Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, mai 12, 2009

Kuidas Sofi Oksanen ja mina Tallinna Lennujaama ees kell 7 täna hommikul kükitasime


Pidin täna hommikul tagasi Rootsi lendama, hommikuse lennuga... homme on suur üritus ning muidu lihtsalt laevaga ei jõuaks. Jõudsin check-in'i loomulikult viimasel minutil :) Hommikune uni on ju nii magus, eriti nii varajane uni :) Kuid muidugi kablutasin veel enne turvakontrolli sisenemist terminali teises otsas asuvasse R-kioskisse, et mõni leht ja/või hommikubatoon lastele kaasa haarata (nad on suured cinimini-batoonide austajad). Ostud tehtud, kimasin kondimootoriga käbelt turvakontrolli suunas. Läpakas ja üks kilekott käsipagasina kaasas. Ja mida ma näen - Sofi Oksanen, kogu oma soome-eestilikus hiilguses (hmmm see polegi ju tegelikult "soome-eestilik" see hiilgus, vaid pigem "erilisus" või "tähelepanuväärsus").

Ja minul ju just tema "Stalini lehmad" läpakakotis (olen selle lugemisega kusagil viimasel kolmandikul). Kusjuures ma isegi mõtlesin, et kas võtan näpuvahele, et hea metallidetektorijärjekorras oodates lugeda. See on küll raamat, mis on peaaegu nagu minu elust kirjutatud. Olen sellises vaimustuses, et ma ei jõua ära oodata õhtut, et saaks koju ning edasi lugema...

Anyway, seal oli Sofi, kes oli just terminalist väljunud. Ja seal olin mina, värske fän ning juba kõik Oksaneni 3 eesti keeles ilmunud raamatut läbi lugenud K, ehk ühe siin pool Uuraleid suurima Oksaneni fänni - mees :))) Pidurdasin kondimootorid poole hoo pealt. Ja ei lasknud endal kaks korda mõelda - astusin ajapuudusest hoolimata korraks terminalist välja, osavalt raamat välja ühe käega läpakakoti küljesahtlist ning astusin kükitava kirjaniku juurde.
"Vabandage, kas ma tohin Teid hetkeks tülitada?". Sofi oma jämeda häälega vastu, et muidugi... Natuke ehmunud nägu ka peas, et "mida paganat, ei lasta rahus suitsu ka kotist otsida" (seda ta vist tegi). Kuigi ma usun, et ta üldse ei mõelnudki ehk nii... hommikune aeg, ilmselt oli tal ka kuhugile vaja jõuda või transport leida ja kes teab mis mõtted peas ning siis mingi ähmitäis pikk mees tuleb ja segab teda tema maailmas (kes teab...võibolla selle "jumalaga" vesteldes, kellest ta raamatuski kirjutab :)) Kükitasin sinna tema kõrvale ja ütlesin, et ma kasutaksin võimalust ja paluksin temalt - TEMA KIRJUTATUD RAAMATUSSE autogrammi :) Mul oli pastakas ka kalendrivahelt kohe näppu sattunud, aga tal oli tema enda pastakas juba "imekombel" käes! Ja lahkelt oli nõus seal kükakil (ikka vist veel midagi otsides) kirjutama... Küsis, et mis mu nimi on... aga ma mõtlesin, et kuna K on tema täiesti andunud fän ja mina ju alles fäniks saamas, siis palun tal pühendus kirjutada hoopis K-le :) Ja ta veel küsis, et kuidas see täpselt kirjutatakse... mina aga olin sellel hetkel juba kergelt "starstruck" ning ei saanud täpselt aru, et mida minult küsitakse... ja Sofi nobe kirjasõrm jõudis juba d-täheni...kuigi K nimi on t-ga... ja mina kohe, et "ei ei, see kirjutatakse tugeva t-ga :)" Sofi vastu, et nüüd siis... Mina aga ei lasknud tal vabandama hakatagi vaid kohe, et "pole midagi! Ongi lahedam! justkui eriline!" Ja Sofi vastu: "Autentsem." Täpselt! Täpipealt! ...Ta on ilmselt oma tavasuhtluses (isegi võhivõõrastega) sama täpselt "pihta panev" nagu tema kirjasõnagi!!!

Muidugi peas tiksus mul samaga kell... ja ma oleksin tahtnud nii paljust temaga vestelda, sest mul ju nii palju sarnaseid kogemusi ning natuke nihkes kogemusi ka... (ma ei tea miks ma mõtlen, et see teda üldse huvitakski... mingi ego värk...aga eks see ju ole natuke ka inimlik) Kuid jõudsingi ainult öelda, et ma kolisin kunagi Padu-Soome linna 80-ndatel Eestist ja et see raamat on peaaegu nagu minu elust... ainult, et minul sellist Ireenet polnud (meie linnas olid vist küll mingid eestlased ka, sest rahvaarv oli 26000, aga meie nendega kokku ei puutunud), nagu temal seal raamatus... Ja Sofi pani vist selle aja peale juba suitsu põlema (kuigi ma ei anna pead, et kas ta üldse suitsetas või olid tema liigutused dramaatilised või olin ma ise krõllis silmadega :)) Olime ka samaga kükkasendist jalad sirgeks ajanud :) Ja ta vaatas mind oma täiesti läbitungivate silmadega ning kuidagi toetus teisele jalale, justkui valmis, et nüüd siin ja kohe peab ta ühe kähkuka fäniga kohtumise tegema :) Ning eks ma ju oleksin igas teises olukorras ka pikemalt temaga vestlema sinna jäänudki. Aga olin ju olukorra ohver - lennuk ei oota... Ning tänades taganedes jooksin terminali tagasi. Sofi jäi sinna vaatama, vist küll, et mis imelik "tegelane" sajab niimoodi talle kaela... hakkab juba nagu mingit vestlust arendama, kuid siis katkestab selle ning pistab jooksu. Justnagu ma oleksin ehmunud millegi peale.
Pean vist ära märkima, et minu jaoks mõjus ta küll pikemana kui Stalini lehmade Anna (1,60m), või tunduvad lihtsalt "suurema vaimuandega inimesed" suurematena? Või olid tal lihtsalt kõrged kontsad? Või siis see magalahe juuksepahmakas tegi ta pikemaks :) Kuigi võibolla polnud ta "Anna" pikkust üldse iseenda pealt kirjutanud...

Kui mingi ime läbi Sofi peaksid Sa siia blogisse kunagi sattuma, siis vabanda, et nii kummaliselt pidin kiirustama ära ning ma tõsiselt loodan, et saan Sinuga natuke pikemalt kasvõi lennnujaama ees kükitada või kusagil kohvi juua ning vestelda :)
Vapustav naine! Nii huvitav ja eriline! Ja nii andekas!!!!
Ja nüüd on igaveseks meie "Stalini lehmades" pühendus:

K-le!
12.5.2009
Tallinnas
(ja Sofi allkiri)

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default