Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, jaanuar 17, 2011

Krappi viimane lint. Sammumisi - Eesti Draamateater


Justkui vaimud pööningul liiguvad, räägivad ja tegutsevad Beckett-i tegelased Rein Oja topeltlavastuses. Haldjalik May, kes sammub ööd-päeva 9 sammu edasi, siis pöörab ringi ja 9 sammu tagasi. Suheldes vahepeal oma teises toas oleva 90-aastase emaga. Meenutades, mõeldes, aega mööda saates, justkui surma oodates.

Ekstsentriline Krapp, kes vanu päevikulaadsete lindistustega linte kuulab ning ka praegust hetke jäädvustab, justkui ketaslintidel audioblogipidajana, sööb päevast päeva banaane ning teeb iseenda elu huvitavamaks visates koored sinna, kus ta kindlasti libastuks nendele astudes. Ikka ning jälle proovib ta kõiki võtmeauguta kirjutuslauasahtleid avada võtmega.

Nägin kunagi ammu Jüri Järveti Krappi viimast linti. Minu jaoks tundus see toona igav ning arusaamatu. Justkui mõeldud vanematele inimestele. Üpris meeldiv oli tõdeda, et ka nüüd, mitu-mitu aastat hiljem, pole ma veel ikka jõudnud selle materjali sihtrühma hulka. Ausalt öeldes mõjus see mulle igava ning liialt teatraalsena, kui nii võib üldse ühe teatritüki kohta öelda. Lavastajapoolne vemp "Sammumisi", ehk kahest esimese lühinäidendiga, täpsemalt tüki kolmanda näitlejaga, mis selgub alles topelttüki lõpus, on küll natuke üllatav, kummaline ja naljakaski. Samuti kõik kolm näitlejat on tasemel. Mihkelsoni selge, pimedat õhku lõikav alt ei koba pimeduses, vaid on tegelikult emotsioonitu ja mõtisklev, ent ometi on selles hämaruses võib aimata May nukrameelsust. Surma ootamist. Tükis on teksti vähe, kuid seda rohkem kõneleb see vaikus ja sammud ja valgustus.

Imelik, et "kuulates" Ester Pajusoo häält ja "vaadates ning kuulates" Kaie Mihkelsoni, siis tekstilises mõttes oleks sobinud Kaie oma hääletooni ja -laadiga rohkem selleks "emaks" ja Ester tütreks....

Ain Lutsepp on Krappina kergelt ülemängiv, Jim Carrey-like näomoonutustega oma peaaegu sõnatut rolli ilmestav vanamehenäss, kes oma lintidega koos kopitaks justkui pööningule heidetuna. Lutsepa hääl on isegi endamisi mõmisedes kõlav ja kare.

Mõlemad tegelased on justkui elu ära raisanud, sellel neist mööda lasknud minna. Minu jaoks mõjus see iroonilisena, et nemad on oma elu raisanud ja nüüd raiskavad nad oma elu raiskamisega minu elu ja aega. Mõtteid tükis leidus minu jaoks väga hõredalt ja siduseid veelgi vähem. Kui, siis ehk see äratundmine kui Krapp oma 30 aasta tagust lindistust kuulas ning pidas end seal nooreks ja rumalaks või täpsemalt öeldes "kergatsiks". Mõnikord kui ma isegi oma vaid paari-kolme aasta taguseid blogipostitusi loen, mõtlen ka kui rumal ma selle või teise mõtte juures olin, aga praegu palju targem... Kas see läheb huvitav nii kuni lõpuni välja, et alati peab inimene end targamaks/paremaks kui varem?

Krappile meeldib sõna "ketas" :) Igaühel vist on omad "lemmiksõnad" :))) Muideks selles ketaslintide makis oli minu meelest millegipärast midagi nii 70ndat kui olla võib :) Ja 70ndatel ka mängiti seda tükki Eestis esmakordselt. Tollel ajal isegi vist väga menukalt, niiet seda isegi "legendaarseks" peetakse...

Huvitav, et Krapp oma taskukella ei vaadanud, seda ju ikka peetakse selle tüki alguses oluliseks ja ka teise banaani sõi Lutsepp ära, mitte ei pannud seda endale taskusse... Tegelikult kui lugeda wikipedia detailset lahtikirjutust, siis Draamateatri tükis oleks see lõpp olnud küll justkui mingi teine näidend. Ei räägitud seal ei litsist ei kirjanduslikest pettumustest. Või ei pannud ma seda selles mõttetiheduses tähele... :))) Muideks lindilt tulev tekst oli ka hiljem pärast neid nuppudega mängimisi nii segane, et pointi sellel edasi-tagasi kerimisel küll polnud minu jaoks- üsna mõttetu kokkuvõttes ning seda oli pikalt. Ei tea, kas makilinditeksti lasti arvuti kaudu või tõesti lindilt, kuid ilmselt ei tulnud sealt seda, mis sealt tulema oleks pidanud. Või polnud seda viitsitud mõtestada? Muidugi tõesti see hääletoon oli lindil noorem ja justkui kergatslik, kuid see oli ka kohe linti kuulates selge...

Kiita tahaks küll Ene Paaveri koostatud kavalehte.

Hinnang: 2- (tüki eesmärk oleks justkui olnud uinutada. Und otseselt (minul) ei tulnudki (seal nii mõnigi inimene hiljem garderoobis just seda unega võitlemist kurtis - isegi vanemad inimesed, kes minu meelest justkui sellise tüki "sihtrühmaks"), aga väga igav hakkas küll. Kuigi seda pigem teise lühinäidendi jooksul. Millegipärast arvasin, et "Sammumisi" läheb veel edasi pärast Krappi... Kodulehel lubati ka, et tükk on kahes vaatuses, aga muidugi seal polnudki mingit vaheaega vaja ja seda polnudki... mõlemad tükid tulid ühe vaatusena. Ausalt öeldes ma tihti piletiraha kallal ei nurise, ent seekord tundus küll, et raha küsitakse sellise tüki eest natuke liiga palju. Natuke üle tunni tükk ja 235 krooni - kahe inimese eest kokku peaaegu 500. Oleks siis veel väga hea olnud... Mina küll ei soovita! Pisike Maalisaal oli ka praktiliselt tühi vaatajatest, kuigi esietendusest polegi veel kaua aega möödas. "Sammumisi" tükis isegi oli nagu midagi poeetilist... võibolla Kareva tõlke pärast? Võibolla lavastaja enda haakumisega tekstiga rohkem - siiski see hämar valgustus ja varjud Kaie Mihkelsoni näol, kingaklobin ning kusagilt kostuv ema hääl... Lutseppa vaataks ju alati ja isegi sellises kummalises rollis, kuid ma ei usu, et talle endalegi sellise tüübi mängimine meeldib või midagi pakub - imelikke ilmeid teha banaani süües ning linte kuulates, kerides ja kettakarpe laiali pildudes...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Krappi viimane lint. Sammumisi
Samuel Beckett
Etendus on ühe vaheajaga ning 1 tund ja 15 minutit.

Lavastaja Rein Oja
Osades: Ain Lutsepp, Kaie Mihkelson, Ester Pajusoo.

Beckett kirjutab mäletamisest ja möödunu ümbermõtestamisest. Minevik ei lase lahti ning ikka ja jälle peavad ta tegelased kunagisi sündmusi, korduvaid mõtteid, mälestuspilte oma peas edasi-tagasi kerima, neid uuesti sõnastama. Krapp istub magnetofoni taga ja kuulab taas ja taas omaenda häält, olles just kuulanud ühte eelmist aastatetagust lindistust. May sammub mööda koridori edasi-tagasi ja kuulab – kuuleb – oma peas üha korduvat kas toimunud või toimumata sündmuste kaja. Mälu teeb valikuid ning hinnangud aastatetagustele asjadele muutuvad.

Mäletamistes on oluline iga detail – varjusid heitev valguskiir, kellegi hääl või pilk, sammude kõla, poolelijääv lause, vaikus… Ja küll inimesed on ikka naljakalt kummalised. Tagasi neid aegu nad ei taha.

Ühel õhtul mängitakse kahte Samuel Becketti lühinäidendit. Üks neist on Eesti Draamateatri ajaloos legendaarne tekst, „Krappi viimane lint“ (kirjutatud 1958), mida Jüri Järvet mängis 1973. ja 1992. aastal. Teine aga esmakordselt eesti lavale jõudev „Sammumisi“ („Footfalls“, kirjutatud 1975) Doris Kareva vastses tõlkes.

Esietendus 7. novembril 2010 Maalisaalis.

Sildid: ,

2 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

235 krooni on 15 eurot - kahe inimese peale koku 30 eurot.

23 jaanuar, 2011 01:04  
Blogger Danzumees said...

Nojah, aga ma ostsin piletid juba eelmisel aastal :) Peab tõesti seda euro-arvestust harjutama :)

23 jaanuar, 2011 11:20  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default