Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, mai 07, 2009

Hecuba pärast - Linnateater

Braaavooooo! Kui Vanemuisel on "Kaunimate Aastate Vennaskond", siis Linnateatril on "Õrnad ja Küpses Eas Mehed" :))) No "sellist" sekstetti noori meesnäitlejaid pole küll ühelgi teisel Eesti teatril ette näidata! Fantastiline kamp!!! Lisaks sellele vapustavalt heale mängule kõigilt kuuelt näitlejalt - kogu see tüki ülesehitus ning sisu ja tekst... selles naudingus mõnulen veel kaua...kaua!!! Kui vaimustav, kui positiivne, kui mõnus ja lahe! Ma vist naersin vahepeal üle saali... samas kurk oli "laginal naeru" tagasihoidmisest päris valus! Lõpuks keeras asi nii kreisiks ära, et ma ei suutnud vist hetkekski naeru pidada! Aitäh Argo, Indrek, Priit, Veiko, Alo ja Mart! See oli täiesti elamus "omas klassis"! Mul pole piisavalt positiivseid superlatiivseid väljendeid kirjeldamaks seda kõike, mida ma hetkel tunnen, kui sellele kolmele tunnile Linnateatri taevalava saalis tagasi mõtlen. Täiesti hämmastav, et see kestis kokku 3 tundi (!), sest aeg lendas kui linnutiivul. Ma ma ei mäletagi millal viimati tundsin seda tunnet teatris, et ma ei tahaks, et tükk juba lõpeb... Jah, see tõesti on nii hea ja kõiki neid positiivseid hinnanguid väärt, millest kogu linn räägib ("üle linna tükk")! Sest ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes seda tükki näinuna poleks sellest absoluutses vaimustuses! Ja nüüd olen mina ühena selles kiidukooris - jagamas maailmale sõnumit, et enne veel kui mul on nägemata (maksimaalselt) 8 lavastust sellel kevadhooajal, siis just "Hecuba pärast" on mu (siiani) käesoleval aastal nähtud 30-st lavastusest see kõige parim, mahlaseim, naljakaim, leidlikuim ning perfektseim! Jah, mul on "vasikavaimustus"... ja see tuleb nii harva peale... ja see tunne on tegelikult nii üdini positiivne ja mõnus! Aga enne veel kui detailideni lähen, hoiatan, et järgnevat ei tasuks lugeda inimestel, kes seda lähiajal vaatama lähevad. Sest isegi need fotod, mis ma siia Linnateatri kodulehelt olen kopeerinud, on "liiga" paljastavad :) Kuigi usun, et isegi kui midagi selle tüki kohta ette teadagi, siis seal on ikkagi nii palju vaatamist ja avastamisrõõmu, et mul on küll hetkel selline tunne, et ma ei suutnud isegi kõiki neid "maasikaid" sealt üles noppidagi ühe korraga. Jah, see on lisaks veel kindlasti selline tükk, mis väärib mitmekordet vaatamist!


Kusjuures, ma olen viimasel ajal näinud üpris palju selliseid "etüüdidel või lühistseenidel üles ehitatud lavastusi", kuid mis eristab "Hecuba" tükki teistest on see, et selles tükis absoluutselt kõik need stseenid töötavad! Kõigis neist on midagi võtta ja saada! Keskpäraseid stseene polegi, see on justkui snaiperiga pihta ja põhja iga korraga :) Lisaks on olemas ka üks läbiv lugu. Ehk nö. "päev näitleja argipäevast". Mis annab nagu raami või vundamendi kogu etendusele ja see on omamoodi hea - teeb tüki veelgi tugevamaks. Lisaks sellele näitleja-loole hargnesid niidid põhiliiniga kokku ka mõnedest muudest, mistahes inimese eluga seonduvate teemadega, nagu näiteks asotsiaalid (parmud) või munitsipaalpolitsei. Ja seda kõike ikka natuke koomilises või isegi tragikoomilises võtmes :)

Ja mis see näitleja elu on... üks suur rabamine - ühest kohast teise. Ehk nagu etenduse-näitleja jooksis reklaamilugemiselt arsti juurde uuringutele, arsti juurest kultuurisaatesse, kultuurisaatest vennaga kohtuma - et too tema lapse muusikakooli viiks, venna juurest autofirmasse - tooteesitluse-üritusele põtra mängima, autofirmast esietendusele näitlejaks. Ühe inimese jaoks ongi ju kõik see liig. Lisaks sellele on ju vaja mõelda, et ikka trammisõidul oleks pilet taskus, proovida meeldida nii lavastajatele kui ka helirežissöridele ning muidugi jaksata veel arsti juures koormustestil vastu pidada jne jne.


Kuid kõikidele nendele sketšidele või pigem etüüdidele või isegi stseenidele lisaks oli sinna sisse igasuguseid magusaid maasikaid veel noppimiseks peidetud. Näiteks valmistasid mulle mitmed sellised "leiud" äratundmisrõõmu. Kusjuures ega ma polegi ju kindel, kas need avastused on mu enda ettekujutluse vili või on tegijad-kirjutajad tõesti nii ka mõelnud :) Esiteks viited "lavastajatele" :) Näiteks esimeses lõigus, kus näitleja Indrek "konksulugu" linti loeb... seal oleks teda juhendamas olnud justkui Mati Unt "teisest ilmast" :) Võigemasti "arst" mõjus mulle kohati Voldemar Pansona. Ja Aadli "Hamleti lavastaja" ütleb (vist Alo Kõrvele):"tapa näitleja endas ning lase lavastajal end juhendada" :)))

Selliseid seoseid oli ju veel - üldse kogu see arstide kamp tuletas mulle meelde filmi "Mehed ei nuta" :) Argo "lavastaja" kunstisaates kasutas sõnu nagu "meta nišš", (ma võin küll selles eksida, kuid) ma tundsin selles ära Maria Lee Liivak-u käekirja :) Ma ju ei tunne teda, kuid millegipärast tekkis see assotsiatsioon :) Ja on ju tema ka selle dramaturgiliselt koostanud. Ja minu meelest lausa filigraanselt (Aitäh Maria!!!!)! Kuigi lood ise on nagu kavast võib lugeda - tekkinud näitetrupi improvisatsioonidest. Huvitav kui palju neil seda materjali algselt kogunes, millest siis "parimad palad" on sisse jäetud... või oli kõik kohe "puhas kuld"? Sest 3 tundi etendust ning ei ühtki lohisevat kohta ega magedat nalja! Tegelikult ma ei mäletagi millal viimati tundsin teatris tüki lõppedes, et ma ei taha veel, et see lõpeks...tahaks et see maius veel edasi kestaks! (viimati oli vist selleks GEP, umbes aasta tagasi?) Üliandekalt oli seotud tekstiga veel Hamlet, ehk iga meesnäitleja "etalon" teatrikarjääris :) Kusjuures huvitav paradoks selle asja juures on see, et Hamlet pole vist tõesti kunagi veel varem olnud nii naljakas! Ja kirsina koorekuhja tipus veel mitmed käibefraasid, mille juurutamisega oma igapäevaelu konteksti alustasin kohe hooga.... need lihtsalt sobivad nii hästi eri olukordadesse :))) Näiteks "Aju vaba - keha lõdva nagu lõvil" :))) või "Sul on liblikas kõrvas" :))) või "Sa tead ise oma kitsaskohti" :))) või "kus on konks?" jne, jne, jne.

Mingis kohas tundsin ära ka näitlejate iroonia teatrikriitika vastu... mis seal salata, tundsin end isegi puudutatuna näiteks kohas kus räägiti "kimedast häälest"... jah, olen süüdi :))) kuigi vaevalt, et see "minu tekstile" vastuseks oli (nii ego ma ka pole), pigem ikka mõnele päris teatrikriitikule :)


Näitlejatekooslus võtab täiesti sõnatuks. Kuigi eks ikka ole omad lemmikud ja eelistused, kuid selles tükis oli ikka selline ansamblimäng, et absoluutselt kõik said särada ja nii silmipimestavalt, et polnudki absoluutselt vahet, et kes stseenis osales, kõik oli hea! Mõned asjad mis eriliselt silma torkasid - Argo Aadli häälematerjal on nii võimas. Selge diktsioon, puhas, kõlav, helisev - tema olemuses peituv "vanamees" pääses eriliselt välja tema asotsiaalis ehk "parmus"! Kuid Hamleti lavastaja/peaosaline oli kindlasti (Ojari Indreku ja Veiko Tubin-i Mupode õpetaja rolli kõrval) üks kõige mahlasemaid ja õnnestunumaid (usun, et aasta lõpus "Aastaauhinna" vääriline). Selline ülemuslik hoiak tuleb tal nii hästi välja, et tekib küsimus, miks ta ise pole lavastamist veel proovinud :) Igatahes lavastajat (eriti egomaniakkist lavastajat) mängida oskab ta perfektselt :) Ning olles ise nii mõnigi kord "lava taga" ürituste korraldamisel või miks ka mitte filmitegemisel neid walkie-talkiedega korraldaja-tüüpe näinud... siis Aadli paneb ikka täiesti naela pihta oma "Kaidoga" :)))

Indrek Ojari mängis "näitleja Indrekut"... kas ehk iseennast? Vanus peaaegu klapib...ma pole küll tema eraeluga tuttav, seega ei tea kas ta on "lahutatud"? Kodulehekülje järgi tean, et tal on ka poeg, aga kas tema nimi on samuti "Toomas"? Ja kuivõrd palju peab ta oma kõukudega niimoodi "võitlema"? Kas tal on ka vend, kes tema murede pärast peab pead valutama? :))) Huvitav ka et see "kõuk" mis lavale toodi, sellel oli Ojari enda nägu ning mitte mõne "esivanema" oma... aga ju ma ei pannud sellele pihta.... sellepärast olekski vaja veel üks kord seda tükki vaadata :) Huvitav, et sõnaga "kõuk" tutvusin alles sellel aastal... Draamateatri lavastuses "Vombat"... Ilmselt on kõugud teatris praegu moes :)))

Priit Võigemast on ju selle tüki nii lavastaja kui ka selles näitleja. Kusjuures näitleja kolmes eri rollis :) Ta ei tee vist kunagi midagi poole hooga. Kui juba, siis ikka täiega. Ma ei tea, kas ta veel midagi on lavastanud peale "Bastien ja Bastienne"-i, "Terrorism"-i, "Nõks"-u ja nüüd selle "Hecuba pärast", kuid vähemalt kõik need neli on mulle küll meeldinud ja väga! Huvitav kas ta ongi selline kuldsete kätega lavastaja, kellel "alati õnnestub"? Aaaah.... Terrorism oli ju ikka ka täielik "viie-tärnikas"!!! Igatahes on mehel kvaliteedimärk kõvasti küljes. Ja mitte ainult lavastajana vaid ka näitlejana. (järgmiseks näeb ju teda NO teatri projektis "Pea maha"...ma ei jõua ära oodata :)) Kuid "Hecubas" jäi mulle silma imelik ning ehk konteksti mõttes ebaoluline tähelepanek, aga tal oli neljast "tulevasest MuPo"-st kõige parem tantsuline rütmitunnetus :) Tema rumbaruut oli kõige ehtsam. Lisaks tšatšaga ta ka ei liialdanud, ning vajalik puusanõks oli täiesti olemas :))) Toome oli tsipa kange, Kõrve tegi nagu tükitööd ja Aadli liiga "keha lõdva nagu lõvil" :) Kuid Võigemastil justkui oleks mõned tantsutunnid seljataga :))) Ja oh kuidas mulle meeldisid tema arstina "näitlejaks hüppamised"... need olid väga mõnusad, justkui keegi, kes tegelikult unistab näitleja ametist, kuigi ise teeb midagi muud... või siis tõesti irooniliselt hunt lambanahas...ehk "näitleja arstikuues"...kuigi äkki hoopis kogu see arstilõik oli näitleja Indrek-u osalemine mõnes tobedas "teleseebis", mis räägib arstidest?... selliseid on ju igal kanalil mitu tükki :))) Ja seega oli ka see osa niiöelda hoopis osa "näitleja tööpäevast"? Kuid Võigemasti arst tabab osavalt pakku. Oma "Ütleb A?!"-ga... arstid tihti viskavad õhku oma küsimusi või lauseid, et ajada niigi ärevil ja hämmingus patsienti segadusse... ning siis saab ju arst nokkida oma patsiendi kallal...ja tunda seda oi-kui-inimlikku üleolekut. Õnneks kõik arstid ka sellised pole (minu perearst näiteks mitte), aga elus on ju selliste otsa komistatud küll ja küll. Seega paroodia jõudis kohale :) :(


Veiko Tubin ja tema venelasest Mupode treener oli ikka täielik pauk vastu vahtimist! See tuli tal nii sundimatult ja ehedalt, et päris elus petaks täiesti ära! Tal on nii vinge komöödiaanne! Sellest sai tõestust juba kunagisest Linnateatri suvelavastusest "Ronk"! Ja siin on roll küll hoopis teistsugune, kuid õigetele naljanuppudele vajutab täpselt sama osavalt! Temast kiirgab samas komöödianäitlejale nii olulist kurbust või sügavaid (eraelulisi) üksindusenoote või ma ei oskagi seda sõnadega täpsemalt seletada, kuid just sellist kaastunnet esilekutsuvat naerma ajamisele väga kummaliselt otse vastandlikku tunnet, mis muudab selle huumori soojaks ning mingil moel läheb see kuidagi lihtsamaltja otse südamesse. Kuid mitte ainult MuPode koolitaja rollilahenduses vaid samuti see kurb taustanäitleja, kes pole just kõige kõhnemas vormis...ning kui siis lavastaja viskab veel vihjamisi lauseid "Veiko Sa tead ise oma KITSASkohti"...või siis kui on vaja sukkpükstes taustal karata sellisele ego-Hamletile, on justkui igast tema ihuliikmest märgata tema "allasurutust"... Täiesti vaimustav roll! Ja mis kõige imelisem, see tuleks tal justkui iseenesest (nagu tantsija, kelle liigutused tunduvad lihtsad, kuid tehniline töö ning raskus ei ole elamust vastuvõtjale adutav sellel hetkel...aga eks proovi ise järele teha :) Selle nimi ongi "talent".)

Alo Kõrve ropu suuga "vend", ehmatas hetkeks alguses ära... et nagu miks "jälle" vaja ropult asja lahendada...kuid see püant saabub ka varsti... ehk see, et ta "lastele", seda kõike räägib :))) see poleks ju tohtinud üldse "mõjuda"...aga just nimme mõjub koomilisena :) Tegemist polegi ju lastetükiga...kuigi mul oli küll kahju, et vanem laps kaasas polnud... (tegelikult oli mul ju temalegi pilet, kuid ta pidi Rootsi tagasi sõitma kooli pärast.) Kõrve rohelistes sukkpükstes oli ka omamoodi "ilmutus" ja sekundeeris ta ju ka Aadli Kaidole Ervinina väga osavalt :) Ja kui tema oli see "reklaamimees"...siis uskumatu, aga ma üldse ei tundnud teda ära :)

Ning laast aga mitte liist - Mart Toome, oma ägeda häälematerjaliga! Suur lokkis juuksepahmakas mängis justkui rollidele veel omamoodi kaasa :) Tema "parm" oli ka üks neid usutavamaid :)
Kusjuures ma arvan, et kui Sulev Nõmmik ja Ervin Abel elaksid veel täna, siis nad oleksid "järelkasvu" üle pagana uhked!!!


Lemmikstseene välja tuua on minu jaoks täiesti võimatu, sest tegelikult oli neid seal ridamisi. Sellepärast toon välja kohad, mis mulle kõige paremini meelde jäid, et seda elamust kunagi enda jaoks lihtsam oleks elustada :)

* MuPo-de trenn :) "Aju vaba, keha lõdva nagu lõvil" :) Nüüd on mul ka "teooria" selge :)
* parmud pead prügikastis :)
* "aeg luubis" (ma ei tea, miks see ikka mõjub, kuigi on ju seda juba mitu korda mitmes kohas näinud (viimati mingis talentide otsimise realitys). Igatahes õnnestub see "Hecubas" väga-väga hästi (K lemmikkoht!!!) :)
* Kogu see pull Hamletiga. Alates sellest "kultuurisaatest", lõpetades "markeerimisega" - tule suudle mind "lõpuks"... aga "Indrek seda ära markeeri" :) Ja see "pilt" mis tekkis kui lavastaja/peaosanäitleja räägib saatejuhiga ning teised näitlejad istuvad loiult ja vaikselt jalad rippu... :)))
* Pulsikell, pulsikell...
* "Mul oli kalleg Maskvas, kes kujutas ette, et peatas trammi... Mul oli kalleg Maskvas kes hakkas ennast kantrollima... see on juks vjaga trjaagiline ljugu..."
* Põder, Kaido ja DJ Bobo.
* Põder ronib autosse
* lõik Hamletist kultuurisaate jaoks ja kogu see lõpu Hamlet :)
* vendade kaklus
* seksikad kraanajuhid ja puuduv konks :)))
* "see liblikas lendas juba pool aastat tagasi..."
* "Ütleb A!"
* see kuidas Põder jänesena vahele jäädes kõrva taha "peitu poeb" :) nii nunnu :)
Oh, kui lahe oleks, kui Linnateater selle tüki kunagi DVD-na välja annaks... või ETV teeks sellest teatriõhtu...

Hinnang: 5 (Olen selle etenduse fän! Tahan seda uuesti näha! Kogu kevadhooaja "nael"! Improga tekitatud, kuid kindlakäelise dramaturgiaga etenduseks seatud - andekalt humooriline tekst ja lavastus. Ma ei tea, kes selle liikumise eest on vastutav, kas näitlejad ise, lavastaja või kes? Aga see oli üks viimaste aastate parimaid! Unustamata Veiko alati täppi panevat muusikalist kujundust. Kuid kõik see muu - peale teksti ja vaimustavate näitlejatööde, on teisejärgulise tähtsusega. Lihtsalt vapustav! Tõesti asi, mille kohta võib öelda, et saab "naerda end ribadeks"!)

Isiklikud märkused: Kiusasime üht Võigemasti lapsepõlve-kandi pliksi Alust, kes meiega koos vaatamas oli, nii mis jaksasime :) Noori, tulevasi näitlejaid olid saali trepipealsed täis! Lisaks mõned teatriinimesed ja poliitikud ning kes kõik veel siin-seal istusid. Kusjuures tekkis küsimus, et kas oleks võimalik teinekord osta ka "pilet" trepi peale, kui kõik on välja müüdud, aga Rootsist on just sellel päeval võimalus Eestis viibida... sest teiselt või kolmandalt või isegi viiendalt kuuendalt trepiastmelt oleks ehk olnud paremgi vaadata, kui sealt kaugelt kus kohast meie seda vaatasime... Kuigi nii hea tüki puhul pole ka vahet... see lihtsalt oli niiiiiiiii hea, et ma vist naersin üle terve selle saali nii kõvasti, sest vahepeal kadus ruum ja aeg :) (jah, mina see olingi :))) Kuid impulsiivseid aplause tuli pidevalt kõikide stseenide vahele ja mitte ainult minult, vaid suuremalt osalt publikult! Ja tüki lõppedes plaksutati ju näitlejad tagasi 5 korda!!! Juba seegi on "midagi erilist"! Uskumatu elamus. Aitäh, aitäh, aitäh!!! Just selliste tükkide pärast ma teatris käingi...sest ikka aastas kaks-kolm korda leiab nii need pärlikesed üles ning need nagu korvaksid ka need "mitte nii head tükid". Kuid Linnateater on ikka täiesti tipptase! Olen nii "mõnusas" kohas hetkega, kui mõtlen sellele tükile tagasi! Ja nagu eneseirooniliselt (mis on kindlasti üks tüki märksõnadest) käib ka Mupode koolitaja kolleegide kogemuste jutustamise sissejuhatus kogu "Hecuba" tüki kohta - koomiline, kuid traagilise lõpuga :))) Pagana andekalt ikka kokku seatud! Seda lihtsalt peab veel kord vaatama minema, et võimalikult paljud konksud üles leida :))) Fenomenaalne!

Ma südamest loodan, et nad ise ka leidsid üles selle kes nad on... ja miks nad seda kõike teevad... Igatahes andsid nad mõtlemisainet, avastamisrõõmu, päikest argipäeva, nalja, pildikese teatri "vähemglamuursesse tahatuppa", empaatiat tekitades emotsionaalset intelligentsust juurde ja mida kõike veel! Ja muidugi meele lahutasid nii hästi ära, et see on kohe täiesti lahutatud pikaks ajaks! Et kui see on ka üks eesmärke näitlejale, miks nad seda teevad... siis eesmärk on täidetud ja väga vingelt!!!

Kor-ra-ta, kor-ra-ta!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ok, ma lõpetan nüüd selle kiidulaulu... muidu võiksingi siia muudkui seda laulma jääda :) Aga see lihtsalt on...... :)))))))))))

-------------------------------
Tekst etenduse kodulehelt:

Hecuba pärast
Näitetrupp / Maria Lee Liivak

Lavastaja: Priit Võigemast :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Mihkel Ehala :: Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin :: Mängukoht: Taevalava :: Mängivad: Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubin ja Priit Võigemast :: Esietendus: 21.03.2009 :: Etendus kestab: 3 h 00 min

„Hecuba pärast“ on etüüdidel põhinev tragifarss, mis on sündinud näitlejate meeleheitlikest pingutustest otsida vastust ühele lihtsale küsimusele – kes ma olen ja miks ma seda kõike teen?
Kas pole rabav, et see näitleja
vaid kujutluses, kirge manades
end oma kujutelmal allutas
niivõrd, et muutus kahvatuks ta palg,
hääl murdus, silmi tõusid pisarad,
pilk hullus, oma jõu kõik rakendas
ta kujutelma kehastuse heaks?
Eimiski pärast kõik! Hecuba pärast!
Mis on Hecubast tal või tast Hecubal,
et peaks Hecuba pärast nutma ta?

William Shakespeare, „Hamlet“

-------------------------------
Lavastuse treiler:


Hecuba pärast - reklaamklipp from Tallinna Linnateater

Sildid:

24 Comments:

Anonymous Hannele said...

Oi-oi... arvan, et võtan selle lavastuse oma kõige esimeseks, mida Eestisse naastes vaatama lähen. Eeldusel, et nad seda ikka septembris mängivad, aga kuna menu on suur, siis vist ikka.

07 mai, 2009 14:54  
Blogger Eliza Day said...

Tuju läks kohe nii heaks, kui sinu postitust lugesin :)
Mupot ei vaata ma enam kunagi endise pilguga, vahel ümisen omaette "Pulsikell, pulsikell.." ja youtube'ist kuulan aeg-ajalt DJ Bobot :)))

Tsõk-tsõk!

07 mai, 2009 15:03  
Blogger merleke said...

Braavo! Sa oled selle lavastuse nii imeliselt kokku võtnud! Olen mõnikord mõelnud, et heast raamatust või lavastusest võiksingi kirjutama jääda, aga siis olen end taltsutanud ja proovinud "kade" olla. :) Justkui tahtes jätta küsimusi õhku ... Nii siis kirjutasingi paar rida ja klõpsasin naeratades Publish-nuppu.

Mind valdas pärast selle lavastuse vaatamist nii ilus tunne, et tundsin, et ma elangi Hecuba pärast. Mida tahes see ka ei tähendaks. Tänaseks on umbes kuu aega möödas ja ikka avastan end sellele lavastusele mõtlemast. Jumala kindlalt siis, kui näen kellegi käel pulsikella :)) või kui mu mehe pulsikell piiksub. Ma ei teadnudki varem, miks see kell mõnikord piiksub, mõtlesin, et niikuinii mingi udupeen elektrooniline vidin, mis annab talle teada ei-tea-millest ja mis on ei-tea-milleks vajalik. Igatahes. Muigan praegu ka siin kohtlaselt omaette.

Mul oli ka kahju, et vanemat last kaasas polnud. Kui järgmine kord lähen, siis vean kaasa. :) See-eest istus mu kõrval saalis umbes 10-aastane poisike, kes naeris vahepeal üle saali laginal. Nii armas! Ja etenduse lõpus teatas emale, et ta tahab seda veel näha.

Veel. Mina käin ka teatris just niisuguste tükkide pärast!

07 mai, 2009 15:37  
Blogger Kiku said...

Olen hämmeldunud. Kas on see tõesti võimalik, et me istusime kõrvuti? :D
Minu kõrval istus just selline meesterahvas, kes oma vahetud emotsioonid üle saali kõlava naeruga välja paiskas. Veel mõtlesin, et küll see mees on vist suur teatrisõber!

Muidugi kõik Su jutt lavastuse kohta pärineks just kui ka minu suust.
Eks üritan peagi oma arvustuse ka kokku vorpida ning mitte siis palju korrata. :)

07 mai, 2009 19:04  
Blogger Danzumees said...

Hannele! Tule juba ruttu tagasi!!! Ma jäin just sõltuvusse Su teatriblogist, kui Sa maailmakodanikuks hakkasid :)))

Kindlasti mängivad sügisel edasi...nad ju alles alustasid selle tüki mängimist märtsis :) Ja praeguseks on ilmselt jutud juba õige "kuumaks" aetud... sest see tõesti on "üle linna tükk" :)

07 mai, 2009 22:07  
Blogger Danzumees said...

Eliza... "Ütleb A?!" :)))
Mul on selline tunne, et ma ei vaata isegi arste ega näitlejaid nii nagu varem :)))

07 mai, 2009 22:09  
Blogger Danzumees said...

Hehee...Merle... Pulsikellad pole mu ellu varem sisenenud :))) Nüüd siis Hecuba pärast olen nendega tuttav :)

Oh ja mul on tunne, et mu tänaõhtune teatrielamus oli osalt rikutud Hecuba pärast... see lihtsalt varjutas täiesti tänase tüki mõju :) :(

07 mai, 2009 22:12  
Blogger Danzumees said...

Kiku! Nii naljakas, aga tõenäoliselt olin see "tõesti mina". Ma ka mõtlesin, et tütarlaps kes mu kõrval istub, et see oled SINA! Pildi järgi :)
Ühel hetkel mõtlesin, et annan kätt ja tutvustan, aga siis mõtlesin millegipärast ümber. Panin tähele, et Sa üritasid kõvasti end tagasi hoida...aga vahepeal "ei suutnud" ka... kuigi Sa olid ikka "palju korralikum" :)))

Kuigi muidugi ei pruugi ju see ka nii olla :) Ja las jääda need illusioonid :))) Igatahes lahe kokkusattumus, kui see tõesti nii oli :)))

07 mai, 2009 22:16  
Blogger Kiku said...

See on tõesti imelik. Eriti kui Sa panid säärast asja tähele, et kõrval istuv isik end tagasi hoiab.
Hoidsin naeru ehk veidi tagasi, et mitte naerukrampidesse jääda, vaid rohkem tähele panna ja meelde jätta. Viimasel ajal üksi teatris käies (alles see aasta olen hakanud üksi käima) kontrollin kindlasti end rohkem ja pigem jälgin teisi inimesi. :)

Tõesti oleksid võinud tutvustada! Minul polnud ju mingit aimugi. See oleks kindlasti väga meeldiv üllatus olnud.

08 mai, 2009 09:46  
Blogger Danzumees said...

Ma panen ikka tähele mis mu ümber toimub. Olen teinud sellest omamoodi kunsti tundmaks ära, mida teised inimesed tunnevad. Kuigi mu ülevoolavuse tõttu võiks arvata, et ma väga enesekeskne olen ning ümbritsevaga ei arvesta :) Ei, ega ma ju ei tea kui palju Sa end tagasi hoidsid ja kui vabalt end tundsid...aga nagu Sa ütlesid, ei tahtnud Sa naerukrampidesse jääda :) Mina lasin oma emotsioonidel vabalt möllata ning nii mõneski kohas vist saingi need "krambid" :)))

Teinekord ma siis tutvustan end... seekord oli ju meid rohkem kui 2 ja ma ei tahtnud sellepärast ka tähelepanu hajutada :)

08 mai, 2009 10:49  
Blogger merleke said...

Mul oli aprillikuise "maratoni" läbimiseks teeneka maratonijooksja heakskiit. :))) S.t algse plaani kohaselt pidin minema "Hecuba pärast" vaatama järjekorras teise etendusena, pärast "Nürnbergi". Aga vaatasime "profi" ettepanekul teise etendusena "Boulgakoffi" (NB! Sinuga koos!!! :)))) ja nii jäi "Hecuba pärast" viimaseks. Ega saanud enam midagi ega kedagi segada. Sellises helges meeleolus, mida see lavastus tekitab, istusin ülejärgmisel päeval lennukile. Aga tean, mida tähendab, kui eelmise õhtu etendus mõjutab järgmise etenduse vastuvõtmist!

Kuidas sa ilma pulsikellata oled saanud nii palju sporti teha, ma ei mõista? :) Peab ju analüüsima pärast ... :)))

Sry, mul on lihtsalt nii hea tuju "Hecuba pärast" üle mõeldes, et hakkan lihtsalt nokkima. Vabandust tõesti!

08 mai, 2009 14:36  
Anonymous Hannele said...

Danzumees - septembrist olen taas platsis ja püüan kaotatud aega tasa teha. Samas on ka praegu mu blogisse uuendust oodata - olen lihtsalt nõnda laisk olnud, et ei viitsi siinseid nähtuid tükke üldse kommenteerida, kuigi kindlasti peaks!

08 mai, 2009 19:50  
Blogger Danzumees said...

Ehhee Merleke :) Noki, noki, mul on kõva kest :)

Aga see pulsikell hakkas tõesti huvitama... võibolla peaks täpsemalt uurima... ma ju alles sellel aastal sain oma esimese sammulugeja... võibolla ongi hea "järgmine samm" - pulsikell... "peab analüüsima" :))

Jah, Sul tõesti vedas selle "järjekorraga" :) Mul vist tsipa häiris veel tänastki etendust, kuigi kuna tegemist oli ka komöödiaga, siis polnud häda.

09 mai, 2009 01:41  
Blogger Danzumees said...

Hannele! Ma ootan pikisilmi :))

Ise kirjutasin ka kunagi oma ühe Londoni muusikalielamuse üles siia blogisse. Aga peaks vist rohkem Rootsis ka teatris käima...

09 mai, 2009 01:43  
Anonymous i. said...

Sa võid ette kujutada, KUI keeruline oli mul end ohjeldada, sest ma istusin 1. reas täpselt keskel. Indrek Ojari oli must meetri kaugusel ja ma röööööökisin naerda (sa ju kujutad ette, KUI kõva lärmi ma võin teha) terve etendus. Nii püüdsin tagasi hoida, et näitlejatel oleks ehk mugavam. See oli võimatu. Ma nutsin naerust :)
Käisin teisel etendusel ja terve hulk etendusi oli siis väljamüümata (uus ja impro, vist kardeti veidi), seejärel ülejärgmisel päeval olid kõik need kümned etendused viimseni välja müüdud, sest lavastuse tohutu positiivne vastukaja levis nagu katk.

Paam-paam-paamp-paa :)

11 mai, 2009 10:16  
Blogger imbi said...

Pea 2 aastat sellest sissekandest möödas, kuid ma ei saa jätta kommenteerimast. Käisin eile vaatamas seda tükki. Piletid sain paar päeva enne etendust ning olin algul üsna vastu, sest mulle meeldib planeerida ning ise valida ja vaadata mida vaadata. Aga pilet pressiti üsna jõhkralt näppu ning eelmisel õhtul otsustasin siit järele uurida, et mis tükika üldse tegu on ning mida Danzu ka arvab. Ei saanud postitust lõpuni lugeda, kuid sissejuhatus ajas mind juba üsna õhinasse. Ning ei teinud seda asjata. Pärast tänasin kiiret aega, mis ei lasknud mul enne etendust end meikida, sest terve see aeg hõõrusin suurest naerust pisaraid silmist. Kõige "hullem" seis oli Aadli mängitud Hamleti puhul. See oli tõsiselt tõsiselt parim roll. Ah, pagan.. tahaks siia veel ja veel kirjutada, kuid nüüd kerkis too va Hamlet jälle silme ette ja ei suuda enam mõtteid koondada, siiani on hirmus naljakas:)

20 jaanuar, 2011 19:01  
Anonymous Anonüümne said...

Olen siis üks erandlik inimine, aga pean ütlema, et kokkuvõttes see etendus mulle ei meeldinud. Sketšid olid muidugi toredad, neist mõni rohkem ja teine vähem naljakas. Hea ka, et lõpustseenis üritati erinevaid situatsioone kokku tuua, mis mõneti õnnestus. Üldiselt aga arvan, et kindlakäelisema dramaturgi juhtimisel oleks materjalist saanud konkreetsem lugu. Praegu on improjäljed liiga ilmsed ja isegi ülemängimine ei aita suure narratiivi puudumist kompenseerida. Näitlejahakatiste harjutuseks oleks selline tükk päris tore, aga kas repertuaariteatris on tal kohta? Ma ei ole päris kindel.

26 aprill, 2011 01:44  
Anonymous Anonüümne said...

Parandus: koht on kindlasti olemas (mida järjest väljamüüdud etendused tõestavad). Aga võibolla oleks niisugusele mõneti vanabaskinlikule vaatemängule olemas mõni parem organisatsiooniline keha kui kunstilist taset väärtustav riigi- või munitsipaalteater.

26 aprill, 2011 04:12  
Blogger Danzumees said...

Eks ta ole, et kelle jaoks vanabaskinlik, kelle jaoks eesti teatri vingeim komöödiline saavutus viimase, no vähemalt 10 aasta... jooksul. Isegi see on vinge, et nad pärast aastaid selle tüki mängimist suudavad endiselt jätta mulje, et nad teeks seda improvisatsioonilises võtmes :)

Minu meelest see oli fantastilist hea!!! Inimesed on erinevad, vaevalt et see on Vana Baskini Teatri publik kes need saalid seal täidab juba aastaid :) Jääb ka muidugi alati võimalus, et just sellel õhtul oli midagi liimist lahti. Ma ootan nüüd pikisilmi, et millal see telekast tuleb, sest ETV võttis tüki linti ka. Vaata siis uuesti ja võrdle?

26 aprill, 2011 07:47  
Blogger MARRE said...

Lubage tutvustada veel ühte mittefänni. Loen ja mõtlen, mis mul küll häda on. No ei meeldinud. Ja saal mu ümber rõkkas naerust. Peab vist tõesti ootama salvestust, kuigi reeglina ei ole need salvestused nii köitvad kui päris etendused.

20 märts, 2012 21:24  
Anonymous Anonüümne said...

Maria
Veel üks mittefänn. Mind see etendus häiris niivõrd, et lahkusin lausa vaheajal (kusjuures ma ei olnud ainus), ehkki nagu aru olen saanud, siis teine poolaeg oli parem. Võib-olla. Samuti mulle ei meeldinud ka Homme näeme (hea meelega oleks ka sealt jalga lasknud aga istusin täpselt keskel, ning õnneks oligi ainult üks vaatus). Tundub, et Linnateater ei vea ikka selliseid etendusi välja... Salme saal ka ei meeldi :)

Aga suured tänud Sulle Danzumees selle blogi eest! Ca 90% juhtudest minu mõtted ja arvamused kattuvad täitsa Sinu omadega. Jõudu!

02 jaanuar, 2013 17:49  
Blogger Danzumees said...

Mina vaatasin "Hecuba pärast" Linnateatri taevalaval... võibolla on kohal ka midagi pistmist sellega, kuidas see publikusse paistab ja millise tunde tekitab. Võibolla on tegijad ka selle mängimisest juba väsinud. Võibolla nad aretavad enda jaoks asju edasi või teevad muudatusi, mis neile endale mängurõõmu pakub... aga võibolla lihtsalt peab olema vastavas meeleolus selle vaatamiseks. Ehk ei saa ka ootusi liialt üles kruvida... Põhjusi võib olla mitmeid. Ehk on mingil hetkel mingi häiriv nali ja siis ei saagi sellesse enam sisse... "Homme näeme" ei meeldinud minule ka eriti ja just sellepärast, et oootasin seda "maagilist tunnet", mille Hecuba tekitas, aga üks tobe nali ajas teist taga ja kuidagi ei saanud sellesse õhustikku sisse... Hecuba ajal lasin täiesti näitlejatel enda sellele teekonnale kaasa viia... ja olingi vaimustuses...

02 jaanuar, 2013 19:42  
Anonymous Anonüümne said...

Danzumees, kirjutad, et kurvastasid, et Su vanem laps etendusel kaasas polnud... kui vanale lapsele Su meelest Hecuba võiks juba sobida? Mõlgutan nimelt, keda endaga teatrisse kaasa vedida...
Ja tänan Sind Su toreda blogi eest!

14 jaanuar, 2013 16:09  
Blogger Danzumees said...

Tänud, et blogi meeldib! See teeb rõõmu!
Mu vanem laps oli sellel ajal 14 ja kohe 15 saamas. Praegu on mu keskmine laps 12 ja saab 13 sellel aastal. Usun, et 12sele peaks juba sobima.
Seal ühes lõigus ropendatakse, ehk selle järgi oleks ka mõistlik vanusele mõelda.
Muidu võib juba mõni 10-11 aastane olla piisavalt nutikas sealt neid nalju tabama. Kontrolörid, treenerid ja muidugi ka näitlejad, kes peavad põdrakostüümis tööd tegema... prükarid ja arstid - eks need natuke ülepaisutatud tegelased nendes teada-tuntud ametites ole juba üsna varakult naljakad ka laste jaoks. Ma siiski oma laste peale mõeldes, võtaks alates 12 aastasest kaasa...

14 jaanuar, 2013 16:18  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default