Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, mai 02, 2009

Kummitus masinas - EMTA Lavakunstikooli XXIV Lend


Von Krahli teatri suhteliselt pisike saal oli noortest näitlejatest pungil täis (neid on ju kokku selles lavastuses tervelt 16...hmmm, sellest tõsis küsimus - kuhu on kadunud Katariina Ratassepp?). Kusjuures saal oli ka puupüsti täis publikut. Minu meelest see on nii tore, et inimesed saavad aru, et noortes on seda värskust ja tahet teha ning mitmeski mõttes läbi sellise omapärase kursusekaaslaste kambavaimu näha ka ehedat ansamblimängu.

Lavastajaks ja juhendajaks Mart Koldits, kes on alati "vähemalt" huvitav, kuid tihti ka päris geniaalne (viidates näiteks mõne aasta tagusele Linnateatri lavastusele "Tšapajev ja pustota"). Lavastusena on tegemist (minu meelest) sellise huvitava sümbioosiga NO teatri "Kuidas seletada pilte..." tüki etüüdide esitamisega ning ühtlasi Tartu Uue Teatri "Elud" tükile sarnaselt näitlejate enda elude-hirmude-unenägude paljastamisega (huvitav, aga mingil hetkel karjus Hendrik Toompere ka ruuporisse "Andres Keil"...kohas kus ta loetles inimeste nimesid).

Ehk siis lavastuses küll otseselt mingit kindlat narratiivi pole, küll aga võib pidada selle selgrooks või läbivaks jooneks seda, et kõik osalejad on mingil hetkel sündmuste keskel ning jutustatakse või mängitakse läbi selle näitleja hirmu või unenägu või mingit muud elulist kiiksu. Või lihtsalt on kuidagi keskselt tähelepanu just sellel näitlejal. Ainsa erandina (vist?) Artur Tedremägi, keda küll ühegi sellise stseeni või etüüdi keskmes ei märganud.

Pean vist siinkohal mainima, et ma ise näen und tavaliselt paar korda aastas (ilmselt sellepärast, et ma magan üpris vähe ning siis kui magan, siis magan hästi/liiga sügavalt). Kuid pärast seda etendust nägingi ühe oma paarist korrast ära! Mingi haige uni oli... kuigi õnneks mitte hirmus. Tegelikult ega ma nende selle lavastuse unenägudest eriti palju oma unedest ära ei tundudki. Muidugi olen ka mina näinud midagi sellist, kus keegi tuleb mind tapma või kui ma kusagilt kõrgelt kukun (kusjuures, see kuidas lavastuses oli see kõrgelt kukkumine lavastatud, see oli kahtlemata üks tüki häid lahendusi). Aga ma ei tea, kas sellepärast, et kuna ma ise unenägusid või siis lapsepõlves sai neid unenäojutte liiga palju kuulatud (sest maal vanaema oli kõikidele teada "unenägude seletaja"...talle iga päev keegi helistas ja küsis, et mida see või teine asi unes nähtuna tähendab), siis ma tunnen kuidas mind lihtsalt ei huvita unenäod. Ei enda ega ammugi teiste omad. Minu meelest on unenäod tegelikult oma olemuselt tühised. Ja ometi paelus ning huvitas mind see etendus. Võibolla sellepärast, et sealt oli võimalik (mitte küll kõigist) leida eluliselt huvitavaid teemasid või mõtteid. Mis siis sellest, et tõesti läbi unenäoliselt sürri vaatenurga.

Kuna see oli minu jaoks teine kohtumine, alles aasta pärast lõpetavate näitlejatibudega (eelmine oli minu meelest väga õnnestunud ja hea tükk "Kõige tähtsam", mida muideks mängitakse veel mõned korrad Heliose kinos), siis võib hakata juba rääkima konkreetsematest selle lennu lemmikutest. Kuna ma eelmine kord sain kõva peapesu osaliseks oma kirjutisega, siis seekord keskendun ainult "headele" ning minu jaoks "potentsiaaliga tulevastele näitlejatele", ülejäänute kohta järelduste tegemised jätan igale ühele endale ning ma ei hakka neist siis midagi "paha" kirjutama.

Kõigepealt on minu jaoks eristumas kaks näitlejat kohe väga tugevalt oma kursusekaaslastest. Kusjuures mõlemad "särasid" eredalt juba eelmisel korral - Marta Laan ja Liisa Pulk. Millegipärast olid nende "etüüdid" ka selle tüki ühed parimatest ja meeldejäävamatest. Marta oma "silmade" looga ning ühtlasi väga õnnestunud "meigiga". Ning kogu etenduse parim lugu oli minu meelest see Liisa hirm, et "keegi jääb üksi". Tema ette sattunud üksikud kommid on kindlasti "õnnelikud".... ja samuti see subtiitrite "paaritamine" :))) hea, et on olemas "varussepaneku" võimalus :))) Lahedalt oli lahendatud ka tema kõrgete kontsadega "väsinud baleriin", kes tähelapakaid toolidele asetatud liikuvas aabitsas "ümber keeras". Jah, kaks tippnäitlejat on sellel lennul juba "olemas". Kuid lisaks neile kahele meeldib mul laval vaadata ka Sandra Üksküla ja Liis Proode-t. Neis on mingit sisemist sarmi ja lavasära, mis kindlasti kujuneb aastatega veel edasi. Mõlemal silmad ka särasid! Liis-i "kõik on hästi" lõigust ma aru ei saanud, aga ega unedest ei peagi alati aru saama. Mingil hetkel arvasin, et see oli "nutu välja kiskumise oskuse näitamiseks", aga kuna pisarad voolama ei hakanud, siis võibolla oli see selliseks emotsioonide sügavuse kompamine. Ei tea, mida ta ise sellega mõtles, võibolla oli see üldse nende unenägude ja hirmudele vastukaaluks sisendamine, et "kõik on tegelikult hästi", kuid jätan oma lõpliku arvamuse enda teada. Sandra Üksküla soolo-etüüd oli eimidagiütlev, kuid see jaapanlaste värk ning kõik muu tema tegevus laval oli minu meelest väga lahe. Ta on pealekauba veel väga kena ka, mis näitlejale tuleb ju ikka kasuks.

Meestest hoiavad lippu kõrgel (peamiselt ainult) Mikk Jürjens ja Hendrik Toompere. Mõlemad on isemoodi, aga lahedalt kelmikad. Natuke nagu masuurikalikud poisikesed, kellelt ei tea, mida järgmiseks oodata. Mikk oma saatanasaba ja -sarvedega ning Hendrik noaga või ruuporiga. See kuidas nad sellest naisest asju välja võtsid, see stseen oli päris huvitav, kuigi mingil hetkel muutus painavaks...aga eks unenäodki ei lõpe vahest seal kus sa tahaksid, et need otsa saaksid:) Kuid sellega "valmisnäitlejate ring" ongi suletud.

Ma pole veel päris oma arvamust suutnud kujundada Kristjan Üksküla kohta. Ta oli nii eelmine kord kui ka seekord kuidagi taustamängija ning ei torganud piisavalt silma, ega jäänud meelde peale selle esimese (publiku saali tuleku jooksul) toimunud stseeniga. Ahjaa...vahepeal ta oli seal püssidega oma enda unenägu rüütlitest seletamas, aga see on mul meeles küll ainult sellepärast, et see alles värskelt nähtud. Samuti ei oska ma arvamust veel kujundada, et kes on või milliseks näitlejaks võiks kujuneda Marko Leht. Midagi temas nagu on, näiteks see "eitamise" stseen oli palju lahedam minu meelest kui sellega mingis mõttes sarnane "restoranis alasti kiskumise" stseenist. Samuti ei oska ma midagi head/halba öelda Kertu Moppel-i kohta. Oli ju küll, aga nagu ei olnud ka... Sama võiks öelda ka Jüri Tiiduse ja Roland Laos-i kohta.

Kokkuvõttes kaldun jällegi arvama, et selle kursuse trumbid on tüdrukud! Kuid et veel mõningaid positiivseid märkusi välja tuua, siis Jekaterina Nikolajeva -l on vapustavalt ilus ja võimas lauluhääl! Seda kõrgelt kukkumise stseeni juba mainisin, see oli minu meelest hästi lahendatud. Lihtsalt, aga hästi. K-le meeldis ka Lauri Kaldoja, aga minule tema stiil ei istu. Väga lahe "nukuteatri" stseen oli. Andis nagu mingit teistsugust lähenemist ja teistmoodi "tunnet" tükile. Kummaline tunne oli kui saal läks pimedaks ning liikumishääled kostusid edasi. Väga paljuski mängiti nii värvivalguse või korduste jõu ja tunnetuslikkuse peale. Just täpselt nagu unanägudest rääkivale lavastusele sobilik. Video kasutamine oli ka "õiges kohas", kuigi alati polnudki kõik see tekst kuulda ning aru saada. Aga sama on ju ka päris unenägudes. Väga lahe tütarlaste-bänd on sellel kursusel!!! Väga vinge laul oli...näiteks Evanescence-i stiilis muusika sobiks ju ideaalselt neile :) Kuid ka klassikalise koorilauluga saadi väga hästi hakkama. Lausa ilus oli kuulata! Üks lahe stseen meenus veel - see vuntside ja tossuga värk...

Hinnang: 3+ (Kuna alles hiljuti sai vaadatud ühte teist "etüüdidel põhinevat" lavastust, siis on oma hinnangut üpris lihtne võrreldavalt sellega koostada. K-le meeldis see isegi rohkem kui "Kuidas seletada pilte...", minule meeldis No teatri "Surnud jänese" tükk rohkem. K-d häiris see Risto Kübara jamps seal nii, et sellepärast oli nagu see 24.lennu lavastus palju vaadatavam. Minule ju ka ei meeldinud see "alasti koer"... Ning meeldis ju ka see noorte hingega tehtud "unenägude ja hirmude" prisma, aga nagu unenäod on painavad, hakkasid mõned stseenid mind painama ja ma ootasin nende lõppu :) Samas oli jällegi stseene, mis olid väga lahedalt lavastatud ning päris palju sai lõppkokkuvõttes naerda ning muheleda. Mingit teraapilist jõudu ma küll ei tundnud, nagu lavastaja Koldits lootis publikule selle tüki andvat, aga kes teab, võibolla mõnele, kes rohkem unenägusid näeb, selline toime võib sellel ka ju olla :) Igal juhul on noored hingega asja juures ning see tegemisrõõm ei jää saali kandumata. Sellepärast soovitaksin küll seda tükki vaadata. Eriti neile, kellele meeldisid "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" või "Elud". Ja nii põnev on ikka jälgida noorte näitlejate arengut...kuigi ega neist mõned ei tundu arenevat kah... Aga eks mõnedel ongi rohkem aega vaja.
Igatahes jagus pärast juttu pikemakski hirmude ja unenägude teemadel. Nii enda omade kohta kui ka üldisemalt. Lavastuses on see piir üsna ähmane - ehk mis oli kellegi hirm ja mis unenägu. Kuigi otseselt hirmus ju polnud hetkekski, aga ega see polnud ka ilmselgelt tegijate eesmärk.)
------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Kummitus masinas

Lasteteater täiskasvanutele hirmu mehhanismidest, inspireerituna trupi unenägudest
Tähelepanu - lavastuses kasutatakse lavatossu, valju muusikat ja pürotehnilisi efekte, suitsetatakse, esineb seksistseene ning kohati räägitakse ropult!

Lavastaja Mart Koldits:
Hirm on alati olnud üks peamistest vahenditest, millega võim, meedia, majandus, kultuur inimest valitseb. Seda võib teha veel teine inimene või teatud vaatepunktist ka inimene ise. Hirm teeb nõrgaks ja paneb kannatama. Hirm võib kogu elu muuta õuduseks või elavaks suremiseks. Kuid hoolimata sellest - ja just hirmu tõttu - ei muuda inimesed oma elu. Õigemini ei näe üldse mingit võimalustki seda teha, sest hirm on pimestav. Tihti isegi nii pimestav, et ei saada arugi, et käitutakse hirmu ajel. Mõne inimese paneb hirm võitlema, mõne alla andma, mõne halvab täielikult.
Mida me siis ikkagi kardame, millised on mehhanismid, mis panevad hirmu meie sees toimima, mis kuradi asi see hirm üldse on ja kust ta tuleb? Need on teemad, millest proovides lähtume, inspiratsiooniallikaks on trupiliikmete unenäod.
Pealkiri „Kummitus Masinas“ on tsitaat filosoofiaajaloost. Inglise filosoof Gilbert Ryle nimetas nõnda kartesiaanlikus dualismis sisalduvat isikukäsitust, mis jagab inimisiksuse kaheks eraldi substantsiks ehk kehaks ja vaimuks s.t. Ryle’i iroonia järgi masinaks ja kummituseks masinas.

Masinaid ja kummitusi uurivad: Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere, Kristjan Üksküla, Sandra Üksküla

Muusikaline kujundaja: Renzo Van Steenbergen
Videokunstnik: Emer Värk
"KUMMITUS MASINAS" on MART KOLDITSA ja Lavakunstikooli XXIV lennu ühistöö pealkiri, mis jõuab publiku ette 25. aprillil. Von Krahli Teatris.
----------------------------
Järgmine projekt:
Septembri lõpus esietendub XXIV lennu üliõpilastel teatri NO99 saalis Aleksandr Pepeljajevi lavastus Mihhail Bulgakovi "MEISTER JA MARGARITA" ainetel.

Sildid:

6 Comments:

Blogger Eliza Day said...

Väga tore, et rahvast nii palju oli. Kui mina käisin, oli saal ainult pooleldi täis, kui sedagi.
Katariina peaks lapsepuhkusel olema :)

03 mai, 2009 12:44  
Blogger Danzumees said...

Ma hakkasin nüüd kahtlema, et kas ikka oli niiii palju... tundus kuidagi, et rahvast muudkui voolas saali, aga vist ikka "puupüsti" oli liialdatud väljend, aga päris palju siiski :)

03 mai, 2009 22:55  
Anonymous Anonüümne said...

Katariina on jah lapsepuhkusel ja kui Sa vaatad Lavaka kodulehte, siis tema nimi on nüüd Katariina kabel.

04 mai, 2009 22:33  
Blogger Danzumees said...

Oi, palju õnne siis neile!!! Sai siis nime ära vahetatud veel enne "karjääri algust" :)

04 mai, 2009 23:02  
Anonymous Anonüümne said...

minu (ja 3 teatrikaaslase) meelest oli liis proode selle tüki (nagu ka "kõige tähtsama")silmatorkavalt nõrgim lüli. täiesti arusaamatu, kuidas õnnestus näha sädet mitte midagi ütlevas rollilahenduses ja läbivalt kohtlases ilmes? nõustun juba legendaarseks saanud sirbi arvustusega, et puudu jääb kõige tähtsamast. andest.

tugevaim oli kindlasti liisa pulk ja tema järel kohe marta laan. härrasmeestest tõusis esile toompere jr ning jürjens. vaimukas ja eneseirooniline "ma ei ole näinud midagi nii halba; see on halvem kui need, mis on head" lauri kaldoja oli samuti usutav.

üldiselt jäid mõned etüüdid veidi venima. näiteks jaapanikeelne sosistamine ja kahe töömehe läbi läinud korgid oleksid ehk olnud mõjuvamad poole lühemana. kuid eks need unenäod ongi teinekord lõputud painajad.

07 mai, 2009 01:57  
Blogger Ahmet said...

Do you know the name of the Russian song(I suppose it's so) that is sang by the actors in the play? I watched the theatre within the European Univesities Theatre festival. I couldn't find it

10 mai, 2010 00:47  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default