingit (vanaisa geenidega saadud) siirust ja avatust, justkui see mida ta ütleb ja kuidas ta laval enda keha kasutab - nii ongi... ehk kõik see mis silmade ees toimub, et see ongi see, millises olukorras ta parajasti on (mitte teatris ja selles rollis). Ma usun, et temast saab kindlasti näitlejanna, kes võib mängida sama hästi nii traagilisi abikaasasid kui ka kergejalgseid neide, kes maailma päranisilmi avastavad; nii Somerset Maughami "Truu naise" Kreismanni mängitud tarka naist, kui ka sellist ullikest keda mängis Maret Mursa, kes Aarne Üksküla pärast oli valmis oma meest maha jätma (kuigi ehk "tarka naise" rolli sobiks ta veel eriliselt hästi!). Kusjuures pisike detail, mis tema puhul just eriti silma torkas, aga ka teiste näitlejannade juures, et juuksed olid väga ajastukohaselt ning väga ilusti kõigil seatud. Need kuidagi sobisid nende vahvate kostüümide juurde, mis jällegi commedia dell'arte stiililikult siis teineteist täiendasid (Sandral tundus olevat juustes midagi türkiisi-värvi, nagu kostüümgi. See natuke silmatorkav värvitäpp poleks olnud liialduseks ka teistel). Kaspar Velberg õpib lavakas küll alles esimesel kursusel ning on ju alles väga noor, kuid see rusuv kurbus mis tema silmadest paistis, kui ta pidi olema oma isa tahte, võõra tüdruku pettumuse ning oma enda südame hääle ristumisteel toimunud õnnetuse keskel, mõjus kõige selle koomilise pillerkaare keskel justkui vastukaaluna ning mulle meeldis, et tema karakter esindas seda nii vajalikku tõsisemat poolt selles kogu valemis. Sest lauskomöödiad ning laustraagika ei tööta kui seal pole vastandlikke mõjusid. K üheks lemmikuks (Jürjensi lisaks) oli samuti lavaka esimesel kursusel õppiv Priit Strandberg, kelle koti-stseen oli minu meelest üks meeldejäävamaid, kuigi tegelikult on see ehk pigem lavastaja seade. Kuid tema poisilik õhin sõtta minna ning samuti selline füüsiliselt aktiivsem mängimine esindas jälle üht natuke omalaadset tahku karakteritegaleriis. Kuigi karakter ise oligi natuke ehk vähemnõudvam võrreldes mõnede teistega. Ja tema armastatu, keda mängis Laura Kalle. Tema mänguga ma haakusin ehk nendest "paarikestest" kõige aeglasemalt. Kuid siis kui selle omaks võtsin, siis meeldis lõppude lõpuks isegi väga. Isade paar - Rainar Aasrand - Tõnis Jürgens - nende rollid olid ehk vähem mängulised ning selles mõttes ma kujutan ette noore näitleja jaoks, mitte nii põnevad füüsiliseks teostuseks. Kuid nii Aasrand kui ka Jürgens võtsid oma rolle justkui väljakutsetena ning lõpuks (eriti Aasrand), mõjusid kuidagi eriliselt stiilipuhastena. Jürgens oma küürutatud selja (oleks võinud julgelt isegi veelgi rohkem küürus olla) ning plokkföödiga ning Aasrand kõhuka olekuga, hoides üht kätt puusal ja teist sõrmi teineteise vastu hõõrudes (stereotüüpsele "filosoofile" sobivalt). Ja eks need commedia dell'arte rollid peavadki omamoodi esindama mingeid stereotüüpe, sest nendele selline komöödia ongi rajatud minu meelest. Tunneb lihtsamalt need inimtüübid ära ka tänapäeva kontekstis ning nii hakkabki nali tööle :)

Ja muidugi lisaks karakteritele tuleb appi sõnade mäng, mis muudab kogu loo kas siis igavaks või põnevaks. Neil kümnel noorel kõigil silmad särasid pidevalt ja kõik mängisid nii vahvalt täie hooga. Lisaks need mitmehäälsed ilusad kooriseaded ja kahtlemata ka kõikide osalejate lauluoskus - see prantsuskeelne laul oli täiesti lummav! Sellist teatrit ma tahangi näha ja palju!!! Kusjuures selline commedia dell'arte stiil kui selline võib väga kergelt välja kukkuda nagu mingi laadapalagan ning üldse mitte nii "ilus" ja "proffilt tehtud" nagu nende noorte esituses. Samas kui hakata mõtlema, et kui vähe seda ikkagi on viljeletud Eestis - meenuvad nii Ugala "Armastus kolme apelsini vastu" kui ka Linnateatri "Ronk"... kõik need kolm on väga head, õnnestunud ja viietärnised tükid minu jaoks... võibolla mulle lihtsalt meeldib "Eesti commedia dell'arte"... samas publiku regeerimise järgi nii "Kiivad armastajad" tükile kui ka ülejäänud kahele "vanemale vennale/õele" peaks ütlema, et sugugi pole ma ainus selle stiili fän. Sest publiku vastuvõtt oli tõesti ülimalt soe ning tänulik kogu tüki kulgemise ajal. Kõik naersid ning keerutasid oma pead kus iganes poolt siis näitlejad ei tulnud, läinud või mänginud või laulnud. Võibolla see "laialdane lava" oli veel üks faktor, mis kogu sellele noortest endast õhkuvale särtsule veel vuuki juurde andis!

Ja ei saa ma jätta veel korra mainimata, et Mikk Jürjens mängis kindlasti minu jaoks ennast oma kolme nais-kursusekaaslase (Laan-Pulk-Üksküla) kõrvale lemmikute hulka. Tema repliigid, ning kõik need jutud "kitsekesi ja põdrakese koos kuuse näksimisest" ja "ajast, kui päike oli veel nii noor, et käis alles koolis"... kõik need pisikesed samas nii südamlikult tõsised sõnamängud, mis aga tema karakterile justkui sobimatud suhu tundusid, kuid seda paremini sinna koomilises mõttes sobisid... see andis sellele tükile vajaliku viienda tärni minu jaoks. Nagu ma vist juba korra ütlesin, aga nendes noortes näitlejates lihtsalt on seda tegemise ja omamoodi mängimise tahet ja lusti ning silmade sära! Fantastiline!

"Noortele" vastukaaluks rääkides "vanematest" teatritegijatest, siis esietendusele olid noorte tegemisi tulnud vaatama terve rida Eesti Teatri korüfeesid ja muidu "kõvasid tegijaid" :) - Ingo Normet, Hendrik Toompere (tema on vist hetkel lavakas selle Ükskülade ja Jürjensi lennu juhendaja), Elmo Nüganen, Uku Uusberg (koos oma vennaga), Anu Lamp, Jaak Prints, Aleksander Eelmaa, Riina Roose jne jne jne... ja otse loomulikult "vanaisa" Aarne Üksküla ise ka :)

Hinnang: 5- (ma kaldun arvama, et see oli minu jaoks siiani selle suve parim teatritükk või siis Rakvere teatri "Toatüdrukud"... Mõlemad olid nii visuaalselt, lavastuslikult, mängukoha mõttes kui ka näitlejate ja kõigi muude komponentidega ideaalilähedased. "Kiivad armastajad" oma laulude ja muusikaga ning mõjuvuse ja eelkõige huumoriga, millele ma ikka mitmes kohas üle kogu selle hoovi suure häälega kaasa naersin - aga nii hea oli naerda, sest kõik teised naersid ka - võib kujuneda nii mitmeski mõttes üheks üllatavaks pärliks selle aasta teatrisuves ning miks ka mitte kogu teatriaastas! See tahe leida ning pakkuda originaalsust ja silmade sära ning tahet teha midagi erilist ja head publiku jaoks, see kandus publikusse. Samas unustamata ise lustida selle tegemise juures ja sellepärast ehk see mõjubki nii ehedalt ja ausalt ja mõnusalt! Kuigi sealt Domiiklaste kloostris vaadates jäid seisvad ovatsioonid tulemata, siis siinkohal annan isiklikult need ikkagi! Loodetavasti saab sellelt rühmituselt (sõpruskonnalt?) või tegelikult suure tõenäosusega nendelt igalt ühelt eraldi veel palju ja palju pärlikesi Eesti teatripilti juurde. Mina olen igatahes täielikus vaimustuses! Minu teada nad mängivad seda veel mõned korrad - tasub kindlasti-kindlasti kinkida endale üks vahva ning mõnus naerurohke õhtu. Ja miks ka mitte võtta lapsed kaasa - mul oli küll kahju, et mu 13 aastane kaasas polnud! Minu meelest kohal olnud lapsed naersid veel eriti kõvasti, mitte et see koomika või tükk lastele oleks mõeldud :))))

Teatritegijate enda tekst (kahju, et ma ei taibanud fotosid teha... see on muideks lubatud!):

See lugu võis juhtuda millalgi siis,
kui maad oli võtnud suur majanduskriis
ja elama jäämise ainuke viis
ei olnudki ainus – ka seal, Napolis.

Casamarciano Krahvi Annibale Sersale erakogust leitud commedia dell'arte stsenaariumi põhjal loodud lavastus kujutab endast laulude ja muusikaga põimunud lugu noorte inimeste armastusest. Lähtutud on commedia dell'arte tegelaskujudest, aga mängime ja laulame ilma maskideta. Öeldakse, et abielud sõlmitakse taevas. Aga mis juhtub siis, kui kaks kaupmeest, otsustavad raha nimel ühe abielu ise sõlmida? Sõnal „KIIVAS“ on eesti keeles kaks tähendust – teises vältes „ARMUKADE“, kolmandas „VILTU“. Täiesti võimalik, et need kaks on kuidagi omavahel seotud. Igatahes see lugu räägib mõlemast.

Lavastaja: Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool)
Kunstnik: Kristiina Hortensia Port (EMTA Lavakunstikool)
Koorijuht: Kaspar Mänd (EMTA)
Muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool)

Mängivad: Ketter Habakukk (õppinud Nukuteatri noortestuudios)
Laura Kalle (õppinud Nukuteatri noortestuudios)
Mari Pokinen (Viljandi Kultuurikolledž)
Sandra Üksküla (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)
Rainar Aasrand (õppinud VHK teatriharus)
Tõnis Jürgens (õppinud VHK teatriharus)
Mikk Jürjens (EMTA Lavakunstikool)
Priit Strandberg (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)
Kaspar Velberg (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)
Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)

Musitseerivad Peeter Klaasi meistriklassi õpilased

Kestus 2 tundi 30 min (1 vaheaeg).
(Tegelikult kestis koos vaheajaga natuke üle 3 tundi... aga aeg läks täiesti lennates, ei pannud tähelegi, enne kui autos koju sõites, et kell juba üle 23 :))

Sildid:

neljapäev, juuli 02, 2009

Väike puhkus!

Viin täna oma arvuti remonti ja seetõttu ei saa natuke aega (ilmselt umbes 2 nädalat) ka blogi kirjutada. Tänasest algab ka töölt puhkus ning nüüd on oodata tihedat teatri- ja lugemisperioodi ja ehk saab ka Lätis või isegi Leedus käidud... näis kuidas "aega on" :)

Vonnegut-i Kullisilma sain küll just eile läbi, aga selle muljetamine jääb ootama "tervet arvutit".

Maasikad on ka aias valmis! Ja herned õitsevad ning vaarikad on ka juba rohelised - ehk suvi on täies hoos!!!! Tänavu sügisel on tulekul jälle viinamarjasaak, sest viinamarjataim on eriliselt lopsakas. Meil on ka nüüdsest 2 uut sorti... Ja uutel ploomi- ning kirsipuulgi on üks või kaks vilja küljes :) Ja mustikapuul on mustikaid lausa kobaratena!

Ja muidugi raamatuvirn on juba "välja valitud" ning teatripiletid ootavad realiseerimist :) Kaugel see Madonna kontsertki enam on... ning enne seda ju veel ka Amy MacDonald... aga selleks ajaks on ka mu arvuti juba kindlasti töökorras :)))

Ilusat suve kõigile!!!

Sildid: ,

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default