Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, jaanuar 28, 2011

2010.aasta DTA - Danzumehe Teatriaasta Aunimetused

Teatrile mõeldes oli 2010.aasta minu jaoks nii mitmeski mõttes "keskmine". Kokkuvõttes üpris vähe tipptükke, kuid valdav enamus nähtud lavastustest, täpsemalt 47 - 75-st teatriloost kandsid minu jaoks hinnangut 3-4 tärni. Viietärni tükke kõigest 5, aga ega väga palju jama ka ei näinud. Kõigest 5 tüki puhul ei saanud ma enda jaoks absoluutselt kõige vähematki. Nähtud lavastusi on sellel aastal 12 tükki vähem kui aasta varem. Omamoodi kummaline, sest nüüd elan ju Eestis ning justnagu peaks olema rohkem võimalusi teatris käimiseks... kuid tõele au andes, siis töö ja sport on piiranud mu teatriskäimist siiski päris korralikult. Samas laste- ja noortetükke olen näinud tavalisest rohkem. Lõppkokkuvõttes ei saagi kurta - 1,44 teatrikülastust nädala kohta on ju rohkem kui korra nädalas :)

Eelmisel, VÄGA TUGEVAL teatriaastal oli mul väga raske piirata oma aunimetuste kandidaatide arvu. Seekord otsustasin siiski just nimelt sellepärast, et nendele tõelistele tippudele veelgi rohkem tähelepanu pöörata, piirduda viie kandidaadiga (mõnikord veelgi vähemaga). Küll aga teen mned "edetabelid/nimekirjad" selleks ajaks kui neid tippude tippe kohe varsti kuulutama hakkan.
Facebooki-sõbrad said juba varem mõned kandidaadid teada :)

Pikema jututa - 2010.aasta aunimetuste kandidaadid tähestikulises järjekorras:

Arvesse lähevad 75 lavastust, mis esmakordselt nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2010.

PARIM ETENDUS
Augustikuu - Eesti Draamateater
Ird, K - Tartu Uus Teater
Kes kardab Virginia Woolfi? - Tallinna Linnateater
Keskööpäike - Tallinna Linnateater
Panso - Eesti Draamateater

Esimesena jäi välja Emajõe Suveteatri - Põrgupõhja Uus Vanapagan

PARIM LAVASTAJA
Anu Lamp - Keskööpäike (Tallinna Linnateater)
Ivar Põllu - Ird, K. (Tartu Uus Teater)
Kati Kivitar - 39 astet (Rakvere Teater)
Merle Karusoo - Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia (Eesti Draamateater)
Mladen Kiselov - Kes kardab Virginia Woolfi? (Tallinna Linnateater)

Esimesena jäi välja Ingo Normet - Huntluts (Vanemuine).

PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS
Evita - Vanemuine
Hulkur Rasmus - Viimsi Suveteater
Minu veetlev leedi - Estonia
Timbu-Limbu ja talv - Endla
Ühtne Eesti Suurkogu - NO99

Esimesena jäi välja Rakvere Teateri Unenäokohvik. Lisamärkusena, et siin tulid arvesse kõik lavastused, kus muusikal oli keskmisest draamalavastusest suurem roll.

PARIM KOMÖÖDIA
39 astet - Rakvere Teater
Huntluts - Vanemuine
Kunstveri ja -pisarad - Rakvere Teater
Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia - Eesti Draamateater
Võtame uuesti - NO99

Esimesena jäi välja Vanemuise Don Juan.

PARIM AUTORITEATER
Don Juan - R.Pakk - Vanemuine
Ird, K. - I.Põllu - Tartu Uus Teater
Ühtse Eesti Suurkogu - Ojasoo/Semper - NO99

Esimesena jäi välja Jõud (RAAAM). Eelmisel paaril aastal on rohkem autoriteatrit olnud. Tänavu kuidagi vähem.

PARIM MEESPEAOSATÄITJA
Andrus Vaarik (George) - Kes kardab Virginia Woolfi? (Tallinna Linnateater)
Ivo Uukkivi (Vassiljev) - Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia)
Mait Malmsten (Voldemar Panso) - Panso (Eesti Draamateater)
Nero Urke (Kaarel Ird) - Ird, K. (Tartu Uus Teater)
Uku Uusberg (Vanapagan) - Põrgupõhja uus vanapagan (Emajõe Suveteater)

Esimesena jäi välja Peeter Rästas - Tuulte pöörises (Rakvere Teater)

PARIM NAISPEAOSATÄITJA
Epp Eespäev (Martha) - Kes kardab Virginia Woolfi? (Tallinna Linnateater)
Ita Ever (Violet Weston) - Augustikuu (Eesti Draamateater)
Katariina Lauk (Abbie Putnam) - Iha jalakate all (Kell Kümme)
Ülle Kaljuste (Barbara Fordham) - Augustikuu (Eesti Draamateater)
Ülle Lichtfeldt (Mari) - Vargamäe varjus (Albu teatriprojekt)

Esimesena jäi välja Anneli Rahkema (Leena) - Tuulte pöörises (Rakvere Teater)

PARIM MEESKÕRVALOSA
Aivar Tommingas - Huntluts (Vanemuine)
Peeter Rästas - 39 astet (Rakvere Teater)
Raivo E.Tamm - Põrgupõhja uus vanapagan (Emajõe Suveteater)
Velvo Väli - (Pearu) - Vargamäe varjus (Albu projekt)
Üllar Saaremäe - 39 astet (Rakvere Teater)

Esimesena jäi välja Tõnu Kark - John Gabriel Borkman (Eesti Draamateater)

PARIM NAISKÕRVALOSA
Anne Reemann - Keskööpäike (Tallinna Linnateater)
Helene Vannari - Keskööpäike (Tallinna Linnateater)
Katrin Pärn - (Epp Kaidu ja teised) - Ird, K. (Tartu Uus Teater)
Külli Teetamm - Keskööpäike (Tallinna Linnateater)
Sandra Üksküla Uusberg - Põrgupõhja uus vanapagan (Emajõe Suveteater)

Esimesena jäi välja Laura Peterson - Planeet (Theatrum)

PARIM ANSAMBLIMÄNG
Idioodid - Von Krahl/VKA 8.lend
Jumala narride vennaskond - Tallinna Linnateater
Kes kardab Virginia Woolfi? - Tallinna Linnateater
Keskööpäike - Tallinna Linnateater
Võtame uuesti - NO99

Esimesena jäi välja Timbu-Limbu ja talv (Endla)

PARIM AUDIO-ROLL/ESITUS
Ain Lutsepp - Põrgupõhja uus vanapagan (lavastuse jaoks lindistatud hääl)
Andrus Vaarik - Maailma parim küla (kuuldemäng)
Margus Tabor - Megameel (multikahääl)
Priit Loog - Timbu-Limbu ja talv (live-s multikahääl)
Taavi Teplenkov - Megameel (multikahääl)

Esimesena jäi välja Tiit Sukk - Megameel (multikahääl)

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
Ene-Liis Semper - Keskööpäike (Tallinna Linnateater)
Iir Hermeliin - Põrgupõhja uus vanapagan (Emajõe Suveteater)
Reet Aus (kostüümid) - Madame Bovary (Endla)
Rosita Raud - 39 astet (Rakvere Teater)
Silver Vahtre - Kivist külalised (Kaks musketäri)

Esimesena jäi välja Kentaur/Rita Velich - Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi (Estonia)

PARIM SUVELAVASTUS
Gertrude Stein saatjaga - Mõisateater
Iha jalakate all - Kell Kümme
Kivist külalised - Kaks Musketäri
Põrgupõhja uus vanapagan - Emajõe Suveteater
Vargamäe varjus - Albu projekt

Esimesena jäi välja Väikesed vanamehed - Ugala

PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")
Tõrksa taltsutus (13.lend)

Rohkem lavastusi, mida varem pole õnnestunud näha, ei sattunudki nägema. Tegelikult möödus suurem osa aastast üldse televiisorita.

PARIM LASTELAVASTUS
Hulkur Rasmus - Viimsi Suveteater
Kalle Blomqvist ja Rasmus - Eesti Riiklik Nukuteater
Röövlitütar Ronja - Endla
Timbu-Limbu ja talv - Endla
Varastati oranž jalgratas - Eesti Draamateater

Esimesena jäi välja Nähtamatu varandus - Ugala

PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)
Alari Piispea, Tõnis Mägi, Bonzo "Kadunud tsirkus" (Rakvere Teater)
Mart Soo "Kivist külalised" (Kaks Muketäri)
Orthodox Singers "Keisrinna hull" (Pärimusteater Loomine)
Peeter Konovalov, Marge Loik "Nähtamatu varandus" (Ugala)
Tarmo Kesküll "Unenäokohvik" (Rakvere Teater)

Esimesena jäi välja Ivar Põllu - Ird, K. (Tartu Uus Teater)

PARIM ORGINAALNE IDEE SEOSES TEATRIGA
Idioodid (Eesti oma Dogme95)
Suur mees juba (10 teatristarti "sari")
Tallinn - meie linn (eksursioon-teater)
Vargamäe varjus (Üleleierdatud klassiku andekas ümberkirjutamine peaaegu originaaliks)
Ühtse Eesti Suurkogu (võimas spektaakel, Mähari katusemonoloog)

Esimesena jäi välja Vanemuise Don Juan ja selles tükis kuradina üles astuv Rein Pakk ning tema kostüüm :)

PARIM TEATER 2010
Eesti Draamateater
Endla
Tallinna Linnateater
Rakvere Teater
Ugala

Kuhu kadus eelmise aasta tipp - NO99? Eks ta on ikka lemmikteatrite hulgas, aga 2010 ei olnud nende aasta uuslavastuste mõttes, eelkõige ehk sellepärast, et Ühtse Eesti Suurkogu ei olnud "minu jaoks". Ja nende Virginia Woolfi nägin juba 2009.
Arvesse läksid ainult need teatrid, kus käisin vähemalt 3 korda, sellepärast on siit puudu ka väga tugevalt tippu ja lemmikute sekka tõusnud Tartu Uus Teater.

PARIM EESTI AUTORI TEATRITEKST LAVAL
Andrus Kivirähk - Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia (Eesti Draamateater)
Ivar Põllu - Ird, K. (Tartu Uus Teater)
Kaarel B.Väljamäe/Diana Leesalu - Suur mees juba (Tallinna Linnateater)
Paavo Piik - Panso (Eesti Draamateater)
Urmas Lennuk - Vargamäe varjus (Albu projekt)

Esimesena jäi välja Loomine Loone Ots - Keisrinna hull (Pärimusteater Loomine).

PARIM TÕLKE-TEKST LAVAL
Augustikuu (Eesti Draamateater) Tracy Letts, tõlkija Krista Kaer
Gorgo kingitus (Vanemuine) Peter Shaffer, tõlkija Anu Lamp
Iha jalakate all (Kell Kümme) Eugene O'Neill, tõlkija Jaak Rähesoo
Jumala narride vennaskond (Tallinna Linnateater) Peter Barnes, tõlkija Anu Lamp
Kes kardab Virginia Woolfi (Tallinna Linnateater) Edward Albee, tõlkija Lydia Mölder

Esimesena jäi välja Maakad (Ugala) Maria Blom, tõlkija Ülev Aaloe

MÕNUSAIM "ÜLLATAJA"
39 astet - Saaremäe, Rästas duett ja üllatavad lavastuslikud efektid
Don Juan - Rein Pakk oma kostüümi ja tekstiga ka.
Elina Reinold - vt. Tõnu Kark.
Fanny ja Faggot - Jekaterina Novosjolova - tõeline "üllataja" - oma rolliga väga vinge.
Gertrude Stein saatjaga - Anne Veesaare comeback.
Idioodid - kõik.
Ird, K. - tervik - näitlejad, lavastus, tekst ja kõik muud komponendid - õigem oleks vist öelda, et Tartu Uus Teater on selleks "üllatajaks".
Huntluts - lahe Oskar Lutsu töötlus oma "veelgi" värvikamate tegelastega.
Ita Ever - lihtsalt vapustav, millises vormis!!!
Ivo Uukkivi - 2010. aasta rollideprisma on muljetavaldav!
Kes kardab Virginia Woolfi? - näidendi uusversioon oma muudatustega
Keskööpäike - teater on kunst ja kunst on teater.
Leila Säälik - tagasi ja vinges mänguvormis!!!
Maakad - Terje Pennie Ugalas külas.
Panso - Malmsten oli sellel õhtul Panso. Lisaks huvitav lavastus ja hea tekst.
Põrgupõhja uus vanapagan - Sandra Üksküla Uusberg alles lõpetas lavaka sellel aastal ja juba nii küps näitleja.
Tallinn - meie linn - kõik
Tõnu Kark - ülihea roll võib tulla ka täiesti magedast tükist.
Vargamäe varjus - julgustükk (Tamsaare tekstiga niimoodi ümber käia), mis tasus end ära. Lisaks Velvo Väli.
Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia - blondid poisid.
Võtame uuesti - tegelikult üllatajaks on NO-teater, et nad sellise tüki on oma kavva võtnud. samas üllatavalt hästi tehtud sellise žanri lavastus. Ja muidugi üllatas ka Risto Kübar :)
Ühtse Eesti Suurkogu - kõik

PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha)
Liis Lindmaa - Kuningas Lear; Idioodid (Von Krahl/VKA 8.lend)
Merilin Kirbits - Nähtamatu varandus; Hulkur Rasmus; Põrgupõhja uus vanapagan
Piret Krumm - Jumala narride vennaskond (Tallinna Linnateater)
Priit Pius - Suur mees juba (Tallinna Linnateater)
Tarmo Song - Valged ööd (Theatrum)

Esimesena jäi välja Helvin Kaljula - Planeet (Theatrum) ja mõned teatrikoolide õpilased.
Siin peaksid tegelikult kandideerima Natali Lohk, Sandra Üksküla Uusberg ja Lauri Kaldoja, kelle talent minu jaoks nö. "kinnistunud" alles sellel aastal. Kuid samas "tean" neid juba varasemast.

PARIM KORDUSVAADATUD TÜKK (laval või telerist uuesti vaadatud etendused)
Kala neljale (Teleteater)
Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4.osa (Tallinna Linnateater)
Kohtunik Di (Ugala)

Esimesena jäi välja Nafta (NO99).

KORDUSVAADATUD TÜKKIDE PARIM NÄITLEJA(NNA) (3 mees-, 3 naiskandidaati)
Heino Mandri - Kala neljale
Hele Kõrve - Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4.osa
Ines Aru - Kala neljale
Leila Säälik - Kohtunik Di
Peeter Jürgens - Kohtunik Di
Rein Malmsten - Kohtunik Di

PARIM TEATRIKRIITIK
Kairi Prints
Meelis Oidsalu
Ott Karulin
Pille-Riin Purje
Valle-Sten Maiste

Esimesena jäi välja Madis Kolk.

PARIM TEATRIBLOGI
Kihelus
Operatsioon 11
Teater nõuab nuppu
Ugala Päeva raamat
Veiko ajaveeb

Esimesena jäi välja pooleli jäetud Over the theater
Teatriblogid, nii vähe kui neid ongi, on kõik mõnusad ehk esimesena jäid välja tegelikult kõik ülejäänud :)

PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS
Postimehe kultuur
Sirp
teater.ee
Teater. Muusika. Kino.
Teatritasku

Esimesena jäi välja Õhtulehe "Film ja teater"

KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)
Kuues maitse (RAAAM)
Mask (Emajõe Suveteater)
Neegri vabastamine kõrgeimal kunstilisel tasemel (Eesti Draamateater)
The End (Von Krahli Teater)
Ämbliknaise suudlus (Vanemuine)

Esimesena jäi välja Kirjaklambritest vöö (VAT Teater) - ma ilmselgelt pole sihtgrupp ja asi kippus "tollel korral" ikka väga praagiks ja piinlikuks.

Endiselt kroonib mu vanemate, kuid endiselt "repertuaaris" olevate nähasoovituimate tükkide edetabelit NO99 "Hirvekütt". Uue aasta oodatuimad esietendus on hetkeseisuga Ugalas Kolditsa lavastusena tulev Pelevini "Kollane nool" ja ühe mu lemmik-näitekirjaniku Martin McDonagh-i "Leenane'i kaunitar", hoolimata sellest, et olen Vanemuise versiooni ("Mägede iluduskuninganna") sellest juba kunagi näinud. Loodetavasti on peaosas Ülle Lichtfeldt või Tiina Mälberg.. Anneli Rahkema on natuke noor vist, muidu tema oleks sama hea variant. Kuid probleem on hoopis vanema naisega - Helgi Annast ei ole üldse seda tüüpi... loodetavasti kutsutakse mõnda põnevat külalisnäitlejat- näiteks Leila Säälik oleks ideaalne... Linnateatri "Aeg ja perekond Conway"-le on mul piletid juba esiritta olemas :) kuid sama teatri "Koletis kuu peal", on kahtlemata samuti huvitav. Ja kui juba loetlemiseks läks, siis samuti olen põnevil NO99 suure muusikali pärast. Endla "Lõpp", Von Krahli "Hedda Gabler" ning absoluutselt kõik mis tehakse Tartu Uues Teatris... need on kõik kindlasti plaanis! Ohhh... oleks see Tartu Uus Teater natukenegi lähemal Tallinnale või leiaks nad siin linnas mingi "oma koha", kus pidevalt oma tükke samuti esitada... unistan...

Aunimetused selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Kirjanduse ja Televisiooni lemmikutega - veebruarikuu jooksul.

Sildid:

pühapäev, jaanuar 23, 2011

Teater. Muusika. Kino. Teatriankeet 2009/2010

Mul on ikka kombeks kokku arvutada teatrikriitikute arvamused igal aastal "Teater Muusika Kino" -ajakirjast, et saada vihjeid, mida vaadata, millelele/kellele tähelepanu pöörata ning muidugi võrrelda enda arvamust kriitikute konsensusega. Eks palju läheb ka täppi, kuid alati on ka 1-2 kriitikutelt palju armastust pälvivat tükki, mis minule üldse ei meeldinud. Ja muidugi ka vastupidi, mõni minu lemmik ei saa üldse tähelepanu - seekord näiteks lavastaja Kati Kivitar ja tema 39 astet, Carita Vaikjärv Ugala etendusest Nii nagu taevas, Anne Reemann Linnateatri Keskööpäiksest, Uku Uusberg Põrgupõhja uuest vanapaganast ja Aivar Tommingas Huntlutsust.
Arvuliselt erinevaid mainiti kõige rohkem meeskõrvalosatäitjaid, teiseks nö.parimaid lavastusi ja kolmandaks enam meespeaosatäitjaid. Kõige ühtsemat kiidulaulu lauldi Nero Urkele lavastusest Ird, K. Ta läheb Kindlasti vastamisi Mait Malmsteniga Pansost peapretendentidena võidule Teatriliidu aasta parima meespeaosa võidule. Mõni on juba eelmisel aastal oma auhinna kätte saanud - näiteks Mirtel Pohla Kes kardab Virginia Woolfist. Toompere jr.-le tehti ilmselgelt liiga (minu meelest... kuigi mulle meeldis ka Ago Anderson Ballettmeistrist).

Sedapuhku on Ülev Aaloe väga stiilselt, ainult 1 lausega võtnud teatriaasta kokku - hinnates ainult parimat lavastust :) Artiklist sai veel teada, et Jevgeni Ibragimov on Eestist lahkunud - nii kahju!!! Ei tea miks ta läks? Päris mitu niiöelda "kriitikut" ei tea ikka üldse millest nad räägivad ja päris mitmed neist pole ilmselgelt eriti palju tükke näinudki. Miks küll selliseid kaasatakse sinna vastama, kes praeguse hetke teatrist eriti ei teagi, mitte ei mõista. Kulla Teater.Muusika.Kino. - kirjutage Danzumehele... ma teen ise selle töö ära :)

Seekordsed koondtabelid on siin. Võibolla kuluvad kellelegi teisele ka vihjet andvaks materjaliks ära. Jätsin välja need nö. kurioosumid, mida mainiti ainult korra või kaks. Juhul kui on vähemalt 5 nime mainitud neli ja enam korda, siis jätsin kõrvale ka 3 korda mainitud nimed. Olgu märgitud, et kõrval- ja peaosi ma natuke liigendasin oma äranägemise järgi ümber. Peab arvestama ka sellega, et sügishooaja uuslavastused kajastuvad järgmises teatriankeedis. Kummaline, et ajakirjas tehtud kokkuvõtte numbrid ja minu kokkuarvutatud numbrid omavahel ei klapi, aga ju siis on ajakiri arvestanud ka näiteks Margus Mikomägi ütluse, kelle tekst läheb nii: "Usun, et pakutakse...", aga tema ju ise ei "paku". Tema ise pakub "Rööv"-i... Seega ei tea kui usutav nende enda kalkulatsioon ikkagi sisulises mõttes on.
(Taga sulgudes on arv, mitu 27-st kriitikust, pidas teksti, lavastust või tööd märkimisväärseks.)

***Algupärane teatritekst, mille ilmumine Eesti lavale hooajal 2009/2010 tundub märkimisväärne?

1. Kas ma olen nüüd elus (13)
2. Ühtse Eesti Suurkogu (11)
3. Ird, K. (8)
4. The end (6)
5.-6. Vargamäe varjus (5)
5.-6. Mässajad (5)
7.-9. Keskööpäike (4)
7.-9. Peeter Volkonski viimane suudlus (4)
7.-9. Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia (4)

***Põnevaim/oodatuim tõlkenäidend eesti teatris?

1. Praht, linn ja surm (7)
2. Kes kardab Virginia Woolfi? (5)
3.-4. Planeet (4)
3.-4. Kogujad (4)
5. Tulevik on möödas (3)

***Parim lavastus?

1. Ühtse Eesti Suurkogu - Ojasoo/Semper (11)
2.-4. Ma armastasin sakslast - Nüganen (9)
2.-4. Ird, K. - Põllu (9)
2.-4. Kes kardab Virginia Woolfi? - Ojasoo/Semper (9)
5. Kes kardab Virginia Woolfi? - Kiselov (8)
6.-7. The End - trupp (7)
6.-7. Vargamäe varjus - Lennuk (7)
8.-9. Kirsiaed - Toompere jr. (5)
8.-9. Keskööpäike - Lamp (5)
10.-11. Margarita ja meister - Pepeljajev (4)
10.-11. Sinul on meretäis hirmu - Lagle (4)

***Parim muusikaline kujundus?

1. Sinul on meretäis hirmu (7)
2.-3. Kirsiaed (4)
2.-3. PostUganda (4)
4.-6. Jõud (3)
4.-6. Loomise mõnu (3)
4.-6. Ma armastasin sakslast (3)

***Parim kunstnikutöö?

1. Keskööpäike (10)
2. Kirsiaed (8)
3. Põrgupõhja uus vanapagan (6)
4.-5. Vargamäe varjus (5)
4.-5. Kes kardab Virginia Woolfi? - NO99 (5)
6.-9. Praht, linn ja surm (4)
6.-9. The end (4)
6.-9. Margarita ja meister (4)
6.-9. Identiteet (4)

***Parim koreograafia?

1. Margarita ja meister (4)
2. Loomise mõnu (3)

***Parim naisosatäitmine?

1.-2. Marika Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? (9)
1.-2. Külli Teetamm - Ma armastasin sakslast (9)
3.-4. Ita Ever - Augustikuu (7)
3.-4. Epp Eespäev - Kes kardab Virginia Woolfi? (7)
5. Ülle Lichtfeldt - Vargamäe varjus (5)
6.-8. Laura Peterson - Peeter Volkonski viimane suudlus (4)
6.-8. Merle Palmiste - Kirsiaed (4)
6.-8. Katariina Lauk - Iha jalakate all (4)

***Parim meesosatäitmine?

1. Nero Urke - Ird, K. (17)
2. Hendrik Toompere jr. - Kes kardab Virginia Woolfi? (15)
3. Andrus Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? (9)
4. Tanel Ingi - Kogujad (7)
5. Janek Vadi - Kogujad (6)
6. Peeter Volkonski - Peeter Volkonski viimane suudlus (5)
7.-8. Priit Võigemast - Ma armastasin sakslast (4)
7.-8. Ivo Uukkivi - Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia (4)

***Parim naiskõrvaosa?

1. Mirtel Pohla - Kes kardab Virginia Woolfi? (12)
2. Helene Vannari - Keskööpäike (9)
3. Katrin Pärn - Ird, K. (7)
4. Külli Teetamm - Keskööpäike (6)
5. Sandra Üksküla Uusberg - Põrgupõhja uus vanapagan (4)

***Parim meeskõrvalosa?

1. Argo Aadli - Kes kardab Virginia Woolfi? (7)
2.-4. Jaak Prints - Ühtse Eesti Suurkogu (6)
2.-4. Velvo Väli - Vargamäe varjus (6)
2.-4. Märt Avandi - Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia (6)
5.-7. Lembit Peterson - Tuulesaared (5)
5.-7. Janek Joost - Huntluts (5)
5.-7. Raimo Pass - Antigone (5)
8.-9. Andres Mähar - Ühtse Eesti Suurkogu (4)
8.-9. Raivo E.Tamm - Põrgupõhja uus vanapagan (4)

***Teater, mille tegevuskontseptsioon on kõige läbimõeldum?

1. NO99 (13)
2. Tartu Uus Teater (7)
3. Cabaret Rhizome (4)
4.-5. Eesti Draamateater (3)
4.-5. Von Krahli Teater (3)

Kokkuvõttes tekkis hirmus isu näha "Peeter Volkonski viimane suudlus", "Tuulesaared", "IDentiteet", "Kogujad", "Tulevik on möödas" ja "PostUganda". Kahjuks on mitu neist mängukavadest juba maas...
Kuid "The end"-i fenomeni ma endiselt ei mõista. Huvitav, et rahva poolt paljukiidetud "Tuulesaared" eriti kriitikutelt lavastusena punkte ei kogunud.
Kõigi eelduste kohaselt peaks kevadisel Teatriliidu auhinnagaalal minema parima lavastuse auhinna nomineeritavateks pääsemisel rebimiseks järgnevate vahel: "Ühtse Eesti Suurkogu", "Ird, K.", "Kes kardab Virginia Woolfi?", "The end", "Vargamäe varjus", "Keskööpäike".
Laineid võivad lüüa ka "Vassiljev ja Bubõr", "Jõud" ja "Huntluts" (mitte, et need 9 kõik minu maitse oleks). Meestest läheb rabamiseks Urke ja Malmsteni vahel, kolmandana Andrus Vaarik. Naistest peaks ilma tegema Ita Ever, Epp Eespäev, Ülle Lichtfeldt, Katariina Lauk ja viienda nominendikoha eest võitlevad ilmselt Merle Palmiste ja Laura Peterson. Tahaks loota, et ka Ülle Kaljuste. Üldkokkuvõttes jääbki mulje, et sügishooaja esietendused poegi nii tugevad olnud kui Teatriankeedis arvesse võetud aasta esimese poole tükid. Muidugi Panso ja Sisaliku tee on sellised üldist heakskiitu pälvinud teatritükid. Minu jaoks oli "Tuulte pöörises" ka üks teise poolaasta tippe. Aga nendest siis juba Teatriliidu aastaauhindade gaalal ja järgmise aasta Teatriankeetides...
Järgmisel nädalal võtan kätte ja teen enda eelmise aasta kokkuvõtted ka ära. Kuigi Facebookis juba jagasin eelinfot natuke :)

Eelmise aasta teatriankeedi kokkuvõtte leiab siit:
http://danzumees.blogspot.com/2010/02/teatermuusikakino-teatriankeet-20082009.html

Sildid: ,

laupäev, jaanuar 22, 2011

UMA kontsert ja käepigistused kuninglikega



Oli minulgi see au osaleda 17.-20. jaanuaril presidendi ja tema prouaga koos riigivisiidil oma pooleaastatagusel kodumaal. Kuigi ma olen erinevatel olukordadel nii presidendi, tema proua kui ka Rootsi kuninga ja printsiga varemgi kohtunud, oli seekord siiski kõik kuidagi eriline. Ja mitte ainult sellepärast, et esimest korda vaatasin silma sisse ja teretasin Kuninganna Silviat (kuigi ka see oli kahtlemata eriline "hetk"), vaid kogu uhke ja suurjooneline riikidevaheline hea tahte ja au teineteisele osutamine, mis lõi väga üleva ja armsa õhustiku kogu reisile.


Juba laevasõidul Tallinnast Stockholmi tervitas President absoluutselt kõiki visiidi delegatsioonis osalevaid inimesi kättpidi ja tekitas hea ühise tunde. Tema väike nali sellest, et viimati oli nii võimas delegatsioon Eestist Rootsi aastal 1189 andis märku, et President on heas tujus ja tema huumorisoon ning hea tuju nakatas meid kõiki. Ja tõeliselt uhke ning esinduslik delegatsioon ju oligi!


Kohale jõudes jäime liiklusummikusse (ohh kui tuttav see Rootsisse saabumine oli... tulid kohe "vanad ajad" meelde, kui ise tihti laevapealt maha sõites ning koju või kontorisse rutates pidin Strandvägeni liikluse venimeses oma kannatust proovile panema). Ühel hetkel siiski saime endale politsei nina ette, kes natukenegi vilkurite abil teed tegi. Ümber terve kuningalossi olid kahes reas valves kadetid, mis tekitas endas uhke tunde - meid tõesti hinnatakse ning oodatakse... või noh, mis siin ikka illusioone luua - kogu see au oli ikka muidugi mõeldud Presidendile :)


Vastuvõtud läänivalitsuses, Swedpanga peakontoris, Ericssonis, Uppsala maavanema residentsis siin ja seal ettevõtetes või organisatsioonides... Lisaks äriseminar Exportradetis ning kontsertaktus ja presidendi kõne Uppsala Ülikoolis... see kõik oli varahommikust kuni hilisõhtuni välja ja kõik need kolm Rootsis viibitud päeva järjest. Kõrgeklassiline organiseerimine Eesti Saatkonna ja Eesti Kaubanduskoja poolt - kõik oli igati tasemel.
Mingil hetkel liikusid kuuldused sellest ka Rootsi, et presidendi abikaasa riietumist jälle lahatakse tüüpilisel kombel suure kadeduse ja väiklaste sajatustega Eesti meedias... Tahtsin kirjutada, et "uskumatu", aga tegelikult see on juba üsna tüüpiliseks muutunud, ehk midaagi uskumatut selles polegi, et inimesed ei mõtle eriti muud kui ainult enda naba ümber. "Minule ei meeldi" - tähendab ei sobi ja kandja on rumal ja mis kõik veel... Tegelikult oleme ausad - tähelepanu on oluline ja palju on võimalust Eestile ja Eesti disainile tähelepanu pöörata! Millegi erilisega eristumine - see on ju suurepärane meediamagnet! Ja kui meist eestlastest räägitakse ja meedia natukenegi Rootsis tähelepanu pööraks oleks see puhas võit meile. Kusjuures pean tunnistama, et minu meelest Rootsi meedia ei tõmmanud teemat üldse üles, see on siin meie väikses Eestis ainult "teema". Nende meelest see oli kindlasti stiilne, omapärane Eesti disain, mida negatiivses valguses kommenteerida muidugi olekski madal, sest kõik tavaline on juba tehtud ja palju magedam. Või kui kleit helgib fotol kuidagi imelikult või veel tobedam, et "vaatkushäbi, presidendi proua kannab vana kleiti" - ei noh andke abi... Evelin Ilves nägi suurepärane välja oma kuldse kleidiga. Tollel õhtul oligi nö. Eestipoolne õhtu korraldamine. Seega Evelin oligi sobivalt kuldses ja kuninganna Silvia hõbedases....

Kuid seal Kuninglikus Ooperimajas toimus ka üks huvitav kontsert. Eesti duo UMA, mis koosneb Robert Jürjendal-ist ja Aleksei Saks-ist ja mehi oli kaasatud saatma ka Rootsi muusik - Lisa Nordström. Nad esitasid kutsutuile ja kuninga- ning presidendipaarile ja printsile ja kuninglikule õukonnale tunniajalise kontserdi. Hiljem saalist lahkudes oli küll natuke kuulda ka virinat siit ja sealtpoolt, et kes ei saanud sellest muusikast aru või kes oli päevast juba väsinud nii pikaks ja rahulikuks kontserdiks... mina pean tunnistama, et minule küll meeldis. Tegemist oli päris omapärase muinasjutulikku atmosfääri loova jazziga. Või kas seda nüüd enam jazziks võibki nimetada, eks mingeid omi stiiliradu kulgev erinevate muusikastiilide piire kompav omapärane muusika see kokkuvõttes oli. Kuid muusikud kõik kolmekesi väga profid ja huvitaval kombel teineteist täiendavad. Ega nad ju muidu kolmeksi koos muusikat ei teegi, see oli vist rohkem just seekordseks ürituseks kokkupandud trio... ning ma ei tea, kes seal selle valgustusega mängis, aga seegi andis kuidagi emotsiooni juurde.


Pärast kontserti ootasid VIP-id meid korrus kõrgemal - klaasterassil, et kõiki ka kättpidi tervitada. Olen ikka mõelnud, et mida nad seal tervitusi tehes omavahel arutavad, nüüd sain ise kogemuse - President oli esimene tervitaja ja ta küsis minult: "Kas kõik on hästi?" Mina vastu, et kõik on väga hästi. President: "Oled Sa kindel?"... mul käis miljon asja peast läbi, et huvitav, mida ta mõtleb (a la on see mu näost näha, et ma mõtlen, et tore oleks kui K ka kaasas oleks... või, et kas mul on ülikonnaga midagi valesti vms.) Ma ju naeratan ja minust ei peaks mingit rahulolematust välja lugema... Aga siis mõtlesin, et ju ta lihtsalt teeb muhedat juttu ning mis tal ikka minult küsida olekski, ta ju ei tunne mind ega ilmselt teagi, kes ma olen :) Järgmiseks Kuningas Carl XIV Gustav - ta oli nii ehmunud näoga, aga seda õnneks mitte ainult minule vaid üldse. Ju ta oli väsinud ka pikast päevast... seevastu Kuninganna Silvia, kui ta oli enne mind olevat meest tervitanud, pööras pilgu minule ja terve tema nägu läks naeratust täis, mul oli järsku tunne, et äkki ta arvab, et tunneb mind, no tõesti säras nagu päikene :) Ma muidugi olin ise ka suu kõrvuni, et võibolla hoopis peegeldasin ma oma head tuju talle, aga enne mind läinud mees oli tõsine vms.... ei tea. Igatahes oli Kuninganna imekaunis - TÕELINE kuninganna! Evelin Ilves oli samuti kena ning tervitas mind naeratades. Kahju kohe, et vaesekesed peavad pidevalt kogu aeg kätlema igasuguseid võõraid inimesi, kelle jaoks see hetk on eriline, kuid nende enda jaoks on see justkui töö. Kuigi seda neist välja küll ei lugenud. Nad kõik olid justkui tõeliselt oodanud "minuga" kohtumist :) Selle ilmingu üks nimedest on ka kindlasti "külalislahkus".


Viimase päeva veetsime Uppsalas, kus toimus nii ettevõtete külastusi, linnavalitsuse külastus, ülikooli külastus ja maavanema vastuvõtt. Mina sattusin millegipärast peamiselt seljaga kõigile fotodele. Naljakas, aga maavanem mitu korda noogutas mulle poodiumilt ja vaatas mitu korda otsa. President pidas minu jaoks terve visiidi lemmikkõne just nimelt siin saalis. See oli südantsoojendav ja isiklik. Ta on osav kõneleja ja see kõik tundus tulevat tal otse peast, ehk ettevalmistamata, nii vahetult ja ehedalt!

Kogu visiidi kõige "põnevam" üritus oli ehk Ülikoolis toimunud küsimuste vastuste voor, ehk nö. "vaba mikrofon". Mingid vene päritolu mehed hakkasid presidenti pommitama küsimustega, nagu näiteks vähemusrahvastesse suhtumine ja gaasitoru... Aga President osavalt lõikas porvokatsioonil jalad alt ning pani mõlemad vastused kabelimatsuga kirja. Teda kuulates oli tõeliselt uhke tunne, et Eestil on selline president! Kahju, et enne neid vastuseid oli Eesti meedia juba saalist lahkunud...
Eestisse tagasi jõudes, ehk veel lennujaamas, enne kui kõik oma kodudesse laiali läksid, kutsus President veel korraks kogu delegatsiooni kokku ning rääkis "salajuttu", mille palus jätta sinna seinte vahele. Ja presidendi palvet tuleb ikka austada ning sellepärast jätangi selle "jutu" enda teada :) Võimas ja huvitav reis oli.

(Fotod on pärit Delfist ja kuna fotograafiga koos me sama autoga sealt lennujaamast lahkusime, siis loodan, et ta ei pahanda, et neid siin kasutasin :))

Sildid: , ,

esmaspäev, jaanuar 17, 2011

Krappi viimane lint. Sammumisi - Eesti Draamateater


Justkui vaimud pööningul liiguvad, räägivad ja tegutsevad Beckett-i tegelased Rein Oja topeltlavastuses. Haldjalik May, kes sammub ööd-päeva 9 sammu edasi, siis pöörab ringi ja 9 sammu tagasi. Suheldes vahepeal oma teises toas oleva 90-aastase emaga. Meenutades, mõeldes, aega mööda saates, justkui surma oodates.

Ekstsentriline Krapp, kes vanu päevikulaadsete lindistustega linte kuulab ning ka praegust hetke jäädvustab, justkui ketaslintidel audioblogipidajana, sööb päevast päeva banaane ning teeb iseenda elu huvitavamaks visates koored sinna, kus ta kindlasti libastuks nendele astudes. Ikka ning jälle proovib ta kõiki võtmeauguta kirjutuslauasahtleid avada võtmega.

Nägin kunagi ammu Jüri Järveti Krappi viimast linti. Minu jaoks tundus see toona igav ning arusaamatu. Justkui mõeldud vanematele inimestele. Üpris meeldiv oli tõdeda, et ka nüüd, mitu-mitu aastat hiljem, pole ma veel ikka jõudnud selle materjali sihtrühma hulka. Ausalt öeldes mõjus see mulle igava ning liialt teatraalsena, kui nii võib üldse ühe teatritüki kohta öelda. Lavastajapoolne vemp "Sammumisi", ehk kahest esimese lühinäidendiga, täpsemalt tüki kolmanda näitlejaga, mis selgub alles topelttüki lõpus, on küll natuke üllatav, kummaline ja naljakaski. Samuti kõik kolm näitlejat on tasemel. Mihkelsoni selge, pimedat õhku lõikav alt ei koba pimeduses, vaid on tegelikult emotsioonitu ja mõtisklev, ent ometi on selles hämaruses võib aimata May nukrameelsust. Surma ootamist. Tükis on teksti vähe, kuid seda rohkem kõneleb see vaikus ja sammud ja valgustus.

Imelik, et "kuulates" Ester Pajusoo häält ja "vaadates ning kuulates" Kaie Mihkelsoni, siis tekstilises mõttes oleks sobinud Kaie oma hääletooni ja -laadiga rohkem selleks "emaks" ja Ester tütreks....

Ain Lutsepp on Krappina kergelt ülemängiv, Jim Carrey-like näomoonutustega oma peaaegu sõnatut rolli ilmestav vanamehenäss, kes oma lintidega koos kopitaks justkui pööningule heidetuna. Lutsepa hääl on isegi endamisi mõmisedes kõlav ja kare.

Mõlemad tegelased on justkui elu ära raisanud, sellel neist mööda lasknud minna. Minu jaoks mõjus see iroonilisena, et nemad on oma elu raisanud ja nüüd raiskavad nad oma elu raiskamisega minu elu ja aega. Mõtteid tükis leidus minu jaoks väga hõredalt ja siduseid veelgi vähem. Kui, siis ehk see äratundmine kui Krapp oma 30 aasta tagust lindistust kuulas ning pidas end seal nooreks ja rumalaks või täpsemalt öeldes "kergatsiks". Mõnikord kui ma isegi oma vaid paari-kolme aasta taguseid blogipostitusi loen, mõtlen ka kui rumal ma selle või teise mõtte juures olin, aga praegu palju targem... Kas see läheb huvitav nii kuni lõpuni välja, et alati peab inimene end targamaks/paremaks kui varem?

Krappile meeldib sõna "ketas" :) Igaühel vist on omad "lemmiksõnad" :))) Muideks selles ketaslintide makis oli minu meelest millegipärast midagi nii 70ndat kui olla võib :) Ja 70ndatel ka mängiti seda tükki Eestis esmakordselt. Tollel ajal isegi vist väga menukalt, niiet seda isegi "legendaarseks" peetakse...

Huvitav, et Krapp oma taskukella ei vaadanud, seda ju ikka peetakse selle tüki alguses oluliseks ja ka teise banaani sõi Lutsepp ära, mitte ei pannud seda endale taskusse... Tegelikult kui lugeda wikipedia detailset lahtikirjutust, siis Draamateatri tükis oleks see lõpp olnud küll justkui mingi teine näidend. Ei räägitud seal ei litsist ei kirjanduslikest pettumustest. Või ei pannud ma seda selles mõttetiheduses tähele... :))) Muideks lindilt tulev tekst oli ka hiljem pärast neid nuppudega mängimisi nii segane, et pointi sellel edasi-tagasi kerimisel küll polnud minu jaoks- üsna mõttetu kokkuvõttes ning seda oli pikalt. Ei tea, kas makilinditeksti lasti arvuti kaudu või tõesti lindilt, kuid ilmselt ei tulnud sealt seda, mis sealt tulema oleks pidanud. Või polnud seda viitsitud mõtestada? Muidugi tõesti see hääletoon oli lindil noorem ja justkui kergatslik, kuid see oli ka kohe linti kuulates selge...

Kiita tahaks küll Ene Paaveri koostatud kavalehte.

Hinnang: 2- (tüki eesmärk oleks justkui olnud uinutada. Und otseselt (minul) ei tulnudki (seal nii mõnigi inimene hiljem garderoobis just seda unega võitlemist kurtis - isegi vanemad inimesed, kes minu meelest justkui sellise tüki "sihtrühmaks"), aga väga igav hakkas küll. Kuigi seda pigem teise lühinäidendi jooksul. Millegipärast arvasin, et "Sammumisi" läheb veel edasi pärast Krappi... Kodulehel lubati ka, et tükk on kahes vaatuses, aga muidugi seal polnudki mingit vaheaega vaja ja seda polnudki... mõlemad tükid tulid ühe vaatusena. Ausalt öeldes ma tihti piletiraha kallal ei nurise, ent seekord tundus küll, et raha küsitakse sellise tüki eest natuke liiga palju. Natuke üle tunni tükk ja 235 krooni - kahe inimese eest kokku peaaegu 500. Oleks siis veel väga hea olnud... Mina küll ei soovita! Pisike Maalisaal oli ka praktiliselt tühi vaatajatest, kuigi esietendusest polegi veel kaua aega möödas. "Sammumisi" tükis isegi oli nagu midagi poeetilist... võibolla Kareva tõlke pärast? Võibolla lavastaja enda haakumisega tekstiga rohkem - siiski see hämar valgustus ja varjud Kaie Mihkelsoni näol, kingaklobin ning kusagilt kostuv ema hääl... Lutseppa vaataks ju alati ja isegi sellises kummalises rollis, kuid ma ei usu, et talle endalegi sellise tüübi mängimine meeldib või midagi pakub - imelikke ilmeid teha banaani süües ning linte kuulates, kerides ja kettakarpe laiali pildudes...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Krappi viimane lint. Sammumisi
Samuel Beckett
Etendus on ühe vaheajaga ning 1 tund ja 15 minutit.

Lavastaja Rein Oja
Osades: Ain Lutsepp, Kaie Mihkelson, Ester Pajusoo.

Beckett kirjutab mäletamisest ja möödunu ümbermõtestamisest. Minevik ei lase lahti ning ikka ja jälle peavad ta tegelased kunagisi sündmusi, korduvaid mõtteid, mälestuspilte oma peas edasi-tagasi kerima, neid uuesti sõnastama. Krapp istub magnetofoni taga ja kuulab taas ja taas omaenda häält, olles just kuulanud ühte eelmist aastatetagust lindistust. May sammub mööda koridori edasi-tagasi ja kuulab – kuuleb – oma peas üha korduvat kas toimunud või toimumata sündmuste kaja. Mälu teeb valikuid ning hinnangud aastatetagustele asjadele muutuvad.

Mäletamistes on oluline iga detail – varjusid heitev valguskiir, kellegi hääl või pilk, sammude kõla, poolelijääv lause, vaikus… Ja küll inimesed on ikka naljakalt kummalised. Tagasi neid aegu nad ei taha.

Ühel õhtul mängitakse kahte Samuel Becketti lühinäidendit. Üks neist on Eesti Draamateatri ajaloos legendaarne tekst, „Krappi viimane lint“ (kirjutatud 1958), mida Jüri Järvet mängis 1973. ja 1992. aastal. Teine aga esmakordselt eesti lavale jõudev „Sammumisi“ („Footfalls“, kirjutatud 1975) Doris Kareva vastses tõlkes.

Esietendus 7. novembril 2010 Maalisaalis.

Sildid: ,

pühapäev, jaanuar 16, 2011

Ahvid ja solidaarsus - Maarja Kangro

Maarja Kangro proosa on nii äge! Äge sõna otsese mõttes. Tema (tihti) minategelasest naised on intellektuaalsed, pidevalt mõttetööga tegelevad kaitseaparaadid (millegipärast neil on pidevalt vaja kaitsta kas kedagi teist, iseennast, oma arvamust või õigustada oma tegutsemist). Tihti on lugudes tegemist ka seksiga, otseselt või kaudselt - paar-kolm-neli korda ka läbi lapsesaamise lootuse teema. Alltekstina ehk see, et kas seks on lihtsalt vahend ning mitte enam mingi nauding või kahte inimest siduv ülev toiming. Ehk kui suur vahe on tegelikult terminitel "making love" ja "making babies".

Nende novellide (mille pikkused on mõnest leheküljest umbes 30 leheküljeni) lugemine on ülimalt ladus, sest kirjeldused ja taustki tehakse pigem selgeks läbi dialoogide. Teksti põhiosa moodustubki rohkem vestlustest ja sinna juurde kuuluvatest mõtte-tekstidest.

Mõnedes (umbes pooltes) lugudes on tegemist raamatut läbivate inimestega, kuigi võib ka ju lihtsalt olla kokkusattumus, et Dario on erinev mees erinevates lugudes. Ma ei oska enam kindlalt öelda, kas kirjanik mainib kusagil ka minategelase nime, aga millegipärast jäi mulle tunne, et tema nimeks on Tiina (NB! mitte "Maarja", kuigi jäi tugevalt tunne, et see minategelane on kirjaniku alter ego.) Mitmes loos on ka Itaalia hõngu ja mõnes loos käiakse või ollaksegi Itaalias.

Kokku seega 10 novelli:
Stipendiaat - Eesti naine Itaalias satub olukorda, kus ta peab kaitsma Eesti kultuuri.
Külas - naisterahvas on reisil sunnitud viibima külas, kus ta tegelikult olla ei tahaks - piinarikas tutvumine, päev ja kõigele krooniks veel unetu öö. Miks me küll, tundes iseennast ikka ja jälle paneme ennast sellisestsse olukordadesse. Kas mitte täiskasvanud inimene ei või ise valida?
Impotent ja surm - naisest, kes ikka ja jälle (ei või vist küll öelda, et väsimatult) annab Eestis elavale tšehhi noormehest impotendile võimaluse tõestada, et too ei ole impotent - tulemuseta... kas partneri impotentsus võib ka hauda viia? Kas selle eest peaks end kaitsma ja kus on piir viisakusel ja ennastohverdamisel? Noh... lõppude lõpuks paneb saatus ise asja paika...
Kunstimuuseumis - emad jäävad emadeks ka kunstimuuseumis. Ka seal tuleb neil oma maimukesi kõiksuguste õuduste eest kaitsta, sest maailm peab keerlema ainult nende ümber...
Glabro - naisest, kes kaitseb oma kunstitöid varaste eest. Üldisemas plaanis sellest, kuidas me oma tegevusega tekitame terror-horrorit omaenda ellu juurde. Nagu seda muidu vähe oleks...
Pornofilm - Hotellituba+aken, millel kardinad on eest ära=pornofilm aknast sissevaatajatele? Pärast põhisisu, viimaste ridade tunne on nii mõnus - kardinad ette, tuli põlema, voodisse raamatukuhja kallale :)
Ahvid ja solidaarsus - Hmmm, see lugu oli tegelikult üks suur dialoog ning dialoogi selle looga astusin ka mina lugejana. Teetöölised, kes minu naist kiusavad on küll "ahvid". See oleks isegi ahvide solvamine sellisel juhul... Selles loos mees kaitses ilmselt varjatult meessugu või otsesemalt sotsiaalset klassi kui sellist. Aga Dario ongi hoopis teistsugune mees kui mina. Võibolla ühiskonna vaatepunktist palju parem, aga mees peab ikka oma naise poole hoidma, ma mõtlen kui ta teda tegelikult armastab? Samas vaidlused ja oma mõtete kaitsmised arendavad teineteist paarisuhtes. Samas kas pole intelligentsuse üks tunnuseid see, et oskad ka ennast asetada teise kingadesse... isegi kui teine on teist sugupoolt? Ma arvan, et õnneks ma pole selline. nagu Dario... Loo atmosfääris on irriteerivat elektrit. millegipärast ebameeldivat pinna all pulbitsevat pinget - neil kahel on ilmselgelt tegelikult asjad lahti rääkimata. Kas siin oli peidus tsipake feminismi või näis see mulle ainult nii. Mehed on lollid ja enesekesksed... aga naised on ka... oleneb inimesest. Võibolla mehed tõesti on tavalisemalt...
Suhkur - meie ja meie põhimõtted ning nende juurde jäämine. Elu iroonia.
48 tundi - kirjaniku pühedusega "kõigile naistele, kel on samasuguseid probleeme, ja headele meestele, kes neid aitavad". Ühe üksiku naisterahva paaniline üritus rasedaks jääda (mõnus, et üheks taustategelaseks ka Tallinna vanalinn - nii tahaks Eesti kirjandusse rohkem kohatunnetust, et seda oma ettekujutuspiltidega siduda). Laskudes isegi tragikoomilisele tasandile. Novellikogu kõige tugevam lugu (tegelikult on kõik lood tugevad ja head, kuid just see "48 tundi" ning "Impotent ja surm" eristusid tippudena). Tavaliselt ongi ju see rasestumise H-hetk vaid 24 tundi enne seda ja 24 tundi pärast seda, spermatosoidid lihtsalt on nii lühikese elueaga.... ja kui see siis just sellel hetkel ei õnnestu, siis tuleb jälle kuu aega oodata ning pole ju ka kindel, kas siis "õnnestub". Närvesööv, fustreeriv ja oleme ausad - tükitöö mõttes "seksuaalse naudingu surm". Paratamatult viis mõtted ka sellele, et kirjanikul endal pole lapsi... ta ehk selles mõttes teab, millest räägib...
Päikesereis (repriis) - reisimine, seks ja (varjatud) lapsesaamise soovid. Uskumatult osav oskus alataju kirjeldada. Kohe aru saada, et Maarja Kangro näol on tegemist tõelise "kirjanikuga"! (Huvitav, miks vahepeal oli meest tähistav täht B. ja vahepeal M.? Kas korduv trükiviga või mul läks midagi "mööda"? Või oli tegemist siiami kaksikutega? :))

Hinnang: 4+ (peaaegu 5-... ma mõtlen veel seda hinnangut. See kõik on kuidagi värskendavalt otsekohene. Aus ja usutav, isegi need mitteusutavad kohad. Tihti saab piltlikult rusikaga otse vastu vahtimist. Tugeva atmosfääritunnetuse ning karakteriteloomeoskusega kirjutatud. Huvitavalt dialoogipõhine, kuid läbi nende on suudetud anda edasi ka kõik muu. Ladus lugeda ja palju mõttemänge kinkiv - näiteks kas loobuksid laste saamisest, kui saad valida endale ja 4-5 lähimale inimesele 1000 aastase elu? Või see: kui paaniliselt tahad last ja mees polegi primaarne - kas läheksid suvalisega voodisse just "sellel eesmärgil? Isegi kui see inimene Sulle ei meeldi... ka välimuselt mitte... õigem oleks vist küsida, et kui meeleheitel ("desperaatlik" :)) Sa pead selleks hetkeks tegelikult olema, et olla valmis milleks iganes... Mahlakas tekst, kindlasti täiskasvanutele ja kindlasti neile, kes näevad ja oskavad näha ka sõnade taha. Ühtkomateist saab ka "teada" ja nii mõndagi tuletab nostalgiliselt meelde - näiteks logaritmide arvutamine, "Ehast koiduni", Emily Dickinson, Thomas Newmani "American beauty muusika, Tom Hulce Mozarti filmist jne jne :) Hmmm, võibolla kõnetab Kangro tekst ka sellepärast, et ta on minuga sama aasta väljalase... Tungivalt soovitatav raamat. Saan täiesti aru, miks seda kõik kirjanikud ja raamatukriitikud kui ühest suust 2010. aasta üheks parimaks kirjandusteoseks peavad! See see ilmselt ongi!)

Stiilinäiteks lõik minu meelest raamatu parimast lühiloost (nimega "48 tundi" lk 131-132):

Loomulikult toetasin ma igati ka nende naiste otsust, kes ei kavatsenudki last muretseda. Vahel mõtlesin ma, kui hea kerge oleks olla ise üks nendest. Aga ma ei olnud.

Ja ma teadsin paljusid, kes väljapoole paistsid laste-mitte-tahtjatena, kes võibolla isegi teema üle ilkusid, aga olid asjaga tegelikult juba hulk aega vaeva näinud. Ma leidsin, et õnnetutel mitte-emadel ja -isadel oleks tegelikult olnud emotsionaalne õigus iibe üle vigisevatele sotsioloogidele ja majandusteadlastele peksa anda - just juhtudel, kui nood ise kukkusid emotsioonidele rõhuma ja lastetutele etteheiteid tegema.

ja teisest lemmikloost ("Impotent ja surm" lk 50-51):
"Olen küll Prahas käinud, aga ei tea ühtegi asjalikku sõna. Kuidas siis tšehhi keeles "türa" on? Midagi hui-sarnast?"
Olin tähele pannud, et sel teemal andis mehi ikka intrigeerida ja nendega teatavat lähedust saavutada. Pealegi oli mu huvi siiras.
"Jumal küll." Adam itsitas. "Ma olen liiga hästi kasvatatud. Siin on inimesed ümberringi."
"Eestikeelsed inimesed, türa, raisk."
"Čuràk."
"Okei. Aga vitt?"
"Ma pean tunnistama, et üks Eesti linn kannab seda nime."
"Mitu tähte? Mis tähega algab?"
"Viis. K-ga."
"Keila ja Kehra vist ei sobi, ütleb mu tšehhi keele intuitsioon, nii et siis on Kunda, jah?"
"Hehehee..."
"See on ju küll ilus nimi linnale, elu nagu emaüsas."
"Oh jumal, ma küll loodan, et minu ema üsk selline ei olnud." Adam punastas oma lause peale.
"Ma pole Kundas käinud," ütlesin. "Kunagi olid seal puulehed tsemendist. Enam ei ole."

Sildid:

laupäev, jaanuar 15, 2011

Papagoide päevad - Rakvere Teater


Teatriaasta sai lõpetatud Rakveres ja nüüd ka uus teatriaasta alustatud samas linnas, sama linna teatri etendusega. Jah, Rakvere Teater on kahtlemata üks lemmikuid Eesti teatreid ning see on ka mugavalt lähedal Tallinnale.

Kivirähk on ikka olnud selline näitekirjanik, kelle tükid on kuidagi ühelt või teiselt tasandilt meeldinud- mõjunud, naerma ajanud või isegi puudutanud. Eranditeks ehk ainult "Jalutuskäik vikerkaarel" ja "Neegri vabastamine". Nüüd võib neile kahele liita ka kolmanda - "Papagoide päevad". Kuigi seekord pole pettumus nii suur kui kahe eelmainitu puhul. Pigem on probleemiks see, et tükk oli minu jaoks üsna "eimidagiütlev". Kui käid Tallinnast väljas teatris, siis on ikka lootus, et kodutee läheb kiiresti, kuna on teatritüki üle arutamist, mõtlemist, isegi vaidlemist teatrikaaslasega. Selle tüki puhul on isegi raske leida sõnu selle kirjeldamiseks ja kojusõit kulges hoopis teisi, sisukamaid teemasid arutades.

Kui alles hiljuti sai loetud "Eesti haiku" raamat, kus haiku nö."reeglid" olid eestipärastatud, siis selle tüki puhul võiks rääkida "eesti commedia dell'arte"-st. Kuigi tegelaste nimed polnud eestipärased, nalja vähevõitu ning žanrile tüüpiline situatsioonikoomika täiesti puudu. Commedia dell'arte Kivirähklikus nihkes, kui nii võib öelda, kuigi ma olen veendunud, et Kivirähk oskaks tänapäeval parema commedia dell'arte stiilis tüki kirjutada. Ja üldse on ta minu meelest romaanikirjanikuna palju tugevam kui näidenditekirjutajana. Rehepapile ja Mees, kes teadis ussisõnu raamatutele võrdväärset lavalugu pole mina temalt veel näinud. Lemmikuks seni ilmselt "Ingel, ingel vii mind taeva". Papagoide päevades on segatud tasakaaluks traagilisem või tõsisem noot kuigi ilma erilise huumorita tasakaalu polekski nagu olnudki vaja... tükk tervikuna tunduski kuidagi tasapaks. Nüüd olen kahtlemata natuke liiga karm oma sõnadega, olid ju küll mõned naeruhetked ka... publiku reaktsioone arvestades, siis mõne jaoks rohkemgi kui minu jaoks.

Esimese vaatuse lõpuks olin kaotanud lootuse haakuda tükiga. Mingit rolli mängis kindlasti ka see, et olin pärast pikka ja väsitavat tööpäeva väsinud. Selles suhtes oleks ehk just selline tükk pidanud mu pingeid leevendama ning meelt lahutama, kuid minus kasvas paanika, et ei suudagi leida niidiotsa, et sellesse tükki sisse saada, haakuda ja siduseid luua. Kõik oli kuidagi pilla-palla ja ilma konstruktsioonita ning mõttetu. Teine vaatus õnneks tõi mõnevõrra selgust ja lõpustseenid olid juba kogu tüki parim osa ning andis ka nähtule kõrgema väärtuse!

Suures plaanis võiks lahata tüki kolme seltskonna vahel. Kaks triot - lossis elavad Colombina-Pierrot-Arlekiinning / lossist väljas elava lossivalvuri pere - isa-tütar-väimees / lossis ringi lendlevad kaks sülfiidi. Kõigil kolmel on olemas sidused ning lisaks neile on olemas ka lossi isand - Hector, keda laval ei näegi muidu kui varjuna ja sedagi alles siis kui ta juba on mõrvatud.


Irooniline, aga Kivirähk on ise öelnud, et tükk räägib kunstniku (a miks ka mitte kirjaniku) rollist ühiskonnas. Sellest, kuidas kunsti ei mõisteta ja egosid täis maailmas ei tahetagi mõista. Ja nüüd justkui see iroonilises mõttes oleks ka irvitus minu üle... Sest täpselt nii selle tükiga läkski.

Sulev Teppartil tundub olevat olnud abitsioonikad plaanid lavastusega. Lava külge poogitud catwalk, mis läks üle toolide saali teise otsa, lavastusse sisse toodud (minu meelest mõttetu) filmilõik, uhked Colombina kostüümid, mida vahetati sekunditega.... kõik oli kuidagi suureline, kuid erilise mõtteta ja otsese vajaduseta. Justkui liiga tehislik minu meelest. Ilmselt oli see film mõeldud nö. "lossi saabumise" märgistamiseks, et eraldada nö. lossi ja sealt väljas toimuvat. Kui seda polnud nii täpseks vaja ajadagi. See oli iseenesestki selge. Lahe hetk oli mõnesekundiline kaader Kukumäest, kes mõjus tõsiselt hirmsana ning andis aimu millestki pahaendelisest. Selles ühes kaadris, kus kutsar lossiisanda armukese tõllast alla aitab ning nad lossi lahkuvad, oli vaatet rohkem tunnet kui ülejäänud tükis (lõpus Colombina lahkumine välja arvata - see oli siiski tüki tipphetk) kokku.

Rääkides sellest lõpust, siis ometi võis välja kaevata ühe sügavama mõtte ka, mis tõesti töötas (minu jaoks kogu see kunstniku-teema oli rohkem häirivaks ja segavaks selles loos), nimelt see tunne, kui järsku saad aru, et "vist" armastad teist inimest (kas kedagi saab üldse "vist" armastada :)). Suhet ju teie vahel pole olnudki ja siis järsku tundes ära selle hetkel, kui teine on lahkumas, ehk lahkumine teineteisest on juba otsustatud. Ja siis tunnetad juba ette, et järgmine päev, kui oled harjunud teist inimest oma kõrval nägema ning temaga mõtteid vahetama, siis ilma temata on tegelikult järel üks suur tühjus. Muidugi kui otseselt armusuhet pole veel olnudki, siis ilmselt see armastus võib ajapikku ka ununenda. Eriti selliste külmade ja kalkuleerivate "litside" puhul nagu Ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmera tegelased. Nende kahe dialoogid olid ka minu jaoks tekstiliselt kõige nauditavamad. Isegi kummitama jäi see stseen, kui kunstnik Pierrot on just vägisi üritanud Colombinat "võtta". Nö. "litsina"(või "näitlejana") oli tal lihtne alistuda ning kaasa mängida. Ja see pilk, mis Üllel on, kui Margus Grosnõi "kunstnik" on lahkunud... just selline kalk, kalkuleeritud ja tundetult külm ja 180 kraadiline muudatus sellest, mis enne... see oli minu meelest näitlejakunsti mõttes võimas hetk nii näitlejale endale kui vaatajale. See oli ka ilmselt selleks viiteks erinevate kunstnike teineteisest mittehuvitumisele ja vägisi "hea näo tegemisele". On ju teada kunstnikevahelised egod - a la ise tehakse küll õiget kunsti aga teised ei tee... ja seda mitte ainult teatris vaid ka teistes kunstides. Ja kindlasti mitte ainult Eestis vaid ka igal pool mujal.

Mõnevõrra lahe oli ka see Viinistu-kandi soomelikku murret rääkiva isa-tütre ja politseinikust väimehe kolmik, oma mõnevõrra kohmakate maainimeseliku ja konteksti mõttes madalamaklassiliku suhtlemisega. kusjuures Velvo Väli-Liisa Aibel duo oli samuti üllatavalt toimiv ja nende pikkusevahe justkui kentsakust lisav.

Kuid järjekordselt ja üha suureneva imetlusega jälgisin Natali Lohk-u. Selles tüdrukus on mingi eriline lavaline sarm. Kuigi ta tegelane on kogu kontekstis täiesti sekundaarse tähtsusega, oli eriti tema häält põnev kuulata! Selline kergelt kähisev ja kare, kuid ainult nö. "aimatavalt". Ja ega tema partnerilgi ju midagi mängus viga olnud - selge ja kõlav hääl, lihtsalt Natali eristus minu jaoks kuidagi eriliselt ja seda mitte ainult temaga võrdluses, vaid tükis tervikuna. Kui nüüd järele mõelda, siis ta on tegelikult algusest peale minu jaoks oma lennust lemmikuks.

Huvitav, kas Viinistu murdekeel on seotud Tepparti enda viimastel suvedel seal veedetud ajaga (on ta ju vaatet kõikidel Viinistu teatrisuvedel sealsete tükkide rollides üles astunud). Olid ju ka kavalehel äratoodud tänusõnad Manitski pere naistele...


Reet Aus-ist on saanud või saamas Eesti teatrikunstis olulisimaks kostüümikunstnikuks. Tema kostüümid ei ole mitte lihtsalt ainult võimsad või sobivad ja põnevad, need on ka moekunsti mõttes leidlikud. Muidugi eelkõige kõik Ülle kostüümid, mis vahetusid tihti ja "kiiresti", aga ka Tarvo Sõmeral oli midagi põnevat seljas - kuigi klassikaline vest ja viigipüksid mulje jäi tervikuna - praktiline ning ma tahaks küll midagi sellist endale selga panna, kuigi ma mingi "vestiinimene" pole :) Ühel hetkel tundus küll, et Natalil oli vest kadunud või sellega oli midagi juhtunud, sest teisel sülfiidil, ehk Marika Mesipuul oli frakk seljas, aga mingites stseenides Natalil polnud.

Üks põnevamaid stseene lisaks lõpustseenile oli ka "pudelistseen", tundub, et sellised korralikud tekstimängud, mis eristuvad, need ongi kõige mõjuvamad ning huvitavamad. Ja "mürk" kui selline on ikka põnev ja romantilinegi... Kuid teravmeelsust, nagu etenduse kodulehel lubatakse, seda jäi siiski väheseks. Loona oli mingi mõttes põnev ka see, et jutt läheb küll kahest erinevast otsast liikvele ja alguses mina neid kokku siduda ei osanudki. Kuid siis ühel hetkel need siiski kõik ristuvad ja tekibki tervikpilt. Kes on kes ja kuidas see kõik kokku läheb. Ja kuigi alguses tundub, et lossis on jõudeelu, kõrgem klass ning ülevamad mängud, siis lõppude lõpuks peetakse pidu ikkagi lossist väljas ja lossist lahkuvad ka need "papagoid", kes seal oma päevi pidasid. Kõige teravmeelsemaks kujuneski ehk lause "rutiinist"... see oli Kiviräha "tase"! :) Teravmeelsena võiks võtta ka "litside" ja "näitlejate" ametite võrdsustamist, aga see pole Kirirähki välja mõeldud, vaid neid ameteid, viidates ehk enda ja oma keha müümisele, on juba ammustest aegadest võrdsustud. Ja eks ühed "külmaverelised" "näitlejad", kes papagoidena korrutavad õhtust õhtusse repliike (elu)teatris, seda nad ju olidki... lõpuks kutsuti jälle Arlekiin kedagi kuhugi "lõbustama" ja sama juhtus ju ka Colombinaga... "litsid" või "näitlejad... mis seal siis vahet on... iroonilises mõttes muidugi...

Hinnang: 2 (publiku hulgas oli kohati kuulda küll naeruturtsatusi, ent siiski üpris vähe. Vaheajale minnes olid minu ümber istunud inimesed sama hämmingus nagu minagi, et kas nüüd täpselt ei saa aru, mis toimub või on lihtsalt tükk tagasihoidliku huumoriga ning mingis mõttes segane. Näitlejatele ning lõpule tahaks panna kõrgema hinde, kuid kahjuks tervik ei ole seda väärt. Otseselt ajaraiskamiseks ka ei pidanud ning piinlikkust ega igavust ka ei tundnud. Lihtsalt see mõttestik oli hõre ning mina sellega suuremas osas ei haakunud. Lavastuslikus mõttes olid küll ideed põnevad, kuid need alati ei õigustanud ennast. Ebamugav oli ka nii "kõndimistee" kõrval pead pöörata, seega lihtsalt loobusin selle jälgimisest, mida tehti "seljataga"... kui seal üldse midagi tehti. Ma otseselt ei julgeks soovitada. Kui saaks, siis soovitaks ainult seda lõppu...)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Andrus Kivirähk
PAPAGOIDE PÄEVAD
Antikomöödia

Lavastaja Sulev Teppart
Lavakunstnik Airi Eras
Kostüümikunstnik Reet Aus
Muusikaline kujundaja Roald Jürlau
Osades Tarvo Sõmer, Ülle Lichtfeldt, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu, Liisa Aibel, Velvo Väli, Natali Lohk ja Maarika Mesipuu.

Kaasaegse klassiku Andrus Kiviräha teravmeelses loos kohtab nii jõude elavat lossirahvast kui lihtsaid tööinimesi vahimajakesest. Kõik veedavad oma päevi nii, nagu nokk loodud – vesteldakse, juuakse viina, tehakse tööd ja peetakse pulmi. Elu nagu elu ikka. Aga riiulil ootab mürgitatud vein ja lossis lehvib ringi salapärane sülfiid. Antikomöödia on sündimas.

Esietendus 8. oktoobril 2010 Rakvere Teatri suures saalis

Sildid: ,

kolmapäev, jaanuar 12, 2011

Danzumehe kultuurisekundid nüüdsest ka Facebookis



http://www.facebook.com/pages/Danzumees/167999116578603?v#!/pages/Danzumees/167999116578603?v=wall

Lühem, operatiivsem kähkukas infost, mis siin - mis mujal - teatris, kinos, kirjanduses ja üldse kultuurisfääris ette jääb. Eks aeg näitab edaspidi "kuidas ja kus ja kui palju".
Enne tavapäraseid aastakokkuvõtteid tahaks veel mõned üksikud eelmise aasta kirjutamisvõlad blogis tasa teha (Ugala Maakad on juba töös ja võibolla jõuab ka Fanny ja Faggot, Üsna maailma lõpus, Kunstveri- ja pisarad, Timbulimbu ja ehk veel midagi. Lisaks mõne(d) raamatu(d) kah. Filmid on kindlasti seekord vaeslapse seisuses, kuigi ühe oma eelmise aasta lemmikutest ning ka "praeguse postituse sponsori" taustast tehtud - The Social Network -i tahaks küll üles tähendada).
Palju jääb sellest hoolimata igaveseks võlgu. Uuel aastal uue hooga - palju tublim ja parem. Ma luban! :)

Sildid:

teisipäev, jaanuar 11, 2011

Gorgo kingitus - Vanemuine


Peter Shaffer, kes oma näidendi "Amadeus" filmiadaptsiooniga on isegi 80ndatel võitnud Oscari (tegemist on tõeliselt hea filmiga ka tänapäeva filmikunsti kontekstis), pole ka sugugi võõras külaline Eesti lavalaudadel. Minul on küll seni õnnestunud näha teatris vaid kahte tema kirjutatud tükki - "Must komöödia" ja "Leekrüübe". Tema ehk kaks kuulsaimat näidendit - "Equus" ja "Amadeus", mis on samuti Eestis varem lavastatud, läksid minust omal ajal kahjuks mööda. Loodan neid küll kunagi tulevikus näha (Equus on ka hetkel näiteks Vene Teatri repertuaaris), eriti seda Mozarti lugu, mille minu jaoks muutis surematuks klassikaks filmiekraanil Milos Forman.

Ka "Gorgo kingitus"-e näol on tegemist just eelkõige väga tugeva alusmaterjaliga. Kummaline, et keegi seda varem pole avastanud ning mängukavva võtnud (näidend ilmus 1993 ning lavastati esmakordselt aasta varem). Samas, olles näinud Peeter Raudsepp-a lavaversiooni peab tõdema, et eks ta ka lavastaja jaoks on ikka üks päris paras pähkel. Nii mõneski mõttes suurejooneline ja mitmekihiline. Lihtsameelselt võiks arvata, et see materjal on suisa nii kõva, et sellist tükki päris ära rikkuda oleks üpris raske. Olen veendunud, et korralikku läbitunnetamist lavastaja poolt nõudis see kindlasti ning kõvasti mõtlemis- ja katsetamisainet, enne lõplike tomivate valikute tegemist.

Võin vist kohe alguses ka üles tunnistada, et Shafferi tekst, Raudsepa lavastustöö ning Silver Vahtre kunstnikutöö ongi kolm tugevat komponenti, mis selle tüki väärtuse lõid. Nägin seda kas teisel või kolmandal esitluskorral ja ma ei tea, kas näitlejatel oli see veel sisse mängimata, kuid just näitlemise mõttes oli tegemist ühe paraja praagiga. Eelkõige ei meeldinud mulle Martin Veinmann kuulsa kirjaniku, Edward Damson-i rollis. Ma ei uskunud teda ja ta mäng oli minu jaoks isegi igav (ma pole ka rikutud tema seebinäitleja stampsusest, sest olen sarja sattunud nägema vaid möödaminnes paar korda). Minu Vanemuise vaatet kõige suurem lemmiknäitleja - Külliki Saldre oli seekord täiesti liimist lahti. Puterdas sõnadega ja millegipärast nägi välja, nagu tal oleks raske mängida. Ei tea, kas eraelu või lavatagune elu oli kummitamas või on roll nii nõudev ja raske, sest alles etenduse lõpupoole sai ta oma mängu jooksma. Tanel Jonasele ja noortele pantomiimi-tegijatele ei saa küll midagi ette heita. Iseasi, kas selline sõnatu tantsuline pantomiim kõigile vastuvõetav on. Minu meelest oli see täiesti huvitav tasand tükil juures, kuigi sisulises mõttes need stseenid ei meeldinud üldse. Kuid noored tegid õhinal ja väga täpselt. 1-2 Nõmmiku seatud liikumistest olid ka päris huvitavad.

Ent tulles tagasi just selle loo juurde, siis see oli ikka väga, väga intrigeeriv.
Poeg on tulnud oma isakoju. Maailmakuulsast kirjanikust isa, keda ta jumaldab ja kelle eluloo ta on otsustanud kirjutada. Isa, kes on tänaseks päevaks surnud ja kes ilmselt oma poega ei olegi kunagi näinud. Isa, kellel oli uus naine. Uus naine, kes jäi lastetuks. Kes pühendas oma elu oma mehele. Ja kes on mehe poja jaoks võtmeks isa minevikku. Vaatajate ees hargnebki lahti tegevustik kolmel tasandil - see mis sünnib praegu poja ja kasuema vahel, see milline elu oli isal kasuemaga - kuidas isa kuulsaks sai ning mis oli tema hukatuseks ja ühtlasi see, millest isa kirjutas nii oma kirjades naisele kui ka raamatutes ja lugudes. Mahlakalt ambitsioonikas võimalus ühe lavastaja jaoks kõik see ühele lavale ära mahutada nii, et see toimiks. Ja Raudsepp tõesti paneb kõik need tasandid elama ühele lavale üheaegselt, osavalt usutavalt ja hästitoimivalt. Intellektuaalne tekst nõuab intellektuaalset teostust.


Millegipärast on siit sealt läbi käinud kommentaarid, et tegemist on mõnevõrra ootamatu tükiga Vanemuises. Ühtlasi on ka kibestunud tartlased, kes oma kodulinna teatris tihti pettunud, nimetanud seda tükki just sellisena, mis on nende usku Vanemuise võimekusse natukegi taastanud. Ja see ütleb juba palju!

Shafferile ilmselt pakub huvi loova inimese psüühika uurimine. Samuti naiste- ja meestevaheline võimuvõitlus omavahelise kooselu argipäevas. Ohverdamised ja inimese piiratus ja ka abitus ning kuulsusega kaasnevad reaktsioonid. Igatahes ta kirjutab need teemad väga huvitavalt näidendis kokku. Eks kirjanikuna on tema jaoks ka sellise teema kesksus väga hingelähedane ja hästi läbitunnetatud. Ja seda kõike ilmestab ta säravate lausekõlksudega, mis jäävad kauaks meelde ning mida ka mina olen saanud naljaviluks tsiteerida juba korduvalt. Näiteks: "Naised ei tohiks joosta, nad ei saa pidama." või "Ma olen geneetiliselt vastunäidistatud töö tegemisele." Loo sisulises kontekstis on mõnevõrra tähelepanuväärne, et meeskirjanik on kirjutanud naise loobumisest oma mehe töö kasuks enda unistustest, enda võimalustest saada kellekski. See on tavaliselt feministide tavapärane teema ja naiskirjanike südamevalu. Kirjutades sellest veel nii, et minu sümpaatia publiku seas istudes ja "mehena" kuulus ka naistegelasele. Naine võtab tagasi justkui õigusega mehe vabaduse kirjanduses - suunates ja mõjutades teda (kuigi mingist hetkes alates edutult ja ka see saab mehele saatuslikuks ning justkui märgistab "naise" õigust ja miks ka mitte "võitu". Nimelt temale ei meeldi mehe vägivaldsusesse ja üha vägivaldsemasse suunda kalduvad tekstid. Kuhu see kõik nii välja jõuab? Arvestades sellega, et elu ja looming on ju ikka kirjanikel seotud, aga kui palju ja ikkagi milleni välja? Kusjuures teise vaatuse lõpuks muutub tükk justkui mõrvamüsteeriumiks.
Mis mind näitlejate juures häiris, oli nende puterdamine nii teksti parandades kui ka konarliku grammatikaga tekstiedastamine a la "pidin paluda lahkuma". Ometi on tõlkijaks Anu Lamp, kelle tõlget ma usaldan ja kes ka näiteljatehniliselt on kindlasti osanud selle seada suupäraseks. Muidugi alati võib ju olla erand ning kes teab kui kiire tal selle üleandmisega oli. Siiski ma pigem panen selle vähese läbimängimise ja võibolla lühikese prooviperioodi arvele!? Kui tihti nad kõik koos Veinmanniga said seda harjutada... ei tea. Ja kindlasti mängides sellised nurgad silutakse ära, niiet tänaseks usun selliseid häiretegureid enam tüki jälgimisel pole.

Kuid väga meeldis mulle müstiline, õudust tekitav viiulimuusika, mis sobis nagu valatult ja aitas emotsioonid pingul hoida. Samuti Silver Vahtre võimas kunstiline kujundus. Kunstnikul on siin palju olnud toetavat funktsiooni. Kõik on kuidagi kõrge ja suur... isegi kirjutuslaud on sobivalt "võimas".


Kummaline, kuid üks pisidetail, mis mul veel kolmandik aastat pärast tüki nägemist meeles on, on see, et kui klaasist malenuppudega malelaud oli toolile säetud, siis ma mõtlesin kohe, et keegi kindlasti tüki jooksul veel istub sinna peale... kuid selline äraaimamine ehk mõjub kui mõni tuttavlik riff muusikas ja muudab laulu omasemaks ning teatritüki lihtsamini vastuvõetavamaks?

Nagu raamatud, mis räägivad raamatutest ja kirjandusest nii ka teatritükid, mis teksti sisse peidetult ülistavat teatrit, tavaliselt meeldivad mulle. Veel käivad teemadena läbi tugevalt "kättemaks" ja "õigusemõistmine", millele võib nii vedada paraleele tegelaste eludele ja nende lavalelust suurematele taustadele kui ka tegelikult annab ainet lahtimõtestamiseks ning vaataja enda siduste leidmiseks-loomiseks.

Kummitama jäi mõte, et on inimesi, kellele ei saa andestada ja on tegusid, mida ei saa andestada.

Hinnang: 4 (Aasta kaheteistkümnendaks parim teatrielamus on ühtlasi minu meelest parim Vanemuise 2010. aasta lavastus. See on kahtlemata "päris pärli" moodi selle teatri mängukavas. Raskesisulise ja mitte ehk kõige ahvatlevama kirjeldusega tükk, selgitab ehk mõnevõrra seda olukorda, et Vanemuise suure lava saal oli üpris lavatee alguses vaatajatest pooltühi. Ja ometi on tegemist just nimelt sisuka ja huvitava looga, mis on mitmekihiline, mõtlemapanev ning ambitsioonikas ettevõtmine tegijate poolt. Ja lõppkokkuvõttes ka minu nähtud etendusel ebaõnnestunud faktoritest hoolimata, vedas just lavastus ja tüki sisu selle tunduvalt paremini näideldud tükkidest tunduvalt kõrgeväärtuselisemaks. Kuigi tõesti, Shafferi näidend mulle meeldis, kuid tema protagonisti näidendid ja stseenid küll mitte... ning veelkord tuleb rõhutada ilusat kunstnikutööd! Tahaksin seda tükki tegelikult kunagi uuesti vaadata, et hoomata rohkem nüansse ja paremini ja mitte olla häiritud rabedast näitlemisest. Kahjuks on ka vaatamisest mõnevõrra aega ning kõiki detaile enam täpselt ei mäleta... kuid hämmastavalt palju see siiski mõjus, et nii palju on sellele tükile küll järele mõeldud läbi kuude ja nii palju on ikka veel meeles!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

GORGO KINGITUS
Draama kolmes vaatuses

Kaasaegse briti näitekirjaniku Peter Shafferi looming on Eesti teatripublikule tuntud läbi lavastuste "Equus", "Amadeus" ja "Must komöödia". "Gorgo kingitus" jõuab Eestis lavale esmakordselt.

Autor Peter Shaffer
Tõlkija Anu Lamp
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Silver Vahtre (Teater Endla)
Koreograaf Rene Nõmmik (Fine5)

Valguskujundaja Andres Sarv
Muusikalised kujundajad Peeter Raudsepp ja Loore Martma

Osades: Martin Veinmann (Eesti Draamateater), Külliki Saldre, Tanel Jonas, Ao Peep, Raivo Adlas, Kais Adlas, Mairi Jõgi, Kati Ong, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Rauno Kaibiainen, Kairi Kilgi.

Noormees on otsustanud kirjutada raamatu äsjasurnud kuulsast kirjanikust, oma isast, kellega ta pole iialgi kohtunud. Kirjaniku viimases elupaigas, üksikul saarel elav lesk annab talle kaasa hoiatuse: minevikusündmuste lahtikaevamine võib tuua päevavalgele ka ehmatavaid ja pettumuskibedaid avastusi. Noormees soovib siiski kuulda Tõde. „Gorgo kingitus“ jätkab Shafferi meelisteema uurimist: mis on geniaalsus? Kas on paratamatu, et geniaalsus käib koos oma vastandite - väikluse, alatuse ja sõgedusega? Kas liigne tõsidus halvab geniaalsuse? Ühe abielupaari loos põimuvad keerukal kombel armastus ja looming, Vana-Kreeka mütoloogia, moraali- ja filosoofiaküsimused. Samas terendab iga keeruka probleemi taga lootus, et inimene suudab muutuda.

Vanemuise teater ei soovita etendust tulla vaatama lastega.
Esietendus 3. septembril 2010 Vanemuise suures majas.

Sildid:

esmaspäev, jaanuar 10, 2011

Eesti haiku - Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv

Kuulus kirjaniketrio - KünnapRoosteSinijärv on jälle hoos. Sedapuhku muudavad nad jaapani haikud eestipäraseks. "Aga muidugi, miks ma ise selle peale ei tulnud..." Originaalis haiku koosneb ju küll 17-st silbist - tuttav mõõt 5-7-5, aga miks peaks sellest vormist eesti keeles kinni hoidma? Miks mitte luua oma "eesti haiku" mõõt? Noh... raamatu alguses üritatakse ka seda tausta natuke lahti seletada ning justkui väita, et eesti keeles on see keele- ja suupärasemas vormis, kui kasutada 4-6-4 (silbiarvudega) vormi. Olgu siis meeste meelest nõnda ning tehku nad omad "eesti haiku" reeglid kui tahavad, sama hästi võib meist igaüks oma "eesti haiku" mõõdu luua. Keegi ei keela... see ju puhas "looming"... Ja nad ju ei ütlegi, et need seal kaante vahel oleks lihtsalt haikud või jaapani haikud - need on "eesti haikud" :) Eriti kui meeste nimed kokku on ka just samas silbimõõdus:
As-ko-Kün-nap
Karl-Mar-tin-Si-ni-järv
Jür-gen-Roos-te
(4-6-4)

Nagu kirjanikuhärrad ise seletavad, eesti haikus: "kujutatakse põhiliselt eestlastele, Eesti elule, olule ja loodusele olemuslikku või eksistentsiaalset olulikku tabavas lakoonilises sõnastuses."

Raamat on hirmus pisike... plussiks muidugi see, et taskusse reisile kaasa mahub hästi ja lihtsalt ning eks haikusid tulebki mitu korda lugeda, et õige tunne kätte saada, aga siiski on neid liiiiiiga vähe. Kas tõesti ei raatsinud rohkem mõelda või ei olnud piisavalt palju "häid"? Mina lugesin kõik "eesti haikud" läbi ühe hooga (nonii ühe vetsusistumisega vist). Ja nagu sissejuhatuses õpetatud - kaks korda igat "eesti haikut" korraga. Kuigi ega seda polekski vaja olnud, sest ega need nii sügavad polegi kui mõnikord haikud on.... pigem on need siin raamatus tihti üsna koomilised. Nii mõnigi oli päris vahva keeleline mäng või huvitav kombinatsioon või lihtsalt sürr.

Minule meeldisid kõige rohkem Asko Künnapi omad ja kõige vähem Jürgen Rooste omad (ta teeb vahepeal ka natuke oma kasuks sohki...näiteks lk 32... või olen ma piiratud teadmistega, et ma lihtsalt ei saa aru, mis tähendab "pimes"). Kuid samas olid ühed paremad just nimelt Rooste "eesti haikud", seega võrrelda päris konkreetselt ei saagi. Tuleks endalgi proovida mõned "eesti haikud" luua :)

Hinnang: 3 (raamat sisaldab 70 "eesti haikut" ja ühe pikema-viiest "eesti haikust" koosneva "Rooma tsükli". Seda on siiski kõrgema hinnangu andmiseks liiga vähe... ja ega tegemist pole ka millegi eriti sügava ega ka sisulises mõttes erilisega - vormilises mõttes ju küll :) Pigem on tegemist pisikese meelelahutusega. Ja seda ilmselgelt sama palju tegijatele endale kui lugejale. Aga kahtlemata üpris vahvad lugemisminutid olid :) Ja nüüd "haikutama"... "eesti haikutama"...)
Siin mõned stiilinäited raamatust:

sinisilmad
musta mere taustal
valges laevas

metsast kostab
isakaru mõmin
hästi räägib

vana tuttav
nimi pole meeles
näol on vari

kurat võtaks
üki kaki kommi
jumal annaks

Sildid:

Võtame uuesti - NO99


Ei või midagi öelda, paras ehmatus oli sellist tükki näha NO-teatri laval! Alates sellest kui Anne Paluverlik Tiina Tauraite (kas see oli huvitav taotluslik?) esimese vaatuse alguses lavale tuleb, kuni kogu selle ustega mängimiseni välja (tegemist tunduski alguses olevat "tavalise" uste-segadustega komöödiaga - nagu nad ikka). Ma tõsiselt mõtlesin, et olen sattunud tagasi aega, mil selles saalis tegeles Vanalinnastuudio. Alguses mõtlesin, et ahh - üpris lamedad naljad, küll mitte otseselt nõmedad ja allpoolvööd, nagu need viimasel ajal VLS-is olid 8tänapäeval ei tea, sest viimane tükk oli vist Hotel Califonia, mis seal nähtud sai), aga noh selline rohkem tegevusel baseeruv koomika, ehk siis mitte otseselt naljadel.

Kuni ühel hetkel saabus lavale tundmatuseni muutunud Risto Kübar. Justkui mingi helge päiksekiir, kuid samas ikkagi veel natuke segadusseajavalt "hirmus" - võibolla see on lihtsalt Valdur ja Maie (või mis selle Millingu ja Normani sarja nimi oligi...) stiil segatud Vanalinnastuudio omaga...

Istusime oma teatrikaaslasega esimeses reas ja kohati hakkas tunduma juba piinlik... maigutasin suud öeldes teatrikaaslasele "vabandust, et sellist asja Sind vaata tõin". Kas see on tõesti NO-teater??? Ei või olla tõsi!

Siis saabus vaheaeg ja millegipärast me jäime sinna ootama ka teist vaatust... äkki siiski läheb pauk lahti ja midagi muutub... ikkagi ju meie armas "NOOOOO". Mäletan, et ütlesin oma teatrikaaslasele, et selle päästaks nüüd ehk veel ainult see, kui nad vindi täiega üle keeraksid.


Saabus teine vaatus... ja mis te arvate, mis juhtus??? Vint keerati kohe täiega, täiega üle!!! Ja nii üle, et see tõesti muutuski ägedaks ja vingeks tervikuks! Uskumatu! Vahepeal läks hoog selliseks, et õhku ei pidanud ahmima mitte ainult näitlejad vaid ka publik. Eve Klemets kiskus üleval korrusel uksel lingi eest nii, et see lendas meie vahelt sellise suure hooga, et kui pihta oleks saanud, oleks ikka päris valus olnud :) Õnneks siiski napilt, VÄGA NAPILT mööda...

Kuid publik sõna otseses mõttes ahmis õhku, kui tüübid kukkusid pea ees treppidest alla! Sellistel hetkedel muidugi oleks targem istuda mõnes kaugemas reas, kus sellised trikid veel ehtsamalt mõjuvad, kuid see kuidas selline värk paljudele kohale jõudis, oli tõesti ka "heliliselt" publiku seast kuulda :)

Ja kui esimest vaatust näeb publik nö. lava eest, siis teine vaatus mängitakse esialgu lava tagant ning lisaks veel uuesti ka lava eest, sest suhted arenevad, segadus läheb segasemaks, tülid karmimaks ning kogu kupatus muudkui keeb ja keeb üle ja lõppkokkuvõttes suurem osa publikust hirnub täiel hingel kaasa :) Ja mis seal salata, ka minusugune skeptik ning sedatüüpi komöödia "vihkaja" (kui nii julgelt ja julmalt end väljendada) nende hulgas :)

See lust millega näitlejad seda kohe algusest peale tegid, justkui ei laskunud uskuda, et see mida nad teevad, et nad ise usuvad ja tahavad sellist asja teha - kui see ei muutuks millekski muuks ja enamaks. Ja eks need lemmikud on ikka lemmikud, aga selles tükis on kõik näitlejad omal kohal ning panevad täiega sellist "kreisikomöödiat" lavatagusest maailmast. Kuid kahtlemata eraldi lihtsalt peab mainima Risto Kübarat, kes küll esialgu varastab seda showd tublisti endale :) aga eks teised peavad hoopis teistmoodi pingutama :) Ja eks see, et kõik sealt saalist siiski lõpuks elusalt väljuvad, nii näitlejad kui vaatajad... see on ime :)


Hinnang: 4- (Ega sealt muidugi mõtteainet pikemaks ei saa, see kõik on PUHAS meelelahutus. Aga ka meelelahutust on vaja. Eriti nädalavahetuseõhtuks on selline- heas mõttes jant - päris paslik. Ilmselt ka teatrikaugemate inimeste jaoks sobilik ja farsilikuma - Vanalinnastuudiolikuma huumori austajatele täiesti kohustuslik! :) Saavad nemadki selle žanri tükki näha :) Ja nõmeduste ning lameduseni minu meelest ei laskuta hetkekski. Lavastuslikus mõttes oli kindlasti paras sättimine kõigi nende sobivustega lava ees ja taga ja päris hästi need kokku ka lähevad. Kõik karakterid on natuke omamoodi kiiksuga ja see on sellises komöödias justkui eelduseks. Alguses ju lihtsalt lavastatakse ja hiljem saab näha päris showd ja korduvalt :) Vaevalt, et kusagil teatris kunagi päris nii kreisi olukord on... kuigi päris elu tegelikud olukorrad võivad ju veel kreisimadki olla :) Ja ega neil tegelastel seal endal ju küll naljakas ei olnud - kõik kõigiga tülis ja ristirästi suhetes... Mingis mõttes tulid mulle meelde Jerry Lewise ja Mel Brooks-i 60ndate ja 70ndate värvilised situatsioonikomöödia filmid. Selles tükis on tiba nendega sarnast hinge sees minu meelest. Üldse oli tegemist minu jaoks 2010. aasta parima NO-teatri uuslavastusega.
Kuid kõige parem on ikka see ninanips, mille nad annavad Vana Baskini Teatrile ja oma eelkäijale - "Vanalinnastuudiole". Teevad niimoodi "sellist" teatrit, et see minusuguselegi söödav on. Millegipärast ma ei usu, et NO kunagi sellist laadi tükki veel teha võtab... vähemalt lähiajal mitte. Sellepärast tasub küll ära vaadata... ning minusugustel ei tasu lasta end esimesest vaatusest häirida... küll see asi teises vaatuses tõelise hoo sisse saab ja ägedamaks läheb! Hoia piip ja prillid! Ja nina! Ja vaata, et sa kaktusele otsa ei istu! Ning arvesta sellega, et inspitsiendineiudki vajavad armastust... Igatahes on veel minut aega jäänud etenduse alguseni ja kolmas kell on juba publiku jaoks helisenud - topelt!...tripelt!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Võtame uuesti!
Frayn / Ojasoo / Semper

Farss, uskuge või mitte.

NO99 komöödiat analüüsitakse erinevaid teooriatööriistu kasutades: nali on vabastav kategooria, mis tühistab sotsiaalseid hierarhiaid (Mihhail Bahtin), "nali" on osa "rämeda teatri" definitsioonist (Peter Brook), nali võib olla tabusid purustav kontseptuaalne kunstiteos (Marcel Duchamp, Pinot-Gallizio, Asger Jorn), ta võib olla vahend sotsiaalkriitika tegemiseks (Charlie Chaplin), mõni nalja alamkategooria võib olla kasulik normatiivsete väärtuste kahtluse alla seadmisel (Hal Foster).

Ainult nali ei tunne piire. Nüüd on aeg panna välja viimane.

Teater NO99 "Võtame uuesti!" on sama mitmekihiline nagu kirve manuaal.
The Independent, 30. september 2010

Michael Frayn
"Võtame uuesti!"
Tõlkijad Jaak Rähesoo ja Ann Must

Lavastajad-kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Osades Sergo Vares, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Tiina Tauraite (Von Krahli Teater), Eva Klemets, Risto Kübar, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv

Esietendus 4. detsembril 2010 Teatris NO99
Etenduse pikkus umbes 2 tundi ja 20 minutit, üks vaheaeg.

Sildid:

pühapäev, jaanuar 09, 2011

Väikesed vanamehed - Ugala


Imeilus suvepäev. Roheline loodus ümber Viljandimaal asuva Männiku Metsatalu. Kõik ideaalne suveteatriks.

Olen Tiina Laanemi raamatut lugenud ning see ei meeldinud mulle eriti. Pikalt mõtlesin, et kas üldse tahaksin seda teatriversioonis näha. Miks minna vaatama lugu, mis raamatunagi mind ei puudutanud... kuigi raamatut lugedes ju peaks saama palju sügavamale inimeste vahelisse õhustikku ning mõttemaailmasse sisse. See peaks puudutama kui üldse lugu või tegelased puudutavad. Hämmastaval kombel seekord nii ei juhtunud. Sedapuhku hoopis teater andis raamatule silmad ette. Ei tea, kas Laanem, kes on ka ise dramatiseeringu autoriks on pigem draamakirjanik? Või on tal olnud endal aega kaugemalt vaadata ning suhestuda oma enda tekstiga mitmetelt tasanditelt? Või on teatrijaoks rõhuasetused olnud vaja rohkem väljajoonistada ning luua teatraalsed puändid ja sõlmkohad, mis on tekstiterviku muutnud huvitavamaks? Või on lavastaja Margus Prangel, kes ju ise mees, suutnud muuta meeskarakterid usutavamaks? Või lihtsalt näitlejad kirjandulikele karakterite luustikele liha ümber andes suutnud elustanud selle raamatulehtedel minu jaoks väga raskesti usutava seltskonna? Sest tegemist on just karakteritel ning nende taustadel ja hingeelul baseeruva looga. Ja kui tegelesed on ebausutavad, siis on kogu lugu ebausutav. Igatahes haakusin ma nende tegelastega, kes seal Männikul minu ees tegutsesid. Nende hingevalu oli usutav ja nad olid tõesti lihast ja luust inimesed. Paras kamp karaktereid. Keskealisi keskealiste murede ja rõõmudega. Kuigi siin loos pigem muredega ja hingevaludega.

Muidugi on paljud mõtted tänaseks juba ununenud, sest tükk sai nähtud juba pool aastat tagasi ja ehk tekib ka küsimus, et mis valu mul sellest nüüd enam kirjutada. Eriti minusugusel, kelle mälu on niigi üks kehvemaid siinpool Uuraleid, aga ma tahaks veel enne oma aastakokkuvõtet siis mõned aasta olulisemad elamused veel üles tähendada, sest mõne aja pärast ei pruugi mäletada ka enam pooltki sellest, mis täna veel mälupagasis kaasas.

Usungi, et kõige otsesem sihtrühm tükile on pereinimesed. Eelkõige generatsioon vanuses 25-50. Mitte, et see ei võiks meeldida noorematele ja vanematele, kuid probleemikeskmes ehk just sellised inimesed, kellel juba lapsed või kes hakkavad neid varsti saama või pole karjääri pärast neid saanud või on lasknud oma unistustel teisejärgulisteks muutuda pere kasuks. Kes teavad juba tõsiselt armastuse väärtust, mitte enam lihtsalt ei lendle armumise rõõmude ja valude käes. Kes elus on tundnud ka juba kibestumisnoote - kas sedagi võib pidada üheks "keskea" tunnuseks?


Mis siis on nii oluline, et veel pool aastat hiljemgi meeles on ühest imeilusast suvepäevast?

**Arvo Raimo pintsak ja lips tõid mulle meelde mu oma vanaisa. Ehk on kõigil vanaisadel sellised riided olnud? Ta on üldse ideaalvanaisa kehastus. Tollel päeval oli tõeliselt lämbe ilm ning kui teistel olidki sellised kergemad riided, siis sellise palavuse käes mul hakkas temast lausa kahju, et ta peab "nii paksult" riides olema :)

**Jalaga bagassi kinnilöömine.

**Raamatus olid lambad, reklaamis olid lambad ja teades minu teatrikaaslase vaimustust lammastest, ootasin ja lootsin ka ise, et tükis on kindlasti elavaid lambaid kasutatud. (Elavaid) lambaid siiski pole.

**Janek Vadi masendunud mees on küll tõeliselt kurb, kuid ometi ei mängi ta üle, nagu tavaliselt. Appi milline ego ma olen, aga justnagu ta teaks, millepärast ta mängustiil mulle tavaliselt ei meeldi, on ta siin just "õige" ja usutav. Minu jaoks siiani parim Vadi roll. Praegu on kahju, et eelarvamuste pärast jäid nii "Rööv" kui ka "Kogujad" just peamiselt Vadi pärast vaatamata. Kui ma saaksin nüüd aja tagasi keerata, siis läheksin kindlasti. Sest nii ühte kui teist on väga kiidetud ja mul on tunne, et kuigi lemmiknäitlejani on tal veel minu puhul pikk tee minna, siis on juba esimesed märgid, et võib tema mängu uskuda küll.

**"Kreemitab ennast minu vastu."

**Tiibeti helisev kauss - polegi varem sellist asjavärki näinud. Päris huvitav leiutis. Tahaks endale ka :)

**"Mul ei ole nii teravat mõistust, et vestelda nii nüridel teemadel" - tabavalt öeldud. Tunnen ise ka niimoodi mõnikord.

**"Mõtle vähem, tunne rohkem"

**Taksidermisti tehtud lambad olid nii ehtsad!

**Ägedad on ikka need tänapäeva naised! Mitte "tihti", vaid "tavaliselt" ägedamad kui mehed. Niimoodi otse vastu vahtimist saab veel eriti hästi sellest aru. Huvitav või õigemini loogiline kah, et see tuleb paremini ilmsiks just nimelt naiskirjanike poolt kirjutatud tekstides. Ja põhiline osa kirjandusest mis on meile nii koolis (mitu kohustusliku kirjanduse raamatut oskad nimetada keskkoolist naiskirjanike poolt ja mitu meeskirjanike?) kui ka muidu "aasta parimatena" või "klassikutena" pähe määritud, on ju ikka valdavalt meeskirjanike kirjutatud. Ja meeskirjanikud naisi sellistelt külgedelt ei tõsta esile. Ja see loob justkui väära maailmapildi ning süvendab varjatult ka naistes seda usku, et nad peavadki olema nõrgem osapool, enda soovid ning unistused alla suruma mehe omade nimel. Naised on tegelikult palju tugevamad ja vastupidavamad... aga see muidugi ei olegi uudis. Mehena minu meelest "meesnaised" on siiski "koledad" ja "hirmuäratavad". Olen nimelt täpselt selle sama hariduse vili... ja siiski kõigest "mees". Aga eks ka alkohoolikul on esimene samm paranemise teel "probleemi tunnistamine" :) :(

**Olaf kaob - kõik muretsevad, ainult oma naine mitte...

**Mobiili loopimne

**Higitelk tõi meelde üleeelmise suve ja Peep Vainu suvila. Kuigi tegelikult telgistseen minu jaoks ei töötanud üldse, sest seekord oli just vastupidiselt häirivalt ebausutavalt selge, et teksti on kirjutanud naine.

**Davidi ja Eva sirelisöömine - ma arvasin, et ma ise lapsena leiutasin selle, et leitud mitmeleheline õieke tuleb ka "ära süüa". Muidu ju räägiti ikka, et õnneks piisab kui lihtsalt "leiad" rohkemate õielehtedega sireliõie. Aga eks ta ole, et miski siin maailmas pole veel leiutamata või kogemata.

**Minu meelest on risti vastupidi mees ja naine - ilusate naiste mäng on tegelt meeste mäng.

**Nagu ikka minusuguse parandamatu romantiku jaoks on parim tekstiosa ikka kõik, mis puudutab armastust. Näiteks ka see, et naised ei usu sõnu vaid ainult tegisid, mehed aga usuvad. See on ka minul oma elukaaslasega nii. Mitte, et mehed tegusid ei usuks. Lihtsalt minu puhul on küll nii, et ma lähen tihti sõnade õnge ja minu jaoks ka "piisab" mõnikord sõnadest.

**Kui oluline on turvatunne vs kirglik armastus, aga sellest saab aru alles pika aja pärast.

**Mõtlema pani, kui vähe me tegelikult teame sügavuti ümbritsevatest inimestest ning oma enesekesksuses me tegelikult ei huvitugi teistest nii eriti. Oma ego ei lase. Ego on sisemine saatan.


Hinnang: 4 (Ideaalilähedane suveteater. Kergemad ja sügavamad teemad heas tasakaalus. Nii kurbust kui muhedat nalja, hästi on ära kasutatud ka ümbrust ja mastaapi, mis tavaliselt on lavaruumiga piiratud. Näitlejatööd väga head, eriti Triinu Meriste, kes peategelasena kannaks ka kogu etendust, kuid tal ei ole otseselt seda vaja teha, sest kogu näitetrupp on hea ja huvitav. Jätkuvalt suudab üllatada Tarvo Vridolin, kes roll rolli järel justkui paraneb. Tema ampluaa näitlejana ei piirdu sugugi taustakarakteritega. "Paksukeste" mängimisega. Tegelikult on selliseid rolle vaadates, nagu "Väikestes vanameestes" lausa kahju, et lavastajad harva näevad temas seda mitmekülgsust, mis temas peidus on. Aplaus Margus Prangelile, kes on Ugalasse tulnud värske pilguga ning natuke teistmoodi kaardid segi seganud. Ma polnud tema eelmise lavastuse, ehk "Vana tango"-ga Linnateatris eriti rahul. Ja tegelikult kartsin, seekord, et tema materjalivalik lihtsalt ei haaku minuga. Muidugi 1-2 etenduse põhjal ei saa veel selliseid otsuseid teha. Kuid lõpp hea, kõik hea. Nüüd julgen küll ka tulevikus Prangeli lavastusi oodata. Aarne, Kadri, Tanel ja Kata-Riina on oma tuntud headuses. Kuigi ikka ja jälle tuleb tõdeda ning imestada kuidas suudab Aarne Soro varastada endale kõik oma stseenid. Ta kohaloleks lihtsalt sunnib teda jälgima. Kadri Lepp jällegi on nii ehe. Justkui ta päris elus olekski selline. Kuid ikkagi läks mulle kõige rohkem hinge Triinu Meriste mäng. Tema kurbus oli ikkagi kõige mõjusam. Vaadake või täpsemalt järgmist fotot!)

Vaheajal ostsin Ugala-rahva kokaraamatu ning kui koju jõudsime, küpsetasime sealt kohe Carita Vaikjärve suvekõrvitsa koogi. See on natuke nagu porgandikook, aga muidugi ägedalt roheline. Saia-osa on mõnusalt mahedamalt magus, sest tegeliku magususe annab koogile glasuur. Väga hea kook oli! Aitäh!

Lisamärkus... minu ees vaatas tükki Vanemuislane Maarja Mitt, kes oli seal üksi... teisest teatris, kedagi tema kursakaaslast ka ju seal ei mänginud... huvitav kas ta tuli lihtsalt sellepärast, et teised soovitasid ja üldine positiivne kriitika, mida rahvas selle tüki kohta rääkis või oli seal ka mingi muu põhjus, näiteks see, et 2009.a suvel Mitt mängis Hiiumaal koos Lepa ja Vadiga... Kui tihti üldse näitlejad võtavad ja sõidavad üksipäni teise Eestimaa otsa, et teatrit vaadata...

Hehhh... päris mõnus oli mõtetes vahelduseks suvve tagasi naasta :) Soe tuli südamesse :) Aga vaadake seda fotot ja Triinu Meriste nägu räägib niiiii palju tema karakterist... NB! kaelasooned!! selle nimi on "meisterlik terve keha ja hingega näitlemine". Ja tegelikult Arvo Raimo seal kõrval oli täpselt nii hea ja ilusa hingega nagu ta ilmselt on ka päris elus...


Tekst lavastuse kodulehelt:

Tiina Laanem «VÄIKESED VANAMEHED»
Etendus on kahes vaatuses, kestab 2 tundi ja 20 minutit.

Lavastaja: Margus Prangel (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Mängivad: Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Tanel Ingi, Kadri Lepp, Aarne Soro, Kata-Riina Luide, Janek Vadi, Arvo Raimo, Norman Reinberg või Kalev Välk, Kristjan Luik või Tobias Tammearu

Suvine puhkusteaeg toob ühe pere maakodusse kokku ammused sõbrad. Keegi neist pole enam väga noor, ent küpse keskeani jääb ka veel omajagu aega. Kõigi nende värvikate tüüpide kohta võib öelda, et nad on edukad. Ometi hakkab grillimiste, veinijoomiste ja üldise suvise jõudeolemise taustaks kõlama ähvardav noot...

“Mind on ikka jahmatanud see, kui ilusad fassaadid halastamatult kokku kukuvad,” on Tiina Laanem ise oma teose sünni tagamaid kommenteerinud. “Kui kellelgi sõidab katus totaalselt ära, kuid ümbritsevad laiutavad vaid imestavalt käsi, sest kõik paistis nii tore ja rahulik. Lugu räägibki sellest, kui vähe me sageli teame oma lähedastest, sõpradest, kolleegidest…”

Tegu on läbi muheda iroonia kirjutatud looga meist endist ja inimestest meie ümber. Siin ja praegu.


“Väikesed vanamehed” on 2006. aasta romaanivõistluse võidutöö ning nüüd on autor ise andnud sellele ka näidendi vormi.

Planeeritud esietendus 6. augustil Männiku Metsatalus

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default